laupäev, 8. juuli 2017

HEA ULME ehk KÕIGI AEGADE IGAVAIM ULMELUGU.


HEA ULME  ehk KÕIGI AEGADE IGAVAIM ULMELUGU. 

Keset sügavaimat ja pimedaimat kosmost seikleb uhiuus ja hiigelsuur tähelaev USS „Whatever“. Kapten Prinx ja esimene ohvitser Stout jälgivad ekraani pealt lähimate taevakehade kaarti ja vestlevad loiult.
„ Johun, kas me vaatame selle piiri taha või naaseme oma straati tagasi,“ mõtiskles valjult esimene ohvitser.
„Ma ei ole veel otsustanud, Heal,“ vastas kapten ja koputas nimetissõrmega juhtpaneelile. „Viimasest rünnakust me ei ole veel täielikult toibunud ja mulle kanti ette, et kakskümmend kolm tundi parandavad mehaanikud meie jõusüsteeme.“
„Seega on meil vaikset sõitu hädasti vaja. Jääme siis siia kvadraati.“ Heal näitas sõrmega ekraanil ühe tähe suunas ja jätkas. „Selle tähesüsteemini me tiksuks just maise ööpäeva. Kas sinul on huvi kiigata paar sammu kvadraadist välja. Võrreldes Grongonitega, ja selle viimase madistamisega, kas saab kuskil kosmoses veel hullemaid tüüpe leiduda.“
„See kuradi viimane lahing läheb kosmosesõdade ajalukku. Viissada nelikümmend Maa aastat pole sellist põrgut olnud. Meil pole aimugi, kuidas keegi praegu kodu poole lonkab. Õnneks ei jäänud neist karvastest ühtegi alles. Jääb loota, et nad enam ei suudagi sellist armaadat luua ja siin nurgas pole aastasadu enam midagi sellist toimumas,“ sõnes kapten ja hetkeks läksid tema mõtted Täheakadeemia kaaslase Grogi peale. Tähesõdade kangelasi ei saa isegi aupaklikult ära saata, vaid nad aurustuvad sõjalaeva viimases hinguses.
„Keskus „Tau“ andis kõikidele alustele vabad käed, sest lähimate tuhandete kinstorite kaugusel pole ühtegi vaenulikku alust tuvastatud. Me võime teha, mida tahame. Miks ka mitte tuletada meelde vanu häid aegu ja uurida uusi tähesektoreid,“ pani esimene ohvitser kapteni pähe sädeme hõõguma.
„Jaaa, olid ajad, kus tähesektoreid sai uurida ja igasuguseid jamasid kogeda. See oli tõeline maadeavastajate ajajärk. Kui loogiliselt mõelda. Grongonid on jõhker rahvas. Kas saab selles sektoris olla veel samasuguseid.“
„Kui oleks, siis oleksid nad juba ammu omavahel kisklema läinud ja kuna me pole midagi sellist kuulnud, siis võiks nagu loota, et pole selliseid enam,“ surus vanemohvitser Heal rusika nii kokku et sõrmedel hakkas hetkeks valus. 
„Sellisel juhul võiks tõesti longata selle tähe poole, millel pole ju isegi nime. On vaid number 203T15. Järgmine Holosest, kus me hetkel oleme. Anna käsklus sillale ja las panevad rattad veerema, jõuame hommikuks kohale. Vaatame, kas on sealkandis ka mõnda inimlikumat planeeti, kus saaks varbad vette või mõnda muusse lahedasse ollusesse pista.“
„Sa kapten meenutad Olyxi kleepuvat tatti, mis liikus ja loksus nii, et me ei saanudki aru, oli see surnud ollus või mingi areneva tsivilisatsiooni evolutsiooni algus,“ kõkutas kapteni abi ilmse mõnuga.
„Seda ja ka muid lögasid, enamus neist on ju mõnusad olnud. Aga mis me jahume siin, lähme ära magama  ja hommikul vaatame, mis ekraan näitab,“ sõnas üsna aukliku kerega tähefregati kapten ja mõlemad mehed suundusid oma kajutitesse.
