Pühapäev, 4. detsember 2016

KAS MAAKERA ON LAPIK.



 

Pikka aega ei ole ma siia blogisse kirjutanud. See ei tähenda seda, et ma poleks midagi kirjutanud või poleks millest kirjutada. Ma lõpetasin oma raamatut ja siis leidsin ka interneti avarustest teate, et www.ulme.ee korraldab ulmeliste lühijutustuste võistluse. Nagu juba varemalt mitme minu raamatu ja enamuse lühijuttudega on juhtunud. Teen hommikul silmad lahti, lasen mõtte lahti ehk jooksama ja siis ta ongi kohal. Tegevus, tegelased ja tihti ka pealkiri. Seda lühijutustus ei saa ma siia veel üles riputada, sest nii on võistluse reeglites kirjas. Tuleb oodata aprillikuuni.

Selles lühiloos siin kirjeldaks aga hoopis teist teemat. Õigemini jälle mitte ühte vaid mitut. Inimesel on kaks ajupoolkera – väidetavalt. Ühtegi teooriat, fakti ja uskumust me reeglina ei saa otseselt ära tõestada. Niipea kui hakkan uurima mingit konkreetset asja; et seda reaalselt saab tõestada, vaid oma keha peal või siis erinevate elus toimunud sündmuste juhtumisest. Millegi muuga ei saa eriti midagi tõeks võtta.
Meil on siis kaks ajupoolkera. Üks loogilisem ja teine loomingulisem. Teadvusega tegelejad ja nende õpetajad püüavad mulle väita. Et vasak ajupoolkera ehk siis loogika, ei ole väga – tunnetuslik ehk siis tõeselt võetav. Pidevalt korrutatakse, et peaks avardama oma meelt ja tunnetust. Minusse aga tekitab selline soovitus – loogika vea. Pärastpoole toon mõne illustreeriva näite, kuid siia panen enam-vähem lõpptulemuse. Meil olla puudus – tunnetusest. Enamusel meist selline tunnetus on, kas – väga mannetu, vähe usaldusväärne või puudub märkamine sellest sootuks.
Meie/mina ei saa tunnetust – lõpuni usaldada, kogemuste puudumisest. Ma pean sellega tööd tegema ja ilmset kunagi selle usaldusväärsuse protsent kasvab.
Mina isiklikult töötan ja arendan hoopis teist ajupoolkera – loogika poolt. Kui meil kehtib põhjuse ja tagajärje seadus, siis kehtib ka tasakaalu printsiip. Kui üks ajupoolkera ehk siis loomingulisus läheb liiga võimsaks, võib tasakaal paigast nihkuda ja meist saaksid mingid - pilvepiiril hõljuvad „ingliinimesed“.
Lugesin pisteliselt filosoof Platoni – Sokratese lugusid. Filosoofid, omal ajal, arendasid oma raamatutes teooriaid läbi loogika. Kas teadmiste hankimine läbi faktide ja loogika on ikka ehtne ja tulemustandev. Mina väidan, et see on vaimse arengu ja tunnetusliku tajumise arendamiseks – hädavajalik. 
Inimene mõtleb kahe ajupoolkeraga korraga. Selleks, et saada reaalsusest - meie erinevate meelte abil tajutavast reaalsusest – aru, peavad meie mõlemad ajupoolkerad arenema koos. Võrdselt, sama kiiresti ja sama mahutavaks. Kui me punnitame saama teadlikuks, vaimseks ja avardunuks, vaid parema ajupoolkeraga, siis jääb teine poole ehk loogika kängu. Kui ma vaatan mind ümbritsevaid inimesi. Alates lihtsatest töölkäivatest inimestest; edasi, vaimsusega tegelejaid, reaalselt mõtlevatest kuni usklikeni välja. Religiooni inimestest, „Kuu-kummardajate“, esoteerikute ja selgeltnägijateni välja. Siis ma märkan jätkuvalt seda, et nende tegevustes, juttudes ja filmides esineb vigu, topeltvigu, hämamist, valetamist ja mis peamine, neist jooksevad pidevalt läbi loogika puudused – loogika vead.
Ükskõik millist fakti või teooriat ma ka ei uuriks, need kõik, ei ole lõpuni – loogilised. Minul on seda väga lihtne endale tõestada.
Viimase minu raamatu, „Põrguliselt esoteeriline raamat“(ilmub ilmselt veel sellel aastal) teemaks on – valetamine. Valetamise ülesleidmine ja endale tõestamine läbi – alternatiiv ajaloo. Selle uurimuse ajal sain ma faktiliste tõestuste ja loogika abil aru, et 99.99999…%  meile tutvustatavast ajaloost, on mingis nüansis – absoluutne vale. On fakte, mida meile räägitakse, kuid täpsemal uurimisel selgub, et see polegi tõene fakt ja seda fakti ei olegi meil – MITTE MILLEGIGA -  tõestada. Enamus ajaloost on väljamõeldis, muinasjutt ja – entusiastlike inimeste – ajaloolaste soovkujutelm. Lugege muuseumides tutvustatavaid silte ja märgake kui palju on nende peal sellist teksti. „Arvatavalt“, „umbes sellest ajast“, „mütoloogiast tulnud“, „10000 aastat tagasi“, „ enne meie aega“, „tõenäoliselt“, „vanade kreeklaste arvates“ ja muud sellelaadset „jahu“. „Arvamine“ tekib reeglina niimoodi. Üks arheoloog leiab mingi vidina ja „arvab“ selle millekski. Kui üheksa järgmist „arvavad“ ka samamoodi, siis üheteistkümnes mitte enam ei arva, vaid ta juba – teab ning kinnitab ajaloolise fakti.
Kirjeldan siis kahte näidet. Ühe, paremale poolkerale ehk siis kujutluspildi. Ja teise loogika poolele ehk siis teadusliku vaatenurga.
Enamus inimesi tegelevad vaimsuse arendamisega. Kui me võrdleks vaimsust – vaimutoitu – reaalse-materiaalse toitumisega. Igapäeva inimene arendab teadmist – koduste toitudega, "hakklihakaste punapeedi salatiga". Ta käib tööl, kasvatab lapsi ja puhkab normaalselt – maalähedaselt.
Ühes äärmuses on vaimsed inimesed, kes käivad gurmee-restoranides. Nad söövad iga päev ka „hakklihakastet“, kuid aegajalt nad tarbivad „udupeeneid“ vaimseid teooriaid ja praktikaid. Reiki, Silva, konstellatsioon, transpersonaalsus ehk siis inimeseks olemise – sügavama olemuse otsimine. Sellistes restoranides üritatakse „road“ teha kunstiliseks, kujundlikuks ja tajumisorganile ( keelele) arusaamatuks.
Siis on veel üks „söökla“ variant. Selles kohas käin mina, praegusel ajal, pidevalt oma vaimutoitu hankimas. See on „rootsi laud“. Koht/kohad, kus on kõik söögid olemas, alates supist kuni jäätise ja veinini välja. Küsimus.
Mis toidukoht on hamburgeri putka? Esimese hooga tekkis mulle selline kujutluspilt – treial. Tükitöö inimene, kes tuleb õhtul koju, ampsab pitsat, rüüpab õlut ja vaatab telkarist jalgpalli. Naised vaatavad „näosaadet“ või tantsusaadet.
Milliseks inimese vaimsus areneb oleneb sellest, kust ta oma vaimutoidu hangib, kui puhas ja reostamata see on, ning palju ta endale midagi sisse ahmab.
Nüüd siis vasemale ajupoolkerale. Mina hangin oma igapäevase kehalise toidu hakklihakastmest ehk kodusest köögist. Vaimutoitu aga enamasti „rootsi lauast“ ehk siis väga paljudest infohulkadest: teadusest, esoteerikast, ajaloost, raamatutest, filmidest ja seminaridelt.
Planeedile Maa on „tagasi tulnud“ teooria, et – Maa on lapik. Praegusel ajal ongi Maa peal kolme erinevat liiki arusaamist.
Enamusi inimesi ei koti üldse, milline see Maa on.
„Koolitatud pead“ teavad/usuvad, et me elame palli peal, vahepeal jalad taeva poole – koos gravitatsiooni ja veel kolme „universaalse konstandiga“.
Ja siis on „anarhistid“, kes uurivad ja veenavad ennast, et Maa ei tundu pallina, vaid pigem lapikuna. Uskujad/teadlased on pika aja jooksul meile püüdnud olematute piltidega ja arvutigraafikaga tõestada, et maakera on pall.
„Lapiku“ uurijad tõestavad VÄGA PALJUDE näidete varal, et see ei saa olla ümmargune. Nende tõestused on nii veenvad, et ka mina olen juba varemalt kahelnud selles – ümaruses. Iga kord lennukis, 10 km kõrgusel, aknast vaadates, ma näen silmapiiri  - oma silmade kõrgusel (10 km kõrgusel).  Ja ma ei näe OMA SILMADEGA absoluutselt mitte mingisugust kõverust.
Keda siis uskuda, kui ma ei ole, ja ega vist ei saagi, ise minna kosmosesse ja vaadata seda pannkooki või pallikest. Ma pean ju midagigi uskuma ning tõeks võtma. Kui ma nüüdseks tean, et kõigest mida me teame ja mida meile räägitakse on 99.999% kuidagiviisi vale, siis ka need mõlemad maakera kujud on midagi muud.
Ilmselt ei ole maakera ümmargune ja ta ei ole ka lapik. Millega ma siis saan endale tõestada. „Anarhistid“ (see termin ei ole tegelikult see, mida te siiani teate!) toovad välja tohutus koguses tõestusi – Vikipediast. Otsustasin siis isegi googeldada.  JA MIDA MA LOEN!!!
Googeldasin järgmisi märksõnu. Maa atmosfäär.  Maa, Kuu ja Päikese suurused ning kaugused. Päikese läbimõõt = 1 391 400 km, ~ 1,5 milj km. Maa läbimõõt = 12742 km. Kuu läbimõõt = 3474 km. Päikese kaugus Maast = 149 600 000 km, ~ 150 milj. km. Kuu kaugus Maast = 384 400 km. Ja lõpuks märksõna - „päikesevarjutus“. Päikese varjutusega näidatakse mulle ühte – MUINASJUTULIST joonist.
 
Pildiotsingu päikesevarjutus tulemus


Väga lühikeste vahemaadega ja väga suurte pallidega .
Mina ise aga joonistasin paberile mõõtkavas joonise.  1 miljon km = 1 mm.
Selles mõõtkavas on Päike Maast  15 sentimeetri kaugusel. Päike ise on sellel joonisel 1,5 mm suurune „pallikene“. Selles mõõtkavas oleks Maa täpikene, suurusega 0,01 mm. Kuu täpikene on 0,0035 mm ja Kuu kaugus Maast  = 0,384 mm. Kui teha tapeedirullile, näiteks 15 meetrine, siis oleks muljetavaldavam.  See joonis ei vasta sellele muinasjutulisele joonisele. MIKS???? Päikese kiired jõuavad meieni - paralleelsetena. 
Nüüd peab uurima päikesevarjutuse laigu suurust – varju Maal. Kui see laik ehk siis pimedus kataks ära enamuse Maa päikese poolsest küljest, siis päikesekiired tulevad paralleelselt ja Päike asub tõesti kaugel. Kui see laik on aga väiksem, siis kehtib Vikipedia joonis, kuid!!! Sellisel juhul Päike ei ole 150 milj. km kaugusel, vaid väga lähedal.
Teine anomaalia atmosfääris on temperatuur. Maapinnal on meie temperatuur miinus 70–st kraadist pluss mingi 50-ni., tavaliselt 20 kraadi sooja. Lennuki akna taga, 10 km kõrgusel, miinus 70. Me teame. Me teame kindlalt!!!.
Et kosmoses on külm, vaakum ja surm. Väidetav kosmosejaam ISS lendab „Termosfääris“ mis asub maapinnast 85 – 690 kilomeetri vahel. Kosmosejaam lendab varieeruvalt 320 – 360 km kõrgusel.
Ja Vikipedia ütleb ning näitab graafikut, kus temperatuur hakkab  sellest, lennuki kõrgusest, 10 km, järjepidevalt kasvama.
Termofääris on temperatur -  1500 kraadi SOOJA/KUUMA !!!!!  
Ja seal lendab mingi laev, mis on tehtud – MIS MATERJALIST????.  
Raua sulamise temperatuur on 1539 C kraadi. Tule temperatuur??   Sigareti ots – 700 C, puu põlemine – 1000 C, bensiin – 1400 C, keevitus – 1400 C ja propaanipõletil ligi 2000 C. Kõige kõrgem temperatuur, ditsüanoatsetüleen C4N2 – 4990 C.
MILLEST SEE KOSMOSEJAAM TEHTUD ON??? 
Ja viimane „anomaalia“. Atmosfääri koostis: koosneb põhiliselt lämmastikust, hapnikust ja argoonist. Sisaldab veel veeauru, CO2, metaani, dilämmastikoksiidi ja osooni. Sisaldab ka looduslike lisandeid: tolm, eosed, vulkaaniline tuhk, ja MERESOOL!!  
Kui lugeda aga tekste korralikult, siis leiab veel huvitavat.
Võib esineda ka tööstuslikke saasteaineid nagu kloor (elementaarosakestena või ühenditena), floriidiühendeid, elavhõbe ning väävliühendid. Siit küsimus?
 „Mida lennukid meie taevas „pritsivad - keemiajäljed“. Kuid pull on hoopis selles. Lugesite ikka hoolikalt – loogiliselt – üleüleüleeelmist lauset. Hambapasta sisse pannakse FLOORI. Mida???  Tööstuslikku saasteainet.
Ja meid, Vikipedia lugejaid, peetakse „vandenõu teoreetikuteks“. Mingeid teooriaid ei ole olemas ja nad isegi ei varja seda.
Nüüd aga peamine küsimus? 
Ma ilmselt ei saa veel niipea teada – kas maakera on pall või kook.
Või on see hoopis, energeetiline olem, elektromagnetlainete või osakeste kogum. On see reaalne-materiaalne ja kolmemõõtmeline. Või on see teatud tiheduse, sageduse või vibratsiooniga, reaalselt tajutav, meie aju dekodeering üleüldisest Maatrxist või hologrammist.
Küsimus on hoopis selline?
 „KES MEIST ON IDIOOT“. 
Teadlane, kes tõestab ja koostab Vikipedia ning ütleb, et me elame kosmoses ja planeedil.
On see alternatiiv-uurija, kes ütleb, et Maa on lapik.
Või mina, kes ei usu „absoluudis“ kumbagi. Ilmselgelt see olen mina, kes lasi omale juba varasest lapsepõlvest igasuguseid muinasjutte rääkida ja ei kontrollinud neid andmeid Vikipediast ega mõelnud loogiliselt. Miks?
Mul ei lastudki seda teha, sest enamus inimesi, kes mind siis ümbritsesid (ka praegu) olid – idioodid ja petturid (kuigi nad ise ka seda enamasti ei teadnud). Mina lähen nüüd aga „rootsi lauda“ – toituma!!

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar