MIS ON NATURAAL-FILOSOOFIA.

Ühel ilusal päeval tekkis siia, Maailma ilmaruumi, uus teadusharu – naturaal-filosoofia.

Kas see tekkis esimest korda siia?    Kuid ta tekkis esimest korda minu isiklikku reaalsusesse.

Ja see tekkis minu meeltesse sellepärast, et ma ise küsisin.

Mis see naturaal-filosoofia võiks olla?

Naturaalne – nähtav, looduslik, loominguline.

Naturaalne – materialistlik, inimlik, minulik.

„Filos“ -  armastus.

Sofia – iidne tarkuse jumalanna.

„Filosoofia“ – kreeka keelest, „tarkusearmastus“.

Miks ma seda juttu keerutan tuli sellest, et ma pikka aega ei saanud aru – miks mina ei ole „kalamees“.

Inimene ehk personaalsus, kes elab aastaid alla sajandi ja püüab sellest elust kuidagi läbi pressida.

Talle on vaja palju erinevaid asju ja palju erinevaid kogemusi.

Inimese elu võib jämedas laastus jagada kaheks; hoida oma keha „toores“ ja võimalikult huvitavalt veeta aega, mis jääb üle sellest esimesest.

Kui kogu aur läheb selle esimese peale, siis teisele tegevusele jääb nii vähe aega, et mingist filosoofiast pole juttugi.

Kui ikka jääb vaba aega, siis see omakorda jaguneb; naturaal-filosoofiaks ja „kalameheks“.

„Kalamees“ on umbes-täpselt selline inimene, kes otsib ja leiab omale väga pikaks ajaks ühe või mitu kindla suunitlusega tegevust. Kalamees käib igal vabal võimalusel oma püügikohas ja üritab konksu otsa haakida selles augus olevaid teadmisi või fakte.

Ka mina olen pikki aastaid oma õnge pildunud igasugustesse spetsiaalsetesse „aukudesse“.

Vahest ikka näkkab ja hetke vajadusi on see ka rahuldanud. Pisike loetelu sellistest „jääaukudest“, kus ma sikuskaga olen tonksutanud.

Ulmekirjandus, tervendamine ja enesetervendamine, äri tegemine, autosport, ehitamine, filmide vaatamine, kriminullid, seiklusjutud, esoteerika, igasugused koolid ja koolitused ja nii edasi.

Kui siis ühel päeval ma sõbra käest just nii küsisingi, et miks minust pole kalameest saanud, siis ta käiski välja sellise termini, et ma olla -  „naturaal-filosoof“.  Uhke värk.

Keerutasin siis neid termineid, mis siin eespool kirjas oli ja tuligi välja, et praeguseks hetkeks see tõesti nii on.

Kuidas seda naturaal-filosoofiat aga lahti dešifreerida?    Minu peas läks kohe üsna keeruliseks.

Kes on naturaal-filosoof?

1.       Looduslik – armastusega uuriv – tark.

2.       Materiaalne – armastusega uuriv – tark.

3.       Armastusega kulgev – looduslik – tark.

4.       Armastusega kulgev – tark – looduse uurija.

5.       Targa – looduse – materiaalne uurija.

6.       Armastava – looduse – tark uurija.

Või hoopiski.

7.       Materiaalne – mitte armastav – pisut loll.

8.       Loodust – mitte armastav – pisut loll.

9.       Materiaalsust armastav – looduses kulgeja – pisut loll. 

Lõputult variante.

Tegelikult on kõik maailma inimesed naturaal-filosoofid.

Ja kohe tekkis minu, kõiki maailma asju uuriva inimese peas mõte, pigem küsimus.

Miks on loodud kõrgkoolid ja miks õpetatakse kõrgkoolides filosoofiat ehk siis „tarkusearmastust“ ja mitte  „armastusetarkust“.  Miks ei võiks neid mõlemaid õpetada juba maast madalast. Ka sellele küsimisele tuli üsna kiiresti vastus.

Sünnist saati me oleme seda osanud juba - „loomulikusest“.

Kõige suurem armastuse tarkus on vastsündinul. Nad on nii loomulikud, et nad ei pea alustama oma elu mingite „reeglite“ kohaselt. Me ju laste pealt kogu aeg näeme seda, kui ehedad nad on.

Ajapikku aga hakatakse neile pähe toppima igasuguseid reegleid ehk tarkusi. Üks tarkus on „targem“ kui teine, luuakse mingi umbmäärane – duaalsus ehk vastandamine ja nüüd laps ei saa kõrge eani aru – mis on õige ja mis on vale.

Kõige targemaid inimesi, kes on oma pähe ladunud „kalamehelikke“ ehk siis väga spetsiifilisi tarkusi, hakatakse nimetama professoriteks.

Inimese areng toimub „kalamehelikult“, sellise skeemi järgi.

Sündides on inimene teadja, isiklike tarkuste teadja.

Siis saab temast 12 aastaga tarkuste bakalaureus, veel mõned aastad ja „elukulgemise magister“ – tööl käija.

Kui eluküünal on põlenud poole lühemaks, saab temast elufilosoofia professor.

Elufilosoofia professor on ennast tarkusi nii täis toppinud, et hakkab uurima juba elu „põhiküsimusi“; kes ma olen, kus ma olen, mis ma teen ja kuhu „lõpust“ lähen.

Minu jaoks „naturaal-filosoofia“ on aga hoopiski midagi muud.

Kuna kalameest minust siiani pole saanud, siis mina uurin jätkuvalt kõike ja korraga.

See on nagu puzzle mäng.  Elu on tarkuste ja teadmiste kilde täis ning need killud on ühes kotis – nagu bingo mängus. Leian kuskilt informatsiooni allikatest mingi killu, tihtipeale need killud ei kõneta nii intensiivselt ja eriti edasi ei uuri.

Paljud killud aga kõnetavad ja kõnetavad just sellised, millega olen hädas olnud oma varajasemas elus ning lahti neist pole saanud. Tervise teema  oli mingil hetkel nii pakiline, kuni sain tervise palju paremasse korda.

Raha teema käis läbi, ka see on tänaseks palju selgem. Raha kohta annan kummalise soovituse. Mida vähem pingutada, seda rohkem raha on.

Ja niimoodi ma olengi neid puzzle tükke bingo kotis tõmmanud ja neid valdkondi millega ma poleks tegelenud, on palju lihtsam üles lugeda.

Kuigi erinevalt kalamees-professorist, kes tegeleb ühe valdkonnaga – põhjalikult, on paljude asjadega tegelemisel see eelis, et paljudest asjadest tean ja olen kuulnud.

 Põhjalikum on aga see, et maailma tunnetus on terviklikum ja mida aeg edasi, on kõikidest asjadest arusaamine hoopis kiirem.

Paljud minu tuttavad ja pereliikmed juba kurdavad, et minuga on võimatu inimese moodi rääkida, sest mul olla kõikidele küsimustele vastused.

Arusaamatu on see meie maailm, kus on absoluutselt normaalne jutuajamine, kui enamus vastuseid on – mina ei tea.

Mis Araabia maades toimub, mis Ukrainas toimub, miks on maailmas vaesus ja nälg, miks on inimesed haiged, miks pered lahutavad, miks inimesed joovad ja kaklevad, miks poliitikud lubavad ja teevad muidki nalju, miks lennukid alla kukuvad, miks me tulnukaid ei näe, mis on minu ego ja tuhat miljonit küsimust veel, milledele keegi ei oska mitte ühtegi loogilist vastust anda.

Kas minu vastused alati õiged on?

Enamuses on, sest ma õppisin ära - kuulama esimest mõtet, mis iga küsimuse esitamisel minu pähe tuleb. Tõesuse protsenti ma öelda ei oska, kuid üllatusmomente on jagunud juba mitmeks aastaks ja eneseusk ning intuitsioon on see vahe relv, mis aitab elukvaliteeti parandada.

Kuna elu peab huvitav olema ja pulli peab saama, siis ma lõin enda jaoks uue ülikooli.

See on selle, iga inimese isikliku Eluülikooli, üks filiaalidest.

Selle nimeks võiks olla Uue Aja Ülikool, selles on ka Naturaal-Filosoofia professuur.

Selles olen mina esimene professor. Miks seda nii väga vaja on?

Noo nii väga seda vaja polekski, kuid tihti on asi selles. Kui rääkida inimestega, siis nad küsivad, kust ma midagi tean ja mis mu vastava kategooria haridus on.

Põllumajandusinsener, nagu põllumajandusinsener ei võikski kokk olla või tulnuka uurija või föderaalpanganduse rahatrükkimise spetsialist või tervendamise asjatundja.

Ma olen kõike seda igapäevaselt, nelja aasta jooksul uurinud, võiks juba mingi tiitli endale anda. Tuleb pikem selgitus.

Minu ülikoolis on tiitlid pisut teistmoodi.

Uurides naturaalset elu on ilmnenud kummaline paradoks. Meie elukorraldus ja arusaamised on pööratud peapeale. Me kõnnime tegelikult jalad ülespoole. Kuhu aga vaatan ja mida ma kuulen – kõik on pahupidi. Sellest pisut pärastpoole.

Minu ülikoolis on esimene aste või tiitel – professor, siis tuleb magister, sellele järgneb bakalaureus ja kõige viimane aste on – teadja.

Kui inimene maailma sünnib, siis ta on teadja.

Kui tavaliste inimeste käest küsida elu põhiküsimusi – kust ta tuleb, siis vastus on – ei tea.

Väike laps aga TEAB täpselt. Kui ta ei teaks; kes ta on, kust ta tuleb ja mida tegema peab hakkama, siis ta lihtsalt ei tuleks siia.

Katsuge lapsevanemana vastata minu küsimusele – kust kohast te loote lapse ja kust kohast te panete talle sisse hinge. Vastus on - …….

Nüüd, kui laps hakkab mingist imelikust häälitsuste vadinast midagigi arusaama, siis tema enam ei mõika, sest see mida me talle rääkima hakkame, on tema jaoks kummaline.

Ajapikku ta vaenekene hakkab uskuma ja ära unustama - miks ta siia tuli.

Tarkusi aina topitakse juurde ja iga päevaga läheb aina segasemaks.

Meenutage – kuidas laps ei saa millestki aru. Kes on ema, mis taevast paistab, mis on homme ja miks „ta käis homme linnas“.

Meie, omas professuuris, lihtsalt vangutame peaga ja sõname  „kasva, kasva lapseke - varsti saab sust professor.

Meenutage, kui palju igasugust tarka sodi on meie sisse topitud. Kõike seda sodi, millest me pole aru saanud ja ei olegi lootust aru saada, sest enamus tarkusi on  absoluutselt ebaloogilised.

Niipea kui tuleb vastus – ei tea – niipea see elu tundub ebaloogilisena.

Meid aga on õpetatud küsimusi mitte esitama ja enamus lapsele antavaid vastuseid on – see on lihtsalt nii, on olnud ja nii jääbki.    Aga ei ole.

Tasub astuda järgmine samm. Professor ehk siis üleõppinud, hakkab uurima ja endast välja heitma selliseid vastuseid nagu – nii on ja jääb.

Absoluutselt igale küsimusele saab vastuse. Asi pole selles, et kas saab, vaid kust saab ja millal.

Tasub olla skeptik. Tsiteerin oma lemmikkirjaniku Isaac Asimovi perfektset definitsiooni.

 

  Skeptik – ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja pean seda tunnistust ajutiseks kuni uute tõendite ilmumiseni.

 

Meid on aga õpetatud elama duaalsuse printsiipide järgi – hea ja halb, must ja valge.

Kuid me ei pea elama elu professorite nõuete järgi.   Me võime elada vahest ka ilma duaalsuseta ja võtta kõik ühele skaalale. Ei ole vastandust; must ja valge.   On must, ja see must on vaid - teatud valguse murdumine, teatud materiaalsel pinnal ning erikujuline must võib olla seesama , (koma)  mille ma siia panin.

Selle musta KÕRVAL on valge või hoopiski puhas.

Kõik see mis toimub, toimub enamuses meie peas ja kindlalt eluõpetuste professorite suunitlusel. Meie ei ole skeptikud ja enamuse oma elust oleme; eitajad - pole näind, pole olemas.

 

  Skeptik-eitaja  – ma tunnistan ainult seda, mida olen sunnitud põhjendatult usaldusväärsete tõendite varal tunnistama, ja ei muuda seda tunnistust isegi uute tõendite ilmumisel. 

 

Justkui pime kesk-aeg.  Kõnnime mingil koogil, mida kannavad neli elevanti, kes omakorda on nelja kilpkonna seljas ja põletame astronoome. Või kooliõpikud kus väidetakse, et püramiide ehitasid egiptlased - pronksist meislite ja puu haamritega.  

Looduslik.  Mida see võiks tähendada?

 Kõik asjad mis siin planeedil on, on looduslikud, isegi kõige jälgim ja tapvam inimese loodud aine või tegevus.  Kus see tehtud on, kui mitte meie planeedil, loodust-loomingust.

Loodus on tulnud pigem sõnast – loodu ning sealt ka sõna looja – Looja.

 Kas Looja on keegi kummaline „võõras“, või on see kõige tuttavam tegelane – mina.

Ka praegusel ajal käib äge võitlus selle teema üle, kas Looja on Jumal või koosneb looja – Loojast, kelle osaks on iga inimene.  Selle väitlus-võitluse parimaid selgitajaid tänapäeval on David Icke oma raamatutes.  Selle väitluse omapära seisneb aga selles, et sellega ei pea võitlema.

Enamus inimesi, kes esimest korda sellise sisulisi raamatuid loevad, hakkavad kohe pead raputame ja skeptik-eitama.

Kui mina loen erinevaid raamatuid, siis ma ka tihti eitan, kuid väga tihti juhtub vastupidi.

Suht uskumatu jutu peale tekib hoopiski mingi tunnetus, et – tundub loogiline ja üldsegi mitte ei tahaks kirjutajat risti lüüa.  

 

Orgaaniline ja anorgaaniline.

 See on väga eriline terminoloogia ja selle tunnevad ära need lugejad, kes on uurinud ühte erilist valdkonda või õpetust. See on nii eriline, et ma ei hakka siinkohal sellele isegi reklaami tegema.  Ega kõnekäänd – „pärleid sigade ette pilduma“- ei ole iseenesest üldse solvav kirjeldus. Duaalsest seisukohast küll – mina olen parem kui tema.  Ainsuselisest aga - pärl on pärl ja inimene, kes sööb putru - on inimene, mis siis kui ta ei pea miskiks; kulda, teemante ja pärleid. Me ei saa pärleid süüa, parem putru ehk mitte pärleid. Õpetustega on aga veidi teistmoodi. Kui kõht on täis ja aega jääb üle, hakkame mõtisklema ehk pärleid niidi otsa lükkima. No vot, see õpetus on üsna pärli moodi, sest see kirjeldab orgaanilist ja anoorgaanilist  loodust - loomingut.   Sellel pole miskit pistmist orgaanilise ja anoorgaanilise keemiaga. Orgaaniline looming on selline, mis oleks edukas, rahulik ja kõikeandev. Anoorgaaniline seevastu võitlev, lammutav ja endale krabav. Selle õpetuse järgi me elame ühes kummalises Universumi nurgas, kus asjad on läinud pisut vussi ning meil valitseb loodust - Anoorgaanika.  Kõik see, millest me tunneme ära võitluse – on anoorgaaniline ehk mitteloomulik. Miks mulle selline selgitus on loomulikum.  See haakub hästi ainsuse ja duaalsusega. Niipea kui ma sain aru, et duaalsus ehk vastandamine – võitleb, ja tegelikult see meile ei meeldi. Me vahime telekast igasuguseid spordivõistlusi. Need meile meeldivad, sest käib võistlus-võitlus. Põnev ja peaks head meelt tegema. Kuid meil on hing täis, kui meie omad kaotavad. Miks?   Väidetavalt loll küsimus, kuid tuju on halb.  Vastus – duaalsus ja anoorgaaniline ehk  vastu MINU orgaanikale.   Kui me läheme aga rahvajooksule, kus ei ole võitjaid ega medaleid, on lõpetajatel kõigil hea meel. Vastus - ainsus ja orgaanika ehk minu isikule sobiv.  Tsiteerin ühte orgaanilise tuttava selgitust.  Milline Looja looks sellise roosi nagu me hetkel teame. Õis on ilus ja orgaanilisem, kuid ta paneb selle varrele okkad, mis teevad käed veriseks.  Sööma me ju peame.  Tapame ja sööme liha.  Nopime maast porgandi, hammustame ja see porgand oigab meie hammaste all.   Vastus oli kirjas eespool – enamus meie planeedil on anoorgaaniline.  Kas saaks ka teistmoodi, on ikkagi ainult õppimise ja arusaamise küsimus. Mul on Võrumaa maadel naisevend. Tema elab veel siiamaani tükimaad orgaanilisemat elu. Kui kodust ära läheb, siis uksi eriti ei lukusta ehk siiani – „Luud ukse taga“. Kui oleks vaesust ja võitlemist vähem, siis oleks elu orgaanilisem – naturaalsem. Mis selle jutu või teooria mõte on?

Sellist võitlust on maailmas liiga palju. Tundub, et seda hakkab vähemaks jääma, sest miljonite ohvritega sõdu on vähemaks jäänud. Inimesed loevad eneseabi raamatuid.   Kuulavad juba naturaal filosoofide jutte ja eriti võitlema ei kipugi.    Või ma hoopis ise käin läbi selliste inimestega?    Mina püüan olla orgaanilisem.   Ma ei püüa igale inimesele kohe kaikaga vastu pead anda, kes tahab mulle mingit jama pähe määrida. Ma võtan teda ainsuse põhimõttel – kui ta on selline, siis on, ja kui ta ei taha midagi muuta, siis pole see ka minu mure. Omasuguseid me ikka aitame!!!!  Tuli meelde üks tarkusetera sõbra kodukalt.

Einsteini teooria hullumeelsuse kohta.   „See on see, kui inimene, tehes kogu aeg ühtesid ja samu asju, tahab saada iga kord erinevaid tulemusi.“

On veel üks hea uudis. Kõik kes tahavad saada professoriks, magistriks, bakalaureuseks või teadjaks, võivad astuda minu ülikooli.   Eksameid ei ole.   Raha maksma ei pea.   Tiitli võib ise valida.

Veel parem uudis on aga see, et igaüks võib sellise ülikooli või akadeemia ise asutada.

Mina, vene keelt valdava inimesena, soovitan vaadata paari ajalugu kirjeldavat filmi. Kuigi praegu käib hull vene vastane propaganda, siis siit selgub, et inimesed ei tunne oma maa ajalugu. Ka meie kõigi ajalugu on kordi ja kordi ümber kirjutatud.

 

https://www.youtube.com/watch?v=zWYug9AOvHE&list=PLjsUm9deGq6pVj1MjO3J808e6t4Zs4Ayd

https://www.youtube.com/watch?v=4kpHqyYfEro