   Kui kapten sillale suundus, tundis ta kaheteist maatunni järgsest unest virgununa end nii puhanuna, mida ta terve sõja aasta jooksul polnud saanud endale lubada. „Puhkus soojal liivamoodi rannal kuluks veelgi juurde,“ mõtles mees heldinult.
Ruumis olevad meeskonna kaaslased uurisid samal ajal pingsalt ekraani ja seadmete näitusid.
„Hallo kapten,“ pöörduski Heal rõõmsatujuliselt siseneja poole, „näidud on lootustandvad. Tähe neljanda planeedi näitajad on nii ahvatlevad, et annab lausa lootust.“
„Mis seal siis nii ahvatlevat on?“
„Temperatuurid on paigas, nii nagu Maa peal. Õhk on hõredam, kuid hapnikurikkam ja planeet liigub täiesti risti tähega. See tähendab, et kliima on ühtlaselt suvine kogu aeg. Justkui kasvuhoones.“
„Kas selles kasvuhoones elumärke ka leidub,“ liikus kapten sileseinte poole näitajaid uurima.
„Elu märke on ja neid ei ole mitte vähe. Kuid on üks eriline kummalisus. Sellel planeedil pole mingeid märke tehnoloogiatest. Mitte ühtegi signaali ei ole tulnud meie kutsungitele ja pole visuaalselt märgata mitte ühtegi linna ega side masti.“
Kaptenis tekkis kerge kõhklus kui ta küsis. „Kas nad äkki ei kavalda, meile mittevastamisega.“
„Seda ei saa me hetkel küll kindlalt väita. Kui alla läheme, siis võtame suurema turvameeskonna kaasa. Mine tea.“
„Kas meeskond on juba valmis ja kas on veel midagi, mida te olete teada saanud. Midagi, millega me peaks arvestama,“ uuris kapten turvapealikult.
„Kõik on valmis. Süstik on komplekteeritud ja oleneb vaid sinust endast, millal laskume,“  vastas turvapealik ikka samasuguse familiaarsusega nagu nüüdisaegade tähelaevadel kombeks. Ammu oli unustusse langenud  endisaegade tobe sõjaväekord, oma auastmete ja kulpi löömistega. Ainult võrdväärne suhtumine ja peretunnetuslik käitumine andis tähelaevastikus parima võitlusvõime. Kõik andsid endast parima ja parimal moel.
    Tähesüstik laskus pisut ettevaatlikult planeedi pinna poole ja juba pikka aega said kõik sees viibijad ekraanidelt jälgida pinnal olevaid loodusvorme. Kõik need, kes olid kordki käinud esivanemate koduplaneedil Maa, nägid üsna analoogilist maastikku. Helesinised veekogud, rohelised maamassiivid ja kõrged mäed. Kui kontinentide kontuurid oleks olnud Maaga sarnased, siis poleks keegi vahet  teinud. Ka olid nad näinud pinnal elavaid inimesi ja nende reageerimist süstiku liikumisele. Mitte miski ei andnud ikkagi märke vaenulikkusest ja süstiku kutsungitele ei vastanud ka mitte keegi.  Peale viienda ringi tegemist ümber planeedi, otsustasid rändajad maanduda varemalt jälgitud, üsna  suure inimkogumi  piirkonnas. Juba kõrgustest oli näha, et see ei meenutanud linna. See ei meenutanud mitte midagi sellist, mida nad oleks varemalt näinud. Kui süstik laskus aeglaselt sügavrohelise välu poole, siis oli märgata, et osad inimesed jälgisid süstiku maandumist, kuid mingit elevust see neis ei tekitanud. Ainsad kes jooksma pistsid, olid väikesed lapsed ja jooksid nad just süstiku poole.  Ukse avanedes väljusid püssimehed ees ja enda imestuseks olid kohe vadistavatest lastest ümbritsetud. Kapten Prinx, vanemohvitser Stout ja kõik teised laevnikud väljusid süstikust, millele lähenes paar vanemat meest lühikeste hallide habemete ja loodusrahva riietuses.
„Holaa sõbrad,“ kostus ühe vanakese suust täiesti ehe universaalne kosmose keel. „Võite vabalt edasi tulla ja oma püssid alla lasta. Siis planeedil pole teil nendega mitte midagi peale hakata.“
„Holaa, vana. Mina olen tähelaeva USS „Whatever“ komandör Prinx,“ sõnas kapten, ulatades vanakesele oma käe. See võttis rahulikult ja majesteetlikult selle vastu ning sõnas. „On see su päris nimi  või kutsunimi.“
„See, vanake on mu päris nimi, kuid kutsutakse mind Johun.“
„Tubli Johun, nii me hakkamegi sind kutsuma. Tere tulemast Viraaniasse. Kuigi te pole seda nime kunagi kuulnud. Me teame väliskvadraadist nii mõndagi, kuigi see meid eriti ei huvita. Minu nimi on Joogub.“
„Hea Joogub. Kui te väidate, et siin mingit ohtu ei ole, siis miks te seda väidate,“ uuris Heal.
„Ohtu siin ei saa olla sellepärast, et siin lihtsalt ohte ei ole,“ vastas vana mees, keda olid kõik tulijad juba pikalt uurinud. See mees ei olnud üldse see, keda oleks võinud nimetada vanaks. Pikka kasvu, tugevate lihastega, küll halli peaga, kuid üliteravate silmade ja tasakaaluka olemisega.
„Mismoodi te saate väita, et siin ohte ei ole, kui te valdate hästi universaalkeelt, teate mis on relvad ja meie kutsungitele ei vasta,“ surus kapten küsimusi kui püstolirauast.
„Kas me ei läheks, kogu teie lahke rahvaga, nüüd varju alla rääkima, siis ei pea püstijalgu pajatama,“ näitas Joogub taamal paistvate hoonete poole, või misiganes need siis olid.
„Kaks meest süstikule vahti ja pange tähelaevale südamele, et nad jälgiks pinda ja lähikosmost,“ andis kapten käsklusi, mille peale uhket kuju Joogub kergelt muigas.
Seltskond, mis liikuma hakkas oli üsna pentsik. Hambuni relvastatud tähelaevnikud, paar väärikat vanainimest ja kari käratsevaid jõnglasi.
„Kapten, on sul tunnet kuhu me saabusime,“ sosistas  Heal vaikselt kaptenile.
„Tead Strat, kõik see tundub kummaline, kuid miski ütleb mulle, et nii ilus see olla ei saa.“  Ei teadnud kapten siis veel, et planeedil, kus puudub masinlik tehnoloogia ja üle planeedi kõlab vaid ehtlooduslik vaikus, on viraanialaste kõrvakuulmine ülitäiuslik ja Joogubi suunurka ilmunud muiet rändajad ei näinudki.
 
Päevast oli möödunud niipalju tunde, mida kosmosest tulnud enam ise ei tajunudki. Puidust varjualuse hiiglapika laua taha istunud seltskonna ette oli hakanud ilmuma pisikeste vaagnate viisi erinevaid toite, mida maitstes ei suutnud maalased, pikki tunde, ära imestada kui palju ilmas võib   olla erinevaid maitseid. Kui nad alguses isegi küsisid, mida nad söövad, siis erinevate pisikeste suupalakeste nimetusi ei jõutudki ära märgata. Neile seletati, et osad palakesed on loomsest toorainest, kuid enamus olid tehtud erinevatest taimedest. Oli ka jooke, samamoodi erinevate ja ülihuvitavate maitsenüanssidega, millest mõned tundusid veidike isegi joovastavad olema. Seltskonna pilt erines tunduvalt sellest, mis oli laevast väljumise järel. Peale seda kui Joogub ja ka teised kohalikud olid rääkinud pikki lugusid, väsisid osad laevnikud lugude kuulamisest, jalutasid külas, kui seda üldse sai külaks nimetada. Lõpuks olid nad oma relvad tassinud süstikusse ning lasknud ka kaks vahimeest sündmust nautima. Esiti ei suutnud kapten ja tema kaaslased kohalike inimeste elutempoga harjuda. Kõik käis aeglaselt, rahulikult ja justkui aegluubis. Vaid lapsed liikusid ja lippasid ringi rõõmsalt ning energiliselt. Vaadates kohaliku rahvast oli neil veelgi üllatavat märgata. Ükskõik mis vanuses inimesi vaadates, ei olnud neil märgata mitte ühtegi kehalist puudust. Kõik olid pikad ja sihvakad, nii mehed kui naised. Kaptenile meenus ürg-ammustelt piltidelt, planeedil Maa elanud Apollod ja Veenused. Ideaalinimesed. Riietatud olid nad väga lihtsalt, looduslikult ja kergsuvistesse riietesse. Inimesed ei teinud neist eriti väljagi. Kes tuli vahest laua juurde, jäi seltskonna juttu kuulatama, maitses mõne vaagnakese pealt pala ja rüüpas toobikesest mingit joogipoolist. Oli siis Joogub pidanud pikema kirjelduse planeedi Viraania vanematest aegadest.
„Meie planeet on nii vana, et ega meie isegi ei tea kui vana see on. Sõna vanus on vaid universaalses keeles. Meie mõistes ei ole vanust olemas. Teie mõistest – aeg – ei saa meie üldse aru. Meil pole seda vaja. Meil ei ole tehnoloogiat nagu teie seda tunnete. Meie varemas elus on olnud üks juhtumine, kus üks meie inimene nimega Hirs oli nõus minema ühtede rändajatega kaasa, tutvumaks eludega, mis on väljaspool meid. Ta oli ära pikki aegu ja peale seda ta üritas meile selgitada kõike seda, mis ta nägi. Paljust, millest ta rääkis, ei saanud me aru. Paljust, millest me püüdime aru saada, me ei saanud aru nende mõttekusest.“
„Selgita mõnda asja,“ oli kapten vahele küsinud.
„Meie arutasime pikki aegu teie tehnoloogiaid. Me ei saanud aru, miks neid vaja on ja mis eeliseid need annaks, võrreldes meie praeguse eluga. Me ei mäleta, et keegi meie esivanematest oleks elanud teistmoodi kui me elame praegu. Meil ei ole üldse mingeid masinaid ega seadmeid. Meil ei ole linnu. Me ehitame sinna, kuhu keegi soovib ja selliselt nagu ta soovib. Kliima on taoline kogu aeg ja kõik need ajad, mida me teame,  ning elamiseks me ei vaja tugevaid hooneid. Ka ei ole meil mitte kedagi siin planeedil, keda me peaksime kartma. Ei , meil ei ole kiskjaid nagu teie inimesed selliseid loomi nimetavad. Meie planeet on küllastunud taimedest ja enamus neist on söödavad. Ei , meil ei ole mitte ühtegi mürgist taime. Loomi me tarvitame küll vahest söögiks, kuid seda vaid maitseainetena. Meil ei ole sõdu ega tülisid. Pole kunagi olnud.“
Kaptenil tekkis ühel hetkel nii pakiline küsimus, et ta pidi Joogubi kirjeldusele vahele segama. „Kuid Joogub, ütle sellist asja. Kui te olete olnud kontaktis inimestega mujalt universumist, siis kas teie planeedil on käinud ka grongonid.“
„Sa mõtled, seda sõjardirahvast. On, on küll käinud. Sa ilmselt imestad, kuid me saime nendega väga hästi läbi. Sa ütled, et see on uskumatu ja võimatu. Ei ole. Meil on siin täiesti eriline elukorraldus. Väidetavalt ei ole sellist mitte kusagil mujal universumis. Grongonite siinviibimise ajal ei suutnud nemad ka ära imestada. Mõned neist hakkasid hoopis teistmoodi mõtlema ja rääkima, mille peale nende suur juht vihastas, kamandas kõik mehel lennumasinasse ja väitis meile, et ta paneb oma rahvale peale keelu, siia sõita ja meiega suhelda. Imestad maalane, aga nii  see on. Sa tahad teada – miks. Seletan siis. Meil on selline elukorraldus, et meil ei ole siin mitte midagi sellist, millest me püüdsime selle välisränduri Hirsi jutust aru saada. Me ei saa aru, mis on - paha. Me ei saa sellest siiamaani aru. Me ei saanud sellest isegi siis aru, kui grongonide juht tappis ära kolm meie inimest. Ta lootis, et me muutume, ärritume nagu te väidate ja hakkame neile vastu. Meile ei saa mitte keegi selgeks teha, mis see on. Isegi inimese surm on meie jaoks täiesti loomulik asi. Kas inimene sureb loomulikult või kuidagi kiiremine, nagu teie räägite. Meil ei ole vahet. Selle peale reageeris grongonite juht selliselt nagu teie räägite – ärritus. Hakkas kõva häälega rääkima, trampis jalgu ja enam mitte kedagi ei surmanud. Nad elasid siin veel kolm käetäit sõrmi päevi, sest meie ei viitsi neid teie numbreid selgeks õppida; ja siis juhtuski see, et grongonite juht kamandas kõik inimesed siit minema, sest sõjameestest ei pea saama seelikukütte. Nii ta ütles.“
„Joogub, hea inimene kas sa tahad väita, et grongonide suur juht alistus teie headuse peale.“
„Ma ei tea kõikide teie sõnade tähendusi. Meil on neid oluliselt vähem ja meie hulgas on vaid üks inimene, kes võttis üle need teadmised, mida hankis välisilmas meie rändur Hirs.“
   Ja mõnda aega rääkiski rändur Hirsi õpilane, keskmistes aastates nägus mees nimega Hunka.
„Alustades sinu esitatud küsimusest, et millele nad alistusid. Koos Hirsiga, me kahekesi kasutasime mingit sõna mõtlemise kohta. Kunagi oli teil kasutusel mõttearutelu nimega filosoofia. Ka meie mõtlesime pidevalt ja kasutasime selliseid sõnu, mida ei tea praegusel ajal ükski viraainlane. Vaid mina, kuidagi moodi, tajun selliseid sõnu nagu paha, kuri, vaen ja valu – hingevalu. Ükski meie elanik ei mõtle kunagi elust ja surmast. Selleks pole vajadust. Kust kohast tuleb meie sisse elusäde ja kuhu see lahkub. Tavalisel inimesel pole sellega miskit teha. Ilmselt said grongonid aru, et selline käitumismall mis meil on, võib muutuda ohtlikuks neile endile. Seda näitas ka konkreetne situatsioon siin. Päris mitmed grongonite mehed ei tahtnudki siit ära minna. Neile meeldis siin ja meie naised ning üldse elukorraldus. Mõned neist oleksid ilmselt loobunud sõdimisest. Sellist vagaduse laienemist ei saanud nad lubada ja seepärast ei karda ka meie nende siia saabumist.“
„Kas siis inimene, kes ei tea ega karda surma, ei oma oskust teha teistele kurja ja soovi sõdida, võib teha kasutuks sõjardi,“ imesta Heal.
„Ma ei oska seda öelda. Parem mõtle ise,“ jätkas Hunka. „Meie oleme elanud kõik aeg ühe ja sama elukorraldusega. Me elame lihtsat elu ja meil ei ole vaja mingeid masinaid. Meil on loomad, kellega me saame liikuda kui meil vaja on. Meil Viraanial on kõik kohad üsna sarnased ja selleks ei ole meil tarvidust käia kaugel. Me elame tihedas läbikäimises oma naabritega.“
„Aga mida te teete igapäevaselt.“
„Me lihtsalt elame. Korjame toiduaineid. Meelelahutuseks käime vahel jahil, hankimaks loomaliha toidu maitsestamiseks. Meil on pidupäevad ja siis me lahutame oma meelt erinevat tantsude ja mängudega. Meil on väga palju erinevaid plaadimänge, need on mõtlemise ja visualiseerimise mängud. Meil ei ole ka teie mõistes perekondi. Meil suhtlevad kõik kõigiga. Peresid ei looda, ja nii kaua kui keegi soovib koos elada, nii kaua ka elatakse. Nagu te näete, me eriti midagi ei tee. Meie elutempo on üliaeglane. Meil on ka veekogud. Veekogude peal saab teha väga paljusid erinevaid tegevusi. Ujuda ja suurte kalade seljas sõita. Meil siin on vaid üks tegevus, mida me tahame teha ühiselt. Me hooldame omi metsi. Väga kaugetest aegadest on meie ruumid täis mingist metallist tööriistu. Me keegi ei tea, mis aegadel need on tehtud, kuid need on väga teravad suured noad. Nendega me teeme oma majad ja raiume pidevalt metsas teid lahti. Kui me seda ei teeks, kasvaksid metsad nii suurteks ja tihedateks, et me ei saakski naabrite juurde. Seda tegevust teevad kõik siis kui tahavad ja neil tegevusetusest väga tüütuks läheb.“
„Kummaline kapten, inimesed lähevad midagi tegema kui neil mittemidagi tegemisest tüütuks läheb,“ hõikas Heal.   
Tähelaeva remont on juba mitmeid päevi tagasi ära tehtud ja kõik laevnikud on käinud Viraania peal puhkamas ja tervist kosutamas. Inimesed käisid vaatamas ka teisi piirkondi ja neid inimesi. Igal pool oli üks ja see sama – igavus.
      Laeva kapten Prinx istub oma eluruumi kabinetis ja kirjutab laeva logiraamatusse ettekannet planeet Viraaniast. See kirjutis ei edene sugugi. Ikka ja jälle läheb kosmosehundi mõte uitama.
„Paljud meie laeva mehed on muutunud imelikuks,“ mõtles Johun, „nad on leidnud omale ilusad naised ja kuulda on juba rahulolematust. Nad ei tahagi enam lahkuda siit. Huvitav, kui kaua suudaks maalane sellisel planeedil viibida, et tal igavaks läheb. Kui jätta mõni meeskonna liige siia elama, siis hiljem saaks teada, kuidas elu on kulgenud.“
Ruumi sisenes esimene ohvitser ja jäi kapteni kirjatükki silmitsema. „Mis otsustasid kapten.“
„Ma ei olegi suutnud veel otsustada. Mis sina sellest arvad?“
„Tead Johun. Ma olen sellest mõelnud mitut moodi. Oleks ju hea kui kogu Universum elaks ilma sõdadeta. See saaks ilmselt kergesti juhtuda kui siinne filosoofia laieneks väga kiiresti üle kogu kosmose. Kuid kas siis ei või juhtuda see, et korraga kaob ära terve universumi tehnoloogia. Laisad ja rahumeelsed inimesed ei viitsigi enam kuhugi lennata, just samamoodi kui siinsed inimesed, planeedi eri paigus. Kogu universum muutub ühetüübiliseks ja meie mõistes – igavaks.“
„On veel ka teine küsimus,“ võttis Prinx sõna üle, „ma mõtlen selle üle, kas ma saan jätta siia elama mõnda meie inimest. Mitte sellepärast, et mul oleks mõnest mehest kahju või mulle tekiks kahtlus, kas ta saab siin hakkama. Küsimus on hoopis meis ja meie inimlikkuses. Üsna loogiliselt mõeldes võib tekkida olukord, kus välis-ilmlase inimlikkus võib välja lüüa.“
„Sa mõtled seda, et meisse sissejuurdunud sahmerdamine ja sõjakus võib siin puhkeda.“
„Just. Kui jätta siia rohkem kui üks maalane, siis võib varem või hiljem meie geneetika hakata domineerima ja tekivadki konfliktid. Kas mitte ei toiminud grongonite juht ainuõigelt kui viis siit ära kõik oma inimesed ja keelas sellel planeedil käimise,“ küsis kapten oma esimeselt ohvitseril küsimuse üsna tõsisel moel.
„Ma ei ole selle peale isegi mõelnud. Praegu aga tundub see põhiküsimus olema. Kas jätta siia vaid üks inimene. Kas mees või naissoost. Kas üldse lubada seda ja kas üldse anda universumile edasi teavet sellise planeedi olemasolu kohta. Kuigi, ka universumi koodeks sätestab, et planeetide arenguid ei ole mõistlik mõjutada.“
Kapten Prinx on tunde kirjutanud ettekannet planeedist Viraania.  See on viimaks valmis saanud, kuid ta ei suuda siiani otsustada, salvestada see või mitte. Vajutades salvestusklahvi, liigub informatsioon hetkega üle kogu universumi.  Kapteni näpp lebab juba pikka aega selle klahvi kõrval ja mehe peas liigub lõputu mõte. „Mis sellest juhtub?“     

         

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar