Teisipäev, 22. september 2015

KAS TEADMATUS ON PIMEDUS VÕI PIMEDUSES.


Trehvasin lugema Arvo Soometsa „Näoraamatus“ arutelu (pigem pisikest sorti kakelust). Kuna minu tekstid lähevad alati pikaks, siis ma ei saanud (polnud ka piisavalt vaba aega) lülituda sellesse loosse.. Siin blogis on üsna mitu juttu, mis on tekkinud Arvoga jutustamisest („Kas jõulumees oli kunagi šamaan“). Kuna Arvo on välja öelnud, et tema info liigub nii kiiresti ja selle kirja panemisel ei ole temal erilist soovi (lihtsalt info vananeb kiiresti), siis ma olen võtnud vahest enda peale - „Läti Hendriku kroonika“ kirjutamise.
Ma pidin seda janti lugedes imestusest pikali kukkuma. Terve maailm ja Eesti on täis igasugust kirjandust vee teemadel. Ma tean eesti keeles vähemalt nelja raamatut veest, pluss V.Zelandi – Transurfingu seeria, O.Butakova – Tervise saladus, Riina Raudsiku raamat, Jüri Lina jne.
 Alkeemia, Telegramm ning muud alternatiiv kanalid kubisevad sellisest infost. Ma pole siiani kuulnud ega lugenud nii intensiivset võitlust vee kasulikkuse vastu kui selles loos - arstide poolel. Aga arstidest võib ka natukene aru saada. Koolitus, pluss väga pingeline „töö“, ei annagi neile aega rohupurgi suust või skalpelli terast kaugemale vaadata. Õige mitu aastat tagasi kirjutasin ise ka vee teemalise raamatu, kuid siiani pole seda välja andnud. Riputasin selle hoopis siia blogisse. Blogi on üks „ilmatu uhke värk“. Ma saan jälgida palju seda loetakse ja isegi kus maal. Neid maid on juba üle kümne. Peale Eesti lugejate, tundub üks lahe kamp USA-s olema.   
Arstidele saan selgitada, et Arvo Soomets ei pea minema ülikooli, paberitega meedikuks õppima. Ta on niigi seda õppinud ja parematest kanalitest kui ülikooli ajupesu. Ka ei pea ta arstiks õppima, sest selline mees on maailmas juba teistele näituseks olemas. Lugupeetud (ja mitte lugupeetud) arstid, googeldage -  „Surnud arstid ei valeta“. Hea lihtne lugu loomaarstist, kes õppiski inimeste ravimise koolis. Veest ja muidu arstide teemast ma eriti ei tahagi kirjutada ja asjasse sekkuda. Need peenemat sorti arstide teooriad, praktikad ja terminid mind eriti ei huvita. Lihtsalt omast kogemusest või öelda et; vee tarbimine, toor toidu söömine, liha (sealiha) osakaalu vähendamine ja üsna mitu intensiivselt tehtud keha puhastust on minult ära võtnud umbes 20 erinevat tervise häda. Viiekümneselt oli mul küljes sellised „kroonilised“ vead:
 1. kõrvetised.
2.  mao ülihappesus
3. hemorroidid
4. herpes
5. Igasuguseid muid punne ja vinne tuli pidevalt kehale
6. liigestest töötas ilma valudeta vaid parema jala põlv
7. mingi alaselja valu
8. urineerimis hädad (ajas tihti vetsu)
9. paremale küünarliigesele tehti kirurgiline puhastus (viis aastat oli üsna hea ja siis läks käsi nii „pekki“, et ka väikese mutrivõtmega ei saanud midagi keerata)
10. pidev higistamine.
11. alalõpmatud kaela ja seljalihaste „kinni tõmbamised“
12. köhad, nohud ja gripipoiste külaskäigud
13. seedimine, peeretamine ja hirmus peeruhais.
14. refluks.
15. mingil hetkel tuli külge eriline „sarasa“ – mingi Hanta viirus.
16. kõrvade tinnitus.
Käisin siis neli aastat tagasi akupunktuur-diagnostikas (asi mille peale perearst ei liigutanud kulmugi ja minu ilusaid värvilisi pabereid isegi vaadanud). Seal selgus, et korrast ära olid ka:
17. kopsud (kuigi SIIS ma üldse ei suitsetanud)
18. maks
19.neerud
20. peensool 
21. jämesool
22. ja üsna mitmed muud asjad veel.

Need kes aimavad, mu tervislik seisund oli selline, et tsut-tsut ja põletikud oleks kergesti muutunud vähiks või milleks iganes.
Nüüdseks, neli aastat hiljem, kujutate ette pole neist ühtegi jälge (jäljed tulevad vaid siis, kui valesti toituda, eriti teravilja tooteid tarbides). Ainuke millega ma veel tegelen, on Candida lõplik välja ajamine(pigem taltsutamine – võita teda ei saa). Miks ma seda kirjutan. Sellepärast, et sellise trikiga ei saanud hakkama diplomeeritud perearstid (mul on neid olnud kolm erinevat). Erilise tänu pean aga ütlema praegusele perearstile (keda ma pole külastanud kõik need kolm-neli aastat) seoses selle Hanta viirusega, see oli eriliselt hull loom. Kolm kuud lebasin voodis ja ei saanud peadki keerata, ilma et süda oleks pahaks läinud (sisekõrva „lood“ oli täiesti paigast ära). Perearst vaevles üsna tõsise näoga ja kui miski muu enam ei aidanud, siis andis mulle homöopaatilist ravimit (see arst on natuke rohkem kui tavaline arst). Peale paari manustamist läks kordades paremaks, kuid lõplik paranemine venis mitme aasta pikkuseks.
Peale oma esimest akupunktuur-diagnostikat ja sellele järgnenud kahe kuu pikkust keha puhastust, selgus pool aastat hiljem. Kõik minu siseorganid olid hakanud uuesti tööle. Nüüd käin igal aastal uuesti ja uuesti (erinevate masinatega) diagnostikas ja pilt on täpselt samasugune. Kõik töötab (seda kinnitab ka minu hää enesetunne). Kes selle kõik korda tegi. Mina ise. Mul sai lihtsalt ühel hetkel kogu sellest jamast kõrini ja hakkasin endaga tegelema – ise. Lugesin, käisin loengutel ja õnneks leidus sellel hetkel üks väga hea inimene-teadja, kelle nimi on Aigar (teadjaid Aigareid ei ole Eestis palju).
Kui nüüd Arvo „face-ist“ selgub, et loomaarst – traktorist - „kvantfüüsika jubin“ ei tohiks isegi sõna võtta, siis minuga on lood „õige täbarad“. Ma olen nimelt hariduselt põllumajanduse insener ja paberitega ning professionaalne traktorist olnud. Kujutan ette mõne arsti alalõua asendit. („Kas te vihjate mu alalõuale – see on spagettide söömisest. „Armastus kolme apelsini vastu“).  Arstid väidavad, et insener ei saa inimest/ennast ravida (ei tohi). Et inimene EI OLE masin ja neil EI OLE mitte midagi ühist. No andke andeks, on ikka küll. Masina ravimine on veel keerulisem. Kui see kolisema, kidisema või plärisema kipub, siis see „loll loom“ isegi ei ütle, kust kohast tal valutab. Insener peab kuulama, mõtlema ja diagnoosima, et viga üles leida, Ma olen kuulnud automehaanikutelt „ime lugusid“ kuidas saab inimestelt (ka arstidelt) sisse kasseerida suuri summasid, hiigla suure vea eest (kuigi tegelikult oli vaja kinni keerata vaid üks mutter). Insener ei saa hakata lahti lammutama kõiki sõlmi järjest (kes selle jama kinni maksaks).
Arst läheb koliseva mootoriga automehaaniku juurde tehnilisse hoolde. See soovitab osta igaks päevaks kanistri õli ja iga päev vahetada õli ära. Äkki läheb paremaks ja mootor saab jälle terveks. Ei saa enam, mootori tervise eest peab hakkama hoolitsema kohe peale uue auto ostmist (naljakas on see, et seda teavad inimesed ja isegi arstid, aga seda, et sama asi kehtib tervise kohta, ei taha keegi tunnistada). Seda, et ei tohi segada mineraalõli ja sünteetilist õli (muidu läheb õli vahutama), seda inimesed isegi teavad või usuvad, kui mehaanik nii ütleb. Seda, et peaks vaatama mis sodi suust sisse toppida (googelda: Coca-Cola pluss Mentos), sellest ei hooli aga keegi (viiskümmend aastat ka mina).
Võrdleme autot ja inimest. Neil on: 1. õhuvahetus süsteem. 2. toitesüsteem. 3. määrimissüsteem. 4. jahutussüsteem. 5. veermik – käiguosa. 6.elektrisüsteem. 7. ja kujutate ette – isegi aju.  Kuidas arstid teavad, et inimene pole võrreldav masinaga. On ja väga lihtsalt. Inimene ei saa mitte midagi välja mõelda – ISE – seda mida pole olemas. Ajaloost teame suuri, tarku mehi (Leonardo da Vinci), kes oli mehaanik, arst, filosoof, kunstnik ja mis kõik veel ühes isikus. Kust ta võttis kõik need masinad. Inimese pealt ( loodusest). Uuris liigeseid – liigendeid, lihaseid – vedrusid, hüdraulikat – vereringet, pumbad – süda, juhtmed – närvid jne. Üks kõvasti õppinud moderne arst või teadlane ei saa kunagi nii kuulsaks, kui olid sellised mehed. Arstid väidavad, et ilma nende ravimite, skalpellide, masinate ja muu tili-liluta surevad inimesed lihtsalt ära. Kuda kurat me üldse siia 21. sajandisse jõudsime (uurige järgi mis aastast sai üldse alguse moodne arstikunst). Kui arst püüab väita, et inimene saab elada ja elada nii vanaks, kui me praegusel ajal elame – ainult nende kaasabil, siis tekib lihtsalt üks ketserlik küsimus. Kas selline elu on üldse elamist väärt. Enda kogemustest ja praegusest tervislikust seisukohast lähtuvalt kinnitan. Selline elu pole sittagi väärt. Kes ennast ise ei viitsi korda teha, siis palju õnne virelemiseks, virisemiseks ja enneaegseks suremiseks. Mul on praegusel hetkel selline tunne, et inimestele selgitada midagi:
a. vee joomise kasulikkusest.
b. taimsest toitumisest.
c. ületoitumisest.
d. närveldamisest ja emotsioneerimisest
e. vähkidest, diabeedist, liigestest       on leebelt öeldes, lausa mõttetu.
 
Justkui äkki on tulnud selline aeg, et rääkima peaks kõva häälega ja roppude (raputavate) sõnadega. Või siis leida ja kohata selliseid inimesi, kes vähegi huvi tunnevad ning ülejäänutele lihtsalt kaasa tunda, nende kehaliste ja vaimsete vigade üle. Isegi mitte kaasa tunda, vaid lasta neil endil otsustada, tegutseda (või pea liiva alla peita) ja lasta neil siit ilmast lahkuda, ilma neid eriliselt taga nutmata.
Inimestel on tekkinud/tekitatud üks eriti raske „mõistmise nihe“. Peale seda kui NSVL aeg lõppes ja poest lõppesid enam-vähem puhtad toiduained (eesti aja alguses imestasid soomlased-rootslased meie laste vähese allergilisuse üle), me oleme aastate/kümnete aastate jooksul, ennast täis toppinud igasugust sodi ja sitta (alkohol). Inimene topib neid endale sisse mitmekümneid aastaid. Reostus on jõudnud ääreni ja hakkab üle ajama. Nüüd loodetakse, et ilmub mingi imetegija – meditsiin või alternatiiv ja teeb meid plaksuga terveks. Ei tee ja ei hakkagi kunagi tegema. Minul läks aega neli aastat ja päris lõppu ei paistagi. Ei saagi paista, kui ma edasi oma keha ei puhasta( ja vähem reostan), tervislikult-tervislikumalt toitun.  Seda sitta, mida me sisse sööme, joome ja hingame – on nii palju, et kui keha mitte puhastada (loe; sitahargiga välja visata), siis see sodi tase jääbki pisi-tasa kehast välja tilkuma ja haigusi tekitama.
Natuke ka hüdraulikast. Kes Arvo jutust aru sai, see sai. Selleks et proovida, saan soovitada sellest võimalust, kus saaks lahti kolmest asjast korraga. Kõrge vererõhu, veresoonte ummistuse ja liigeste vaevused (ka luuhõrenemine). Lugege lugu Magneesiumist, Aigar Säde koduleheküljelt.
Arstidele, kes koogutavad vaid skalpelli kohal, soovitan lugeda minu lugu blogist – „Kas elu on ainult vabaaja veetmine“. Ja ka lugu - „Kas tervise parandamine on nagu autosport“.

     See lugu seisis mõnda aega (umbes kuu), kui nüüd tuli päevavalgele uus „Mahtra sõda“ seoses nende;  „veepuhatus“ tilkadega. Mulle aga tekkis paari päeva jooksul kolm erilist episoodi, mis andis loole tibakese sügavama tähenduse. Mul lõi üle pika aja „kinni“ üks selja lihas, siis see tilkade lugu ja üks kerget sorti tüli või sõnadega kakelus jummalast võõraste inimestega. Kõik need kolm episoodi on kujunenud ühe ja sama skeemi alusel. Sellise skeemi alusel kulgeb inimene iga päev ja kui ta ei tee endale selgeks kuidas see skeem toimib, siis jääb üle vaid imestada, vihastada ja kiruda. Skeem on siis selline. Mingil hetkel tekib probleem ( mis iganes probleem). Sellel hetkel me imestame ja ärritume – kust kuradi kohast see tuli ja miks ta tuli. Skeem kuidas „ärritused“ tekivad on aga järgmine. Enne konflikti olemasolu  - me ei NÄE teda.  Sellel hetkel aga me – näeme. Kust ta tuli ja miks. Erinevad situatsioonid ja asjaolud kujunesid meist sõltuvalt või siis mittesõltuvalt ja sellel kindlal ajahetkel need kõik seostusid ja  – ilmusid päevavalgele ehk siis minu ellu(teised on ikkagi veel jätkuvalt - pimeduses). Ei aita siin mingi ussi ega püssirohi. Ei ettevaatlik liikumine ja pikalt läbi mõtlemine ega isegi igapäevase reaalsuse loomine. Ikka tulevad. Selle kohta on nii mitmeski koolituses kasutusel - „Lennuki alla kukkumise teooria“. Iga tegevust, situatsiooni ja algsündmust  võime kujutada valge paberi lehena, milles mingis suvalises (kindlas) kohas on ümmargune auk. Lennuki tehniline seisukord, ilmastik, inimlik faktor, tundmatu suurus jne, kõigis neis on võimalus lennuk alla kukutada. Lennuk kukub aga alla vaid sellisel juhul, kui kõikide alla kukkumiste võimaluste „augud“ on ühel joonel. Kui kasvõi üks neist ei ole seal, siis on võimalus, et lennuk ikka jõuab maa pinnale ja reisijad ei saa vigastada.   Vot see „joondumine“ ongi see hetk, kus probleem või ka meeldiv asi tuleb nähtavale. Tegelikkuses on nii, et kõik võimalused on Kõiksuses, Universumis olemas. Siiani kui meil jama ei ole, siis see ei tähenda, et neid ei ole olemas ja  sündmust juhtuda ei saaks. Kui paljudest surmasaamistest ja muudest jamadest meist keegi ära pääsenud on, sellest pole meil õrna aimugi. Seda, et me suudaks kõikidest jamadest ära pääseda, seda ma ka eriti ei usu. Siis läheks elu ilmselt liiga igavaks ja meil poleks kellelegi mitte midagi huvitavat rääkida(me jätaks teadvusele „huvitavate“ asjade kogemuse andmata). Ning selles kõikide võimaluste/variantide ruumis on igasuguseid võimalusi. Võimalus, et arstil on õigus ja võimalus, et traktoristil on õigus. Väga uhke näide on iluuisutamine. Kõik (üsna julgelt võin arvata) naised armastavad vaadata iluuisutamist ja enamus neist on uisutamise „absoluutsed hindamise profid“. Kui kellegi hinded ei ole päris need mis vaataja arvab, siis sellel vaatajal tegelikult pole õrna aimugu (tema silm isegi ei näe) kas tegu oli kolmekordse „tulupi“ või „axeliga“. Kui mina, paberitega kunagine traktorist, teen selgeks iga hüppe ja liigutuse hindamise süsteemi ja vaatan esinemist aeg luubis, siis ma saan hinnata „absoluutselt“ täpselt. Võistlusel aga pole sellist võimalust ja me peame leppima „kohtunike“ terava silma ja sisetunde peale. Kes ei teaks väljendit jalkas või kossus  - „kohtunik seebiks“. Seega siis, mitte ühtegi asja ei saa hinnata absoluutse tõega (see nõuaks lihtsalt tohutut tööd ja katsetusi ning kontrollimisi). Kõige sellega tegelevad teadlased – ja kuhu nad on jõudnud. Nad ei tea enamustest maailma asjadest pudrupulkasidki. Nad teavad vaid neid asju – MIS ON SELLEST PIMEDAST SALADUSTE LOORIST NÄHTAVALE TULNUD. Ehk siis, kui mingi arst või muu õpetatud tegelane üritab anda mingile asjale oma „lõplikku tõde“. Kas ta ikka näeb, et on kolmekordne Tulup ja mitte Axel (kuidas iganes neid pöördeid kirjutatakse ja mis pidi uisutaja just parajasti keerutab).

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar