Teisipäev, 20. juuni 2017

HUMANOIDID – EDUKAD JA ÕNNELIKUD?!


HUMANOIDID – EDUKAD JA ÕNNELIKUD?!
 

Professor Anastasy tõusis väärikalt katedraali künkale, ilma et ta oleks märgatavalt komistanud. Ta tõusis kergelt kateedri laua taha ja võttis välja oma teesid. Viimase nädala oli ta neid hoidnud siin, kateedri künkal, et mitte unustada viimasel hetkel koju.
Dünaamikatest väljus metalne sirin. Algas ettekanne, mille pärast oli siia sõitnud osalised kõikidest maadest. Sellele järgnes kõrvulukustav aplaus. Kuigi professor oli seda heli oodanudki, kuid ootamatus liigutas teda. Professor vakatas. Aplaus vaikis ja saabus vaikus. Ta vaatas saabunute ridasid, mis ulatus silmapiirini. Kõik vaatasid teda ja ootasid. Oli aeg alustada.
"Kolekkid!" hüüatas professor mikrofoni, kuid võimsad dünaamikad haarasid ta hääle ja kandsid kaugusse. Professor rohenes hämmeldusest.
"Vabandust," ütles Anastasy, ta tegi efektse pausi, hingas sügavalt sisse ja varem harjutatud häälega lausus. "Seltsilised, kodanikud! Kohe räägin teile sellest, mida tunneb igaüks meist, kuigi mitte igaüks meist ei räägi selles avalikult. Meie ühiskondades on kombeks arvamus, et kõik on korras, et nii on ja peabki olema ...". 
Väli pingestus. Professor tundis seda, ja ei hakanud pausi pidama ning prahvatas.
"Astugu ette see, kes tunneb end õnnelikuna! Astugu kõige ette see, kellel elus kõik õnnestub." 
Mõistagi oli küsimus retooriline. Professor noogutas oma assistendi Pau poole ja riputas kateedri ette spetsiaalselt ettevalmistatud sildi.
 
ASTUMINE ÕNNELIKKUSSE.

Siiani oli kõik sujunud, Anastasy nihutas teesid lähemale ja jätkas.
"Minu ettekande teema on - õnn ja edukus. Miks me oleme nii õnnetud? Miks meie elus ei lähe alati hästi? Igaüks meist on endale esitanud küsimuse - kuidas ma olen nii saamatu? Ja tõesti, miks? Lihtsad kodanikud, põllumehed ja töölised, ja poliitikud, ja meie, õpetlased, mitte keegi meist ei saa öelda - "ma olen õnnelik". Kes meist saaks kiidelda õnneliku isikliku eluga?  Suuremate materiaalsete väärtustega? Suuremate saavutustega." 
"A-a-a !"  haaras ärevus ääretut massi ja professor heldis. 
"Võib-olla sellepärast loeme me fantastilisi raamatuid, kus kangelane väljub igast situatsioonist vigastamatult? 
"U-u-u!", ümises väli.
"Kõigi meiega juhtub iga päev hulk väiksemaid ja suuremaid ebameeldivusi!" jätkas professor. "Me oleme sellega nii harjunud ning üsna ükskõikselt seostame selle saatusega, nii et me enamalt seda ise ei märkagi. Ja sel momendil, kui häda sümboliseerib meile tasuta sõitu ... "
Ta peatus, mõtles hetke ja lehitses lehekülje tagasi.  Hõõrus oma kergelt surisevat painduvat jäset, mis segas keskendumast.
"Sellele hetkel kui häda ...", ta vaatas järgmist lehte, "sümboliseerib ...  Vabandage."
Nii oligi, kolmas leht oli puudu. Puudus ka neljas leht ning viies ja kohe järgnes kuues. Kuigi professor teadis teksti peast, sest viimane pool aastat oli ta harjutanud kõnet, kodus peegli ees. Kuid nüüd oli kõik peast pühitud.
"Väike tõrge teesidega, kuid see on isegi parem",  teatas Anastasy, "ärgem hakakem venitama. Läheme kohe peateema juurde. Teema ...  Mul on raske ilma teesideta, no, eee ...  Kui lühidalt oma sõnadega ...  Ooo, aitäh".
Professor noogutas tänulikult oma noorele assistendile, kes ulatas puuduvad lehed ettekande varu komplektist.  Samal ajal Pau vahetas sildi.

"KES ON HUMANOIDID?". 

"Ettekande teemaks on - eriline olevus, tähe F3176 kolmandal planeedil - see on kurikuulus hulkrakne, kahejalgne humanoid. Viimastel aastatel on nende hämmastavate  olendite uurimine tekitanud galaktika teadustes tõelise buumi. Väga harv konverents möödub ilma ettekandeta antud teemal. Kõikide planeetide teadlased, kas tegelevad humanoidide uurimisega, on läinud lausa arust ära."
Ridasid pidi lainetasid naerupahvakud. Paremal, kus lehvisid irooniliste Adonlaste pikad skafandrid, ja pisut lähemal plagisesid Zyrialnaste sõrad. Zyrianlased on muuseas selline rass, kes võtab iga sõna, mida neile öeldakse, isikliku solvanguna.
"Andestage, ma räägin kogu aeg väga segaselt, see tuleb erutusest ... " tunnistas Anastasy.
"Niisis, humanoidid ...   Pikka aega oli nende planeet nähtamatu ja tühi. Hiljem arenes seal valguline elu, kuid mõistuslikud humanoidid ilmusid üsna hiljuti - vaevalt mingi miljon aastat tagasi. Kuid juba praegu loevad kõik teadlased seda liiki arukaks ja tsiviliseerituks. Nende arengu tempod lihtsalt hämmastavad! Vaevalt mingi sadatuhat aastat tagasi õppisid nad kasutama tuld. 15 000 aastata tagasi juba tekkisid metallid. Varsti leiutati ratas ja eelmisel sajandil lennati kosmosesse ja isegi saabuti sealt tagasi!  Sellegipoolest, me teame, ametlike kontaktide loomisest humanoididega ei ole veel otsustatud, kuigi kõik galaktika rassid tegelevad nende jälgimisega." 
Professor pööras lehte ja silmas kuulajate masse. Zyrianlased olid  juba rahunenud.   Kõik oli möödunud justkui rahulikult - järelikult võib oodata mingit jama! 
"Kogu plahvatusliku humanoidide arengu võiks ümber kirjutada - "ajaloo edukuseks". Tegelikult ei ole edukus humanoide hüljanud mitte hetkekski. Kõik millest nad kinni haarasid, kõik neil õnnestus! Humanoidide ajalugu - see on nimekiri avastuste-hüpete jadadest, mis viis nende arenguid edasi tuhandeid ja tuhandeid aastaid! Praktiliselt on kõik humanoidide avastused tehtud justkui juhuslikult ja möödaminnes. Seepärast on meie massiteabevahendites …“,  professor vaatas tusaselt üle peade pressi sektori poole, „ ja seejärel ka teadusringkondades tekkinud müüt – värskelt tekkinud rassi geniaalsusest. Kas on see nii ka tegelikult?“ 
„ E - i -i - i,“ karjuti üle kogu välja.
„Humanoidid ei ole rumalad,“  noogutas professor, „kuid nad ei ole geniaalsed! Seda tõestavad paljud uuringud. Vaadakem tõele näkku, humanoidid  on unikaalsed vaid seepoolest, et nad fantastiliselt edukad!“
„ U-u-u!!!“ karjuti üle välja, millest professor ei suutnud aru saada; oli tegu ettekandjaga rahulolematuse või kogunenud solvumisega?
„Materjal on mahukas ja keeruline. Ma esitan selle küllaltki emotsionaalselt ja segaselt. Kohati kirjeldan ma tõestatud fakte, kuid palun teid – varuge kannatust ja kuulake lõpuni! Te saate vapustavaid uudiseid kuulda! Üle miljoni teadlase, meie klannist Anastasy-U, töötasid välja selle hüpoteesi kolmesaja kolmekümne kaheksa põlvkonna jooksul! Ja täna …“ professor kohmetus, „täna saabus kauaoodatu … Ma olen rõõmus, et nimelt mulle langes osa …“ professor kohmetus uuesti ning muutus üleni roheliseks.
„Vabandage. Ärgem raisakem aega ja asugem hoogsamalt asja kallale! Kui miski jääb arusaamatuks, esitage kohe küsimusi.“
Väli rahunes, Pau asetas ülesse uue tabeli.
 
HUMANOIDIDE FENOMEN.

„Niisiis, humanoidid on fantastiliselt edukad! Nad on sellega nii harjunud, et ise seda ei märkagi, kuigi mitte märgata seda on üsna raske. Kõige lihtsam näide: iga kõrges vanuses humanoid võib oma elust meenutada situatsioone kui teda ähvardas mingi oht, kuid kõik möödus edukalt. Ja need on vaid need juhtumised, millest humanoid oli teadlik! Hulgaliselt rohkem oli neil selliseid, kui humanoid möödus surmavast hädaohust,isegi aimamata sellest. Humanoidid tunnevad end nii haavamatutena, et nende igapäeva elu …  Slaidid! Meil on aeg minna üle slaididele.“
Professor rahmas käega ja vaatas hallikat taevalaotust. Tema pilgu järgi vaatas taevasse ka mõni väljal olev kuulaja. Taevas jäi selgeks.
„Khm …“,  köhatas professor mikrofoni.
„Projektor ei tööta …“ kostis assistent Pau hirmunud sosin, „me ei tea milles on asi, me …“
„Kas siia tulid vaid debiilid?“ kraaksatas professor, unustades, et seisab mikrofoni ees.
See kriisk kajas üle välja ja publik hakkas mühisema. Professor tahtis vabandada, kuid vakatas õududest. Silmanurgast märkas ta kuidas Zyrianid hakkasid vehkima oma tiibadega ja sekundi pärast lendas massi kohal üks kehast vigastatud tüüp. Zyrianlaste poole tungles turvameeste rood, kuid oli juba hilja – algas tõeline kaos. Professor sulges silmad ja tundis kuidas keha kattus üleni rohelise higiga. Mitte ilma asjata ei omanud Anastasyalased teadlaste hulgas sellist autoriteeti. Ta suutis ennast kokku võtta ka selles situatsioonis.
„Kolleegid!“ hõikas ta järsult, „ma palun säilitada rahu ja väärikus. Minu ebamõistlik hüüe oli mõeldud mu assistendile. Meil lagunes projektor, ja …“ professor pöördus Pau poole, sulges mikrofoni ja sisises: „Debiilid!! Kus varu projektorid on? Meil on ju kolm projektorit varuks selliseks puhuks, kui …
„Me püüame slaide asetada varu projektorisse! Kuid slaidid kiilusid kinni,“ sosistas Pau.
Vasakul pool käis aga taplustegevus edasi. Zyrianlased torkisid tiivanukkidega Rotyrlasi.
„Lugupeetud kolleegid planeedili Zyria,“ pöördus Anastasy uuesti, „ma kutsun teid rahule! Kõigest …“
Ja sellele hetkel taevas valgustus päikesest. Tekkis vaikus, vaid ritsikate sääred klõbisesid. Seejärel jäid vaikseks ka nemad. Väli aplodeeris.
„Niisiis!“ heldis professor ja tõstis käed taeva poole, „tõrked on eemaldatud! Vaadakem slaide! Slaidil me näeme nõndanimetatud - kahvlit – metallist harpuuni nelja teritatud teraga. Humanoidid kasutavad seda olmes, liigutamaks toitu suhu ehk toitumisavasse. Tunduks, et väiksemgi ebatäpne liigutus ja suu ava on katki rebitud ja nakkus võib kehasse siseneda! Teie teate, et paljuraksed organid ei taastu …  Kuid seda ei juhtu! Humanoidid hoiavad kahvleid elamutes, pilluvad kuhu juhtub, tundub et astu või peale – kogemata …, kuid neil ei ole mitte ühtegi surmajuhtumit! Vaatame järgmist slaidi.“
Selja taga miski klõpsatas ja taevasse valgustus uus slaid.
„Köögi nuga!“ teatas professor. „Ma … Ma planeerisin näidata köögi nuga. See on kordi ohtlikum kui kahvel. Kuid nähtavasti läksid slaidid segamini ja siin näeme automobiili. Tähelepanu! Nii nimetatud automobiil. See on transpordivahend, mida juhitakse käsitsi! Selles kasutatakse plahvatuse jõudu, seega sisaldab korpus vedelat lõhkeainet. Automobiil liigub üüratu kiirusega mööda spetsiaalset, planeedi pinnale tasandatud linti. Sealjuures eraldab mürgiseid gaas. Kas on vaja jätkata? Humanoidilt, kes juhib automobiili, nõutakse maksimaalset tähelepanu ja keskendumist igasekundiliselt – igal hetkel on võimalus riskida väljasõiduga sellelt lindilt, kokku põrgata teise transpordiga või humanoidiga, kes ületab seda linti jalgsi. See on silmapilkne hukkumine. Hukatust põhjustab ka gaas, mis väljub automobiilist. Ka automobiili konstruktsioon on keeruline ja mittetöökindel, mis tähendab, et märgatava osa masina ajast on see remondis. Lihtne korrutis; masina rikkest, sekundilisest tähelepanematusest (aga humanoidid on väga hoolimatud) ja ettenägematud liiklemise situatsioonid näitab; et möödapääsmatu  humanoidi hukkumiseprotsent, automobiili juhtides, ulatub saja protsendini. Isegi ühel automobiili kasutamise korral! Kes ei usu võib ise proovida ükskõik millisel arvuti drenazööril, mis imiteerib automobiilide võidusõitu – avariid järgnevad üksteisele pidevalt. Kuid!
Professor vaatas pidulikul ilmel väljale.
„Humanoidid kasutavad aastaid, aastakümneid oma tehnikat! Avariisid juhtub äärmiselt harva ja mitte tingimata ei lõpe humanoidide surmaga! Andke järgmine slaid!“
       Selja taga kärgatas miski, professor paiskus ettepoole, haaras mikrofoni jalast ja siis saabus pimedus.
Kui Anastasy teadvus taastus, lamas ta laua kõrval maas ja kolm assistenti püüdsid teda üles tõsta.
„Mis juhtus?“ küsis ta hädiselt.
Assistent Voo esitas professorile kurbi uudiseid.
„Professor! Projektori läätslamp plahvatas, killud haavasid kolme. Pau hukkus …
„Pau …“ professor vakatas.
„Kahjustused olid nii suured, et ta ei suutnud taastada oma terviklikkust …“
„Ooo, loodus!“ kiljatas professor.
„Professor, on vaja jätkata ettekannet. Väli ootab!“
Anastasy tõusis ja vedas ennast pulti. Väli võttis ta vastu aplausiga.
„Eriline jutt tuleb humanoidide olmest,“  luges professor oma teesidest. Või ma juba rääkisin sellest? Ta silme ette tõusis Pau kujutis – tema kõige andekam õpilane …
„Kolleegid!“ ütles professor, „me leiname! Mälestame minutiga langenud vendi!“
Vaikides veidi, Anastasy jätkas.
„Kuid peame jätkama sellega, milleks me siia kogunesime. Niisiis, humanoidid. Humanoidide igapäevane elu on nii üle külvatud ohtudega ja võimaliku hävinguga, et ükski muu olend ei suudaks seal vastu pidada isegi mõnda tundi. Maailm, milles elavad humanoidid – metsik kakofoonia kiirusest, pingest, mürkidest ja muudest agressiivsetest stiihiatest. Iga juhus – ja humanoid võib olla lömastatud, deformeerunud, uppunud, sattunud kõrgete pingete alla …  Nad ehitavad nii kõrgeid maju, et vaid juhuslik kukkumine aknast alla – kindel surm. Kuid kõike seda juhtub äärmiselt harva!“
Väljalt saabus kiri. Professor luges seda ja muigas.
„Allkirjatu küsis: Kui humanoididel kõik õnnestub, ja kõik tuleb välja, kas see tähendab, et neil ei ole vaja töötada?“
Professor vaatas kaugusse – väli ootas.
„ Ja ,“ ütles professor, „neil ei ole vaja töötada.“
Ja ta pani ülesse uue tahvlikese.

HUMANOIDIDE PSÜHHOLOOGIA.

„Isegi sõna „töötama“, mis meie keeles tähendab „vaevlema“, tähendab nende keeles „kulutada jõudu vajaliku resultaadi saamiseks“. Mõelgem, milline sügav mõte sisaldab sellise kirjelduses! Humanoidid ei tööta nagu meie. Nad on siiralt veendunud, et on võimelised hakkama saama iga ülesandega, piisab vaid panustada veidikest pingutust. Ja tegelikkuses, neile sellest jätkub! Hoopis teine lugu on, et mitte kõik humanoidid ei ole nõus panustama isegi pingutust ja seepärast vanemad sisendavad oma lastele; ei tohi laiselda!“
„Laiselda?“ küsiti väljalt.
„Rääkides eriliselt „laiskusest“ tuleb nentida,“ noogutas professor, „laiskus – spetsiaalne termin humanoidide kõnes, millele ei esine analooge mitte kuskil mujal galaktikas. Laiskus - mõistuse paradoksaalne seisund, kui humanoid, - tähelepanu!  -, olles kindlalt veendunud töö tulemuse saabumisest, sealhulgas eelnevalt leppides resultaadi mittesaabumisega, lihtsalt mitte soovida lisada pingutust! Selline tobe seisund ilmneb täiesti tavalisena enamustel humanoididel.
„Kuidas nad siis töötavad?“ küsis keegi pressi sektorist.
„Humanoidid, võrreldes meiega, töötavad vähe ja vastumeelselt,“ vastas professor. „Poole ajast nad üldse veedavad bioloogilises tardumuses – igapäevases unes. Ülejäänud aja nad kulutavad erinevate isiklike vajaduste peale ja väga vähe töötavad. Maksimum, millega humanoidid nõustuvad – niinimetatud „kohustustes“; kui humanoid saabub teenistuskohale, et ilma isikliku initsiatiivita täita vähemõistlikke tegevusi ja ülemuste-juhtide juhatusi, saades selle eest vajaliku tasu, eluliseks äraelamiseks. Vaid üksik humanoid nõustub omal initsiatiivil kulutama füüsilist ja psüühilist energiat mingigi tegevuse peale. Kui selline toimub, siis nimetatakse neid  „ärimeesteks“, mis sõnasõnalt tähendab: „humanoid, tegemas tegu“. Kulutades üsna palju aega ja energiat, need humanoidid tavaliselt saavutavad edu ja jõukuse. Enamus populatsioonist eelnimetatud tegevusega ei tegele. Nagu ma siin rääkisin, oma lastele püüavad humanoidid sisendada ideed jõupingutamisest. Selleks on isegi kohalikud kõnekäänud, näiteks: „ilma pingutuseta jõest kala ei saa“.
„Kuid lubage, mis jama te ajate. See on ju ilmselge tõde!“ hõikas üllatunud hääl esimestest ridadest.
„See on teile ilmselge, kolleeg!“ vaidles Anastasy, „ aga humanoidile ei ole see sugugi ilmselge! Juhused, saamaks jõest ilma pingutamata kala on laialt levinud arvamus. Teie lahkel loal ma siiski jätkaks. Sellised kõnekäänud nagu: „töö ei karda tegijat“, „kes ennast ise ei aita, ei aita ka jumal“…
„Mis on jumal?“ küsiti väljalt.
„Sellest räägin veidi hiljem,“ noogutas professor, „kes ei riski, see šampust ei joo“.
„Mis on šampus?“ küsiti jällegi.
„Šampus – psüühikale toksiline jook, kibeda maitsega, mille joomist peetakse meeldivaks ja prestiižeks,“ seletas professor. „Siin on vaja märkida, et šampust joovad aeg-ajalt kõik ja mitte keegi sealjuures ei riski. Vaatamata selle toksilisusele.“  
„Mis tähendab – risk?“ küsiti uuesti väljalt.
„Sellest me räägime jällegi hiljem,“ noogutas professor ärritunult. „Palun ärge katkestage mind! Ma üritan teile ette lugeda kohalikke kõnekäände.  „Kes kannatab, see kaua elab“ …“
„Mis asi on kannatus?“ küsiti väljalt.
Professor hingas sügavalt sisse ja võttis end kokku.
„Niinimetatud kannatus,“ ütles ta rahulikult, „veel üks termin humanoidide kõnes, mille sarnast ei leidu mujal galaktikas. See on humanoidide soov - isegi jõudu mitte kulutada - kulutada aega resultaadi ootuses.“
„Vau!!!“ imestas väli.
„Ja!“ noogutas professor. „See on hämmastav!  Kuid humanoid võib soovida isegi - mitte kulutada aega. Talle ei piisa isegi garanteeritud tulemuse saavutamine tootliku aja kontiiniumis, ta võib soovida tulemust momentaalselt!  Ja see on täiesti tavaline humanoidide käitumine, see omab eraldi terminit „kannatamatus“. Kuid isegi kannatamatu humanoid on üsna edukas ja harva …“ 
„Aga kuidas nad ise seda seletavad?“ hüüti alt.
Professor naeratas, keeras lehte ja samal ajal riputas üles uue tabeli.

HUMANOIDIDE SELETUS.

„Rutates ette,“ kuulutas professor uhkelt. „Ma märgin, et meie, ajaloolaste-humanoloogide klann Anastasy-U, koostöös bioloogide-humanoloogidega  klannist Tade-Y, saime lõpuks jälile saladusele ja leidsime seletuse humanoidide fenomenile!  See sensatsioon ongi minu teadusliku ettekande võtmeks. Seega, teie loal, avaldan ma selle ettekande lõpus. Kuid humanoidid ise sellele fenomenile seletust veel pole leidnud, kuigi selline edukus ei saanud jääda märkamatuks ka neile endile. Eriliselt eredat edukust nimetavad humanoidid ise „vedamiseks“. Üldiselt tähendab sõna „vedama“ erinevates humanoidide keeltes transport teenust ... ja „vedamine“ antud kontekstis,“ professor naeratas ja mõnda aega otsis õiget lehte, “sümboliseerib tasuta sõitu. Lootmine vedamise peale – tähendab ootust, kuniks mingi kõrgem jõud, omal initsiatiivil ja täiesti omakasupüüdmatult lahendab ära humanoidi probleemi; nii transpordi kui ka kõik teised. Tähelepanu, kolleegid! See on väga tähtis! Peamine eripära humanoidi mentaalsuses – pidev ootus vedamisse, ükskõik mis põhjusel ja siiras imestus selle puudumisest, niinimetatud – „mittevedamine“. See, mida galaktilistes keeltes nimetatakse - „ammu oodatud ja lõpuks kätte jõudnud häda“, nimetavad humanoidid kergemeelselt; „mittevedamiseks“, „ebaõnn“, „ebaedukus“. Ja humanoidide keeltes on sõnad „häda“ ja „katastroof“, kuid need tähendavad sootuks muud kui on meil kombeks …“ 
Mass väljal sumises arusaamatult. Professor võttis selle vastuvõetavuse märgiks ja jätkas.
„Kolleegid! Veidike kannatust, on jäänud veel väga vähe! Resultaat, ma olen kindel, hämmastab teidki, samuti nagu see hämmastas meie klanni teadlasi! Minu ettekanne on seotud kõige ehtsama teadusega ja võib-olla ma peatusin asjata humanoidide filosoofial, kuid ma palun aru saada. Meie klann Anastasy-U spetsialiseerub ksenolingvistikal ja ksenofilosoofial. Ja humanoidid annavad unikaalseid andmeid!
„U-u-u!“ kõmises väli.
„Nagu te mäletate, kolleegid,“ jätkas Anastasy, „me rääkisime sellest, et oma „vedamist“ seletavad humanoidid kõrgema jõu tegevusega. Just kõrgemate jõudude, kes humanoidide meelest pidevalt ja omakasupüüdmatult töötavad personali laitmatuks teenindamiseks, millega avaldub humanoidi saatuse paranemine. Just kõrgematele jõududele saadab humanoid regulaarselt oma palved ja soovid, just temalt palub abi raskel minutil. Sündinud usk kõrgemasse jõudu, nii nimetatakse „religioossust“, eristab samuti humanoidi kõikidest teistest galaktika rahvastest. Kõrgemate jõudude olemasolu legendid on humanoidide erinevatel klannidel vahest lausa vastukäivad ja see pidevalt evolutsioneerub. Varastel arenguetappidel humanoidide tsivilisatsioonid kujutasid kõrgemaid jõude kui komplekti hingedest-kaitsjatest. Hilisemal ajal, kui Päästja kujundit, kõrgemat olevust, kes omas jõudu pidevalt liikuda ringi ruumis, professionaalselt ja ööpäevaringselt, oli võimeline lahendama humanoidide väiksemaid ja suuremaid korratusi. Oli välja töötatud spetsiaalsed reeglid mõttelistele ja suulistele pöördumistele Päästja poole – soovide ja palumistega. Sealjuures oli garanteeritud igale pöördujale tähelepanu ja lahendused. Kuigi humanoidide religioossuses on eraldi kategooria uskmatuid – ateistid, kes ei jaga üldist arusaama usust ja kõrgemast jõust. Religioossus on välja mõelnud sellistele indiviididele erinevaid karistusi - hädade ja mittevedamise näol. Kuid, kuna pole võimalik dokumentaalselt tõestada mittevedamist ateistile, siis on religiooniteooria välja mõelnud kavala ja paradoksaalse väljapääsu – arvestatakse sellega, et sellist ateisti humanoidi ähvardavad karistused peale surma. Teisi aga ootab peale surma ees edukus, veel eredam kui elu jooksul. Ja see on üks humanoidide eripära – nad on nii harjunud vedamisega, et on kindlalt veendunud – nende elu ei lõpe surmaga! Aga humanoidid eksivad harva! Ja ma ei imesta …“ professor naeratas, vaatas kuhugi ülesse üle vasaku õla ning alandas häält. „Ja ma ei imestaks, kui selgub, et nende jaoks seal ka ongi ….  Midagi selles laadis, nagu öeldud, ettenähtud …
„U-u-u!“ häälitses väli.
Midagi oli nagu korrast ära, Anastasy kuulatas.
 „Ei ole kuulda! Mikrofon! Mikrofon!“ karjus mass.
„Professor!“ karjatas juurde jooksnud Voo. „Midagi ei ole kuulda! Viimase osa rääkisite ilma mikrofonita!“
„Oh loodus!“ kiljatas Anastasy, „ ah, võib olla ongi parem, pole vaja torkida seda religiooni, libe teema.“
„Mikrofon on uuesti lülitatud, professor!“ ütles Voo, „teile on kirjake.“
„Kirjake,“ vaatas professor ja algas kõva häälega lugemist: „Professor Anastasy! Te väidate, et humanoidid on absoluutselt õnnelikud? Kuid õnnelik olend ei suuda evolutsioneeruda! Õnnetuks olemine on eluks vajalik, see sunnib tegevusele!“
„Tänan asjaliku küsimuse eest! Ma just tahtsin jõuda selle teemani,“ ütles professor ja pani üles uue tabeli.

KAS HUMANODIDEL ON ÕNNETUST?

„Absoluutselt õnnelik, nagu siin märgiti, jääb ilma motiividest ja püüdlustest, seega ei suuda täisväärtuslikult elada ja evolutsioneeruda. Kuid humanoidide loodus nägi ette spetsiaalse mehhanismi, mis võimaldab neil eksisteerida, vaatamata nende fantastilisele edukusele ja tunda ennast õnnelikuna. Ma üldse ei väida nagu oleks humanoidid õnnelikud! Nad on õnnelikud vaid meie mõistes, ise nad loevad endid mitteedukateks!“
Üle välja laotus sõbralik naer ja professoril tuli oodata selle vaibumist. Sel ajal vaatas ta ärevalt taevast – kuigi konverentsi peeti spetsiaalselt vihmavälisel perioodil, taevas aga hakkas kiirest tumenema. Igaks juhuks tuleks kiirustada.
„Niisiis, humanoidid ja nende õnnetus. Võtame esimese näite – humanoididel on vedanud loodusega, kuid mitte teineteisega. Loomulik konkurents varustab humanoide lõputute põhjustega ebaedule. Paradoks! Olles fantastiliselt edukad, on humanoidid harjunud saama kõike kõige paremat. Nõuavad maksimumi mitte ainult lõputult looduselt, vaid ka sootsiumilt; kõige paremat olmet, kõige huvitavamat elu, kõige kõrgemat positsiooni, kõige ilusamat emast ja kõige autoriteetsemat isast. Kuid sootsium koosneb täpselt sarnastest humanoididest, siis maksimumi ei jagu kõigile! Seepärast on humanoididel kogu aeg tegevust sellega, et alalõpmata jagavad üksteise vahel hüvesid, selleks kasutavad nad unikaalset instrumenti – rahalist mõõdet. Kui humanoidil ei ole võimalust saavutada maksimaalset hüve, tunneb ta end õnnetuna. Eriti õnnetud on humanoidid isiklikus elus, kus ei saa alati kasutada rahalist mõõdet. Humanoid ei vali endale igat suvalist partnerit, vaid kõige sobivamat – vastavalt oma kriteeriumidele. Aga see parim partner omakorda, samuti valib oma parima ja nende vaated langevad harva kokku. Seepärast on iga humanoid kogenud oma elus „õnnetut armastust“. Seda on väga raske mõista, sest meie tõlgenduses „armastus“ ja „õnnetus“ on vastandid. Kuid selles seisnebki paradoksaalne ilu – vaadeldes parimat indiviidi ja püüdes tema tähelepanu, keda loetakse endale parimaks, loovad humanoidid lõputuid sassis seoseid, mis võimaldab kõigil olla õnnetud. Kuid kas teil on huvitav millest ma üldse räägin?“ muretses professor.
„Huvitav!!!“ hüüatas väli ühiselt.
Taevas pimenes jätkuvalt.
„Veel üks lõputu allikas õnnetuks olemisele,“ jätkas Anastasy, „ see on võitlus hierarhias, niinimetatud „karjääris“. Et pidevalt tunda end ühiskondlikult alandatuna, on humanoididel kasutusel sotsiaalne suhtumine mitmeastmelise püramiidi kujul, allumaks juhile. Loomulikult, suurima austusega kohad sootsiumis on väikese arvulised. See paneb hiilgavalt, ennast ebamugavalt tundma, isegi siis kui ollakse juht väiksema grupi üle.“
Professor tegi pausi ja püüdis pöörata lehte, kuid veidi viga saanud käsi oli paistes, seega see ei õnnestunud. Üllatav oli, et ta projektori plahvatusest ei saanud suurt viga. „Võib olla mul, peale pikki aastaid humanoididega tegelemist, hakkab vedama?“ mõtles ta, ja isegi üllatus sellise mõtte peale. Juurde ruttav Voo aitas lehte pöörata. Anastasy jätkas.
„Ja seoses eelloetletud loomuliku ebaõnne piirist on veel vähe, elava olendi täisväärtuslikuks eluks. Ja siin põrkume kokku üllatava  fenomeniga – tunnetamaks teravat puudust õnnetusest, töötasid humanoidid välja unikaalse tehnoloogia, et teha end õnnetuks iseseisvalt!“
„Vau?!!!  Kuidas siis???“  karjuti väljalt.
„Ja – jaa!“ elavnes professor, „ seda on raske uskuda, kuid humanoidid modelleerivad kunstlikult situatsioone millised toovad mõnedele edu, teisele – ebaedu! Nad on väljatöötanud uskumatu koguse spetsiaalseid tehnoloogiaid, ainsa eesmärgiga, kus edu saavutab vaid üks persoon ja kurvastus jääb teistele! Need on: mängud, sport, kasiino, loterii, võistlused, konkursid. Veel äärmuslikumal juhul – niinimetatud sõjad. Sõda – liigisisene võitlus, mille käigus humanoidid hävitavad üksteist, sealjuures osad hukkuvad, jättes allesjäänutele niinimetatud „võidu“ – sümboolse tunde üleolekust.“
„Seda ei või olla!“ karjusid korraga mitu häält, pressi sektorist, „see on ju surm!“
„Kuid see küsimus ei ole mulle,“ teatas professor, „ fakt on kinnitatud ja ümberlükkamise ei kuulu. Lugege uurimisi ja jälgige ise humanoide.“
Esimesed vihmapiisad hakkasid langema ja osavõtjad närveldama.
Professor tõstis käe ja ligines veelgi mikrofonile.
„Sõbrad! Kolleegid! Ilmastiku olud on meile vastu. Teie loal ma jätan vahele kõik ülejäänud teesid ja lähen peateema juurde – mida soovivad kuulda miljonid kohale sõitnud osavõtjad.“
Assistent Voo paigaldas tabeli:

HUMANOIDIDE SALADUSE AVASTAMINE.

„Meie, sarnaselt teistele teadlastele, ei hakanud pead murdma selle üle, kes või mis abistab humanoide! Ei! Me leppisime faktiga ja püstitasime aksioomi, et edukus – see on kaasasündinud omadus igal humanoidil. Meie teooria põhjal selgus hüpotees sellest, et edukus ilmneb samasuguse füüsilise parameetrina elusas mateerias nagu ka kaal ja gabariidid. Kui selline omadus eksisteerib, siis edukuse aste on kõikidele olenditele võrdne aga humanoididel, võrreldes ülejäänud Galaktika elanikega, ületab see mitmekordselt.“
„Kuidas seda mõõta?“ kostus jälle tuttav hääl.
Professor pühkis piiskadest näo. Vihma sadas peenikeste külmade niredena, väljale kogunenud hakkasid aegapidi laiali jooksma.
„Meil pole seadmeid, et mõõta edukust füüsiliselt,“ ütles Anastasy, „edukust saab mõõta vaid statistiliste mõõtmistega. Et hinnata meie teooriat, tegime pikki eksperimente tavaliste laboratoorsete shishidega – need väikesed nuudlimoodi tõprad. Joonis palun … 
Professor vehkis vaid käega, kas oli vihm skeemi ära pesnud, või juhtus midagi muud, kuid tuli läbi ajada ilma skeemita.
„Lühidalt, katsete skeem oli järgmine. Kümmetuhat shishit asetati spetsiaalsesse anumasse – me nimetasime selle – Edukuse Kamber. Ülevalt hakkasime alla laotama kruusakive. Mõne aja pärast jäi ellu vaevalt poolteist protsenti shishigeid – need, kes juhuslikult vältisid kivikesi. Juhuslikkus, arvate teie?
„Loomulikult!“ ütles tuttav hääl esimestest ridadest, kuid professor ei suutnud meenutada seda häält.
„Aga meie oletasime, et need isendid omasid juba suuremat potentsiaali edukuseks. Ja me oletasime, et see omadus anti edasi juba pärilikult. Pärast seda kui shishigid paljunesid nõutava arvuni, me kordasime katset – ja nii mitmeid tuhandeid kordi. Tulemused olid muljetavaldavad – kokkuvõtteks õnnestus meil välja töötada liik - „shishigeid kellel veab“. Peale kruusaga pommitamist jäi anumase ellu peaaegu kolm korda rohkem kui tavalisi.
„Küsimus!“ jälle sama hääl, „ austatud kolleeg, kas seda sama ei tee meie loodus meiega? Meil on regulaarselt ohte ja osa meist hukkub! Kui tegelikult oleks „vedamine“ pärilik, siis …“
„Aitäh küsimuse eest!“ katkestas professor Anastasy.
„Tegelikkuses, me arvame, et loomulik valik vedamises toimub pidevalt. Ja meie kõik,“ Anastasy vedas pilgu üle teadlaste, „omame rohkem vedamist kui me arvame. Näiteks mina. Just mulle langes au esitada see ettekanne. Aga minu eel-isa kolmsada põlve tagasi, oli üks vähestest, kes jäi ellu tuntud Lysynia platoo kokkuvarisemises. Hoopis teine küsimus on – miks humanoididel ületab vedamine meid mitmeid kordi? Ja siin leidsime sellele vastuse. Kujutage ette shishigit, sellist lapikut ja lainelist. Kujutage, et tema sündimiseks on mingi konkurss, kus on miljon hinge, kellel on šanss sündida. Juhuslik valik langeks vaid ühele miljonist. Sellisel juhul oleks ka meil selline anum koos kruusaga, mis teeb sünnivaliku …“
„Kolleeg! Milline hing?! Humanoide uurides olete te ise kukkunud religiooni sisse!“ käratses ärritunud salk esimestes ridades.
„Palun rahunemist ja tähelepanu!“ Anastasy koputas vastu kateedri lauda, mis murdis kaks küünt tema tervel käel, kuigi valu ta ei tundnud.
„Hinge tõin ma vaid näiteks antud loos - see on „sünnieelse loterii mehhanism“ – teisiti öeldes – olendi valik juba enne sündimist.
„Kuidas see on mõeldav?“ sumiseti jällegi esimestes ridades.
„Üks minut!!!“ kiljatas Anastasy paluvalt. „Ma juba lõpetan loengu! Kannatust veel, õige väheke! Härrad kolleegid, te käitute nagu kärsitud humanoidid!!!
Argument mõjus – kära vaibus.
„Niisiis, humanoidid,“ ütles Anastasy, „ me jõuame ettekande viimase reani. See tundub võimatuna, kuid sünnieelse loterii mehhanism humanoidide juures eksisteerib! Ja see on loodud üsna lihtsalt. Nagu teada, on humanoidid hulkraksed olendid, kuid paljunemisel kasutatakse printsiipi – paljunemiseks ühes rakust. Tunduks esimese kummalisusena – kas ei oleks loogilisem, et hulkrakne organism paljuneb pooldumise või lõhustumise teel, nagu kasutavad kõik hulkraksed meie galaktikas? Kuid ei, iga humanoid areneb ühest rakust. Edasi, märkame üllatusega, et humanoidid on kahesoolised – üks olend tekib vaid ühe raku tungimisel teise sisse. Taas tundub absurdsus: kaks hulkrakset organismi ühinevad, et saavutada üks rakk, millest omakorda areneb välja hulkrakne organism. Milleks selline keerukus? Kuid just selles seisnebki väga huvitav efekt; ühinemisel humanoidi naispool toodab vaid ühe raku. Aga humanoidi meespool - vot nüüd tähelepanu! -  ujutab naisraku üle rohkema kui kahesajamiljoni raku – spermatotsoidiga! Naisraku sisse suudab jõuda vaid üks rakk, ülejäänud hukkuvad - miks on seda vaja looduse vaatenurgast? Seda saladust uurisid mitmed põlved biolooge-humanolooge. Kuid sellele leiti vastus! Seda on vaja selleks, et välja valida kõige õnnelikum rakk kahesajast miljonist. Sellisel viisil toimub kõige edukama olendi valik juba enne sündi. Vaadake humanoide – me näeme tulemusi!“  
Mass vaikis, Anastasy vaatas kaugusse.
„Aga lubage,“ kostus esimestest ridadest hääl läbi vihma ja nüüd tundis professor ära kolleegi hääle. Peavaenlane ja oponent, kolleeg Estu astus ette ja jätkas.
„Niipalju kui ma teemat uurisin, see sünnimehhanism, sellel planeedil, ei ole vaid humanoididel, vaid kõigil olenditel. Või te väidate, et ka humanoidide koerad – on sama edukad olevused universumis.“
„Ma valmistusin selleks küsimuseks,“ noogutas Anastasy.  „Jah kolleeg, ma väidan kindlalt, et iga olevus sellel planeedil on edukam kui suvaline teine olevus galaktikas! Humanoididel on kõnekäänd: „paraneb nagu koeral“, sellest saab teha järelduse ka koerte traumadele vastupidavusest. Näidake mulle galaktikas mõni teine hulkrakne olend, kes on võimeline üle elama ka kõige väiksemat traumat? Sest isegi …"
„Ma ei usu mitte ühtegi teie sõna! See on täielik jamps!“ kostus vastus.
„Kolleeg Estu! Me kõik teame kui vaenulikult suhtub meie uuringusse teie klann. Kuid töö on tehtud ja järeldused on ilmselged. Teil ei ole argumente, et ümber lükata neid teese! Kas te tahate midagi tõestada? Tehkem eksperiment! Te võtate taldriku, hangite Maalt koera. Meie paneme teid Vedamise  Kambrisse koos koeraga ja hakkame pilduma kive. Ja meie vaatame kui kaua suudate vältida hukkumist …"
„Kas kõik kuulsid kuidas mind solvati?!“ karjus professor Estu ja hakkas ägedalt kargama kateedri mäe poole. „Ennekuulmatu!! Mulle tehti ettepanek röövimiseks! Mind võrreldi koeraga! Mind ähvardati hukuga!!! Professor Anastasy valeteooriad kutsuvad vägivallale!“ karjus Estu. „Ta vastutab miljonite labori-shishigite hukkumise eest! Ta vastutab vargusele üleskutsumise eest!“
„Halastage!!! Ma ei kinnitanud mingilgi määral …“ alustas Anastasy, kuid Estu tõusis bravuurselt kateedri mäele ja rebis mikrofoni.
„Ei !!!“ röökis professor Estu mikrofoni, märgatavalt rohetades ning tema hääl kajas üle välja. „Anastasy vastutab oma vale teooria eest!!! Tema teooria püüab väita, et humanoidid on väljavalitud rass! Ja? Väljavalitud rassina? Ja kõiki teisi seevastu ebaedukateks! Teise sordi olenditeks!!! See on vastuvõtmatu-u-u …“
Estu haaras oma protokombitsaga südame vibrioonist ja langes rulludes kateedri mäelt. Saabus vaikus.
„Suri!!!“ kostis järsku hääl alt reast.
„A - a -  a!!!“  häälitses mass. „Maha vale teooria!!! Maha professor Estu tapja!!! Maha!  Maha!“ skandeeris väli.
Ja siis kärgatas mürin ja nüüd lõpuks valas vihm kui valge sein.
Õhus keerlesid lehed teaduslike teesidega. Rasked piisad kukkusid nendele ja justkui naelutasid rohusele pinnale.
„Maaha, Maaha,“ häälitses väli.
Ettekanne ebaõnnestus.   

Autor:  Leonid Kaganov.

 

       

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar