JÕULUÖÖ ULMEMUINASJUTT.

 JÕULUÖÖ ULMEMUINASJUTT.  

On öö. Valge ja külm. Väljas sajab laia valget lund, tähed säravad ja aiateibad pauguvad. Rehetares on soe, koldes põleb suur tuli ja tuba on talvise pööripäeva lõhnu täis. Pere on õhtust söönud, joonud ja mängind rahvalikke mänge. Noored ja lapsed on pikast õhtust väsinud ning kaks pesamuna juba magavad oma hällides.

„Vanaesä, om sul viil lugusi,“ nuruvad kümneaastane Liisa ja kaheteistne Markus.

„Latse, latse, ärr nakake jälle vanaesä kiusma omi nurumistiga,“ noomib ema.

Pereisa jääb hetkeks ringi vaatama ja sõnab. „Aga miks ka mitte. Nagunii me enam midagi ei tee ja kallil peoõhtul ei tahaks nii vara magama ka minna. Isa, on sul midagi veel rääkida. Oled sa ju aastate jooksul rääkinud igasuguseid lugusid ja muinasjutte. Kas sul on veel mõnda sellist lugu, mida isegi mina ei ole kuulnud?“  

Vana isa, kortsus tšuudi rahvatark, jääb mõttesse ja alustab väga vaikselt.

„Mul on tõesti lugusid, mida ma ei ole veel kellelegi rääkinud. Need on sellised lood, millest inimesed ei ole kuulnud ja ilmselt ei usukski.“  

„Tohoh, isa! Kas on tõesti midagi sellist, mida minagi ei ole, sinu pika elu jooksul, kuulnud,“ imestas  isa.

„On, ja neid lugusid ei ole mitte üks, vaid üsna mitmeid. Ma olengi pikka aega mõelnud, millal oleks õige aeg neid lugusid rääkida. Need lood ei ole just laste jaoks, kuid need ei ole koledad, vaid pigem sellised, et nad ei pruugi aru saada, millest jutt käib.“  

Vanaisa oli terve õhtupooliku istunud oma armsas kiiktoolis, kolde ees piipu popsutanud ja nüüd  küünitas käe laua poole, haaramaks õllekappa. Taat võttis astjast suure sõõmu kosutavad märga, toppis piibu sisse uue laari oma põllu tubakat ja alustas jutustamist.

„Kuulake lugu ja ärge enne lõppu vahele segage. Selle loo peab lõpuni kuulama ja väga normaalne  see, mida te nüüd kuulete, ei ole.“  

Hiljem selguski, et pere kuulas lugu pärani silmi ja hinge kinni hoides.

„Seda ei tea keegi, kes oli see mees, kes kohtas külalisi esimest korda. Kindel on, et see oli meie esiesiesivanem. Minu vanaisa ütles, et ta nimi oli Jakob ja nii see ka jääb. Mis ajal see lugu juhtus, ei ole ka enam teada, kuid kindlast juhtus see vähemalt viis põlve tagasi. Jakob, tema naine ja päris mitu last elasid ilmselt ikkagi kuskil siin Eestimaal või siis vanal Liiwimaal. On juttu kohast nimega Wende. Ma olen isegi uurinud ja see asus üsna meie lähedal. Tänane õhtu on just õige aeg seda lugu rääkida, sest sellest loost käib läbi ka päev, millal kohtumine toimus. See on tänane õhtu ehk talvine pööripäev.“ 

Vana mees rüüpas sõõmu õlut ja jätkas. 

  „Jakobi pere pidas samasugust peoõhtut nagu meie täna. Isegi aeg võis olla sama. Oli öö ja paukus pakane. Kõik pereliikmed olid juba magama läinud, vaid Jakob toimetas veel midagi. Ta oleks justkui kuulnud väljas mingeid vaikseid hääli. Nagunii oli tal veel plaanis minna loomadele leiba ja muud head-paremat suupoolist viima. Nii nagu kombeks ikka oli. Ajas ta siis kasuka selga, paksud saapad jalga ja läkiläki pähe. Õues oli külm ja vaikne, tähed särasid ja hingeõhk auras. Jakob tahtis just avada laudaust kui kuulis imelikku häält. Sellist häält polnud ta kunagi kuulnud. Sellist häält ei olnud keegi kunagi kuulnud. See oli nagu sääskede sumin ja kostis lauda tagant. Jakob pani oma kandami laudatrepile ja jalutas ümber nurga. Lauda taga oli neil juba aastaid olnud karjamaa, mida ümbritses kõrge kuusemets. Nüüd siis seisab Jakob lauda nurga peal ja ei suuda aru saada. Mingil hetkel lähevad Jakobi jalad nõrgaks,nii et ta toetab selja vastu lauda seina.

„Mis see võiks olla?“ imestas vana mees mõttes. Kuid kartust temas ei olnud. Ta ei oskagi midagi karta, sest elu jooksul on ikka ühtteist nähtud ja nii mõnegi naabrimehega käsipidi tülisid lahendanud. Pilt, mida ta heinamaal näeb, on aga selline, mida talumees peab kirjeldama selliste sõnadega, mis olemas on. See mis seisab tema heinamaal, selle kohta sõna ei olegi olemas. Seal seisab suur, valge, imelikes tuledes, jalgadel seisev savikauss. Aga mitte ainult savikauss, vaid ühe kausi peal on teistpidi kauss ka. See ei ole ümmargune, vaid nagu plötsakas pall. See ei ole puust ega savist, pigem on see rauast. Tollel ajal oli rauda vähe, seda oli nii vähe, et vaid väga tähtsad tööriistad olid rauast. Niipalju rauda ei suutnud Jakob ettegi kujutada. Sellist valgustki ei suutnud Jakob ette kujutada. Raud oli täis pisikesi päikesi. Kaua Jakob seda asja vaatas, ta enam ei mäletanud. Ei mäletanud ta ka seda, kas ta läks ise „kausi“ juurde või miski kutsus teda. Mingil hetkel oli ta aga „kausi“ lähedal ja ta nägi selle külje peal valget avaust, justkui lauda ust.

„Astu lähemale maalane,“ kostis kuskilt Jakobile.

Mis see oli, ta ei teadnud, kuid astuski vanamees valgest avausest sisse. Naljaks, kuid see mis seest  paistis, ei erinenud sugugi tema enda rehetare suurest toast. Kõik asjad olid samasugused ja samamoodi.  

„Kuidas see saab olla?“ imestas taat ja katsus oma lemmik tooli.

„Saab olla ja palun maalane, istu selle tooli peale ning oota. Me räägime veidi, enne kui ise välja tuleme.“

Taat siis ootas ja vaatas ning rahuneski tuttavas keskkonnas. Jälle tuli kuskilt võõraste juttu.

„Taat, tubli mees. Me teame, et sa oled julge ja teadja mees. Seepärast me saamegi sulle rääkida lugu, kes me oleme ja mida soovime,“  tuli Jakobile jutt.

Ta ei saanud üldse aru, kas keegi räägib temaga või mitte, kuid see mida ta kuulis oli arusaadav.

„Me tuleme  nüüd teisest ruumist ja näitame ennast.“ 

Ja sel hetkel avaneski rehetare tagakambri uks ja seal seisis mees. Mees oli suur, tugeva kondiga ja täpselt samasugustes riietes nagu ta ise. Tema tagant astus ruumi kena noor naine, samade riietega nagu tema Linda. Jakob oleks justkui näinud oma armast naist sellisena kui nad esimest korda kokku said. Linda oli siis noor, sale ja kraps tüdruk.

„Sa, taat, ära väga imesta. Me lihtsalt panime sinu aja riided selga ja tegime siia ka sinu elamu sarnase ruumi. Et sul hirmu ja üllatust nii suurt ei oleks,“ sõnas võõras mees. „Ära kohe imesta, et sa meie häält ei kuule. Me räägime erinevat keelt ja rääkides ei saakski me teineteisest aru. Räägin sinu keeles ja pisut võõrapäraselt. Hiljem saab teistmoodi olema.“

Võõras mees ja tema kaunis kaasa istusid Jakobi vastu toolidele. Mis Jakobiga edasi juhtus, ei teadnud tema ja see pole ka meieni jõudnud. Sellel ööl ta ise seda ei mäletanud, kuid ta ärkas hommikul oma sängis. Esiti pidas Jakob lugu unenäoks. Hing ei jäänud rahule ja juba varavalges läks ta heinamaale. Imestus oli suur, kui ta nägi umbes samas kohas hiiglasuurt heinakuhja. Imestuse ja ärevusega astus mees lähemale ja katsus heinu. Need olid täitsa ehtsad heinad.

„Mis imelik kuhi ja uni see öösel oli,“ mõtles taat ja edasi mõelda ei jõudnudki.

„Hea Jakob, astu edasi ja tule sisse,“ kostis hääl samamoodi kui öösel.

Astus siis Jakob, heinakuhilasse tekkinud avausest, tuttavasse rehetuppa. Nüüd aga oli vana mehe üllatus suurem. Sisemine rehetare tundus kordades suurem kui heinakuhi väljast paistis. Imelikult kombel Jakobile meenus midagi ja paljud asjad olid tuttavad.

„Hea Jakob, andsime öösel sulle juba mõndagi tarkust, vähe küll, kuid ega korraga palju või anda,“  tuli seekord hoopis naise häälega jutt. „Me teame ja näeme, kui sinu pere hakkab ärkama ja anname sulle märku. Nüüd räägime sulle oma lugu ja näitame ka seda, kus sa praegu oled. Me anname informatsiooni.  Oi vabandust, sa ju ei tea, mis sõna see on. Peame rääkima sulle lugu jupphaaval ja just niimoodi, kuidas sa sellest hakkad aru saama. Jakob, kas sa vahest vaatad öisesse taevasse ja näed neid vilkuvaid tulesid taevas. Siis sa oled ka ilmselt mõelnud, mis need on. Jah, sa oled kuulanud ka oma õpetaja juttu, hoones kus te käite hingamispäeval, kirikus. Need lood, mida papp seal räägib, ei olegi väga valed, kuigi enamus teie inimestesi ei saa paljust aru. Nii nagu on kirjas Piiblis, asjad päriselt ei käi. Piibel on meie ilmade kirjeldus ja meie ilmadest ka tulnud. Me kirjeldamegi paljut just nõndamoodi kui on teie pühakirjas, nii on sulle alguses lihtsam.“

  Järsku jäi Jakob vaikseks, silmad läksid kinni ja ta hakkas nägema pilte. Väga erilisi lugusid ja kohti. Kus ta kõik ära käis ja mida kõike nägi!

„Ärka Jakob. Sinu pere hakkab ärkama. Mine oma asjatoimetuste juurde ja tee nii, nagu poleks midagi näinud ja ära edasi räägi. Ka heinakuhja pärast pole vaja muretseda. Kui sa tagasi minnes vaatad siiapoole, siis seda näed ainult sina. Me teeme selle teistele nähtamatuks. Siis kui sul aega ja tahtmist tuleb, võid  jälle meid külastada.“  

   Möödusid päevad, Jakobile väga huvitavad päevad. Külalised olid teinud nii, et kui Jakob asjatas oma igapäevaste toimetustega, siis ta ei mäletanud midagi neist unenäolistest ja muudest imelistest maadest. Talle jäeti vaid teadmine, et heinamaal on võõrad. Need võõrad ootavad teda ja vaid seda ta mäletas. See ei seganud Jakobi igapäeva toimetusi. Aeg ja tegevused, mis Jakob heinakuhjas veetis, muutis tema olemust aga põhjalikult. Võõrad näitasid talle unenägusid, selgitasid maailma asju ja ajapikku näitasid talle ka oma elukohta. Jakob oli teada saanud ka külaliste nimesid. Mister Saint Claus ja missis Bab Jag. Aja möödudes õppis Jakob palju erilisi sõnu, kirjeldusi ja kummalisi oskusi. Ta sai teada, et rändajad, nagu nad ennast pideval kutsusid, huvituvad kõigest, mis Maal on ja ka kõikidest muudest maailmadest ehk tähtedest. Jakob nägi kujutlusi kosmosest ja planeetidest ning isegi teiste planeetide inimestest. Enam ei imestanud Jakob neid kirjeldusi, mis piiblis ja müütides kirjas on. Väga paljud ongi sellised. Claus tutvustas talle ka nende lennumasinat. Läks palju lennukordi, enne kui Jakob ei tundnud enam hirmu, kui ta nägi kõrgelt oma kodukohta, helesinist palli sügavmusta kosmose taustal. Kui mitmeid kordi käis ta lähedastel planeetidel jalutamas ja sealseid tegevusi vaatamas. Võttis väga palju aega kui põllu ja metsamees hakkas taipama, mis on tehnika ja kõvast materjalist masinad, sest temaaegne kõige keerulisem masin oli tuuleveski. 

„Claus, miks sa seda kõike mulle näitad, miks just mulle?“ küsis Jakob ühel korral. Just nimelt küsis, sest rändajad olid väga kerge vaevaga õpetanud Jakobi nende keeles rääkima ja ka nad ise oskasid rääkida eesti keeles. Lihtsalt alguses  suhtlesid nad mõtte teel, et lihtsam oleks. Jutustamisele lisaks näidatakse Jakobile pilte mõtte teel ja ka suuremaid informatsiooni kogumeid laadivad rändajad Jakobile mõtte teel. Arutelud olid aga alati häälega.

„Kosmos peab arenema. Mitte peab, vaid ta ise tahab,“ vastas Jag Jakobi küsimusele.

    Alati kui on arutelud, siis enamasti rääkis Jag.

„Kas kosmos on siis elus, kui sa ütled, et TA tahab areneda,“  küsis Jakob seekord teisiti.

„Kosmos ehk Kõiksus on nii keeruline ja mitmepalgeline, et võin öelda; igal inimühiskonnal on selle ehitusest ja olemusest iselaadne arusaam. Vastavalt arengule ning oma tehnilisele ja tehnoloogilisele arengule. Nagu sinulgi praegu. Kuidas sina hetkel tajud kõike seda, mis on?  Ja kuidas sa teadsid varem ning teavad sinu elukorralduse inimesed.“ 

„Aga mulle tuli üks selline küsimus,“ jätkas Jakob. „Kui kaua te üldse siin olete ja mind õpetate. Mis saab siis kui te ära lähete ja mida ma nende  teadmistega peale saan hakata?“  

„Sellepärast me siin olemegi. Miks just sina, küsisid.  Kuid vahet ju ei ole - kes. Oled see sina või keegi teine. Me lihtsalt lasime oma taldrikul huupi koha valida ja siin sa nüüd oled. Pole vahet kellega suhelda, inimesed on kõik õppimise võimelised. Kaua me ei peakski siin olema, sest me saaksime sinu sisse kogu informatsiooni ühe korraga salvestada. Kuid kogemused näitavad, et sellisel juhul lähevad inimesed lihtsalt lolliks. Neid hakatakse ravima ja vaime välja ajama. Inimene peab muutuma selle käigus ise targaks, et suudab omas ühiskonnas elada ka nii, et tal ei ole iga päev unustuse programmi peal. Teadmistega on aga sedaviisi. Kosmos tahab areneda, et erinevate planeetide arengutasemed pidevalt ühtlustuksid ehk jagataks kogemusi. Sa tead juba isegi kui keeruline see on ja kui võimatu oleks sul teistele midagi kirjeldada. Võime sulle öelda, et ka mitmeidsadu aastaid hiljemgi veel, inimesed ei suuda uskuda kõike seda, mida sina oled näinud ja kogenud. Selleks, et saaks ajapikku inimestesse seda informatsiooni lisada, tuleb see info tuua Maa peale ja leida inimesi, kes seda hoiavad ning vähehaaval rahvale selgitavad. Kuna kõiksusest tuleb infot juurde väga suurtes kogustes, siis ei ole võimalik pidevalt käia siia juurde lisamas.  Periooditi me käime siin, leidmaks uusi inimesi ja nende arusaamisi ümberkirjutamas. Kahjuks on teie eluiga aga nii lühike. Info säilitamine on väga raske ja enamus kipub pidevalt kaotsi minema või moonduma. Täpselt nii nagu teie kirjeldused tontidest ja kuraditest. Nägid ju ise neid, olid täiesti reaalsed ja üldse mitte nii nagu piiblis. Kosmose rahvad kasutavad erinevaid tehnoloogiaid informatsiooni säilitamiseks Maa peal. See ongi see, mida me tahame sulle õpetama hakata. Selleks, et sa ise saaksid informatsioonile ligi ja seal on kõige viimane versioon. Kulub veel mitusada aastat kui inimesed jõuavad sellise tehnilise tasemeni, mis oli meil tuhandeid ajaühikud tagasi. Siis nad hakkavad suhtlema kuvarite ja kõlarite abil. Hiljem saavad isegi lihtsad inimesed suhelda teistega, kellel on taskus väga väike aparaat. Kuid kõik see on veel üsna mannetu ja algeline. Sellist tehnoloogiat  saab kasutada ka kurjasti. Seda valu, vaeva ja hävingut saavad näha miljonid Maa elanikud. Kuid tuleb aeg, kus kosmos tahab kõigest sellest jamast vabaks saada. Kosmose rassidel on tehnoloogiad, millega me näeme ja tajume ka pikki aegu ette. Need ajad ja arengud ei ole kindlad ja jäävad. Tead nüüd ise ja ka näitasime, kuidas kõike võib alati muuta olenevalt sellest, mida planeedi inimesed otsustavad teha. Kas areneda või taandareneda, valik on nende. Kuid taandarengu vastu aitavad teadmised. Jutt ongi teadmiste salvestamisest. Ka sellel ajal, kui inimesed räägivad väikese aparaadiga taskus, teab enamus inimesi juba, et kogu informatsioon talletatakse kivisse. Ränikivisse. Informatsiooni saab säilitada ja töödelda madalal sagedusel vibreerivas, võib öelda isegi – elavas, mineraalses kristallis. Kui tolleaegsetes telefonides ja arvutites kasutatakse üsna väikest killukest  ränikivist, siis kas sa suudad ette kujutada kui palju mahub informatsiooni kogu teie planeedi igasse mineraalse kivimi tükikesse. Kogu universumi informatsioon ongi seal salvestatud. Lihtsalt teil pole tehnoloogiat, kuidas seda sealt kätte saada. Ka kakssada aasta hiljem ei saa inimesed veel selliseid õpetusi, kuidas seda informatsiooni kätte saada. Läheb veel aega. Kuid me saame anda oskuse nii sulle, kui ka neile, „kakssada aastat hiljem“ inimestele. Kuidas saada seda teavet, kui väga vaja on?  Sellega kaasneb aga ohtlikkuse moment. Algeline inimene ei tohi seda informatsiooni omada, sest meie ju teame kuidas inimesed on loodud. Neisse on pandud sisse süsteem ideaalseks arenguks. Paljud teie ja hilisemaaegsed inimesed imestavad – miks maailmas on nii palju kurjust. Kurjust ei ole palju. Inimestes on täpselt ühepalju headust ja kurjust. See on arengu, ehk siinse planeedi arengu üks variantidest. Teistes kohtades on väga, väga teistmoodi variante ka.  Summaarselt  on alati kurjuse ja headuse tasakaal paigas. Isegi siis, kui kuskil maailma osas on meeletu kurjus ehk sõda, siis mujal seda ei ole ja sealne headus tasakaalustab kõik ära.  Ka küsimus – „Miks just sina“, on väga tähtis. Alati toimub inimestele informatsiooni jagamine komplektselt. Osad rändajad on siin, ja paljud teised on mujal.  Ka praegusel hetkel on see nii. Meie oleme siin, et õpetada eestlasi. Eestlased on eriline rahvas, samuti on ka teised rahvad. Kuid eestlased ja see väike maalapike, vastab teatud vajadustele. Kui võrrelda inimese kehaga ja tema organitega, siis need on erinevad ning erinevate otstarvetega. Näiteks inglased on käed, ameeriklased jalad ja nii edasi. Nad tegutsevad, ja paljus ise ei saagi aru, miks nad midagi teevad. Eestlased oleks justkui käbinääre, mis mõtleb ja võtab vastu otsuseid. Eestlasi on vähe ja maa on väike. Eestlased ei ole loodud sõdimiseks. Nad on loodud iseseisvateks ja ise mõtlevateks ning ise tegutsejateks. See on see – eestlase jonn. Ka sõna „eestlane“ räägib lugu – ees/eest mineja. Kui tahad teada, miks eestlased vahest isegi sõdivad, siis see on neile õppetunniks ja tegelikult need inimesed, kes sõdades surma saavad, ei ole puhtad, tõupuhtad eestlased, vaid sõdijate omadustega. Millalgi nimetavad inimesed seda geneetikaks. Eestlaste kood on rahuarmastav ja teistega arvestav. Oma laste eest hoolitsev ja eriti just - õpetav. Eestlased on õpetajad. Sadade aastate jooksul tuleb aegu, kus paljud nende hulgast peavad oma kodudest lahkuma. See on kohati kurb, kuid see pole ilma asjata. Need kes lahkuvad, on puhta eestlase koodiga ja nad lähevad siinseid teadmisi ning oskusi teistele jagama. Siis imestatakse  – miks eestlane ei jää kunagi võõrsil jänni. Need on inimesed, kes teavad teadmisi, oskavad teadmisi leida ja lahti tõlkida. Seda, lahtitõlkimise kunsti, tulimegi me siia sulle õpetama. Praegusel ajal nimetatakse eestlast matsirahvaks. Nad teevad seda, mida neilt nõutakse ja ei oska enda eest seista. Sinu eesmärk on hakata seda muutma. Õppida informatsiooni leidma ja õpetama.“ 

Ja kaua rääkis Jag veel Jakobile, mis kõik on ja mis tuleb. Rääkis ka seda, et väga kaua nad koha peal enam ei ole. Õpetavad Jakobile informatsiooni hankimise meetodi ja liiguvad edasi.  

Rehetares oli aeg möödunud. Mitu tundi oli rehetaat lugu rääkinud. Noored ja lapsed olid juba ammu magama jäänud, sest nad ei saanud millestki aru. Vaid pereisa ja tema naine kuulasid.  Ema viis lapsed magama, vanataat toppis uuesti piipu ja siis küsis poeg oma vanalt isalt.

„Kas see tähendab, et sina ja mina oleme Jakobi järeltulijad ning peaksime ka midagi teadma.“ 

Taat alustas oma juttu ning mees ja naine kuulasid teda peaaegu härdalt.

„Ma ei ole teile saanud kõike seda siiani rääkida, kuid varsti tuleb aeg, kus teie peate seda oskust ja tegevust jätkama. Ei ole meie ainsad Jakobi teadmiste edasikandjad. Neid on palju. Sellest ajast on Jakobi oskuste ja teadmistega inimesi aina juurde tulnud. Iga poeg on, oma pojale, seda edasi andnud. Paljud on ka enne ära surnud, kui oleks olnud õige aeg pärandust avada. Paljud pojad pole seda uskunud ja vaimunõtruseks pidanud. Kuid eestlase vaimsus edeneb ja peatada seda ei suuda mitte miski. Ükski sõda ega muud kurjused. Ei ole ükski valitseja suutnud eestlasi alistada ega jäänud siia meid valitsema. Meie maa energeetika, no ütleme tundlikkus, on nii kõrge, et selle kannatavad välja vaid eestlased.  Nüüd ma siis pärandan teile oma teadmised ja oskused. Need teadmised antakse edasi ka kirjalikult. Mul on raamat, mis käib käest kätte. Jah, see on see sama raamat, minu kirstus. Sa oled mitmeid kordi minu käest küsinud. Mis raamat see siis on? Too see siia. Selleks et seda lugeda, pean ma õpetama selle keelt.  Raamat sisaldab enamuses praktikaid, see on võõras sõna. Praegusel ajal me kasutame sõna – loits. Need on tegelikult võtmed, saamaks teadmisi. Selles raamatus on aga sellised võtmed, mis ei võimalda inimestele kurja teha. Siin on ainult  terveks tegemise võtmed. Nii inimeste tervise parandamise võtted ja ka maailma parandamise võtmed. Raamatus on need vaid sellepärast, et kurjad inimesed ei saaks nende teadmistega jamasid korraldada. On aga teine ka võimalus ehk meetod, kus saab ligi kõikidele teadmistele, ka neile mis võivad kurja teha. Kahjuks on aga nii, et osad Jakobi järglased on pannud kirja ka need teadmised, eraldi raamatusse. Nende teadmiste teadmine võib viia maailma valesse suunda ja vabastada võimsad jõud. Maailma vanemas ajaloos on ka olnud sarnaseid aegu. Õnneks on maailm loodud nii nagu emand Jag kirjeldas, hea ja halva täiuslikus tasakaalus. Kuid see raamat  ei ole peamine. Kui teadmisi saaks edasi anda vaid raamatuga, siis oleks maailm ilmselt juba ära hävinenud. Raamatud saab ära hävitada ja kurjus saaks headuse üle võtta. Jakob õpetas inimestele, kuidas nad saavad alati juurde kogu informatsioonile. Nii tõesele kui ka halvale. Halb ei ole kunagi halb. Halb on see, mis inimestele õpetab, mis kõik võiks juhtuda kui ei tea, mis halb tähendab ja milleni see viib. Mitte kunagi ei sünni planeedile nii palju lolle ja ahneid inimesi, kes suudaks teha nii palju kurja, et maailm häviks. Alati on selliseid inimesi, kes tahavad teada, kuidas teha head ja kuidas selliseid teadmisi hankida. Ma räägin teile kuidas see käib ja kui aega täna ei jätku, siis seletan ka edaspidi, mida tegema peab. Rändurid õpetasid Jakobile mõtteid ehk mõttemaailma. Kogu meie tegevus toimub mõttemaailmas. Mõttemaailmas on aga selline seis või ala, kus mõtted ei liigu. Nemad nimetasid seda, mõtete vaheliseks alaks ehk teisiti, muutunud teadvuse seisundiks. Ma tean, et need on teie jaoks keerulised sõnad ja mõisted, kuid pole viga, küllap harjute. Täielik informatsioon on kogu maailma kivides. Selleks et selliseid teadmisi kätte saada, peab oskama korraks oma mõtted ära vaigistada ja seadistada oma keha samale sagedusele kiviga. Ühesõnaga, istud kivi kõrvale, paned selja vastu kivimürakat ja enam mitte midagi ei mõtle.  Jah, ma tõesti oskan seda teha. Seda oskavad paljud. Tegelikult oskavad seda kõik inimesed, kuid praegu, ja ka hilisematel aegadel, on inimesed selle võime unustanud või alles õpivad meelde tuletama. Kõik need ajad, mis on olnud enne ja mis tulevad, kasutavad inimesed kivide informatsiooni. Kuningad panevad kive oma kroonide külge ja tavalised inimesed pistavad näppudesse kividega sõrmuseid.  Kuningad ehitavad oma lossid kividest ja ka maarahva majad on kividest alustel. Selleks et kividega suhelda, peab olema hästi tasa ja ilma oma mõteteta. Kui õppida ja harjutada, hakkab inimene tajuma kivist tulevat informatsiooni. Kuid selle me jätame hiljemaks. Praegu ma tahaks rääkida hoopiski lühidalt, kuidas Claus ja Jag meile teadmisi jagasid.  Ma ei tea, kas nad juba enne teadsid või olid sel korral uurinud, kuid nad rääkisid Jakobiga meie maa taimedest. Neil oli lennuaparaadis mingi tuba, mida nad kutsusid laboratooriumiks.  Rändajad olid praktiliselt läbi uurinud kõik Maa taimed ja nende omadused. Nad olid väga üllatunud, kui erinevad taimed siin on ja kuidas need inimestele mõjuvad. Tervendavatest  taimedest teame meiegi üsna palju, kuid nemad leidsid teistsuguseid taimi. Need taimed, mis aitavad minna sellesse kummalisse, mõtete vahelisse kohta ja hakata tajuma, meid ümbritsevat informatsiooni.  Aastatuhandeid on planeedil olnud šamaanid ja taimetargad. Ka siit kandist leidis Saint Claus ühe huvitava taime. See on punane kärbseseen. Selle seenega juhtus üks naljaks lugu. Nad tahtsid selle seene mõju Jacobile tutvustada, kuid oli talve aeg. Selleks nad lendasid kaugemale, lõuna poole,  seda otsima. Suur lennumasin oli paksu heinakuhja sees ja uurimistel käisid  St. Claus ja Bab Jag hoopiski väiksemate masinatega.  Need olid sellised, jalgratta sarnased lendavad aparaadid. Kõik need päevad sadas väga palju lund ja tagasi tulles oli nende heinakuhi väga paksu lume all. Siis nad mõtlesid, kuidas oma elamisse sisse saada. Nad sulatasid kuhja tippu avause ja kõik ülejäänud päevad tulidki sealt välja oma väikeste lennumasinatega, et inimesed ei hakkaks liigselt huvi tundma.  Sellest ajast saidki Jakobi järglased kasutada erilise väega taimi. Need aitavad meil saada ühendust, nende kummaliste teadmistega. Need taimed ei olegi niivõrd mürgised, kui just ohtlikud liiga suurte koguste tarvitamisel.  Kõike mida katsetada ja tarbida, selleks tuleb teada, kuidas.“   

 Palju päevi, kuid ja aastaid õpetas vanataat oma pojale ja miniale kõiki neid tarkusi, mida ta teadis.  Ja nii need teadmised jõudsid kõikidele Jakobi järglasetele.  

On aasta 2016 ja on jõuluaeg. Istun nüüd mina arvuti taga ja kirjutan seda lugu.

Kirjutan sellepärast, et maailmas on olemas üks eriline kategooria inimesi, kes mõtlevad välja kummalisi lugusid.  Nende kummaliste lugude kirjutajad on ühinenud üheks väikeseks grupiks ja nimetavad endid ulmekirjanikeks.

Ei saa paljud inimesed aru, kes nad on ja miks nad endid vaevavad selliste absurdsete lugudega. Miks, sellest saavad aru ainult need inimesed ise. Ulmeinimesed korraldavad oma kirjelduste võistlusi. Ilmselt selleks, et elavdada fantaasiat ja sünnitada uusi lugusid.

Toksin neid sõnu selle loo sisse ja püüan oma haritud peaga aru saada, mis maailmas on toimunud, toimub ja mis tulevate aegade jooksul veel võiks tulla. Mind peetakse imelikuks ning küsitakse pidevalt. Miks ma selliseid lugusid räägin ja kirjutan. Nad arvavad, et mina olen imelik ja nemad on normaalsed. Jälgin oma lähikondseid ja imestan. Telekast tulevad jõulufilmid ja ilmselt tuleb ka meie peresse õhtul jõuluvana.  Kes???  Mingi punase kuuega papi, kes tahab kangesti kinke jagada ja teada saada, kas lapsed on aasta jooksul ikka head olnud ning mida nad on aasta jooksul juurde õppinud.

Tuleb ta mingi kummalise ja tundmatu lennumasinaga.  Lennumasinal on kuue põdrajõuline mootor, see on ülikiiruse ning vertikaalse tõusmise ja laskumise võimega. Mida see meenutaks, kui me teame, et igal lennukil on pardatuled nagu ka Rudolfi punane nina.

Jõuluvanal on ka võimas kingituste tehas. Sellise koguse kinkide tegemiseks peaks olema Lapimaa suurune ala paksult tehaseid täis ja ikkagi ei mahuks kõik kingid saani ära.  Kas see on ikka muinasjutt?

Enne kui Saint Claus lahkus planeedilt Maal, siis ta valmistas oma „lendava kausi“  printeris erinevaid asju. Pani omale selga paksu punase mantli, kleepis ette tiheda valge habeme ja hakkas pere lastele huvitavaid kinke jagama.

Ajad möödusid ja inimesed ei suutnud kirjeldada lendavaid seadeldisi.  Jäid vaid mälestused punasest  Santa Clausist,  vahest ka teda saatvast  „Snegurotškast“  või siis lendavast  Baba-Jagast.

Millist muinasjuttu ma peaks uskuma?

Kuidas meie taskus ja ka selle arvuti see on „tark kivi“, mis liidab ja lahutab „ühtesid ja nulle“?

Kuidas enam ei ole sellel pisikesel vidinal isegi nuppe ja kas tuleb „Star Treki“ aeg, kus meil on laua peal karbike ning me suhtleme oma laste hologrammiliste kujudega. Vaevalt paarkümmend aastad tagasi oli telefonis teise inimese elusa pildi nägeminegi, ulmekirjaniku fantaasia.

Kas inimene, kes õppis rääkima ja kirjutama ning unustas ära telepaatia; kes leiutas looma seljas sõitmise ja unustas ära teleportatsiooni; kes unustas ära rahu ja hakkas sõdima – on nüüd arenenud või taandarenenud?

Ei mahu tavalise ega isegi ulmekirjaniku pähe küsimus – miks on maailmas taimsed „narkootikumid“?  Miks keelatakse aineid, millest midagi ei teata – või teatakse!!  Kuid teadmised ongi ohtlikud ja kõigil pole vaja saada ühendust infoväljaga.  Miks neid tarbitakse ja kuidas nende ainetega käivad ümber teadjad inimesed.  Miks vaevalt kuuskümmend aastat tagasi oli kuusepuul jõulueheteks, ja jõulukaartidel, massiliselt punased kärbseseened  (googelda – punane kärbseseen jõuluehe).

Ei saa paljud aru, mis on Piibel, Saatana piibel, Tarkuseraamat või mis seade võis olla Seaduselaegas. Miks paljud inimesed vaevlevad muinasjuttude ja mütoloogiaga?  Saatana ja muude põrguvürstidega. Miks minu lapselapsed ja isegi nende isad on vaadanud kümneid kordi sellist „absurdsust“ nagu „Sõrmuste isand“.

Miks kästakse koolis õppida eepost „Kalevipoeg“?  Kõikides, absoluutselt  kõikides, maades on eeposed - mis ei ole normaalsed.

Kui teadlased ja õpetlased ütleksid kõva häälega välja, et kõik, kes selliseid lugusid loevad – EI OLE NORMAALSED.  Siis ma isegi usuks, et Saint Clausid ja Bab Jagid ei ole siin kunagi käinud.  Mina näen aga iga päev hoopis teistsugust pilti.

See lugu on pikk. Seda lugu võiks kirjutada veelgi pikemaks, sest kirjutada lubatakse viisteisttuhat sõna. Mul on siin aga natukene üle nelja tuhande.

Kas väga pikk ja põhjalik lugu on parem või piisab sellest, kui hakata ise uurima – veidi teistmoodi ja teistsuguseid asju.  Kas me saame kunagi teada, kust kohast lõpeb normaalsus ja algab ulme.

Kas on üldse keegi kunagi kirjutanud tõelist ulmet. Mina pole seda kohanud.

Ulmelised lood on tegelikult tavalised lood, mis planeedil Maa toimuvad, panduna kunstlikult kuhugi mujale, mingi muu planeedi peale või kummalisse situatsiooni.

Mulle meenub vaid kaks kohta, mida võiks ulmeks nimetada.  Need on Hieronymus Boschi joonistused ja Voynitchi manuskipt.  Ja nüüd ma mõtlen.

Kas keegi on saanud reisida koos Saint Clausi ja Bab Jagiga, ning on näinud neid maid?

On sellised inimesed olnud lihtsalt mingite ainete mõju alla.  

VÕI ON VEEL MIDAGI. 

Küsimustele ei tule kunagi lõppu.

Praegu on jõuluaeg ehk pööripäev.

Teadmiste ja headuse väravad on veel nädal aega pärani lahti.
PS. Selle looga on veel üks kummaline seik. Ma olen enamuse oma elust elanud Võnnus. Kuna mul on nii haruldane perekonna nimi, et sellise nimega inimesi Eestis väljaspool minu peret on vaid paar inimest ning ma pole kunagi teadnud, kust see pärit on. Mingi aeg tagasi aga sattus minu kätte ühe Võnnu inimese sugupuu ja oma üllatuseks leidsin sealt terve suguvõsa sellise nimega aastast 1670. Ja esimeseks nimeks oli Jakob Tsirna. Mina olen sündinud Harjumaal ja täitsa "juhuslikult" sattusin elama Võndu. Võnnu valla tunnuslauseks on - Juurtest jõudu ammutades. Kas see siis tähendab, et ma olengi jõudnud oma juurte juurde tagasi. Ma ise loodan et nii see on, sest mulle see elamise koht sobib.