Neljapäev, 6. juuli 2017

ESTPARADIISIA.


ESTPARADIISIA. 

„Hommikust kallis!  Ärkasid?  Kas sa oled juba päris ärkvel?“
„Miks sa seda küsid?“ 
„Olid täna hommikul üsna imelik. Sa pole varemalt magades nii palju keerutanud ja väherdanud. Mis toimus?“
Jäin hetkeks mõttesse ja vastasin. „On jah kummaline! Ma nägin und.“
„Sina ja und!  Pole sa ju kunagi und näinud, ise oled öelnud.“
„Aga nägin ja nägin kohe niimoodi, nagu see poleks mitte uni olnud, vaid päris reaalsus. Ma võin kõike täitsa täpselt jutustada.“
„Aga räägi siis, täna on pühapäev ja meil pole kuhugi kiiret.“
„Ma sattusin „Eesti Rahva Muuseumi“. Täpselt samasugune suur maja. Tohutult palju ruume ja kogu maja oli klaasist. Mitte ühtegi akent ei olnud. Kõik oli klaasist. Esimesel hetkel ma sattusin tuppa ja ei saanud aru, kas on mingi üritus või pidu. Kõik olid eesti prominendid. Toimetasid ruumis justkui valitsuskabinetis ja kohal olid absoluutselt kõik, keda me teame. Mingil erilisel hetkel märkasin, et osad lähevad uksest välja ja teisest uksest tuleb uusi inimesi juurde. See oleks olnud nagu arvutigraafika, kuidas ühest ainsast ruumist juhiti  terve riigi majandust ja ka kõike muud. Seda on üsna raske kirjeldada kui intensiivselt ja kiiresti kõik toimus. Igas ruumi osas istus ise minister ja ministrite juurest astusid läbi erinevad ametnikud. Oli pankureid, õpetlasi, arste ja tootmise inimesi. Uurisin tükk aega, millest keegi oma ministriga rääkis ja ma ei saanud millestki aru. Ei jagatud  mingeid materjale. Iga inimene oleks justkui telepaatiliselt jaganud oma infot ja täpselt samuti said ka vastuseid. Ka mina sain kõiki vastuseid kuulda, täpselt sealt, kuhu oma tähelepanu pöörasin. Ühel hetkel hakkasin uurima, mis imelikud uksed need on. Astusin siis läbi sellest uksest, kuhu kõik inimesed läksid. Sattusin hoopis teise ruumi, kuid üllatav oli see, et sellesse ruumi ei tulnudki ühtki neist inimestest, kellega ma koos uksest läbi astusin. Selles ruumis olid hoopis teised inimesed. Rääkisid hoopis teises keeles, kuid toimetasid täpselt sama skeemi ja sama tempoga. Otsustasin korraks tagasi minna ja sattusin samasse kohta. Rõivaslased, Rataslased, Kallaslased ja Savisaarlased ajasid entusiastlikult omi asju edasi ja kuulsin, üsna ukse juures, kaitseministri ja ühe suure sõjaväe ülemuse infovahetust. Teemaks oli Venemaa. Ma ei saanud aru, miks nad räägivad Venemaast ja näitavad näpuga ukse poole. Sealt tulevat okupatsiooni oht. Hetk hiljem läks aga sõjaväelane välja samast uksest. Otsustasin siis minagi minna ja samal ajal oli peas küsimus. „Kuidas saab selle ukse taga Venemaa olla?“  Astusin siis teise tuppa ja pidin üllatusest ära minestama. Oligi Putin. Ja kõik teised ka, kes vähegi võisid olla. Asjaajamine ja tempo möllas ruumis samamoodi. Karjuti üksteise peale ja vehiti kätega ühe teise ukse poole ja põhiteemaks oli Ukraina. Tead, ma ei julgenud enam ühestki uksest edasi minna, sest tekkis hirm, et äkki ei oska tagasi minna. Astusin uuesti uksest Eesti poole tagasi. Ma ei osanud kohe midagi tarka ette võtta, kui äkki nägin ühte tuttavat. Tead küll, seda suure lobaga professorit. Võtsin talt nööbist kinni ja tirisin ruumi nurka.“
„Kuule mees, tunned mind?“  
„Tunnen, tunnen, miks ei tunne. Mis sina siin teed?“
„Mis teen? Ega ma isegi ka ei tea, mida. Miks kõik sebivad nii hullusti?“
„Aga mis nad siis tegema peaksid, see on ju elu.“
„Elu, mis moodi elu.  Miks kõik toimub ühes ruumis?  Miks kõik liiguvad sisse-välja vaid kahest uksest? Miks keegi välja ei lähe?“
Mees jäi imeliku näoga mulle otsa vaatama. „Kuhu välja? Me oleme omas riigis ja riigist välja minekuks peab mingi vajadus olema. Reisidel me ikka käime.“
„Ma üritan ju küsida, et miks te ei lähe siit klaasist ruumist välja, õue?“  Selle peale vajus mehel suu lahti ja keerutas  nimetissõrmega oma meelekoha peal.  Sahmas käega ja jalutas minema.  
Siis nägin veel ühte tuttavat meest, näitasin käega klaaside suunas ja küsisin. „Kas nende klaaside taga on ka midagi?“
Mees raputas pead. „Ei sealt algab kosmos ja sinna lendavad ainult kosmoselaevad.“
Selle peale tormasin ma akende poole ja põrkasin peaga vastu klaasi. See tekitas minus paanika ning hakkasin klaase kätega peksma. Ühel hetkel need purunesid ja klaaside tagant kuulsin sinu häält - „Tere hommikust kallis“.“
„Jaa, üsna huvitav unenägu. Mida see peaks tähendama selles kontekstis, et sa pole ju varem unenägusid näinud?“
  Sellest päevast läks mööda nädal aega. Iga jumala öösel nägin ühte ja sama unenägu, veidi omamoodi. Nädalaga katsetasin unenäo uksest läbiminemist, kui ma olin eelnevalt soovinud minna erinevatesse riikidesse. Erinevates riikides kasutasin mõnikord ka seal olevaid uksi, soovides külastada mõnd looduslikku paika. Need olid huvitavad kogemused. Kuid selline, mõistetamatu, uneseiklus hakkas mind ja mu naist huvitama. Mis see võiks olla?
Naine oli uurinud tuttavate käest ja nii mõnigi soovitas pöörduda mingi ekstrasensoorse inimese poole. Naine leidiski hüpnotisööri kontakti.
Paari päeva pärast saime ka seansi. Läksime kohale pool tundi varem ja kohapeal selgus, et enne meid on veelgi inimesi ootamas. Hüpnotisööril oli paari kliendiga pikemalt aega läinud. Naisel ei olnud nii palju aega oodata ja ta läks oma asjatoimetust tegema. Jäin siis ootama.
Vaatlesin neid, paari inimest ooteruumis, ja ei märganud midagi erilist, mis oleks võinud aimu anda, milleks need  inimesed siin on.
Läksin õue suitsu tegema. Minuga liitus ka üks ootajatest.
Alustasime juttu niisama siit ja sealt, kui viimaks tihkasin mehelt küsida.
„Kas teil on esimene kord sellist seanssi teha?“
„Ah, mis sa ikka teietad. Ei, mina olen siin tihe klient. Ma ei saaks üldse oma eluga hakkama kui ei saaks vahepeal teada, mis on siin ja mis on seal.“
„Seal. Kus seal?“
„Mis sulle endale probleemi valmistab, siis seletan oma anomaaliat.“
„Mina näen unenägusid. Imelikke unenägusid.“
„Oo see on üsna huvitav, milliseid?“
„Mina näen ühe kindla struktuuriga unenägusid,“ ja siis seletasin lühidalt.
„Sellele saad hüpnotisöörilt täitsa kindlasti vastuse, pole probleemi. Mul endal on pisut teistsugune kummalisus. Olen lugenud palju raamatuid ja lugemine ongi mu põhiline hobi olnud juba lapsest saadik. Enamuse elust ma ei olnud midagi märganud, kuid aasta jagu tagasi hakkasid toimuma huvitavad muutused. Nimelt, hakkasin märkama, et raamatu lugemisel hakkas muutuma ka minu enda elu, samas suunas kui oli raamatu süžee.“  
„Mis moodi see saab võimalik olla?“
„Esimestel kordadel, kui seda märkama hakkasin, olid need äratundmised väga väikesed. Nii väikesed, et pidasin kõike seda juhuseks. Hiljem juba, aasta pärast, muutusid äratundmised kindlamateks, kuid siis ma pidasin neid juba suuremateks juhusteks.“
„Kuidas sa neid märkasid ja kas saaksid tuua mõne näite, et seda hoomata?“
„Oi, neid on nüüdseks nii palju, et kohe ei tea, millist rääkida. Hästi, ma räägin paarist.  Kui ma lugesin ühel korral Agatha Christie kriminaalromaani, siis toimus majanaabril suur vargus. Politsei, nagu ikka, selliste vargustega eriti palju vaeva ei näinud. Keda see, võõra vara kaotamine, ikka huvitab. Öeldi vaid, et ise ei teinud ennetamiseks kõike vajalikku. Ja minust sai hetkega detektiiv. Kolme päevaga oli vargus lahendatud ja vargad koos kraamiga käes?“
„Kuidas see võimalik sai olla?“
„Just täpselt. Samuti küsisin ka eelnevatel kordadel, kui need väikesed juhused hakkasid tekkima. Ma lihtsalt olekski olnud nagu Holmes, Poirot või Siberi Võmm. Kõik oli lihtne ja loogiline, justkui oleks ise raamatut lugenud või kirjutanud.“
„Äge, ja mis veel on toimunud.“
„Teine lugu, mida räägin, oli aga sootuks hullem. Lugesin mingit raamatut, mis ei olnud puhas seiklus, vaid nagu pingeline romaan, näiteks „daVinci kood“. Seiklus, mõistatused ja palju muud, kuid igast romaanist käib läbi ka armastuse teema. Loen ja loen, ning minu ellu tuli naisterahvas.  Ma ise olin abielus olnud juba mitukümmend aastat ning ma poleks eladeski arvanud, et midagi sellist võib juhtuda. See naine hakkas mulle pinda käima. No pihta panema nagu öeldakse. Mis sa arvad, mis edasi juhtus?“
„Ma küll ei tea, äkki sa alguses ei võtnud kohe vedu. Oli ka ilus naine?“
„Kummaline oli see, et see naine ei olnud täpselt selline, nagu  ma oleks ette kujutanud selle raamatu tegelast. Kuid nüüd hiljem, ma võin täie kindlusega öelda. Ta on täpselt minu maitse.“
„On. Sa ütlesid on.“
„Just nimelt. Meil tekkiski armastus, mille oma naisega olin juba unustanud. Naine sai muidugi teada, sellega ei leppinud ja nüüd me elamegi juba pool aastat koos.“
„Huvitav. Kuid mis on kõigel sellel pistmist hüpnotisööriga?“
„Vaata, siis kui ma selle uue naisega sellistest asjadest rääkisin, siis see tekitas talle huvi ja me hakkasime uurima. Viimaks jõudsimegi siia.“
„Ja millised tulemused oled nüüdseks saanud?“
„See hüpnotisöör viis mind nende lugude sisse ja selgus, et minul on mingi eriline võime muuta oma elu vastavalt sellele, mida ette kujutan. Ta selgitas seda. Mina sulle selgitama ei hakka. Äkki muutub see sinu  probleemi lahendamisel takistuseks.“
„Hästi, kuid miks sa seekord siin oled?“
„Küsimus on asjakohane ja siin käimata ei saaks ma enam tegeleda oma lemmiktegevuse, lugemisega. Kui ma olen ära lugenud mingid raamatud, siis  pean käima siin mälu kustutamas, et raamatust tulevad tegevused ei hakkaks minu elu jälle ümber kujundama.“
„Oot, kas ma saan aru õigesti. Sa ei soovi selliseid kogemusi, mida ise ei ole teinud, vaid need on tulnud raamatust.“
„Täpselt nii, siin seisabki konks. Me oleme naisega pidanud pikki arutelusid. Kas sellised muutused on õiged. Kui me tunneme, et mingid muutused võiksid teha meie elu paremaks, siis jätame need alles ja siin kustutamas ei käi.“
„Kuid see on ju absurd. Kuidas sa saad niimoodi elada kui sa ei tea, kas sa elad oma elu või raamatukangelaste omi.“
„Mina seda ei tea. Nii ma olen oma eripäraga ära harjunud ja elu see keeruliseks ei tee, pigem just vastupidi. See laseb elada nii, et elus on probleeme väga väheks jäänud. Vaat, vahest tuleb juba ketserlik mõte, midagi vussi keerata, et põnevust juurde tekitada."
„Imelik!“
  Järsku pöördus meie jutu vahele see kolmas meesterahvas, kes samuti järjekorras ootas.
„Teate mehed, ma kuulan teie juttu ja mitte ei saa vahele sekkumata jätta. See, millepärast mina siin olen, on summa neist kahest jutust, mida teie räägite. Mina näen unenägusid, erinevaid, need ei ole küll samad ja need ei lähe ka täide, kuid neis on see üks eriline omapära, mis on hakanud mind vaevama.“
„Räägi ja me kuulame huviga.“
„Mul on unenäod, kus ei ole mingeid probleeme ja kõik on ilus.“
Me vaatasime mehele otsa ja hüüatasime justkui ühest suust.  
„Milles probleem siis on!“
„Kohe seletan. Ka teile on see alguses arusaamatu. Peale seda kui ma hakkasin selliseid unenägusid nägema, siis algul ma isegi ei märganud neid. Mul endal läks elu hästi ja polnud mingeid eriliselt suuri probleeme. Väikeseid ikka oli, kuid kellel neid ei oleks. Vahel kuulsin ma tuttavate ja sõprade käest, milles nemad enamalt vaevlevad ja millised on inimeste suured mured. Teil endil on ju ka selliseid tuttavaid või sugulasi, keda külastavad sellised hädad nagu tööpuudus, haigused; ma mõtlen ikka tõsiseid haigusi. Paljudel on pereprobleemid või mõned muud suhete sasipuntrad. Viinavead või vanglatrellid. Nendel puhkudel peetakse seda mingiks karmaks või saatuseks, mina ei tea. Siis ma hakkasingi märkama, et kui mul probleeme ei ole, vaba aega on palju, raha ka nagu on, palju erinevaid hobisid ja reisimist naudinud. Kuidagi igav on, midagi uut ja põnevat ei juhtu. Siis hakkasidki tulema minu „kohutavad“ unenäod, kus elu on veelgi ilusam.  Saate ikka aru!  Elu, kus ei juhtu mitte midagi negatiivset.  Kõik on positiivne ja magus nagu tort või mesi.“
„No see on küll pöörane. Millised need unenäod välja näevad?“
„See ongi hetkel minu küsimus teile, mitte hüpnotisöörile. Kas teie suudate ette kujutada, milline on probleemide vaba elu, lihtsamalt öeldes – paradiis. Teid vaadates, ma oleks justkui küsinud midagi üle mõistuse võimatut?“
„Ei, ei. Esimese hooga ei ole väga pöörane.“
„Alguses oli mulle ka kuidagi lihtne. Midagi on ju alati puudu,“ mõtiskles paradiisimees.
„Alguseks võiks olla suure toa täis raha.“
„Vot täpselt, selline meie mõttepiirang ongi. Saaks kapitäie raha, aga mida  sellega peale hakata?“  
Kolm meest olid pea pool minutit vait ja siis hakkas „raamatumees“ rääkima.  
  „Alguses tundus selline mõte - totruse tipuna. No kas saaks kellelgi olla midagi selle vastu, kui tal – ei oleks millestki puudu. Veel rohkem, kui tal oleks pidevalt üle!  Mulle tuleb see teema küll väheke tuttav. Mingil hetkel hakkab igav.“
„Teate mehed, asi on veel hullem. Kui teie mõtlesite selle küsimuse peale, siis mingil hetkel sattusite tupikusse, on nii?“
„See on tõesti tõsi.“
„Kui mõelda nii, et mul on absoluutselt kõik olemas ja kõik võimalused olemas, mida ma siis teeksin. Kuhu tormaks või mida juurde soetaks? Seni kui kogu selle varanduse alla ära kaoksin. Nagu ütlesingi, alguses pole probleemi. Ostad suure maja, minu pärast otsid kas või uue naise. See ilmselt mõistab aastaid raha kuhugi kulutada. Tööl ei käiks ja reisiks mööda maailma. Kaua! Täpselt nii kaua, kui ma jaksaks. Tuled koju ja jälle ei ole midagi teha. Siis peaks ilmselt inimesel olema mingi väga eriline hobi. Kas sellestki piisaks elu lõpuni?“
Vahepeal oli kabineti uks lahti läinud ja raamatumees läks seansile.
„Ja mis on siis sinu küsimus hüpnotisöörile?“
„Ma ise ka ei tea.“
„Kui tegelikus elus on kõik hästi ja unes on veel paremini, siis peaks ühe neist ära kustutama.“
„Õige mõte iseenesest, kuid kumma?“
„See ongi probleem.“
„Algul oli mõte, et kustutaks uneparadiisi ära. Pärast aga mõtlesin, et sellest ei lähe midagi paremaks, sest ilmsi läheb ju ka igavaks.“
„Siis jääbki kaks võimalust, tekitada parajate probleemidega päris elu, või lasta unedesse suuri.“
„Nii ongi, tahaks teada mida spetsialist asjast arvab ja teha suudab.“
Mehed olid nii jutuhoos olnud ja nad  ei olnudki märganud, et ooteruumis istus uus mees ning ilmselt oli nende juttu kuulnud.  
„Suur tänu teile. Siia tulles ma pidasin ennast hullumeelseks.“
„Aga kes teie üldse olete?“
„Mina olen ülikoolis füüsika professor. Olen elu aeg õpetanud füüsikat ja äkki läksin lolliks. Ei, ärge ehmuge, nüüd juba ma ennast enam nii lolliks ei peagi. Minuga juhtus selline kummaline muutus. Hakkasin valemeid nägema. Mitte just nii, et näeksin mingeid nägemusi või valemeid. Kuid on juhtunud mitmeid kordi, kus kirjutan tudengitele, tahvlile, valemeid ja õppurid peavad mind parandama, kuna olen kirjutanud valemeid valeks. Alguses pidasin seda eksimuseks ja isegi vanaduse nõtruseks. Aga mingil hetkel kui tegelesin ühe teadusartikliga ja seda  parandades leidsin massiliselt „valesid valemeid“.  Tahtsin need ära parandada, kuid neisse süvenedes märkasin üllatusega, et need nagu ei olekski valed.“
„Mis valemid need siis olid?“
„Ohh, füüsikavalemid on nii keerulised, et teile selliste peensuste seletamiseks  kuluks päevi või nädalaid. Lihtsamalt öeldes, asi läks ulmeks. Te olete ju ilmselt näinud ulmefilme. Seal on vinged tehnoloogiad. Autod, rongid ja lendavad kosmoselaevad. Selleks, et mingi kosmoselaevaga kuhugi lennata, tuleb kaasa vedada kütust. Olete te ulmefilmides näinud suuri kosmoselaevu, mis veavad endaga kaasa tsisternideviisi üliohtlikku kütust. Ja kui kaugele me suudaksime  sellise tsisterniga lennata, kui arvestada veel ka seda, et koju tagasi tahaks ka jõuda. Võimatu, nii ei lenda mitte kuhugi. Füüsikas on postulaadid ja põhivalemid, mis kirjeldavad - kuidas miski siin Maa peal on võimalik.
Seda ei suuda veel keegi seletada, mis kütusega planeedid liiguvad. Eesti esimesest satelliidist olete kuulnud. Seal ei ole kütust. Pigem tahetakse katsetada „päikesepurje“. Nende põhivalemite hulgas on neli põhikonstanti, mitmeid lahendamata võrrandeid ja üks neist on selline, mis ei lase meil tõusta maapinnalt kõrgemale ehk siis lennata ilma kütust kaasa võtmata. Eirata gravitatsiooni.“
„No ja mis siis sellest, kus see hullumeelsus siis on?“
„Ma näen, või õigemini mu käsi kirjutas, selliseid valemeid.“
„Ei saa aru!“
„No ma ei hakka siinkohal kirjeldama mingeid väga suuri ulmekirjanikke, kuid ühte meest peaksite ikka teadma. Jules Verne.“
„Oleme kuulnud ja isegi lugenud.“
„Siis te teate tema „ilma kütuseta“ allveelaeva „Nautilus“. No ei olnud sellel laeval kütust, kivisütt või puuhalge. See laev võis teha veealuse reisi ilma pinnale tõusmata. Tänapäeva mõistes tuuma-allveelaev. Aga 19. sajandi lõpul ei olnud tuumatehnoloogiat. Kes siis oli see kirjanik?   Oli ta hullumeelne, fantasöör või veel keegi.“
„Tulnukas, tahad öelda või,“ pakkusin mina.
„Nüüd leidsid, füüsikaprofessor ja tulnukad,“ muigas paradiisimees.
„Jah, aga las see olla. Ma näen oma märkmetes selliseid valemeid, mis kõike seda võimaldaks.“
„Võimas, kuid mida sa sellega peale nüüd hakkad?“
„Kas te mehed siis ise aru ei saa. Ma ei saa nendega mitte midagi peale hakata. Meie planeedi mitte ükski füüsik ei mõista neid. Kui nendega välja tuleksin, siis nad rebiks mu lõhki. Kõigepealt kadedusest.“
 „Aa, see on siis see jutt, et sellised tegelased, kes ei mahu hetkel kehtivasse maailmapilti, tuleb lolliks kuulutada, naeruvääristada ja isegi ära tappa, kui ohtlik element.“
„Nikola Teslast olete kuulnud, kui ei ole, siis vahet pole. Nüüd ma olengi dilemma ees, mis sellise „kingitusega“ peale hakata. Kui ma ei suuda sellist fenomeni kinni panna või ära kustutada, siis on minu töö ja leivapaluke otsas. Ma ei saa ülikoolis selliseid eksimusi lubada.“
Hetkeks jäi mehed mõtlema.
   Mulle tuli üks huvitav mõte. „Kulla professor aga mis oleks kui!  Kuidas sulle endale tundub see elu, mida sa praegu elad ja kuidas õpetad teisi, kas see on sinu jaoks huvitav. Oled sa selle elu eest nõus loobuma neist nägemustest, sellisest tarkusest?“
Füüsik vahtis nüüd mulle juba üsna „imestava hullumeelsena“ otsa.
„Ma pean sind, sõber, tänama sellise küsimuse eest. Siia tulles, ma oleks ilmselt olnud nõus loobuma. Nüüd ma aga seda ei suuda. See tundub nii põnev. Kuid mis ma edasi peaks tegema?“
„Edasi peaksid sa hoopis tagasi minema. Mine koju ja mõtle. Tööle sa minna enam ei saa. Või siis tiksud seal ülikoolis niikaua kui keegi märkab sinus „skisofreeniku“ või „Altchaimeri“ tunnuseid ja siis võid ära tulla. Sinnamaani kirjuta neid valemeid ja paned uusi teooriaid või isegi praktilisi teadmisi kirja. Kirjuta, leiuta ja arhiveeri kuhugi. Kui keegi tulevikus need leiab, siis pole su elu asjatult elatud ja võib-olla isegi vähem kui saja aasta pärast, on kõik linnad sinu pronkskujusid täis ja su oma ülikooli koridori ehib järjekordne kipskuju“.  
Füüsik oli sõnatu ja hüüatas: „Mehed, mulle polegi mingit hüpnomeest vaja, ma põrutan joonelt koju ja hakkan„fundamentaalteadust“ looma.“
„Oot-oot, ära kohe mine. Ootame raamatumehe ka ära, kuulame mis tal rääkida on, vahetame kontakte. Siis on hea kunagi veel juttu puhuda ja uurida, kuidas meil läheb.“
„Täpselt, ma ei tea kuidas sinul, aga mina ühinen ka füüsikuga ja pole mulle mingi posijat tarvis,“ hõikas paradiisimees.
„Sama siin, ega minulgi pole enam sinna asja,“  lisasin ka mina.
   Mehed vestlesid ja ootasid raamatumeest. Siis kui uks avanes ja uksele tulid kaks meest ning hüpnotisöör kutsus järgmist „patsienti“, siis kargasin kärmelt püsti. Läksin raamatumehe juurde. Võtsin tema õlast kinni ja laususin: „siin ruumis ei olegi enam ühtegi klienti. Meie kõik tulime lihtsalt oma sõbraga kaasa ja nüüd me läheme kõrtsi ning võtame kuusteist kannu õlut ja uurime, mis tema hullusest edasi saab.“
Suur oli raamatumehe üllatus, kuid ma suutsin ta sõnad ära summutada ja kiiresti ukse poole tüürida.  „Head töötamise jätku ja kena päeva.“  

   Kuu aja pärast oli meid kõrtsilaua taga juba viis. Kahe kuu pärast kümme. Kes meie hulgas kõik käinud on. Üks pankur, kaks direktorit, kolm poliitikut, neli inseneri, viis ajaloolast, kuus lihtsat töölist, seitse naisterahvast.  Kuid siiani ikkagi, vaid üks füüsika professor. Pankur käib ikkagi veel tööl, kuid joonistab skeeme ja diagramme, kuidas saaks raha luua ilma intressideta. Direktoritest üks, tegi juba oma firma ja teine teeb äriplaani. Insenerid ja ajaloolased on kokku „istunud“ ja uurivad ajalugu. Kas ajalugu ikka on selline nagu meile kirjeldatakse. Hetkel on nad teema juures – „Kas egiptlased ikka ehitasid püramiide suurtest kiviplokkidest, pronksist meislite ja puust haamritega“.  Nii mõnigi tööline on muutnud maailmavaadet ja uurib kvantfüüsikat.  Ja meie seltskonna naiste hulgas pole ühtegi esoteerikut, inglite uskujat ega rituaalide korraldajat. Vaid poliitikutega on jama. Nad ei taha enam poliitikat teha, kuigi peaks, sest häid ja mõtlevaid poliitikuid oleks väga vaja.
 Üks poliitikutest käis välja naljaloo. „Ma tahtsin poliitikaga edasi tegeleda, kuid ükskord läksin kapi juurde, et vaadata kui suur on minu luukere. Siis sain aru, et minu kapi luukere on nii väikene, võrreldes teiste omadega. Teiste poliitikute luukered paneks minu oma silmapilkselt nahka.“ 
 
„Tere hommikust kallis. Kuidas magasid? Und ka nägid?“
„Ikka nägin, kuid peale seda, kui ma hakkasin unenägude tegelastele asju teistmoodi seletama, nagu sa mäletad, on seal palju muutunud.“
„Mis nimelt?“
„Tead, tänaöises unenäos oli juba üsna palju muutunud. Klaasruumis on värvid vahetunud. Lipul on uued värvid. Sinine, must ja valge on muutunud – hõbedaseks, kuldseks ja violetseks. Vappi enam ei ole.“
„Kas neid, kolme sinist lõvi, punaste küüntega, keda põhjamaades pole kunagi nähtud.“
„Just, ja ruumi nimeks on tänasest  -  Estopia.“
„Mida veel ei ole?“
„Sa tead ju, et esimesena kadusid ära kaitseministrid, ka kõikidest naaber klaasruumidest. Siis tuli uus rahandusminister ja raha hakati jagama kõigile, kõrgema kosmilise seaduse järgi – „kõigile tema vajaduste järgi ja kõigilt nende vaba loomingu tulemusel“.  Seejärel kadus ka siseminister koos vanglate ja politseiga. Sotsiaalminister koos vanadekodudega. Tervishoiuminister vahetus välja ja inimesed on nüüd tervemad. Jääb vaid oodata, millal ka see minister ära kaob. Mõned ministrid veel on, kuid nüüd valmistatakse pinnast uue ruumi sündimiseks – Estparadiisia.“
„Kas igavaks ei lähe!!!“
„Ei lähe, sest selleks annab mulle nõu „paradiisimees“.  Aga nüüd kallis, ma läheks oma igapäevasesse reaalsusesse ehk tööle. Ka meie firmas levivad muutused. Kui ma igapäevaselt ei paneks kirja kõiki muutusi, mida näen meie kodumaal ja ka klaasmaailmades, siis ma ei märkakski neid. Väikeste sammudega paradiisi poole.“
„Musi sullegi, õhtul näeme.“
„Kus mu auto võtmed on?“
„Siin kallis, palun.“
„Aga need on ju „Bentley“ võtmed!!“
„No ja mis siis. Kas sa oled unustanud, et meil ongi lendav „Bentley“. Head päeva.“
Ja naine sulges minu nina ees kodu ukse. Ta ei kuulnud mu sõnu.  
„Kuid eile sõitsin ma koju ju ratastel  „Mercedesega“!!!“

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar