Teisipäev, 1. september 2015

KAS POLITSEINIK ON IDEALIST


 

Selle loo kirjeldus on elust enesest. Minu elust.

Politseist ma varem otseselt ei ole kirjutanud, kuid olen kirjeldanud mõnda eriskummalist vastuolu. Ka need vastuolud toon ma selle loo käigus. Ma olen elanud enamuse oma elust NLiidu ajal. Ka siis olid miilitsad kummalised. Nii kummalised, et neist on tehtud hulgaliselt anekdoote. See lugu ei ole otseselt ainult politseinikest, vaid kõikidest nendest ametitest kus noor inimene läheb kooli ja tahab olla idealist – maailmaparandaja. Planeet Maa on Vaba Tahte Planeet ja paljude asjade korda tegijate elupaik. Planeet Maa on tervendajate planeet. Väga esoteerilisest vaatevinklist on Maal enamus asju ja asjaolusid nii paigast ära ning siia sünnivad just sellised inimesed/hinged, kes tahavad seda elukeskkonda paremaks muuta. Reeglina sellised inimesed valivad omale ametiks – idealisti  ameti või elutee. Sellisteks ametiteks on politseinikud, päästjad, õpetajad, arstid, lektorid, teadlased ja väga palju muid ameteid. Mingil määral on selliseks ametiks ka sõdur ja eelkõige lihtne sõdur, kes idealistina kujutab ette, et ta võitleb enda ja oma rahva eest. Idealistide hulka ei saa arvata selliseid „ameteid“ nagu kohtunikud, poliitikud, pankurid, suure kaliibriga sõjardid ja isegi preestrid. Kui sellised inimesed, õppima minnes, isegi kujutasid ette, et nad on idealistid-maailmaparandajad, siis hiljem muutusid nad kõik lihtsalt rahva röövliteks. Mitte idealistideks võiks tinglikult pidada selliseid ameteid nagu põllumees, müüja, autojuht, ehitaja, laulja jne. Need inimesed teevad omi töid lihtsalt, loomulikult ja „vaba aja veetmiseks“ ( vaate lühilugu: „ Kas elu on ainult vaba aja veetmine“). Lihtsatest inimestest on kirjutatud palju selliseid raamatuid nagu „Karge meri“ või „Tõde ja õigus“. Röövlitest on kirjutatud ka palju raamatuid nagu näiteks „Sõda ja rahu“ või isegi „Kuidas karastus teras“. Päris lugusid rahvaröövlitest ilmub aga tänapäeval sellise kummalise kategooria all nagu „vandenõu teooriad“. Nüüd räägiks aga idealistidest. Noor inimene vaatab reklaami, jääb uskuma ja lähebki õppima arstiks, politseinikuks või sõjameheks. Kõikidest idealistidest ei jõua rääkida ühes lühiloos. Kirjeldan kõike seda vaid politseinike näite varal. Olen ma elus kohanud  miilitsaid. Nüüdseks ka endiseid, pensionil olevaid. Olen kuulanud mida räägivad noored inimesed, kes töötavad politseis. Ja sain ka ise ühe huvitava kogemuse selliste noorte inimestega.  Vanad miilitsad räägivad „imelugusid“ mida nad kõike oma teenistusajal kogesid. Sama on ka noorte „trassipolitsenikega“. Politseinikuks (idealistiks) läheb õppima üsna kummaline persoon. Politseinikuks ei lähe õppima humanitaar huvidega inimene. Ei lähe ka selline, kes saab elus hakkama oma töö ja vaevaga (ärimees, põllumees, laulja jne.). Politseinik peab olema – jahimees. Just täpselt selline keda kirjeldab Jan Uuspõld oma monotükis „Ürgmees“. Seega siis. Noor inimene läheb kooli, ilmselt kõige üllamate kavatsustega. Kaitsma rahvast, inimesi ja oma lähedasi. Mida neis koolides õpetatakse – mina ei tea. Omast kogemusest tean aga seda, et õpetati – jama. Kõike seda (ehk siis enamuses) mida elus absoluutselt vaja ei läinud ega lähegi. Minu puhul selliseid aineid nagu NLKP ajalugu, poliitökonoomia, kõrgem matemaatika, teoreetiline mehaanika ja tuhat teist veel. Politseinike õpetatakse (pestakse ajusid) ilmselt teistmoodi. Neist koolitatakse – jahimehi. Jahimehi on igasuguseid – veriseid ja veretuid. Mõned lasevad püssi. Mõned jahivad fotokaga. Mõned jahivad marke, märke ja muud vana sodi. Mõni jahib medaleid ja karikaid. Vene aja miilits oli tagant järele mõeldes, isegi inimlikum. Miilits, kordnik ja sandarm pidi enam jagu ajaloost saama läbi ilma relvata puusa peal. Eriline miilits oli aga tsaariajal. Seda tüüpi nimetati kordnikuks. Sõna tüve särgi, ta hoidis korda. Hea näide kordnikust on meie kultusfilmis „Kuulsuse narrid“. Kui kord oli majas, siis võis kordnik kodanikega isegi tina panna. Kui aga mingi jama oli, siis jooksis kohale ja inimesed isegi kuulasid – austasid teda. Miks peab rahva kaitsja ringi liikuma nagu Rambo. Nui, käerauad, ja püstol vööl. Kas inimesed on mingil hetkel muutunud metsikumaks. Kui jah, siis miks?? Mingid kordniku või idealisti moodi tegelased olid Jaapani ninjad. Ninjadest on selline lugu. Neil on professionaalsust tõestavad atribuudid – vööd. Kõige madalama tasemega ninja oli/on selline kes lööb vastu, kui teda rünnatakse. Teine aste on, kui vastane lööb, siis ninja tõmbab pea eest ära. Kolmas tase, kui vastane lööb, siis ninja tõmbab pea eest ära ja paneb ründajale jala ette ning see kukub ise pikali. Kõige kõrgem tase on aga selline, kui ninja ei tekita sellist situatsioonigi, et keegi tahaks teda rünnata. Seega siis. Kord saab tekkida vaid siis, kui ei ole põhjust mitte midagi rikkuda. Kas meil on kuskil sellist maailma, korda, riiki. Miks??? Me elame 21 sajandis, mitte keskajal. Meil on kõikidest aegadest (meie viimase tsivilisatsiooni lähiajaloos) kõige rikkam aeg. Meil on pea kõigil – kõik olemas. Kuid ikka on veel vähe (ma ei viitsi selles loos kirjeldada rahandust ja rahaloomet). Meil on hiiglasuured panga hooned, kuid mitte kellegil ei ole raha, vaid puudus ja võlg. Meil on hiiglasuured haigla hooned, kuid enamus inimesi on tõbised. Meil on hiiglasuured politsei ja vangla hooned, kuid rahu ja korda ikkagi ei ole. Miks, kui noored lähevad õppima – idealistina. Sest välja tulevad sealt pragmaatikud, püstol vööl ja „föön“ peos. Minul oli siis järgmine kogemus. Rääkisime mõne sõbraga OPPT ja UCC dokumentidest, politseinikest, kohtunikest ja muudest „korravalvuritest“ (googelda: wikilaeks eesti – OPPT dokumendid). Sõitsin siis „ühes kohas“ ja nägin tee ääres seismas autot. Ma sõitsin alevikus umbes 300 meetrit kinnitamata turvavööga. Asjatasin seejärel oma suvilakrundil mingi kolm tundi ja koju sõites ilmus minu auto taha, see sama auto ja vilgutas siniseid-punaseid tulesid. Minu auto akna taha ilmus noor näitsik – politseinik ja teatas, et minu autol puudub kehtiv kindlustuspoliis. Mina siis imestasin, et kust kohast noorpolitseinik teab seda, sest Liiklusseadustiku paragrahv 200 alusel ei ole politseinikel tegelikult õigust minu/sinu auto andmeid arvutist uurida (muideks, sellise seaduse on teinud nemad – mitte mina). Siis noor näitsik teavitas, et kolm tundi varem olid nad näinud mind sõitmas kinnitamata vööga. Edasine tegevus toimus juba politseiautos. Seal ma teatasin neile, et nüüd kulub neil minuga pikalt aega (aeg näitas, et rohkemgi veel kui ma arvata võisin). Panen siia juurde poliseile koostatud: „Seletuskirja moodi lühijutustuse“, kus on ära jäetud konkreetsete kohtade ja inimeste nimed.  

 

 Seletuskirja moodi lühijutustus väärteoasjas nr 2…………. 
Maailmas on mitmeid eritüübilisi inimesi. Siinkohal ma tahaks kirjeldada vaid kahte neist.
On selliseid inimesi, kes elavad oma igapäevast elu, teevad oma igapäevast tööd ja elavad nii nagu nad on õppinud ning nagu neile õpetatud.
Teine tüüp inimest on aga sellised, kes kõigele sellele eelnevale lisaks on õppinud, lugenud ja uurinud iseseisvalt.
Mina, Arne Tsirna,  oma elust 50 aastat, olin esimest tüüpi inimene. Nüüd viimased 5 aastat aga ka teist tüüpi.
Esimest tüüpi inimesed on töölkäijad, teenendajad, ametnikud jne.
Teist tüüpi inimesed on enamuses ise tegijad ja ettevõtjad. Ise maailmas asju ajades, tuleb enamus aega hakkama saada – oma peaga. Mina olen 99,9999…% oma elust saanud hakkama oma peaga ja ei vaja suunamist, juhendamist ning kontrollimist. Ka pean ma ise hakkama saama aususega enda ja teiste vastu.
Antud  väärteomenetluse kulgemine aga ei meeldi mulle, kuna see ei võimalda minul saada hakkama – ausalt. Kogu selles asjaajamises on nii palju vastuolusid ja lausa valet. Kuna ma kirjutan ka raamatuid, elulistel teemadel, siis see mis toimub meie igapäevases elus, ei sobi kokku minu arusaamadega.
   Mind peeti kinni  Xxxxx maakonnas, Yyyy külas.  Piirivalve neljaveoline maasturauto üritas mind peatada Yyyy küla ristmikul. Sõites mulle järgi ja vilgutas alarmtulesid. Politseinik  Kkkkk, tulles minu auto akna juurde, teatas ta, et, minu autol puudub kehtiv kindlustuspoliis. Küsides politseinikult, et kust ta seda teab, selgitas, et  oli 3 tundi varem näinud mind Xxxx külas sõitma kinnitamata turvavööga. Mind üllatas seejuures, et ma ei ole neid politseinikke eladeski varem kohanud. Politseiautos viibis veel ka meespolitseinik, kelle nime olen kahjuks unustanud. Tema kirjeldas olukorda nii, et nad ei suutnud mulle järgi sõita 200 m, et tuvastada rikkumist, kuigi Xxxx küla keskel on teel takistus (nn. lamav politseinik), mille juures ma pidurdasin kiiruse praktiliselt nulli.
Oma tunnistuses politseinik väidab, et krundil on ümber metallaed ja kedagi ei olnud enam auto juures. Autos aga kinnitas ta, et nad lihtsalt ei tulnud minu krundile.
Aed ei ole metallist, vaid puust. Aial ei ole väravaid, vaid 10 meertine ava. Politseinikud ei tulnud krundi ligigi. Seega väide, et kedagi ei olnud auto juures, jätab minust mulje, et ma nimelt sõitsin politseinike eest ära ja põgenesin auto juurest minema. See on absoluutne vale. Krundil puuduvad teised väljapääsud ja seda ümbritseb võsa ning tüma maa. Kui politseinikud sõidavad sellest krundist mööda ehk siis oma tööruumidesse ei saagi muud teed pidi ja politseinik kirjutab, et aed oli metallist, siis tekib minul hoopiski kahtlus, et politseinikud olid hoopis mõne muu aia taga või nägid isegi mõnda muud autot.
Ka see on politseinik tunnistuses absoluutne vale, et „mees oli ärritunud olekus“. Mina isiklikult ei ole kergesti ärrituv (mul on lihtalt madal ja võib-olla keskmisest valjem hääletoon),  äärmisel juhul võiks minu seisundit kirjeldada, kui kerge ärevus või õhin.
Politseinikud veensid mind, et nad ei kirjelda protokollis minu Xxxx külas ilma kinnitamata turvavööga sõitu, mille peale mina imestusega nentisin, et sel juhul ma ei ole ju midagi rikkunud ja neil ei olnud õigust mind kinni pidada ja minu ning minu auto andmeid uurida. Liiklusseadus paragrahv 200, lõige 2.
Kõigepealt tuleks kinni pidada sõiduk, kindlaks teha juht ja seejärel andmebaasist uurida minu ja auto andmeid.
Seega.
1.       Politseinikud ei tuvastanud mingit esimest rikkumist
2.       Peatasid mind ilma nähtava põhjuseta Yyyyy ristmikul, LS pg. 200 punkt 2.
3.       Politseinikud üritasid mind peatada Yyyyy aleviku ristmikul, mis ei vasta LS pg 200, p. 4
4.       Mind peatas mitte politseivärvides, vaid muudes värvides auto. LS pg. 200 p. 2
  Kiirmenetlusega ma ei nõustunud, kuna ma ei näinud endal mingit süüd.
Kuna ma olen uurinud üsna mitmeid seaduste vastuolusid ja tutvunud ka selliste dokumentidega nagu OPPT, siis ma küsisin politseinike käest kehtivaid ametitunnistusi. Kohapeal kiirmenetlust saavad teha politsei ametnikud, kelledel on ametitunnistused. Politseinikud esitasid oma töötõendid, mis juriidiliselt selgitab, et antud inimene töötab mingis firmas või asutuses. Ka on meespolitseiniku tunnistuses vale väide nagu ma oleks öelnud, et nende töötõendid ei kehti, töötõendid kehtisid, kuid neil puudusid ametitunnistused. Politseiinspektor Kkkkk koostas väärteo menetluse protokolli, milles kirjeldatud, minu õigused, lasin endale tutvustada.  Kkkkk oli silmnähtavalt ärritunud sellise teguviisi peale. Kogeledes ja komistades, (kuigi need sõnad ei ole kõnelemise kirjeldamiseks just kõige paremad), ta luges siiski kõik punktid ette. Kaaspolitseinik küsis aga üsna üleolevalt minu käest, et „kas ma alati vaidlen kõigile vastu“. Ma vastasin, et mitte kõigile ja mitte kogu oma elu aja jooksul, vaid viimased viis aastat, kuna ma näen suuri vastuolusid. Selle peale politseinik küsis jällegi, et „kes ma selline olen ja mida ma söön, et nii tark olen“. Ma vastasin, et kirjutan üsna spetsiifilisi raamatuid ja olen naturaal-filosoof. Uurija, kes uurib natuurat ehk siis loodust, loomingut ja Loomet – armastuse ja tarkusega (filos – kreeka keeles - „armastus“, Sofia – tarkuse jumalanna).
Siis ma püüdsin noortele politseinikele selgitada, et minu ja minu „Looja“, (mitte religioosne ega ateistlik termin), vahel ei ole mitte kedagi ega mitte midagi ning ma olen võtnud vastutuse oma tegude ja tagajärgede eest enda vastutada. Seepeale inspektor Kkkkk väitis, et tema on meditsiinilistel põhjustel näinud või kokku lappinud (ei mäleta täpselt) neid kihutajaid, kes on sõitnud ilma turvavööta. Selle peale seletasin, et mulle kui elupõlisele autosportlasele (võistluses kaks "katust" pannud) ja rohkem kui miljon kilomeetreid sõitnud inimesele pole vaja seletada turvavöö kasulikkusest ja tegin märkuse, et  Yyyy küla ristmikul oli mul turvavöö ju peal.
  Kuid väärteo protokoll koostati hoopiski kindlustuseta sõidu eest. Ma püüdsin neile selgitada ja püüan selgitada ka selle teksti lugejale, et kindlustuseta sõitmine ei ole väärtegu.
 OPPT dokumentidega on selgitatud, et seadused, mis teenivad vaid kasumiteenimise eesmärki ja kui sealjuures ei ole tekitatud kahju, ei saa olla karistamist väärt tegu. Kuna kirjeldatakse ka seda, et inimeste poolt loodud seadused on mõttetud, kui inimene ei kasuta ainult ühte vajalikku looduse ja Loome seadust – käituda vastavalt oma südametunnistuse järgi.
 Kui inimesel puudub südametunnistus, võime oma peaga mõelda, puudub võime tunnistada „iseenda teo ja tagajärje“ tulemusi ja puudub südametunnistus, siis ei aita ükski seadus ega kindlustus. Mida näitab ka meie allakäiv kultuur ja moraal ning seda ei paranda ükski kontrolliv ega karistav institutsioon.
Kindlustus ei ole kunagi andnud ja ei hakka mitte kunagi andma kindlust kellegi ellujäämiseks. Autokindlustus ei ole kindlustus avarii eest, vaid tavaline finantstehing selleks, kui avarii põhjustaja ei suuda korvata kahjusid kannatajale.
Meid on seadusega, sunniviisiliselt, pandud maksma kannatajate purukssõidetud autosid ( kaskoga - isegi põhjustaja lollusi). Kui mina ei ole kahe kuu jooksul sõlminud Eesti Kindlustusega kindlustuspoliisi, siis automaatselt langes vastutus võimaliku avarii korral hüvitada kahjud isiklikult. Kuna mingeid kahjusid ei ole sellel perioodil toimunud ja auto kindlustus on puht finantsiline tehing kahe osapoole (eraisiku ja firma) vahel, siis ma ei ole mitte kellelegi põhjustanud kahjusid. Kahe kuu saamata raha võib nimetada firma Eesti Kindlustus, saamata kasumiks ehki tegelikult oli mul kindlustamata ainult see üks päev, mil ma käisin külas Xxxx  (juriidiliselt). Aastakindlustus on 70 eurot, kuus 14 eurot ja päevas 0,47 eurot. Selle ühe päeva saamata kasum on seega 0,47 eurot.   Mina ei näe põhjust, kuidas saab inimesele määrata rahalist trahvi ehk siis põhjustada mulle rahalist kahju, firma teenete MITTE KASUTAMISE eest.
Kuna selgus, et peale eelpool loetletud politseinike eksimuste või möödapanekutele lisaks, eksis politseinik Kkkk ka väärteo protokolli vormistamisel. Mis näitab, et ka politseinikud on inimesed ja eksivad.
Minu 0,47 eurone väidetav väärtegu firmale/aktsiaseltsile, läks riigile maksma kahe politseiniku tööaja – kaks tundi, väidetavalt kolm korda Xxxx  külast Võndu, minu koju sõitmine (tööaeg, pluss bensiin), et parandada protokolli viga, minu aja kulu ja Kkkkk töötasu uue protokolli koostamisel, Tartu politseiametnike tööaeg väärteo menetlemisel ja see jätkub veel edasi.
  Väärteo protokolli ümbertegemisel avastasin ma kummalise konksu. Kui politseinik soovis, et ma kirjutaks väärprotokollile alla, siis ma keeldusin põhimõttel, et inimest tänapäeval loetakse pigem ressursiks ja käsutäitjaks (masinaks – suurte trükitähtedega, sünnitunnistusel seevastu on minu nimi kirjutatud nagu inimesel – suure algustähega ja kõlab, igatahes - uhkelt).
 Esitades soovi, et minu nimi kirjutataks vaid suurte esitähtedega. Minu nime tahetaks aga kirjutada ametlikesse dokumentidesse vaid trükitähtedega. Kuigi ka politseinikud ei saanud aru, mis vahet neil tähtedel on, siiski nad minu soovile vastu ei tulnud. Seega ma ei kirjutanud protokollile alla.
Kui ma seda oleks teinud, siis oleks ma automaatselt tunnistanud, et on koostatud ka tunnistaja ehk meespolitseiniku ülekuulamise protokoll (mida kohapeal ei tehtud). Nüüd hiljem sain ma aga lugeda tunnistust/seletuskirja, kuigi minu väärteoprotokollis on tekst – ülekuulamise protokoll.
 Tunnistust lugedes, ma jahmatusega lugesin kui palju hämamist, valet ja arusaamatuid mõtteid see sisaldab. Kuna ma ei saanud tunnistusest koopiat, sest Kkkkk väitis, et temal puudub õigus teha originaaldokumendist koopiat ja Tartus käies selgus, et kohapeal ei ole dokumente millest koopiat saaks teha, siis ma pean kirjeldama mälu järgi (vabandan ette kui selles tekstis midagi ei vasta kaaspolitseniku tunnistuses kirjeldatuga, sest ma lootsin saada koopiat sellest, et mitte eksida) . Politseiniku tunnistuses on umbes analoogiline lause: „siis soovis ta oma tõendit ja meie esitasime talle“. (Hiljem kui ma saan täpse lause, parandan seda teksti).
Paremini ei läinud ka minu käik Tartusse, Politsei Lõuna Prefektuuri.
 Lootes tutvuda kõikide materjalidega selgus, et konkreetset menetlejat kohal ei ole (on puhkusel), väärteo menetluse kõik paberid on Xxxx külas, politseinik Kkkk käes ja asendusametnik ei saanud ka mind aidata.
Kummalisel kombel leiti kahe paberi hulgast, mis laua peal seisid, mulle määratud esialgse vigase väärteo muutmise määrus (tõendusteabe täiendamise kohaldamise määrus, kuupäevaga 15.07.2015, mingit dokumendi numbrit dokumendil ei ole), mis oleks (punkti 3 põhjal) pidanud olema mulle saadetud postiga, kuid kätte sain ma selle prefektuuri kabinetist alles 27.07.2015. Kui ma ei oleks teinud seda käiku, siis see lebaks seal laua peal ilmselt edasi (keegi on jätnud oma töö tegemata). 
 Kogu seda tegevust ja kirjavahetust ei ajendanud mitte soov saada mingit võitu või eneseõigustust, vaid siiras soov aru saada, mismoodi maailmas ja Eesti Vabariigis seadusloome ja selle kontrolli ning karistamismehhanism töötab.   Kuna hetkel ma kirjutan raamatut, kõikidest meist ümbritsevatest ebakõladest ja absurdsustest, siis inimesed, kes teavad kuidas toimib inimese isiklik reaalsusloome,  need inimesed aimavad, et ma soovisin sellist kogemust oma ellu ise.
Mina isiklikult, ei võitle ega võistle, vaid jälgin toimuvat kõrvalt ning uurin analüüsivalt.  Muret teeb ametnike vigane kirjakeel, seosetud laused ja jutust  arusaamine, kuid piinlik on lugeda tunnistaja protokollist valet ja hämamist.
Õnneks ma ei näe mingit erilist süüd noortel inimestel-politseinikel. Pigem näen puudujääke meie tavaharidussüsteemil ja politseitöötajate koolitamisel. Politseinikest on loodud töötajad, kes selle asemel, et kaitsta ja abistada tavalisi Eesti inimesi, nad peavad teenima kasumit era või riigifirmadele nagu Eesti Kindlustus, kes omakorda peaks hoolima tavalisest Eesti inimesest, mitte oma finantsiliste tulemuste suurendamisest.
 
Kogu see eelkirjeldatud tekst ei ole loodud selleks, et mul oleks mingitki usku inimeste poolt loodud seadusandlusesse, sest ma tean väärteo menetlus tulemust, „selgeltnägijana“, juba ette. 

„Väärteoasja nr 2…………. menetluse tulemusena teatame, et olete rikkunud LS punkti … ja veel mõnda seaduse punkti …  ja selle, kehtiva Eesti Vabariigi hinnakirja alusel, on teie trahv –
 „…..“ eurot. Teil on võimalus antud otsust edasi kaevata „siin või seal“, olenemata sellest, mida kirjutab menetlusalune ja ka see, mis on kirjas politsei tunnistuses.“ 

Lugupidamisega:  Arne Tsirna. 

Täiendus( kuu aega hiljem):

Kui ma sain lugeda tunnistaja kaaspolitseinik EEEEE (kirjutatud suurte trüki tähtedega) ülekuulamise protokolli siis selgus, et see dokument on koostatud hiljem kui on märgitud dokumendile ehk siis 16.06.2015 sest, enne seda sain ma lugeda tunnistaja seletuskirja, mis oli kirjutatud tunnistaja oma käeliselt. Kuna mul ei olnud kogu teksti meeles, siis ma soovisingi seda terviklikult lugeda. Selles dokumendis on olulisi vasturääkivusi. Protokollis on kirjas, et peatamine leidis aset Yyyyy mnt 12- dnal kilomeetril. Tunnistusest ehk siis kahe asjas osalenud politseiniku koos koostatud ülekuulamise protokollis aga on kirjas, et 17 kilomeetril (justkui oleks olnud viie kilomeetriline tagaajamine. Kuna tegevus toimus täpselt Yyyyy ristmikul, siis jääb arusaamatuks kus on Yyyyy 17-nes või 12-nes kilomeeter. Tundub tühine viga kuid sellistest tühistest vigadest see asjaajamine kubisebki.
1.       Külas Xxxxx, noored politseinikud ei seisnud mitte A ja O poe eest, vaid üsna eemal parklas.
2.       Minu autole ei sõitnud järgi mitte keegi, sest 200 meetri jooksul ma ei näinud mitte kedagi.
3.       Põllu tn 2 maja hoovi ei ole, on vaid muruplats saunaga ja seda krunti ümbritseb PUIDUST aed. Politseinikud sõidavad sellest mööda iga kord ja vahetult enne ülekuulamist nad oleks saanud veenduda, et see nii on.  
4.       „auto juures kedagi ei olnud“ ei vasta tõele, sest mitte keegi isegi ei sõitnud mööda Põllu tänavat veendumaks selles.
5.       Meesterahvas ei olnud ärritatud. Politseinik ei oma psühhiaatri koolitust (ametitunnistust), et kindlalt aru saada, kust maalt mingil inimesel ärritus algab.
6.       Ma ei ole väitnud, et politseiniku töötõendid on kehtetud. Ma küsisin ametitunnistusi ja väitsin, et kui politseinikel ei ole ametitunnistusi, siis praegu kehtivate (ja ka natukene teistsuguste seaduste kohaselt) ei ole trassi politseinikul õigust menetleda asja kiirkorras (kuna ta ei ole ametnik, vaid lihtsalt töötõendiga - töötaja), rikkumise kohal (määrata rahatrahvi).
7.       Minu auto andmeid  ei ole tõesti õigust mitte kellegil kontrollida, kui ma ei ole rikkunud LS paragrahvi 200 punkte. Inimlikust seisukohast oleks võinud politseinikud sõita „julgelt“ minu aia väravasse. Teavitada, et ma sõitsin kinnitamata turvavööga, nende seismise kohal oleva „lamava politseiniku“ juures - NULL kilomeetrit/tunnis. Teavitada, et minu autol puudub kindlustus ja ma oleks saanud selle teha kohe interneti teel (Eesti on tubli e-riik). Inimlikult asju ajades oleks kogu see jama olnud olemata. Samas ka kogu saada olev trahvi summa on siiani jooksnud politsei jaoks suurde miinusesse. Seda ma püüdsingi noortele politseinikele selgitada.
8.       Kkkkk tutvustas mulle tõesti minu õigusi, kuid ta oli seejuures nii „ärritunud“, et kogeles ja luges valesti, mille tulemusel ta eksis koguni juhtumi toimumise ajaga - kahe tunni ulatuses. Seda viga pidin ma „parandama“ oma kulude ja kirjadega ehk siis oma aja arvelt.
9.       Tõsi on see, et politseinikud ei tulnud vastu minu soovile kirjutada minu nimi nii nagu see on kirjas minu sünnitunnistusel. Antud menetluse dokumentides kirjutavad paljud inimesed oma ja ka minu nime nii nagu ma olen palunud ehk siis suure algus tähega (mis kõlab igatahes – uhkelt). Kusjuures protokolli vormis EI OLE nõutud kirjutada trükitähtedega. Kui keegi konkreetselt ei saa aru mis vahe neil variantidel on, siis ma võin seda selgitada personaalselt (sellest ka allkirjast keeldumine).
10.   Peale protokolli koostamist ma ei rahunenud, sest mul polnud millestki rahuneda. Siiani pakub sellise protseduuri uurimine suurt põnevust.

Ma tahaks ka veel „norida“ kummalise juriidilise kurioosumi üle. 
Märkused protokolli kohta: „protokoll koostatud minu sõnade järgi“  on kirjutatud käsitsi ja Kkkk käekirjaga. See viitab sellele, et antud seletusosas on kõik koostatud „minu“ ehk siis Kkkk sõnade (mitte politseinik Eeee sõnade) järgi!!!! Vaielge vastu kui oskate.  

Palun saata  väärteo menetlemise otsus mulle aadressil: Tartumaa, Võnnu, Tartu mnt. 17-2, kuna eelmist määrust mulle ei saadetud ja ma ise pidin seda otsima Tartust, Lõuna Prefektuurist.
 

 Kogu see jant kestis mingi kaks kuud, vahelduva eduga. Ühel päeval postkastist leitud teatest ma siis sain lugeda.
Väärtegu – Liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine.
Rikutud õigusnorm: Liiklusseadus  Pg 33 lg 2  p 9
Väärteo kvalifikatsioon: Liikluskindlustuse seadus Pg 81
Lõpetatud VTMS (väärteo menetluse seadus) pg 30 lg 1 p1
 
„Kohtuväline menetleja on seisukohal, et väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteomenetluse seadustiku pg 30 lg 1 p1 alusel, kuna menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.“ 

Kuigi ka see vastus mind lõpuni ei rahuldanud. Sest. Juriidiliselt ei ole olemas mõningaid termineid mida politseinikud kasutavad. Ei ole olemas selliseid termineid nagu „jääknähud“ ja „alla 0,2 promilli joovet“. Juriidiliselt ei ole Eestis praegu ega ole ka varem olnud nõuet olla auto roolis absoluutselt kaine ehk siis 0. Juriidiliselt.  Liiklus seadustiku paragrahv 69 teatab meile, et ON olemas kaks terminit: „kaine“ ja „joobes“. Alla 0,2 promilli on inimene – KAINE. See on kirjas Liiklusseaduse Paragrahv 69 punkt 5. „Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikujuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem“. Seda teavad nii trassipolitseinikud kui ka arstid, kes täpset joobeastet kindlaks teevad. Mitte et ma kiidaks heaks purjus – joobes sõitmist, kuid juriidika on juriidika (ja need seadused on nende endi tehtud – mitte minu). Märkuseks: ma olen sõitnus Hispaanias autos, kus juht oli parajalt „svipsis“, kuna seal on lubatud 0,8 promilli.  Huvitav mille poolest on eestlasest autojuhid sitemad, kui keevaverelised hispaanlased – sealjuures neil pole isegi mitte lund ja muid raskeid teeolusid. Sellist terminit nagu „jääknähud“ pole üldse olemas (näidake mulle koht kus see kirjas on). See termin tekib vaid siis, kui politseinik kirjutab selle protokolli ja ohver sellele paberile alla kirjutab – ehk siis ise nõustub.
Liiklusseaduse paragrahv 69, punkt 4, lõige 1 ja 2 on aga selline juriidika kõrgem pilotaaž, et seda ma pean laskma mingil asjatundjal seletada ( minu mehaaniku aju seda lahti ei hammusta).
LS pg.69  p. (4)   Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel:
    lg 1)  juhi ühes grammis veres   on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem;
    lg 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima.
    LS pg 69 p. (5). Mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikujuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.
 
Kas keegi saab aru millal me siis tegelikult – joobes oleme. 

HEUREKA. Täna ehk siis nädal hiljem (peale selle loo kirjutamist) tuli vastus ka sellele probleemile (minu seest ehk siis üldisest infoväljast). Me oleme joobes (juriidiliselt) siis, kui meie veres on 1,50 promilli ja me sealjuures "ei kaperda". Ja ka siis, kui on 0,5 promilli ja seal juures kaperdame või ei suuda oma näpuga ninale pihta saada (muideks sellist meetodit kasutavad paljud USA trassi politseinikud) . 
Sellise heureka kohta on üks vana nali.
Üks professor seletab teisele. "Küll need tänapäeva tudengid on ikka lollid. Ma seletan neile juba kolmandat korda. Ma ise saan asjast juba aru. Nemad aga ei mõika mitte midagi".

Juriidilise "konksu" seisukohast ei ole politseinikul protokolli õigust kirjutada "juhtis joobes", vaid peaks kirjutama juhtis sõidukit Ls pg 69 p. 5 seisundis.

 Sama ka minu vastuses. Pole olemas sellist terminit nagu „ süü ei ole suur“. Ma kõik aeg püüdsin selgitada, et pole mul mingit süüd. Kuna ma sain oma uurimuse kogemuse kätte, siis pole mul ka mingit huvi, seda pisukest „süükoormat“ lasta minu pealt maha pesta. Vastupidi. See vastus osutus mõnes mõttes veel paremaks. Seega siis. Kui minu süü oli „pisi-pisikene“, see tähendab automaatselt et „teise poole“ süü oli „väääga suur“. MOTT. Mida oligi tarvis tõestada. Meie idealistist koolitatud politseinik jahib trassil lihtsate inimeste raha (kes seda ei teaks). Seda teavad isegi tipp-politseinikud kellega ma selle loo käigus rääkisin (kui inimene inimesega). Nad lihtsalt täidavad riigikassat. Mis selle loo moraal võiks olla. Ärgem laskem ennast petta ja paljaks röövida. ÄRGE MITTE KUNAGI KIRJUTAGE ALLA MINGITELE PABERITELE. Hiljem on lausa võimatu oma allkirja tagasi võtta. Need paberid „kehtivad“ ka ilma teie allkirjata, kuid hiljem on lihtsam kõike vaidlustada ja kontrollida. KUI SINU KÄSI ON PABERIL, SIIS ON ASI SINU JAOKS – AAMEN. Soovituseks ongi kõige lihtsam keelduda allkirjast, nende samade SUURTE TRÜKITÄHTEDE pärast. Sellisele „jama jutule“ ei mõista nad esimese hooga mitte midagi kosta. Kas me peaksime kuuletuma igale ametnikule, kes tuleb meie nina all vehkima – enda loodud seaduse punktidega (loe: endale materiaalselt kasulike nõuetega). Minu lugu oli nii pisikene võrreldes näiteks Nancy Himma maja käest võtmise looga ( googelda: https://www.youtube.com/watch?v=0MyplT-8BxM&index=3&list=PLola3uciJYRDJCV_xFzyq1iVZb8kAJPZe 

 Selleks, et asjast aru saada võite vaadata ka Tallinna TV saateid

 Või ka „Pealtnägijas“ samalaadne lugu.

USKUMATU.  Aga mida siin, planeedil Maa elades, üldse uskuda või uskumatuks pidada. Minu jaoks ei ole uskumatu, vaid TÕESTATUD.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar