Reede, 16. detsember 2016

KELLEGA SA RÄÄGID???



Enamus teooriaid ja jutte on väga keerulised. Need on nii keerulised, et neist on kirjutatud triljoneid raamatuid, alates Sokratesest, tänapäeva kvantfüüsikaliste lugudeni välja. Kui mina uurin erinevaid asju, siis pikema aja jooksul selgub nii mõndagi.
Mulle tuli kaks episoodi.
Üks mõttepilt - Romantiline õhtusöök. Kaks inimest hoiavad  kätest kinni ja vaatavad teineteisele silma.
Teine oli ajalehe uudises – türgi abielu koodeksist - „kaks matsu on naisele – ravimiks.“
Neist kujunditest tekkis mul küsimus. „Mis hetkest, ja miks, lasevad kaks inimest kätest lahti, silma enam niimoodi ei vaata ja hakkavad liikuma – „türgi abielukoodeksi“ poole?“
Tundub kummaline näide, kuid millegipärast tundub mulle, et sellise skeemi järgi kulgeb kogu meie elu ja erinevad eluetapid ning valdkonnad. Lihtsam, ehk absurdsem, selleks on väljamõeldis – armastus. Tuleb – läheb – ja vahest läheb jäädavalt. Mingit muudmoodi, eriti loogilist, ei suuda keegi välja mõelda. See ei sobi mulle ja minu loogikaga.
Loogiliselt, peab igal asjal olema põhjus, tegevus ja tagajärg. Juurdlesin ja sain sellise mõttekäigu. Kui jätta hetkeks välja müstika ja sellised terminid; armumine, armastus, hing ja vaim, muidu läheks liiga keeruliseks.
Inimesel on aju, koos kahe erineva ajupoolkeraga. See on siis, kõigile teada-tuntud duaalsus, kahetisus ja vastandlikkus. Inimese vasak pool tegeleb arvutamise ja teine pool tunnetuse, vaimsuse ning ilumeelega. Kuidas inimene oma peas võiks tekitada erinevaid mõtteid. Vasak pool arvutab 2+3=5. parem pool vaatab lille – sinine, ilus. Terviklik aju aga liidab, lahutab ja korrutab pidevalt mõlemat poolt. Kuidas?
Üks variant. Kus on selline koht või organ, mis need erinevad tehted ja tunded kokku miksib. Kas need voolavad ajupoolkeradest välja ja segunevad mingis närvi rakus ning tekitavad kokteili – juhuslikult.
Või teine variant. On veel mingi organ, närv, või punkt kuhu siseneb informatsioon ning seda töödeldakse. Esimene variant ei ole loogiline, sest sellisel juhul me räägiks ja mõtleks elust ja kõigest muust – ausalt. Meil puuduks valetamise võime ja  teatud informatsiooni filtreerimise võime, ning see on siis see info, mida me välja ei ütle – pigem valetame. Mulle meeldib teine variant. On mingi mikser ja sõel, näiteks käbinääre.
Kui ma tahan teise inimesega rääkida, siis ma võtan infot mõlemast ajupoolest, segan ja reastan seda ning ütlen välja OMA arvamuse ja kujutluspildi. Teine inimene laseb selle informatsioonilise helivõnke oma mikserisse ja üritab seda lahti harutada, oma kahe ajupoolkeraga, vastavalt sellele millise kujutluspildi tema lõi. Olemasolevate algandmetele, kogemustele, teadmistele, tarkusele, loogikale, tunnetusele, ilumeelele ja valetamise filtrile. Siis see aju üritab, justnimelt üritab, aru saada – dešifreerida, teise inimese heli, miimikat, hääletooni, keha keelt ja usaldust, ehk valetamise filtrit. Mina ei suuda ette kujutada aju info töötlemise mahtu – 10 miljardit tehet/sekundis, nagu teadlased väidavad.
Nüüd kui teine inimene minule vastab, siis kogu protsess toimub samamoodi. Me oleme harjunud mõttega, et mina kui inimene – räägin teise, kui inimesega. Üks punkt – suu, räägib triljon astmes triljon minu mõtet/arvutust, sama suure teise inimese infokogusega. Kuid!
Kui mina räägin, siis ma võtan osa vasakust ja teise osa paremast poolest. Sama on teise inimesega. Siit tekib küsimus. „Kellega ma räägin – tegelikult?“  
Kui ma saan rääkida ilma kahetisuseta, siis on asi lihtne.
Teeme mõttes neli paberilehte. Kahe peale kirjutame 2+3=5 ja teiste peale joonistame sinilille. Teeme asja ära ka praktiliselt. Tõstame üles lehe 2+3=5 ja mõtleme koos selle peale. Kui mingit muud mõtet samal ajal ei tule või siis mõlemad kordame mõttes, või isegi kuuldavalt seda tehet, siis me mõlemad oleme kõige täiega vasakus aju poolkeras.
Üles tõstes lille ja seda vaadates oleme paremal poolel. Imelihtne – kaks tehet. Kuid niipea kui me hakkame vehkima kord ühe ja siis teise lehega! Mis toimub? Ja niimoodi triljon korda sekundis.
Me ei saagi kunagi teisest inimesest aru, sest me ei tea „KELLEGA“ me räägime.
Vasak paremaga, vasak vasakuga, parem vasakuga või parem paremaga.
Selline „teoretiseerimine“ tundub suht naiivse ja mõttetuna, kuid!
Kõik, ABSOLUUTSELT KÕIK, meie igapäevased tegemised käivad tegelikult kogu aeg sellise skeemi järgi. Mitte keegi ei kuule tegelikult seda, mida teine inimene räägib.
Ta paneb nähtamatutest helilainetest, mis põrkuvad meie kõrva trumminaha pihta, ja neist tekkinud elektrilistest impulssidest, mingis imelikus mikseris kokku – jäljendi. Seda jäljendit aju töötleb ja võrdleb ning tekitab teise inimese jutust, oma peas, kujutluspildi – OMA KUJUTLUSPILDI. 
Me ei kuule inimest, vaid me näeme temast kujutluspilti, oma peas.
Mis teie sellise kirjeldusega peale hakkate, seda mina ei tea. Mina igatahes üritan pidevalt mõelda ühe poolega korraga.
Kui on reaalne-materiaalne probleem, siis kasutan loogikat. Kui vaatan filmi või muud parema poole staffi, siis üritan sellest aru saada „kunstilisemalt“.
Nüüd jääb igaühele arutuseks küsimus. „Mis on siis, kui kaks inimest on käest kinni ja mis juhtub, kui kätest lahti lasta!“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar