Neljapäev, 1. oktoober 2015

KAS ME TEAME MIDAGI MÜRKIDEST.

Mingil ajahetkel tekkis Eesti inforuumi tõeline „nõiajaht“ ja arutelu mürgiste ainete üle. Uurides pidevalt igasuguseid vandenõusid ja „vandenõude teooriaid“, siis ei ole raske aru saada, kust sellised jandid tekivad ja kes selle taga on. Vastus, mida ma pidevalt kasutan – vaata kus on RAHA.
Millised ravimitööstuse ained on ravivad ja millised on „mürgised imeravimid“. 
 Millised on ainete toimed ja millised on „kõrvaltoimed“.
Selle jutu teemaks on aga sellised ained, millest me tegelikult ei tea MITTE MIDAGI. Enamus inimesi väidavad, et nad teavad absoluutselt kõike ja neile midagi selgitada on üsna lootusetu.
Seekord tuleb juttu kahest üldlevinud ainest, toiduainest ja MÜRGIST. Esimene on valge viin ehk VODKA. Ma nimetan seda ainet edaspidi ka vodkaks, sest kui nimetada viin, siis tavalisele inimesele meenub kohe üks uhke ja omapärane jook, mida on väga paljud proovinud, sealjuures mingeid "erilisi" mürgitusjuhtumeid läbi elamata.
 Teine sama kaliibriga jook on õlu. Väga paljud arvavad siin kohal, et millest siin veel rääkida on. Neist on nii palju räägitud ja me teame kõike seda. Lohutan ja tekitan huvi. Ei teadnud paljusid asju mina ja ei tea enamus teistki - veel.
 Lugu sai alguse sellest, et ühel õhtul teleka kanaleid toksides, ma sattusin ühel vene kanalil arutelu peale – vodkast. See saade kestis mingi kaks tundi, kella kaheni peale südaööd. Kogu see saade oli nii kummaline ja nii palju informatsiooni täis, et mulle hakkas asi huvi tekitama, kas nad räägivad õigust. Telekast tuleva info ja eriti uudiste vaatamisel on mul üks kaval nipp. Ma vaatan eesti kanalilt tuleva uudise, siis vaatan vene kanalist „Vremjat“ või mõnda muud uudistesaadet. Liidan mõttes selle informatsiooni kokku ja jagan pooleks. Üsna huvitav ja naljaks tulemus tuleb. Kui liita juurde ka varasemad teadmised vandenõudest, on pilt üsna klaar.
Vodka loo kummalisus seisnes aga selles, et meil peetakse venelasi – umbe joodikuteks. (Võimalik vaid Venemaal). Ja nüüd äkki selline saade, kus kirutakse vodkat ja joomarlust. Meil, „kultuurses euroopalikus“ ruumis aga ma näen vastupidist. Kõik suuremad spetsialistid teavad mis joogid need on, kuid nende tegelikest koostistest ja toimetest ei räägita. Isegi vastupidi, reklaamitakse ja ahvatletakse inimesi pidevalt jooma.
Ühes üldrahvalikus harivas ajakirjas „Imeline teadus“, vaatas mulle vastu üle kolmekümne erineva reklaami, mille hulgas oli lähedale kümme alkoholi reklaami.
Enne kui minna konkreetselt nende kahe „joogi“ selgitamise juurde, tahaks ma veelkord üle küsida. Miks meil nähakse hullu vaeva mingite teatud ainete ja tegevuste keelamisega nagu: kanep ja eelkõige kanepiõli, tubakas, alternatiivravitsemise „imeravimid“ ja muu selline. Näiteks tubakas. Mitte kunagi ei ole tubakas teinud kahju teisele. Kas see aine teeb kahju tarbijale endale, see jääb  ise uurimiseks. Kuid tubakat põletab selline inimene, kes on vastutuse oma tegevuse ja tagajärje eest võtnud enda kätte. Tubakas pole ajanud kraavi mitte ühtegi autot ( võib-olla kuskil, kunagi ja kogemata juhi apsaka tõttu, kuid see on marginaalne).
Samas maailma suurimat inimeste tapjat ja avariide korraldajat – alkoholi reklaamitakse kui peo „käimatõmbajat“. Kuna paljud tänapäeva nooremad inimesed eriti vene keelt ei oska ja mul pole mingit viitsimist uurida udupeeneid keemilisi valemeid, siis ma lihtsalt tõlgin pisteliselt paari erineva filmi teksti.



VODKA. Praeguse aja Venemaal ei ole ühtegi teist toodet, mis saaks kiidelda nii suure valikuga, kui seda on –  vodka. Vodkat toodetakse umbes 5000 erinevat sorti. Milleks?  Kõik tootjad murravad pead kuidas teha nii, et ostetaks just nende toodangut. Mõeldakse välja legende nagu: lux piiritus, mitmekordne vee puhastus, vesi igijääst, ülipuhtast allikast või järvest. Poodide müügimehed räägivad ostjatele neid legende edasi. Kuid vodkat toodetakse ju ühest ja samast piiritusest, siis võitlus käib ainult pudelite kuju, etikettide erinevuse ja parema marketingi ehk parima asukoha eest riiulil. Ühe pudeli hind mingil hetkel oli Venemaal näiteks 30 rubla ( 1 euro = 70 rubla). Samas müüakse aga ka vodkat, mille pudeli hind on 40 000 rubla. Selliseid ostetakse „kingituseks“ neile, kelle juurde ei tasu minna odava tootega.
 Degustaatorid tegid pimetesti - 1000 rubla pudel, paarsada rubla pudel ja ka 30 rublane. Imestuseks sai väga odav jook üsna kõrge hinnangu, ka paarisajane sai hea hinnangu, kuid 1000 rublane sai üsna hävitava hinnangu. Samas ka Eesti „Laua viin“ ei pruugi olla halb, see võib olla üsna hea kvaliteediga. Milleks siis inimesed maksavad analoogilise toote eest kõrgemat hinda. Ikka prestiiži pärast. Kuidas sa lähed külla nii odava sildiga. Nii kaua kui firma direktor ei soovi juua samasugust jooki kui tema autojuht või öövalvur, nii kaua jätkub lettidel ka kallimaid marke.
Vodka tootja deklareerib ikka ja alati, et tema toodang on valmistatud vastavalt GOST-ile (vene standardisüsteem), vastavalt kvaliteedile ja on tervisele ohutu. Sealjuures ei kontrolli toodangu tootjat – mitte keegi.  NSVL ajal oli vaid 15 sorti vodkat ja oli 7 korda vähem alkoholi valmistamise vabrikuid, kuid toodangut andsid nad – väga palju. Praegusel ajal annab aktsiis riigile mingi 5 %, NSVL ajal aga kuni 25 %.  
Vodkalt ei „oodata“ mitte mingisugust erilist naudingut. Ei maitset, värvi, lõhna.
Tema eesmärk on – ära juua teatud kogus ja oodata „tulemust“. Vodka on kõige idiootlikum ja ajuvabam jook üldse, sest see on tegelikult tehniline vedelik. 
Kui pudeli peale on kirjutatud „valmistatud viljast“, siis enamuses saame petta. Piiritust saab valmistada ükskõik millest, mis käärib. Puidujäätmetest, loomasõnnikust, naftast ja plastmassist. Kõigest mis sisaldavad süsivesikuid, mida tarbivad pärmi seened.
 Paljud teada-tuntud joogid on destillaadid: puskar, konjak, viski, tequila, grappa ja neid on palju. Vodka seevastu on - rektifikatsiooni toode (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioon).
Puskari aurud tõusevad destillatsiooni aparaadis samuti kõrgemale, kuid vodka piirituse „valmistoode“ võetakse välja teatud kindlal kõrgusel ja see on absoluutselt keemiline element. Koduse puskariaparaadiga sellist asja teha ei saa.
NB!! Teatud kõrguselt välja võetud rektifikatsiooni tulemus on tegelikult täistööstuslik kemikaal.  See segataks veega, kleebitakse külge uhke silt, kuid Vodka olemus sellest ei muutu. 
VODKA on toksiline, mürgine kemikaal. Kõikidest alkohoolsetest jookidest kõige toksilisem. Seda ütleb Venemaa kõige kuulsam ja pikaajalisem „Vodka uurija“, professor V.Nužnõi (tõlkes – vajalik). Samas see professor ostis omale elamise maale, kasvatab seal kariloomi ja tööl enam ei käi. Põhjuse andis see, et – mitte keegi ei vajanud tema uuringuid ega tulemusi. Lõpetati ära selliste uuringute finantseerimine. (V.Nužnõi – meditsiiniliste teaduste doktor, narkoloog). See maailma ja Venemaa üks kuulsamaid ja teadjamaid narkolooge ütleb välja selge sõnaga - „me joome mürki“ (ja just nimelt – tehnilist mürki). Samas ta ütleb ka, et vodka mis maksab 30 rubla või vodka, mis maksab 3000 rubla on absoluutselt ühesugused. Nähud ja toimed on neil täpselt samasugused. Maitse vahe on ainult veest ja seda tavaline inimene eriti ei tunne (eriti peale kolmandat klõmakat). Kui väidetakse, et vesi on liustikult võetud või mägijärvest, siis kirjutage sildi peale aadress. Vahest on sildile kirjutatud, joogivesi – puhastatud. See on veel hullem kui destilleeritud vesi, sest selle seest on välja võetud kõik ained, ka kasulikud – tehislikult.
 Miks inimesed joovad?? 
 Kui on „selge pea“ ja hakkad taipama, et elu ei ole just see, mida räägitakse ja mida inimesed elavad, siis peale kõva peatäit ja pohmelli, kui keha jälle liigub, tundub et võiks veel elada ja kannatada.
 Kui üldse juua vodkat, siis osta tuleks tuntud poest, tuntud sorte ja keerulisemate kujuga pudelites tooteid, sest neid on raskem järgi teha, et mitte juua lausa salajastes kohtades tehtud, tundmatust ainest jooke. Kui olete baaris, siis mingil juhul ärge tellige kokteile vodkaga, eriti Venemaal, Lõunamaades ja mujal välismaal. Te ei tea kunagi mida teile kokteili sisse segatakse.
Üks müütidest, mida usuvad vene inimesed on see, et piirituse tööstuse, selle segamise veega ja selle nimetamise „Vodkaks“, mõtles välja kõige tuntum vene keemik Dmitri Mendelejev. Mendelejev ei ole kunagi tegelenud piirituse veega lahjendamisega. Teadlane uuris piiritust teaduslikel ja tööstuslikel eesmärkidel, parfümeerias ja meditsiinis. Mendelejevi ajal oli piiritus sama kallis kui Prantsuse parfüüm tänapäeval. Vodka läks masstootmisse ja odavaks siis, kui leiutati rektifitseerimisseade (https://et.wikipedia.org/wiki/Rektifikatsioonikolonn) ja see toimus palju hiljem.
 Kõige suurem müüt seega  - Vodka on kõige puhtam, tervislikum toode. Tegelikult on vodka keemiline koostis, sarnane tehnilisele kemikaalile. Mitte kuskil mujal ei ole joodud tehnilist kemikaali, vaid see sai alguse Venemaalt. Miks?
See on tegelikult venelaste jaoks välja mõeldud massihävitusrelv.
Destillaadid – konjak, viski, tequila, kalvados, grappa ja muud puskarid, sisaldavad jääkaineid. Kõige imelikumal moel just need jääkained kompenseerivad piirituse kahjulikke omadusi. Seega, kui üldse juua kangeid alkohoolseid mürke, siis ainult nõndanimetatud „puskareid“ – lõpuni destilleeritud jooke.
 Vodka katsetusi on tehtud ka rottide ja muude katseloomade peal.
 Venemaal kehtinud GOST aastast 1972 kirjeldas vodkat kui – etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga vedelik, tugevatoimeline narkootik, mis alguses muutub harjumuseks, hiljem hävitab närvisüsteemi, võib tekitada südame seiskumist ja surma.
 Järgmine GOST tuli aastal 1982. Ka seal nimetati etüleeritud piiritust tugevatoimeliseks narkootikumiks, kuid südame seiskumisest ja surmast enam ei räägitud..
 Tänapäevane GOST on aastast 1993 ja selles on kirjutatud vaid, et - etüleeritud piiritus on kergesti süttiv, värvuseta vedelik ja erilise lõhnaga. Kõik. Seega, mingi aja jooksul muutus narkootikum ja mürk – toiduaineks. NB!! Täpselt sama on ka Eestis, kui antakse välja aasta toiduaine auhinda alkohoolsetele jookidele – mürkidele.

Nüüd aga võtame ette ühe teise protsessi.
Võtame hea hulga vett, raputame sinna sisse pulbrit, lisame pärmi, humalat - östrogeeni, süsihappegaasi ja lisame peoga juurde selliseid aineid: C3H6O2 – etüülformiaat, CoCl2 – koobaltkloriid, CH3COCOCH3 – dimetüülglüoksim, C3H6O2 – etüülformiaat(vabandust kui siin mõni aine eesti keeles on teistmoodi). Ja mille me siis saame.
 Oh üllatust, te ei usu, kuid see on ühe joogi -  kõige tavalisema poe õlle retsept.  Premiumi???   Tavalist ja eriti odavat tehaseõlut toodetakse tänapäeval mitte alati linnastest, vaid 80% õllest tehakse pulbrist. Mis pulbrist, seda teavad ainult „nemad“.
Uuritud tehaste õlledes on säilitusaineteks veel kaltsiumsulfit ja naatriumhüdrosulfit. Kas te teadsite midagi sellist.
Tõeline õllesõber ja asjatundja teab Baieri Õlleseadust. Õlut tehakse ainult neljast ainest: oder – linnased, pärm, humal ja vesi. Kõik. Saksamaa ja Tšehhi õllemeistrid tõmbavad kõigile muudele ainetele „vee peale“. (Vandenõude uurijana ma isiklikult nii kindel ei oleks).
 Keemikud-uurijad leidsid õlle seest veel ka ainet nimega – Kadoverin. Aine mis kahjustab seljaaju ja kesknärvisüsteemi. Kadoveriini sisaldab – humal. Humal pidavat olema samast perekonnast kui estragon ja sisaldab naishormooni – östrogeen (meestele hakkavad kasvama tissid). Kadoverin on suures koguses surmavalt mürgine aine. Mikroskoopilistes koguste see ei ole tappev, kuid pideval tarbimisel - ????
Humal, keetmisel kõrgel temperatuuril, eraldab ka kantserogeenseid ühendeid.
 CoCl2 – koobaltkloriidi lisatakse õllele tugeva vahu saavutamiseks.
 Milleks seda janti kõike vaja on?
 Tavalist õlut tehakse pikka aega, kääritatakse, laagerdatakse ja seal on looduslik CO2. Ning see protsess kestab minimaalselt 20 päeva. Tänapäeva tootmine nõuab aga odavat õlut ja seda saab teha !!!!!! – kahe päevaga. Pulber ja vesi keedetakse koos humalaga, lastakse kiiresti käärida, filtreeritakse, pastoriseeritakse, värvitakse ja maitsestatakse eelloetletud ainetega, lisatakse vajalik kogus puhast piiritust ja balloonist lisataks CO2 ning säilitusained. Valmis. Säilivuse aeg – aasta. Normaalse, elusa või alles elava õlle ja koduõlle säilivus aeg on 7 päeva.
Eriti odavatel õlledel on veel ka lisa mürgid. Neid villitakse plastpudelitesse. Alkohol aga „kisub“ plasti seest veel lisaks selliseid mürke kui ftalaate.



Mis selle kogu jama kokkuvõtteks soovitada.
 Kangeid alkohole juua, see tähendab ennast aeglaselt surnuks ja sandiks mürgitamist. Õllega on sama jama.
 Vanad eestlased, venelased ning muud rahvad tarbisid ka joovastavaid jooke. Eestlased tegid koduõlut ja kalja. Ka venelased olid ennemuiste kalja inimesed. Eestlased tegid veel ka sellist meejooki nagu – mõdu. Venelased nimetasid sellist jooki – medavuhaks. Saksa mungad pruulisid õlut ja õlu (ning ka mõdu) mille alko sisaldus on alla 2% võib nimetada – ravimiks. Kuna ka mina olen pruulinud pikka aega koduõlut, siis muu hulgas on selgunud, et eestlaste koduõlu ei olegi tegelikult õlu. Eestlased tegid õlletegu vanasti umbes sellise skeemi järgi. Võeti kõik need ained, tehti tegu ära ja kahe päeva jooksul joodi seda jooki nagu kalja. Kui lasti edasi käärida, siis oli juba naiste õlu – väikese kraadiga ja tiba magusama poolne. Edasi kääritades sai januõlle – heinalise õlu. Kui aga taheti kanget kraami saada, siis tehti „parajalt mürts“ õlu – pulmalise õlu.  Vahest tehti aga ka teistpidi.
Linnaseid kuumutati ja esimesest tõmmisest tehti – pulma õlu. Siis lisati vett ja natuke veel linnaseid ja tuli „lahjem tõmmis“, sellest tehti heinalise õlut. Ühe korra veel vett lisades sai aga lahja kraami – kalja.    
Eestlased - saagem uuesti kaljarahvaks.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar