Neljapäev, 5. jaanuar 2017

KAS SA TEEKSID, KUI SA TEAKSID.


 

Seekord tuli mulle rohkem kui kolm lugu, mis ajendasid seda lugu kirjutama.
Ma käisin naise sugulase matusel. Ma olen vaadanud mitut ulmelist filmi. Mul on mitu sõpra-tuttavat, kes on hädas oma tervisega ja ma jõudsin ajaloo uurimisega „ühte huvitavasse kohta“.
Ulmelistes filmides ei ole tegelikult mitte midagi ulmelist. Lihtsalt „mitmeti“ mõtlevad inimesed, ulmekirjutajad, mängivad ideedega ja panevad maised filosoofiad ebamaistesse situatsioonidesse. Telekanal Sony Turbo hakkas näitama hästi vana „Star Treki“ seriaali. Igas seerias on ainult filosoofilised teemad. Igast seeriast võiks kirjutada lühiloo või filosoofilise mõtiskluse.
Kas inimene on ikka loodusekroon. Kas kosmos ikka on olemas. Kas „veri on paksem kui vesi“.  Miks inimene pidevalt sõdib. Mida teeb inimene kulla ja rahaga. Miks vanemad on valmis surema oma laste pärast, kuid ülejärgmise põlve käekäigu eest ei hooli nad põrmugi.  Kas inimesed kasutaksid oma tehnoloogiat piiramatult, isegi siis kui nad teaksid, et saja aasta pärast lendab sellest terve planeet õhku. Mis asi on majanduskasv ja mis see endaga kaasa toob. Mitu korda on planeedi pealt kõrgtsivilisatsioon minema pühitud ja kuidas see uuesti arenema hakkab. Kes on jumalad ja mis asju nad siin ajavad. Kas teadvust omavad ka sellised kooslused, mida meie peame mitteelusateks. Mis on teadus ja kui teaduslik see ikka on. Millega riskivad need samased teadlased. Kas haigused on ikka haigused või teaduslikud apsakad. Kas napakad ja imelikud inimesed on poole aruga või hoopiski mingil alal geeniused. Kas on parem elada igava „halli hiirena“ või erilise „napakana“.   Umbes sellised teemad on läbi käinud umbes kahekümnest hetkel jooksvas „Star Trekis“.  
Üks film mille nimi on „Tomorrowland“, sisaldas aga otseselt küsimust. Kui sa teaksid ette, et maailm kestab vaid 59 päeva, kas sa siis teeksid midagi, et seda päästa.
Kõikide nende filmide iva seisneb hetkel selles, et inimene ei teeks isegi siis midagi. Pigem peidab pea liiva alla ja vigiseb, et – mida mina teha saaks. Hästi, ega maailma ei peakski päästma kui ei usu või vastavaid võimeid pole. Kuid ise?
Kui inimene sureb tervisehäda tagajärjel, kas ka siis ta ei teeks midagi. Elu näitab, et mingil hetkel ta isegi teeks, kui valud juba suureks lähevad, kuid siis võib olla juba lootusetult hilja ja tavaliselt see nii isegi on.
Kohtasin tuttavat naisterahvast kes väitis, et ta teab oma seisu. Kehakaal on üsna suur, suhkruhaigus on küljes ja liigesed on ka rikkis. Ikkagi ta väitis, et – mis siis, võtan elult mida võtta annab ja kõik! Tal lihtsalt ei ole veel nii valus. Ja see tuttav ei ole mitte ainus, samuti nagu ka see sugulane, kes lahkus. Et siis, kas sa teeksid midagi kui sa teaksid.
Just sellise mõtte baasil toimub kogu meie elu. Me ei tea maailma asjadest mitte midagi. Kui me uurime erinevaid maailmaasju ja teooriaid, siis me hakkame mõnedele pihta saama. Pidevalt teadmisi juurde saades, me hakkame neid ebakõlasid aina rohkem ja rohkem nägema. Ja siis tuleb aeg kui mõistlik inimene hakkab neid teadmisi kasutama ja hakkabki maailma muutma. Esialgu just oma maailma ja oma tervist. Kuid see on väga raske.
Selleks et aru saada, peab lugema läbi üüratu koguse raamatuid. Kuigi paljud, võib öelda et enamus raamatuid, ei vasta päris tegelikkusele, kuid siiski; pika aja jooksul ilmuvad õiged teadmised inimesele endale. Nende teadmistega saab inimene ennast absoluutselt terveks teha. Mida varem ennetada probleeme, seda parem.
Kuid see ei ole tegelikult selle jutu teema.
Kui on jõuluaeg, siis enamus inimesi muutuvad härdaks, jagatakse raha ja toetust igasugustele jõulutunnelitele ja tuttavate kinkidele. Mis see on? Miks inimesed ei ole sellised kogu aasta vältel. Niipea kui jõuluaeg läbi on, muutuvad nad jälle „normaalseteks“. See tähendab, nad hakkavad  ennast ja kogu maailma turki keerama.
Midagi räigemat annab välja mõelda kui ma kuulsin ühe põllumehe suust. „Ah, panen põllule mürki ja mul pohhui ja mind ei koti“. Igal põllumehel on lapsed. Enamustel on lapselapsed. Ja teda ja ka teisi selliseid ei koti absoluutselt, mis teistest inimestest saab. Aga kõik ju panevad. See tähendab, et kõik inimesed elavad mürkide peal, mida tegelikult külvavad nende endi isad . Ka nende enda lapsed ja lapselapsed. Kas põllumees või mõni muu mürgitaja teeks midagi sellist kui ta teaks, mis ta teeb. Kummaline, kuid teistele ta teeb seda südame rahu ja puhta ahnusega. Aga endale ta teeb ju ka täpselt samamoodi, kus on selge mõistus ja loogika. Seda pole. Kuid miks?
Praegusel ajal sureb inimesi justkui kärbseid. Isegi padurikkad Sorosed ja Rochscildid. Ka Inglise kuningannat pole mitu nädalat näha olnud.
Mis mul neist, aga tavalised inimesed, mida nemad teha saaksid. Seletada neile, et jooge vett aga mitte õlut või Cokat. Sööge rohkem vitamiinidega tooteid aga mitte kartulikrõpse. Ärge mürgitage oma lapsi – millega iganes. Räägitakse mingist külmetushaiguste viiruse puhangust?
Kas ema teeks kui ta teaks? Ei tee ja ei hakkagi tegema. Ainult ulmekirjanikud on sellised inimesed, kes uurivad ja kirjutavad erinevaid stsenaariume sellistel teemadel. Miks just nemad? 
Miks filmis öeldakse otse välja, et kirstus oleva inimesega pole tarvis teha mingeid „rituaale“, sest see on lihtsalt tühi kest. Miks inimesed lähevad närvi kui neile seletada, et armas inimene pole kuhugi kadunud. Ta „reisis“ edasi - kuhu? Isegi see ei aita kui kirikuisand selgitab, et kuu aega on hing maa peal ja seda peab ära saatma. Inimesed hakkavad sellise jutu peale lausa värisema. Kuid kirstu juures loristavad nutta.
Kas nad teeksid midagi kui teaksid oma kuupäeva ja isegi seda – mida nad saaks teha. Inimene ütles sõna-sõnalt välja, et ta võtab elult veel mis võtta annab. Joob, jaurab ja möllab edasi. Arusaamata, et tervist korrastades ta veab edasi veel mitmeidkümneid aastaid ja võib vabalt isegi veini nautida.
Mis on loo teema.
Teemaks on – teadmised. Kuigi vahest öeldakse, et ainus mida vaja oleks, on info. Mitte lihtsalt info, vaid just teadmised. Selle asemel, et istuda teleka ees ja vahtida kordusest aastalõpu saateid, vaatan mina filme. Ulmekatest ja tervise filmidest, alternatiivse ajalooni välja.
Vot, sellest kokkuvaletatud ja hämatud ajaloos olen ,ma jõudnud ühte imelikku punkti, mis tekitab minus huvi ja hämmastust. See on nii kummaline, et seda ei saa isegi siia veel kirjeldada. Seda ma räägin inimesele, kes sellest huvitub, nelja silma all. Selleni tuleb lihtsalt erinevate teadmiste baasil ise jõuda. Igaüks jõuab varem või hiljem ise erinevatesse arengupunktidesse.
Ainuke soovitus võiks olla. Kunagi ei tasu seisma jääda. Mitte miski, mida me teame, ei ole reaalne – tõene. Kõik muutub ja areneb. Mulle isiklikult tundub, et areneb aina pöörasema tempoga.
Oli aastavahetus ja mis toimub „normaalsete“ inimestega. Nad väidavad, et neil pole raha või on seda vähe. Õgida magu täis, kaanida viina peale ja -  see sitt, mis kehas siis ringleb!! Pärast õues lasta miljonite väärtuses tulestikku!! Rikkuda meie endi õhku ja panna inimestele peale saastekvoote. Kui õues paugutamise möll kulminatsiooni jõudis, küsis armas inimene. Kas selline ongi sõda. Ei ole. See on hullem ja mitte nii värviline. Kui, siis PUNANE. 
Lugu oli siis sellest. MIDA SA TEEKSID KUI TEAKSID ETTE. Näiteks - millal sa sured või väga haigeks jääd?  

Peale selle loo kirjutamist leidsin sellise filmi. MIDA MUUDAKSID PEALE SELLE FILMI VAATAMIST??

http://midauskuda.ee/portfolio/pseudoloogia-valetamise-kunst/ 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar