Esmaspäev, 24. august 2015

VESI ON ELUS


VESI  ON  ELUS !!!!!!!!!!!!!!!!!!!! 

 

Eessõnaks.

 

  Kuna ma olen kogu elu raamatuid lugenud, siis mingil hetkel, kui aastaid sai juba üle viiekümne, tekkis soov ise ka midagi kirjutada. Need raamatud, mis mina olen lugenud  on enamuses seikluslikud. Musketäridest, piraatidest, maade uurijatest, seiklejatest.
Olen lugenud kriminaalromaane ja isegi mõned armastusromaanid.
Üks eriline valdkond ja ka üks kõige lemmikumaid, on ulme valdkond. Ulmeromaanide lugemine lõppes mingil ajal Isaac Asimovi lugudega.
 Kui ma enamus elust olen raamatukogus läinud sisse uksest, mis oli paremat kätt ehk siis ilukirjanduse osakond. Siis pärast Asimovit, ma leidsin hoopis, et raamatukogus vasakut kätt on erialakirjanduse osakond.Seal ma avastasin hoopis uue maailma. Ja hoopis „ulmelisema“,  kui ilukirjanduse ulme. Ma avastasin sellised valdkonnad nagu: „iidsed tulnukad“, vandenõude teooriad, kvantmaailma, vaimsuse ja esoteerika ehk siis selliseid teadmisi, mida inimesed igapäevaselt eriti ei aktsepteeri ja millest nad enamuses ei tahagi midagi teada.
Sealt leidsin teadmisi inimese tervise ja tervendamise kohta.
Teooriaid mõttemallidest  ja nende endale sobivaks muutmisest, kuni isikliku reaalsuse kujundamiseni välja.
See on põnev aeg olnud ja ilmselt sellele lõppu enam ei tulegi, sest niiii palju on veel avastada.
     Seiklus jätkub.
Mingil hetkel ma deklareerisin, et mul on soov.
Kirjutada ise, oma ulmeromaan.
Ma ei olnud kordagi elus midagi kirjutanud ja hakkasin proovima. Proovisin ja siit see nüüd tulebki.
See ei ole mitte ulmeromaan, vaid kirjutis minu enda elust, tegemistest ja kogemustest.
Kas see kedagi ka  kõnetab, või kas siit ka teistele midagi huvitavat on, see polegi nii tähtis, kuna ma kirjutasin selle rohkem endale ja enda seest.  Kuna seda raamatut pole välja andnud siis pole see ka korrigeeritud ja parandatud.  

   Arne Tsirna        esoteerika  ehk  varjatud   saladuste uurija

                                                          2012 -  2013 a. 

                                                        ei ole häid ja halvemaid aegu
                                                       vaid HETK milles OLEME praegu
                                                                 (kes iganes teadja inimene)  
 

ANNE   VEEILMAS.     

      Tere, mina olen Anne. Ma olen 6 aastane. Mul on helekollased juuksed ja nöbinina.
”Käin juba lasteaias, ei ole väike ma ja juba  kõrgest aiast võin üle vaadata ”.
  Meie pere on paras, mina, emme, issi ja väike vend Aare, kutsu Tuks on ka. Elame maal, mitte väga maal aga linna on natuke sõita.
  Maja on meil paras, suur ei ole ja kõigil on oma tuba.
  Minu tuba on tiigi poole, sealt paistab päeval sisse päike ja öösel, kui kardinaid ees ei ole, siis on taevas suur juustukera. Teine kord aga on keegi juustust osa ära söönud ja säänne tunne on, et see kukub kohe pikali.
  Õues on meil igasugu lahedaid asju, tiik on selline kõver, kasvavad mõned kõrkjad, kaldas on kolm kivi. Üks kivi on selline natuke konna kujuga, sealt ongi nimi „Konnatiik Kullestega”.   
   Emme seletas, et  need kaks väiksemat kivi on konnalapsed ehk kullesed, sellised sabaga.
   Kui kevad tuleb, vaata sina ka emme või issiga, tiigi või oja kaldas ja näed samasuguseid vingerdajaid nagu meie tiigis on praegu.
   Keset õue tegi issi meile Tivuli, seal on kaks kiiku.
Üks on tavaline, nööridega aga teine on äge, nagu kaalukiik aga see pöörleb ka. Siis saab kiikuda ülesalla ja kui issi sellele hoogu annab, siis on nagu Tivulu, ülesalla ja ringi pidi. Kahju on sellest, et Tivuli kiik, töötab siis kui issi on kodus ja tal on rõõmsalt aega meie jaoks. Seda aega aga ei ole nii paju kui meie Aarega tahaksime, sest issi käib tööl ja tuleb hilja. 
  Puhkepäeval aga Tivuli töötab, kui just issil ei ole vaja puid saagida ja lõhkuda.
   Praegu on kevad, lumi on peaaegu kõik ära sulanud, metsa all on üks  suur hang, seal saab veel lund pilduda.
   Ma nägin üks päev konna ja esimest liblikat, see oli kollane. Emme ütles, et tuleb päikseline suvi.  Päike on hea, see on soe, see on vist nii kuum, et päikest ei taha keegi ära süüa ja ta on kogu aeg juustukera sugune.
  Mul on palju sõpru, naabrilapsed on lahedad ja lasteaias on ka kogu aeg lõbus.
 Vahest lasteaias ei ole väga lõbus aga sellest pole midagi, eks kõik teavad, millal on lasteaias lõbus ja millal mitte.
  Mul on täna väga hea tuju, mul on ülivägamega olla. Seda sellepärast, et ma sain omale juurde miljontriljonmustmiljard uut sõpra.
  See on pikk lugu. See on nii pikk lugu ja me kirjutame seda lugu emmega koos.
  Ma ütlesin emmele, et ma jutustan sulle loo. Emme kuulas ja ütles, et see lugu tuleb üles kirjutada, raamatusse köita ja teistele ka lugeda anda.  
  Emme arvas, et sellega läheb palju aega, kirjutamine võtab aega, siis peab üle lugema, kõik vead ära parandama, panema kirja vahemärgid ja õige kokkulahtikirjutamise sättima. Ma ei saanud mõhkugi aru.   Küsisin, et kui mina sulle loo jutustan, siis mina ju ei pane kuskile mingeid märke ja kui ma ütlen, et asi oli säänne, siis asi on säänne ja mitte mingit moodi teistsugune.
  Emme oli minuga nõus, et teeme sellise loo nagu lugu tuleb, täpselt sellise kiiksuga nagu tuleb ja ei lase mitte kellelgi seda lugu enam ära „solkida”.  Just nii ütlesimegi ja miks me seda ütlesime, saategi te hiljem aru.  Mul oli eile hommikul hea olla, taevast paistis helekollane päike, õues oli juba soojem, mina olin täitsa terve ja läksin õue möllama.   Trallisime Aarega terve õue läbi, pildusime üksteist lumega, vaatasime konni ja liblikaid.  Õues oli ka neli veeloppi, üks oli Eestimaa  kujuga. Meil on seina peal mingi vahva pilt, seal on Eesti kaardi kuju peal, sellepärast ma tean seda.
  Aare pani sinna lompi oma laevukese ujuma ja solistasime kummikutega  kõik lombid läbi.
  Lõunaks tegi emme pannkooke ja mulle meeldib metsmaasika moos.
  Õhtul läks ilm natuke vesiseks ja õues hakkas külm, mitte ei tahtnud tuppa minna. Õhtul vaatasin multikat ja küsisin emme käest, et miks tuba on nii palav. Emme vaatas mulle näkku, katsus otsaesist ja ütles, et see soojus tuleb minu seest ja seda on natuke liiga palju. Mul oli palavik. Oli jah natuke imelik olla aga mis see lapsele ikka teeb.
  Issi tuli ka koju, ronisin talle kukile, issil oli aega minu ja Aare jaoks, see aeg on meile parim. Palavik läks vist sellest möllamisest suuremaks, mina väsisin ära ja tahtsin magama minna.
 Läksin voodisse ja panin silmad kinni. 

„Anne,  Anne,  Anne,  Anne,  Anne !!!”
„Mis on ”
”Tee silmad  lahti ”
„Kus ma nüüd olen ”.
 Taevas on helesinine. Puud on helehele rohelised ja õhk on täis roosi lõhna.
  Ilus suur aas ja keset aasa seisab hiigelsuur õhupall, selline kus saab korvi ronida.
  Jooksen pallini ja vaatan sisse. Mitte kedagi ei ole. Ümberringi ei ole ka mitte kedagi, kuidagi huvitav ja põnev tunne on.
  Ronin korvi sisse  ja üldsegi ei karda. Üleval kõrgel õhupalli juures miski asi suriseb ja sisiseb. Vaatan ringi.  Laud, laua peal puuviljad, õunad, pirnid, viinamarjad. Taldriku kõrval on suur ja uhke veekann, selline kõver, kõvera käepidemega ja vett täis.  Janu on, sest on palav aga kann on suur. 
 Sellist suurt klaaskannu emme ei luba mul tavaliselt tõsta, võin ära lõhkuda.
 Proovin kannu tõsta, oi kui kerge, seda ma küll ära lõhkuda ei saa. Kallan omale klaasitäie vett ja joon. Hea vesi, nii hea tunne kui vesi minu sisse voolab. Veel parem kui limonaad.
  Ja äkki hakkab õhupall ise taevapoole tõusma. Tasatasakesti.
 Vaatan alla ja mitte mingisugust hirmu ei ole, kaunis tunne on hoopis. Pall liugleb nüüd kaugemale.
 Näen mingit veekogu, järv või meri ja see on suur ja täitsa helehelevalge, läbipaistev, täpselt sama nagu minu kannus.
 Minu õhupall on kahevärviline, ülevalt tumesinine ja altpoolt helesinine ja see on täis valgeid mummusi, täpselt nagu veepiisad.
 Pall hakkab kõrgemale tõusma, aina kõrgemale ja kõrgemale. Tõuseb ikka veeel kõrgemale. Tõuseb nii kõrgele, et väljas läheb pimedaks ja ikka veel tõuseb. Juba paistab maakera nagu ilus ümmargune pall. Tõusen palliga veel ja jään tukkuma.
 
„Anne, Anne, Anne !!!”
„ Mis on”
„Vaata nüüd !!”
 Teen silmad lahti ja näen maakera, mis on ikka veel pall. Kuid see pall on helevalge ja vatist nagu printsessi unistus.  See maakera on allpool ja mina hoopis laskun nüüd. Ikka allapoole ja allapoole. Läheb tükk aega kui ma laskun pilvedesse. Veel natuke ja olengi pilvedest läbi ja paistab täiesti valge planeedi pind. Tasakesti puudutab minu õhupall pinda ja jääb seisma.
 Ronin korvist välja ja puudutan pinda, see on kõva. Uihh kui libe ja ma kukun pepu peale.
 See on jää ja see jää on täis udupeeneid lumehelbeid. Kuhu ma küll olen sattunud, kas kuhugi jääkarude maale. Jää on külm aga minul on soe. Nii soe, et isegi higipiisad on otsa ees.
 Aga kuna ma olen ikkagi veel öösärgiga, siis tundub kuidagi imelik.
  Mis ma edasi teen, ronin korvi ja näen, et korvis on väike kapike. Võtan kapi ukse lahti ja näen uhket kombinesooni. Emme kutsub kogu aeg sellist riiet kombekaks, proovin kombet selga, see on tiba suur aga just siis kui tõmban luku kinni, see kombe väheneb täpselt mulle parajaks.
Kõht on tühi. Sellepärast siis ongi selle laua peal puuviljad. Pugin  mõnuga viinamarju ja joon vett peale, nii hea maitse.
 Kui ma siia sattusin, siis peab selles mingi mõte olema ja uurin väheke ümbrust. Nii kaugele kui silm ulatub, on ainult valge jää ja taevas on pehmes pilves.
 Vaatan kõrgelekõrgele taevasse ja midagi sealt liugleb allapoole, see muutub aina suuremaks ja suuremaks. Läheb tükk aega ja näen väga kaunist lumehelbe moodi kristalli. See maandub pehmelt jää pinnale ja üllatuseks jääb servapeale püsti seisma.
 No nii suur lumehelvest annab ikka ette kujutada. Mina olen 6 aastane aga see on minust jupimaad pikem. See on kuusnurkne ja iga nurga tipus on ilus läbipaistev kuuseke.
„Tere Anne”
„ Tere. Kes sina oled”
„Mina olen Veeilma vabahelbeke”
„Mis see tähendab vabahelbeke”
„Vabahelbeke tähendab seda, et veeilma üheks elanikuks on lumehelbed”
„Kas mina olen siis praegu veemaailmas”
„Mis tähendab maailm, mina pole sellist sõna kuulnud”
„Maailm ehk Maa ehk planeet Maa, kas sa siis seda ei tea”
„Aa, tean küll aga see on teises kohas, see on siin Kosmose tänavas teisest ristist paremale kolmas ala. Seal tiirlevad ümber mingi kuuma Päikese, mingid planeedid. Mina ei ole sinna saanud aga seal on ka meie veeilma elanikke. See on selline pool veemaa-ilm, ma tean, meie Jännu rääkis”„Kes see Jännu on”  küsis Anne.
„Jännu on meie veeilma kristallkeskuse kõige tähtsam tegelane. Tema valvab, et kristallkeskus töötaks laitmatult ja meie veeilm elaks õnnelikku elu”
„Nüüd ma ei saa jälle mitte mõhkugi aru, asi läheb juba ulmeks kätte” raputas Anne pead.
„Mis see ulme on”
„Mina ka täpselt ei tea aga emme ütles, et see on mingi kosmose värk”
„Kosmose värk on lahe, meile koolis õpetatakse seda aga ulmet pole kuulnud. Ja emmet pole ka kuulnud”
„Emme see on minu ema, meie elame koos, meil on pere.”
„Aa, siis on minu emme Jännu”
„Võibolla aga mul on issi ka”
„Miks sul mitu Jännut on”
„Ossa, mis nüüd saab, ma pean sulle nagu väikesele lapsele seletama hakkama, kes on isa ja kes on ema, kes on vend ja õde , tädid, onud ”
„Mina ei ole väike laps, mina olen juba triljon korda uuesti sündinud ja ma olen parajas veidikas eas”
   Ma nüüd siis mõtlesin väheke ja proovisin uuesti juttu alustada.
„Kuule helbeke, mis sinu nimi on, minu nimi on Anne ja see tähendab meie keeles, et ma olen eriline ja mul on mingi eriline oskus või omadus ”
   Küll ma olen tark, et ma jätsin selle emme mõtte omale kunagi meelde.
„Tere, mina tean, et sinu nimi on Anne, sest minu ülesanne oligi sind vastu võtta veeilma saabumise puhul.  Minu nimi on Aqua , see tähendab, et mina olen vesi ja mul on ka eriline anne, olla vesi“
„Tore küll aga kust sa teadsid mind siin vastu võtta ”  uuris Anne.
„Ega mina ei teadnudki, seda tegi Jännu, kuna mina olin sellel hetkel temale kõige lähemal, siis ta kristalliseeris minu lumehelbeks ja saatis siia selles suunas ” vastas võõra nimega helbepioss.
„Vägev, kuigi ma jälle ei saanud mõhkugi aru ”
„Ega sa vist ei peagi arusaama, kuna koolis sa pole veel käinud ja parem ka, sest koolis räägitakse ühte juttu, meil siin tegelikult käib asi vahest hoopis teistmoodi. Kui me kogu planeedi läbi käime, siis oled sa veest juba palju targem. Aga mis me teeme, kas läheme liikvele ja vaatame, mis sulle meeldima hakkab.” piilus Aqua ringi.
„Seda küll aga mis me õhupalliga teeme, see võib ju minema lennata” muretses Anne.
„Selles võid küll väga rahulik olla, sest meie veeilmas ei toimu mitte midagi niisama, kui Jännu seda ei tea. Ja üleüldse, meil siin tuult ei olegi olemas”
„Lahe, aga kuidas me liikvele läheme, ma ei näe siin mitte midagi peale jää ja jala me kaugele ei jõua”
„Selles on sul õigus, et siin planeedil jala keegi ei kõnni, kui libe jää on omast käest võtta”
„Kelguga siis või soome kelguga” näitas Anne oma taiplikkust.
„Kusjuures ma isegi tean, mis on kelk ja Soome kelk, sest me oleme õppinud kõikide planeetide asju, mis on seotud vee ja jääga. Aga meie veeilmas ei ole mitte midagi peale vee ja kristallide, seega meil ei ole rauast ega puust kelke”
„Mis siis on ” uuris Anne.
„Kohe kutsume kutid kohale” ütles Aqua ja vaikselt tilises.
„Mis kutid veel”
„Meil on siis vanad mehed ehk mered, siis keskmised  ehk aamid, seejärel nooremad ehk veidikesed, siis sellised kooliealised veebekad ja päris lasteaiast ehk veetillud. Ma räägin veetilludega läbi, nad on ullult ulakust täis ja viivad meid nagu niuhti ära”
„Kuhu nad meid viivad”
„Nad viivad meid Veema, see on vee jaama, sealt saame veesüstikuga kiiresti edasi”
    Nüüd hakkas Aqua esimest korda liikuma. Ta lükkas kummagi jalaga kaks korda nagu uisuga, sai nii suure hoo sisse ja hakkas ringe tegema. Kiirus oli suur ja väikesed lumehelbed ümberringi hakkasid lendlema. Aqua ise samal ajal muudkui mulises - „mull , mull, mull, mull, mull”
  Esimest korda tekkis minul küsimus, et kust kohast Aqua oskas minu keelt. Praegu polnud aga sobiv aeg seda küsida, sest toimus midagi huvitavat.
  Lumehelbed muudkui lendlesid ja langesid ning hakkas moodustuma mingi asi. Algul meenutas see kelku, siis paati ja lõpuks tuli välja mingi kiirpaadikelgu sarnane värk.
Minu issi vahest vaatab telkarist „vormula ükkost”, nagu ta ise ütleb. See kelk oli ka sellise kujuga.
  Aqua tuli tagasi ja palus viisakalt sõidukisse.
„Kus selle kelgu mootor on, ma ei näe” piilus Anne igale poole.
„ Sellel kelgul on aatomimootor aga mitte selline nagu teil Maal on, vaid tiba teistsugune, selline veeaatomite ja jääaatomite liikumisel ja tõmbumisel töötav energia voog. Seda ma võin muidugi hoopis sinu emmele rääkida, kui ta peaks meie veeilma sattuma”
„Emmet selline värk ei huvita aga issit huvitaks see küll ”
„Hea küll, kui meil on hiljem vaba aega, siis seletad seda issi värki või ma ise vaatan teadmiste kristallist, mis Jännud teil seal Maal on. Hei hopsti, lähme Veema”
    Ja kelk hakkaski liikuma. Mina vaatasin alla ja nägin kuidas kelgu jalgade all liikus mingi virvendus, see pidi tähendama, et üks jääaatom tõukas teist meie kelguaatomit ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi  me saimegi.
„Kui kaua aega me sõidame sinna, mida mina ütlen Jaama” uuris Anne jälle.
„Aega -  aega meil siin ei ole, teil on mingid tunnid, millest meil ei ole aimugi. Meil on kõik mullides või tilkades, miks me peaks aega arvestama, kui meil kõik toimub liikumises. Paar mulli läheb, enne kui jõuame Veema. Ma saan sulle seda värki seletada.
Mina ehk vesi on teistsugune kui sina. Meie koosneme sada protsenti veest ja meie kõik oleme üks aine ehk vesi. Vesi koosneb kahest elemendist, see on  Hapnikust ja Vesinikust. Me koosneme kahest osast vesinikust ja ühest osast hapnikust ehk siis H2O. Seda sa õpid koolis, keemiatunnis.
 Sina koosned ka ainetest, sinu sees on palju erinevaid aineid“  tegi Agua üsna pika loengu.
„Kas siis minu sees on ka aineid, kas minu sees on ka hapnikku ja vesinikku ”
„Kõikides tegelastes kes elavad, on hapnikku ja vesinikku aga ka palju, palju muid aineid. Ma ei hakka väga keeruliseks ajama aga sinu sees on veel süsinikku, magneesiumi, kaltsiumi, rauda ”
„ Mis asja - rauda !!   Rauda on robotites ” tegi Anne imestusest hästi suured silmad.
„ Jah rauda ja veel palju muid aineid aga neid on nii palju parasjagu, kui sinu jaoks vaja on. Aga mis kõige tähtsam on see, et sinu sees on väga palju vett ”
„ Ei ole väga palju, mina seda ei näe ”
„ Ei näe küll aga, kui sa hästi mäletad, siis sa ju tead, et kui sa tükk aega ei ole midagi joonud ...”  ei jõudnud Aqua veel lõpetada .
„ Siis mul on janu ”  hõiskas Anne.
„ Õige, juba märkasid ja vahel tahad ka pissil käia ”
 Aga miks see vesi siis minu sees kinni ei püsi, vaid tahab välja tulla ”  küsis Anne jälle vahele.
„ See on väga hea küsimus, sest vesi on täis energiat ja kui sa vett jood, siis saad energiat ja kui veest sina enam energiat ei saa, lased selle osa välja ja jood uue osa sisse ”
„ Aga kuhu see energia jääb ja mis veest siis edasi saab, kui ma selle olen energiast tühjaks joonud ”
„ Aga vaata, sellepärast sa oledki tulnud siia veeilma, et teada saada, kuidas asi käib. Kui me saabume Vee Kristalliseerimise ja Energia Keskusesse, siis seal näed seda oma silmaga. See on selline, meie ilma kõige tähtsam asutus või tehas“  ja Aqua jälgis kuidas kelk liigub.
   Kelk muudkui vuhises ja vuhises ning siis ma nägin jääpeal mingeid hunnikuid. Alguses väikeseid, siis järjest suuremaid, kuni hakkasid tulema mingid kujud.
„ Need on meie väikesed Veetillud, kes hullavad ja möllavad“ seletas Aqua. „Nad teevad endast igasugu kujusid. Nooremad, kes kujusid teha ei oska, teevad hunnikuid, suuremad kes õpivad, teevad juba ümmargusi pallisi ja kes veel rohkem õpivad, oskavad teha juba keerulisi kujusid”
„ Mina oskan ka juba lumememmesid teha”  mõtles Anne uhkusega.
„ Täpselt nii ongi, sina oled juba õppinud vee ehk siis lumega mängima ”
„ Siis ma enam Tillu ei olegi ” uuris Anne.
„ Ja, sina võiks juba Veebekas või Lumekas olla”
„ Lahe ja kodus kõik ütlevad, et mina olen tilluke, linnupesa sarnane ”  luuletas Anne.
„ Vigurdame ka, või ”
  Ja siis tekkis meie teele palju hunnikuid ja kujusid ning Aqua koos kelguga tegid igasuguseid trikke.
  Sõitsime hunnikute vahel slaalomit, hüppasime trampliinidest, keerutasime nagu iluuisutajad suure kiirusega, vuhisesime pea alaspidi ja ülespidi.
  Kuidas me kelgu küljes kinni olime, seda mina ei tea aga ma arvan, et küllap mingid aatomipoisid seda jälle tegid.
  Kui kelk jälle rahulikult sõitis, sain mina jälle hõisata.
 „ Vot see oli alles Tivuli, kas teil on siin kogu aeg nii lõbus.“
„ Meil on siin kogu mull lõbus olla ja vesi ongi kõik lõbus ” lausus Aqua lõbusalt.
„ Kas siis üldse ei ole midagi halba” uuris Anne jälle.
„ Tavaliselt ei ole aga on kohti, kus vesi on natuke teistsugune, seal ei ole minagi veel käinud aga koos sinuga me käime ka seal ära, siis vaatame mis toimub ja mida me ära teha saame”
   Kelk hakkas oma kiirust aeglustama ja ma sain aru, et me jõuame Veejaama juurde.  Hakkaski paistma mingi hoone, mis meenutas poolümarat onni.  Ma ühest muinasjutu raamatust olin sellist maja näinud. Selline lumeonn nagu on jääkarudemaal. Eskimojäätise paberil oli selline ka.
„Kas sellised ongi kõik Veemad” küsis Anne uuesti.
„Ei nii päris ei ole. See veem on veetee lõppveem ja siin väga palju liikumist ei ole, sellest ka selline tagasihoidlikkus. Kuigi teil Maal elavad sellistes majades Eskimod ja neile sellised majad meeldivad. Iga asi on millegi või kellegi jaoks parim”
    Kelk peatus onni ees, tulime välja ja nägin, et onni tipus sillerdas silt „Maasuuna lõppveem”
   Läksime siis lumeonni sisse, mina arvasin, et see on nagu meil raudteejaam, kassad ja trepid ja muu puha.
„Aga kus jaam siis on ja rongid ” uuris Anne.
„Jaa, meil on siin natuke teistsugune süstik. Meie ise ei pea süstikuga sõitma, meie kulgeme rahulikult läbi oma veeilma. Kui tuleb minu aeg, siis ma saan kristallkeskuses kas veeks, lumeks, jääks või auruks“
„Kas samasuguseks auruks nagu meil kodus tuleb teekannust, kui see vilistama hakkab”
„Just, see auru ja vilistamise värk on kõige lahedam“ hüüatas Aqua.  „Aga proovime nüüd teele asuda. Seekord läheb meie sõit läbi vee. Jääkatte all on palju vett, need ongi meie vanad mehed ehk mered. Siin all on jäämeri, pärast tuleb soemeri, siis südameri, kristallmeri ja neid on veel palju, palju. Kuna sina vees hingata ei saa, siis me teeme sellise veesüstiku nagu sinu planeedil on allveelaevad, sinna sisse ma saan moodustada ühe kristalli, mis toodab sinu jaoks õhku, mida hingata”
„Allveelaevaga pole mina veel saanudki sõita. Minu naabripoiss käis üks aasta Egiptuses ja seal sai küll väikese allveelaevaga sõita. Ta näitas mulle pilte ” mõtiskles Anne.
„Tore on, mina hankisin vahepeal Veema juhtimiskeskusest omale Teadmistekristalli, nüüd ma enam ei pea sinu käest küsima millest sa räägid, kui mina aru ei saa.
 Teadmistekristall seletab mulle kõik kohe kiiresti ära ja ma näen ka sinu maailma pilte. Sinu maailm on ka väga ilus, seal on palju värve, ilusat loodust ja loomi. Kunagi kui mul on veeilma koolitus tehtud ja ma saan liikuda kõikidele planeetidele kus vett leidub, siis ma tulen sinu juurde ka, kindlasti kohe”
  Aqua läks onni keskele ja näitas ühe ilusa tooli suunas.
„Nüüd istu liftitrooni  ja me laskume Allveetilka” palus Aqua.
  Mina istusin siis uhke tugitooli moodi trooni sisse ja viuhti koos trooniga laskusin alla. Korraga olin ma vee all, veetilgakujulise mulli sees. See oli selline kukkuva veetilgakujuline, kus mulli taha tekkis pikk terav saba, nüüd täpselt meenutas allveelaeva. Aga kuhu Aqua jäi.
„ Vaata Anne kas sa mind nüüd näed”
„Kus kohas” pööritas Anne silmi.
„Kui me olime väljas külma käes, siis ma olin lumehelbe kujuga, seda sa tead ju, et kui õues läheb külmaks, siis vedelat vett enam õues ei ole. On ainult lumi ja jää”
„Vahest kui sula on, siis on vett talvel ka” parandas Anne.
„Just nii ongi, kui temperatuur õues on külmem kui „null“ kraadi, siis vesi muutub lumeks ja jääks. Seda on isegi lastel hea meelde jätta. Kui on miinus õues, siis on jää ja kui on pluss, siis on vesi.
Null kraadi on tasakaalupunkt, nagu kiigul, kui te Aarega kiigute. Kui oled sina üleval, siis on pluss ja kui Aare on all, siis on miinus ja pärast on vastupidi”
„Aga ikkagi, kus sina nüüd oled“ uuris Anne juba tungivamalt.
„Mina olengi see mull, mille sees sina praegu oled. Ma olen praegu natukene teistsugune, kui tavaline vesi. Mul on Veemast kaasavõetud jõukristall ja sellega ma saan teha sellise mulli, sinu jaoks. Ma tekitasin sellise veest kõva kile ja kristallist tuleb jõud, mis hoiab veesurvele vastu. Sina saad vahest ka näha oma tiigi peal sellist kilet,  kui sa vaatad neid sitikaid, kes veepeal jooksevad, hästi kiiresti ja vette üldse ei kuku. Nemad sellise kile peal lasevadki liugu” pidas Aqua jälle loengut.
„Kuhu me sõitma hakkame”
„Õige küll, hakkame liikuma ja siis on meil aega jälle mõni mull jutustada”
   Aqualaev hakkas hoogsalt liikuma, pani  otsejoones minema ja kile tagant paistis ainult mööda vuhisev vesi.
Tegelikult ei näinudki mitte midagi, sest kõik oli nagu üks vesi ja see paistis hästi kaugele läbi.
„Kas teie veemaailmas veeloomi ka on” küsis Anne äkki.
„On ja ei ole. Selliseid elus loomi, linde, putukaid ja inimesi meie veeilmas ei ole, sest meie ilm peab olema puhas, väga puhas. Kõik elus tegelased soovivad seda, et vesi oleks puhas ja maitsev. Sellepärast meie planeet on Kosmose tänavas eraldi kohas, kus on puhas. See asub eraldi Veelaboratooriumi Tähtkujus ja siia saab ainult erand korras. Sina saidki erand korras siia reisi, kuna me tahaks rääkida kõikidele, mis vesi on ja kuidas sellega tuleks ringi käia. Ja sina said sellise loa, sellepärast et sinu nimi on Anne ja sul on selline anne, et sa suudad valmis kirjutada selle loo“ 
„Suudan, muidugi suudan ja emme aitab mind selle juures” innustus Anne rõõmsalt.
„Aga milliseid loomi sa näha tahaksid”
„Igasuguseid, mida ma ei ole näinud, vaalasi, delfiine, Nemo kala,  kilpkonni”
„Aga palun !!!” hüüdis Aqua.
   Ja siis hakkas juhtuma igasuguseid asju. Kõigepealt tuli Nemo kala, ujus lõbusalt  ümber mulli, pilgutas silma ja mulises täiega, paar tükki selliseid tuli ka veel lisaks. Nad olid küll natuke teistsugused kui multikas, sellised justkui läbipaistvad aga ikkagi sama värvilised.
   Siis tulid viis delfiini, võtsid minu mulli kukile, panid sellise kiiruse peale ja hüppasid veest välja. Siis ma nägingi, et me ei olegi enam jää all, hoopis sile sinine meri oli.
   Delfiinid vupsasid uuesti vette ja otse suure sinivaala suust sisse. Ma natuke ehmatasin, et mis nüüd saab aga ma juba vist teadsin, et kõik need tegelased on tegelikult veest ja kuidagi naljakalt tehtud, selleks et mina neid kalu näeks. Sõitsime hooga läbi veest vaala ja tegime mitu kukerpalli ka.
 Pärast seda tuli veel igasuguseid kalasid ja kilpkonni. Siis äkki ujus hai kohale. Mul hakkas hirmus aga haikala ujus meie juurde, tegi sabauimega niksu, pilgutas silma ja lõbusalt naeratas. Tore on, kui kõik loomad on heasüdamlikud.
„Meil on veel pool maad sõita, mis sa veel teada tahaksid” küsis Aqua.
„Räägi veel oma veemaailmast, mis siin on ja kuhu me läheme”
„Nooh, veeilm on ka planeedi kujuline ja tiirutab kosmoses. Planeedi sees on selline ülisuur kristallidest tehtud kera, mis ongi tegelikult Veekristalliseerimise ja Energia Keskus. Ümber selle on vesi.
  Põhjapool, sealt kust meie praegu tuleme on puhastatud ja uue energiaga laetud vesi.
  Lõuna pool on puhastamata ja elusolenditest juba läbivoolanud vesi.
 Mina täpselt ei tea, kuidas see puhastamise keskus tegelikult töötab, sest seda teavad vanad mered ja Jännu. Mul tuleb veel mustmiljon korda sündida enne kui nii vanaks saan“ jutustas Aqua.
„Kas sa sünnid siis nii palju kordi ” imestas Anne.
„Just, iga kord kui ma muutun teistsuguseks siis see ongi uus sünd. Selle ajaga kui me sinuga oleme rääkinud, olen ma sündinud lumehelbeks ja nüüd tagasi veeks. Meil käib see kähku. Meie sõbrad veed, kes elavad teistel planeetidel ja seal väga mustaks lähevad, käivad tihti meie planeedi peal puhastumas ja lõõgastumas ehk energiat laadimas”
„Kas nad oma planeedi peal ei saa puhastuda” mõtles Anne.
„Enamuses saavad küll, sest ka teie planeedi peal on veepuhastusjaamad. 
  Need on maa all sügaval. Veed käivad puhastusest, laadimisest ja mineraliseerimiset läbi ja ...”  ja jälle ei saanud Aqua oma juttu lõpetada.
„Kuule Aqua, kas mina ei saaks seda Teadmistekristalli, sina räägid kogu aeg mingeid uusi sõnu, mida mina ei tea, mis see mineraliseerimine veel on”
„Ma võiks küll sulle selle kristalli anda aga mulle tundub, et siis see reis poleks sulle üldsegi nii lõbus, kui sa kõik ühe korraga selgeks saad ja seiklus jääbki ära. Mineraliseerimine on see, kui sina jood mineraalvett, siis on see sügavalt maa seest tulnud ja selle vee sees on palju sinule kasulikke aineid”
„Jälle seda rauda” uuris Anne.
„Rauda on rohkem kraanivees, sest see tuleb läbi raudtorude. Täitsa puhas on vihmavesi, see on kasulik kõikidele elus organismidele”
„On jah, kui suvel pikka aega ei saja, peab kastma hakkama”
„Just, veel saab  väga puhast vett allikast. See tuleb otse sügavalt maa seest, selleks ei pea isegi kaevu kaevama”
„Ja mina ka issiga käisin ühe oja kaldal ja kui oja põhja vaatasime, siis tuli vesi maa seest keerutades välja. See oli siis allikas”
„Kuule Anne me hakkame kohe Kristallkeskusesse jõudma. Nüüd vaata mis toimuma hakkab”
  Kaugelt hakkas paistma suursuur sädelev kera, see läks iga hetkega aina suuremaks. Ümber selle kera olid vikerkaared. Mina olin varem ka vikerkaart näinud aga ainult ühte korraga, siin oli neid aga sadu. Kogu kera oli nagu üks vikerkaare lõngakera.
„Tead, Jännu teeb sinu jaoks ühe tunneli ja siis teeb ka ühe toa, samasuguse kui meie allveemull, siis saad seal mõnusalt olla” hoiatas Aqua.
„Kas siis Jännu tuleb minuga rääkima”
„Muidugi tuleb, tema just tahabki sinuga rääkida ja näidata veeilma”
  Sõitsime allveetilgaga väikesest vikerkaare tunnelist läbi, ümberringi sädelesid kristallid ja siis nägin alla voolavat koske. Ma ühe jõe peal olin sellist koske näinud, see oli suur ja mühises kõvasti.
  Meie sõitsime tilgaga sellest kosest läbi, see oligi uks.   
  Nagu me uksest sisse saime, nii lagunes meie allveetilk ära ja mina seisin ilusas ruumis.  Keset seda tuba seisis tüdruk, täpselt sama vana kui mina ja natuke minu nägu oli ta ka.
„Tere, Anne, mina olen Jännu”
„Kas sina oled siis Jännu, mina arvasin, et sina oled mingi  vana onu, kes on suur ja väga tark”
Jännu naeris lõbusalt.  „Tere tulemast Veeilma, meil on siin kõik võimalik, mina saan endast ehk veest teha, nii vana onu kui ka väikese plikatirtsu. Ma arvasin, et sulle meeldiks selline Jännu rohkem”
„Meeldib küll, vanad onud on vahest tüütud, ajavad tarka juttu ja mõhkugi neist aru ei saa. Aga miks su nimi Jännu on ”
„Kunagi ammuammu kui ma nime otsisin teiesuguste külaliste jaoks, siis mõtlesin, et mida veest tahetakse. Veest tahetakse, et see janu kustutaks. Aga Janu nimeks võtta on natu liiga mage, Jannu ka ei meeldinud siis võtsingi Jännu “
„Ega sellel nimel midagi väga viga ei olegi, natuke ninnu-nännu on ”
„Tohohh, nüüd ei ole minu Teadmistekristallist  midagi kasu, mis see ninnu-nännu tähendab ” imestas veetirts.
„See tähendab, et see nimi on noh natuke titade moodi” arvas Anne endast nooremate kohta.
„Aaa, sellest pole midagi, väikesed titad ongi kõige paremad tegelased, nemad ongi kõige siiramad ehk ausamad ja mina tahan ka aus ja siiras olla”
„See mulle meeldib, sest mulle ka valetamine ei meeldi” noogutas Anne.
„Kuidas sulle reis meeldis”
„No, sellist reisi tahaks kohe iga päev ja ega see reis veel läbi ei ole”
„Ei ole jah, me pole veel poole pealgi”
„Tule Anne siia poole, istu, joome väheke vett ja lobiseme, enne kui edasi sõidame”
   Istusime Jännuga mõlemad uhkesse kristalltoolikesse. No kuningannadel ei ole ka säänseid uhkeid troone. Jännu ulatas mulle uhke pokaali veega.
„Joo seda vett, joo seda päris palju, sest sulle on seda praegu vaja, sa jäid kodus haigeks ja nüüd pead hästi palju vett jooma”
„Miks ma pean haigest peast palju vett jooma” uuris Anne.
„Seda sellepärast, et vees on hästi palju, hästi head energiat, seda on sulle iga päev ja eriti haiguse ajal vaja. See vesi siin on aga veel erilisem, see on kõrgesti laetud tervisevesi. Kui sa koju jõuad, siis ma luban, et annan sulle kaasa erilise retsepti kuidas teha tervisevett. Kuid kui sa hästi kuulad ja vaatad, siis on see retsept sul juba omal ka lõpuks olemas“
   Mina jõin esimese kristallpokaali ühekorraga ära. See oli  tõesti nii hea ja kosutav, millist ma ei ole mitte kunagi joonud. Ja mingi ime läbi, oli see klaas kohe uuesti vett täis, panin selle hetkeks meie ees olevale kristall lauakesele.
„ Kui sa haigeks jääd, siis tavaliselt suured inimesed seletavad sulle, et nüüd sa külmetasid ja viiruse pisik tegi sind haigeks. Päris nii see ei ole. Tegelikult ei ole haigusi üleüldsegi olemas”
„Ei ole või, seda on küll raske uskuda aga kuna sa ütlesid, et sa oled aus ja siiras, siis mis see haigus siis on” tahtis Anne kangesti teada.
„Haigus ei ole midagi muud kui energia puudus. Energia on see värk mis on sinu sees. Sina oled nagu üks suur keemiatehas või nagu suur energiakristall sinu sees, mis toodab seda kütust mis panebki sinu liikuma”
„Minus on siis kütust. Autos on kütus, benss või gaas” imestas Anne jällegi.
„Sinu kütuseks on söök ja jook ning veel on vaja õhku, et see masin nimega Anne saaks liikuda. Kui sa sööd, siis seal on  toitained, natuke vett, suhkrut, rasva ja veel muid aineid” seletas Jännu.
„Jaa, magus mulle maitseb aga pekist liha mulle küll süüa ei meeldi”
„Rasvasid on muidugi paremaid kui peki sees, sellised looduslikud õlid ja pähklite sees. Teine kütus on siis jook ja kolmas on õhk mida sa hingad”
„Mul tekkis kohe kaks küsimust“ tõstis Anne kohe kaks näppu püsti. „Mulle meeldib limpsi juua see on palju parem kui vesi. Ja mis kütus selles õhus on, mina ei tunne küll mitte midagi”
„See esimene küsimus on tegelikult kõige tähtsam asi üldse inimese juures. Inimesed arvavad, et limonaad on jook aga tegelikult limonaad on hoopis söök.”
„Miisasja söök, see on ju vedel”  üllatus Anne nüüd ikka täiega.
„Vedel küll aga supp on ka vedel ega see sellepärast jook ei ole. Jäta see endale nüüd meelde ja räägi kõigile teistele ka et, ainuke jook Maa peal  on vesi, kõik ülejäänud on söök, isegi mahl ja isegi morss ja isegi tee ja kõik teised ka, mida inimesed joogiks peavad. Kui inimesel on janu, siis ta peab jooma vett aga mitte limpssi või nagu issid joovad õlut.  Kui sa vett ei joo siis tekib vee energia puudus ja inimene on hoopiski janus”
„Mina joon kodus küll vett, meil kaevust tuleb hea vesi” õigustas Anne nüüd oma limpsi meelsust.
„Nii see kipubki olema, et väikesed lapsed tahavad vett juua aga emad või vanaemad muudkui õpetavad, et joo aga mahla ja morssi. Pärast me vaatame veekristallide uurimise laborisse ja seal sa näed igasuguseid põnevaid pilte, kuidas vees olevad energiad sünnivad.  Aga nüüd teine küsimus, et mis energia see õhus on. Selleks on hea näide kui sa hoiad suu kinni ja ei hinga, mis siis juhtub”
„Ma ei saa hingata, ma vist lämbuks ära” näitas Anne ja hoidis hinge kinni.
„Vot sellist kütust ongi inimesele vaja. Tead isegi autole on õhku vaja, auto ei liigu ka ilma õhuta aga sama lugu, see õhk peab puhas olema” seletas Jännu järjekordset tarkust.
„On vist jah, minu kodus on mets ja emme ka räägib, et metsaõhk on kõige parem”
„Kas sa Anne tahad veel tervisevett juua või läheme teeme kristallkeskuses ühe jalutuskäigu”
„Joon jah teise klaasi vett veel aga mul on selline imelik tunne, et mul ei ole enam niipalav ja janu ei ole ka enam niisuur”
„Tubli, sealt see tervis tuleb. Lähme ”

„Siin veekeskuses me liigume mööda vikerkaare tunneleid”
  Me jalutasime natuke veed ja jõudsime suurde, kuplit meenutavasse ruumi, mille laeks olid vikerkaared. Selle ruumi keskel hõljus üks väga suur ümmargune veekera.
„See on veekeskuse juhtimise arvuti nagu teil Maal räägitakse“ seletas Jännu tähtsa näoga. „Selle sees on kogu tarkus, kuidas teha puhast ja tervislikku vett” 
   Nüüd liikusime mööda tunnelit ülespoole ja jõudsime mere pinnale. Jännu tegi hoobiga veest paadi ja me saime seal istuda ja vaadata, mis toimub. Väljas sadas vihma. Aga see ei olnud mitte tavaline vihm, vaid natukene teistsugune.
  Jännu ütles. „Ma tegin sinu jaoks nii, et sa näeksid millised on veemehed, kui nad tulevad teistelt planeetidelt. Nad on natuke energiast tühjad”
  See vihm oligi nagu vanad mehed, kes olid väsinud ja kortsus. Nad kukkusid merre ja mere pind kihises nagu mineraalveepudelis mullid mullitavad. Need mullid, mis merest välja mulksusid olid aga juba palju nooremad ja rõõmsamad mehed.
„Need veemehed, kes teistelt planeetidelt tulevad on tegelikult mustad ja igasuguste ainetega reostatud. Ja enne siia keskusesse tulekut, käivad nad läbi sodi puhastusjaamast. Seal me käime ka ära, kuigi see ei ole kõige parem koht mis sobiks lastele vaatamiseks. Need mehed kes siin sajavad – suplevad, ujuvad, hüppavad  ja puhkavad siin. Siis kui nad tunnevad, et nad on juba puhanud ja energiat täis laadinud, siis nad muutuvad auruks ja vuhisevad jälle teistele planeetidele pilvedesse, sajavad seal maha ja joodavad taimi, loomi, jõgesid ja järvi”
„Minu tiiki joodavad nad ka ja konni ka” hõiskas Anne.
„Just täpselt nii“
„Kuhu me nüüd läheme” küsis Anne uurivalt.
„ Ma teen nüüd ühe tiheda pilvekese ja sellega me lendame vaatama seda kohta, kus on see must vesi”
   Meie paat hakkas justkui keema ja mullitama, tekkis hästipalju auru, niipalju et saigi hetkega pilveke, mis tõusis õhku.
„Ütle Jännu, kui kaua meie reis kestab veel”
„Musta mereni ei ole väga pikk tee ja väga pikk ei ole ka sinu reis enam, sest sa ei saa siin väga pikalt olla, kuna varsti on sinu planeedil hommik ja ema tuleb sind äratama. Ma panen pilvekesele kiirust juurde” ütles Jännu.
Käis üks plõks ja järsku oli meie all täitsamust  meri. Jännu ütles, et see oligi veemaailma ülikiire asukoha vahetuse kiirus - multikiirus.
„See on sama nagu meil multikates, vilks siia ja vilks sinna”
„Väga hea võrdlus, Anne” noogutas Jännu tunnustavalt peaga.
  See mis meie all täitsamustas meres oli, oli ikka väga kole küll. Vesi oli must, pruun, haises, täis õli laikusid.
„Tead Anne, kui kosmoses ei oleks planeetidel omi veepuhastussüsteeme ja kui ei oleks meie Veeilma,  siis oleks kogu vesi selline” ütles Jännu nukralt.
„Miks siis”
„Kahjuks on nii, et inimesed, selleks et elada sellist elu nagu te praegu elate,  peavad kasutama väga palju vett. Ja enamus vett läheb selleks, et toota mingeid asju ja see vesi läheb sellest tootmisest kogu aeg mustaks” seletas Jännu.
„Mina tean, et kui vetsus vett tõmmata siis läheb ka vesi mustaks”
„No see ei olegi veel nii halb, sest see on tegelikult looduslik mustus ja loodus puhastab selle kõik ise ära. Hoopis hullem on igasugused tehased, kus veega lahjendatakse värve, kemikaale, väetisi. Veega jahutatakse mootoreid, katlaid, isegi aatomielektrijaamasid”
„Sellest ma küll palju ei tea aga küllap ma pean sind uskuma kui ma isegi näen kui kole ja must on see vesi siin meres. Aga kuidas see siin puhtaks saab”  muretses Anne.
„No see on tõesti pisut keeruline aga kui ma tean, kuidas sina veesse suhtud, siis sina hakkad kindlasti suureks saades õppima ja teistele rääkima, kuidas peaks veega ümber käima ja kuidas seda vähem reostada”
„See on põnev küll, ma jätan selle endale meelde. Äkki saabki minust tulevikus veeteadlane” unistas Anne.
„See oleks tore küll aga nüüd multiveerume veekeskusesse tagasi”
Käis plõks ja me olimegi uuesti vikerkaare kupli all Veekeskuses tagasi.
„No nii Anne nüüd varsti hakkabki sinu reis otsa saama. Aga enne ma teen sulle ühe väikese õpetuse, kuidas sa saad alati head ja tervislikku vett”
„Noo nii, kuulan huviga” huvitus Anne.
„Teil Maal on palju selliseid häid ja kasulikke inimesi, kes uurivad vett ja selle kasulikkust. Kunagi käis meil siin veeilmas ka üks onu teie Maalt, ühest väikesest saarestikust nimega Jaapan. Peale tema siin olekut hakkas tema ka uurima vee olemust ja selle headust. Ta on teinud palju ilusaid fotosid ja filme, millised on hea ja puhta vee külmunud kristallid või lumehelbed. Kui vesi on puhas, siis lumehelbeke on ilus, sillerdav ja puhas. Kui on must ja reostatud vesi siis on ka veekristall pruun, must või ei teki üldse kristalli. Tema tegi veel ka pilte, mis siis juhtub kui sa paned vee klaasist kannu või klaasi ja kirjutad selle klaasi peale midagi ilusat ja meeldivat. Kui sa kirjutad klaasi peale „ma armastan sind” või „sa meeldid mulle”. Siis tulevad sellest veest ilusad lumehelbekesed. Kui sa kirjutad „ma vihkan sind” või „sa ei meeldi mulle”, siis on kristallid koledad ja mustad.
 Kuna inimene koosneb ka enamuses veest, siis juhtub isegi selline asi, et kui sa ütled teisele inimesele sama asja, et „ma vihkan sind”, siis muutub ka see vesi, mis on inimese sees mustaks”
„Kas siis sellepärast see teine inimene muutub ka kurvaks ja jääb haigeks kui talle öelda, et „sa ei meeldi mulle” uuris Anne nüüd murega.
„Just täpselt nii see ongi” noogutas Jännu.
„Nüüd mina küll ei ütle enam kunagi veele ja teistele inimestele selliseid sõnu” lubas Anne.
„See on hea ja veel parem oleks kui keegi ei ütleks teistele ebameeldivaid sõnu. Üks asi on veel halb Maal. Maal pannakse vesi plastmassist pudelisse. Selle tootmine on reostav ja ka selline, plastpudelis vesi on palju ebatervislikum” avaldas Jännu järjekordse tarkuse.
„Suur tänu Jännu kogu selle reisi eest” tänas Anne Jännut suure elevusega.
„Nii ongi, et sa pead hakkama koju minema. Aga enne teele minekut joo oma klaasitäis vett ära, siis on sul energiat  piisavalt, et terveks saada” soovitas Jännu.
„Kas me kunagi kohtume veel sinuga”
„Meie kohtume sinuga iga päev, siis kui sul on janu ja sa vett jood, siis tuletad sa alati meid meelde. Nüüd aga head teed ja sa lähed multikiirusega oma õhupallini“
„Nägemist Jännu”
„Nägemist Anne”
  Käis plõks ja ma seisingi oma õhupalli kõrval. Seal seisis ka Aqua.
”Rõõm sind näha Aqua. Kus sina kogu see aeg olid” uuris Anne huviga.
„Mina reisisin kogu aeg sinuga kaasa. Mina olin selle paadi sees, olin selle pilvekese see ja nüüd saadan sind tagasi koju”
„Aitäh Aqua sinulegi kogu selle reisi eest ja tule kunagi minu poole ka”
„Tulen kindlasti, tuleval talvel esimeste lumehelveste hulgas. Nii, et oota siis meid”
”Kindlasti ootan. Nägemiiist”
Mina ronisin oma õhupalli sisse ja õhupall hakkas tõusma taevasse. Veeilm jäi kogu aeg järjest väiksemaks. Kogu see päev oli nii tihe olnud, et ma jäin peaaegu kohe magama. 

„Anne, Anne „
„Mis on Aqua”
„Kes on Aqua”
Ma tegin silmad lahti ja ei olnudki Aqua, oli hoopis emme.
„Kus ma olen”
„Kodus oled, kus siis veel“
„Kas see oli siis uni”
„Mis sa unes nägid”
„Ma nägin unes, et käisin Veeilmas ja jõin tervisevett, seal oli Jännu ja Aqua ja kõik teised veetillud”
„See on küll tõsi, et sa vett jõid. Sa jõid öösel kolm klaasi vett ära ja nüüd sul ei ole isegi palavikku”
”Ei saagi olla, sest ma sain veest energiat ja niikaua kui lapsed joovad vett, söövad häid ja tervislikke asju, siis nad ei jäägi haigeks”
„Tohohh sa oleks nagu koolis käinud, nii targaks oled saanud”
„Tead emme ma räägin sulle kogu selle loo ära ja meie enam tulevikus vett ei reosta ega solgi”
  Siis ma rääkisin emmele kogu loo ära ja tema oli ka nõus, et tuleb see lugu kirja panna. 

 Nüüd see lugu ongi teil loetud. Meie emme tegi meie perele ilusa veekannu. Joonistas sinna peale ilusa kollase päikese, kirjutas kannu peale „ma armastan sind” ja kirjutas veel „meie pere on terve”. Nüüd ta paneb kogu aeg selle kannu vett täis ja meil on tervisevesi olemas. Täpselt nii nagu Jännu õpetas.
Emme ütleb meile igal hommikul.
 „Meie pere lapsed on terved”
See tähendab, et meie kehas olev vesi saab siis aru, et meie tahame olla terved.
Tehke teie pere ka nii ja siis ei jäägi keegi enam haigeks.
”Olge terved ja kohtume kindlasti kunagi ja kuskil veel.
Nägemiiiiist”
 
Anne.

 

Inspireeritud:




ja teised analoogilised kirjutised.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar