Neljapäev, 26. märts 2015

KAS JÕULUMEES OLI KUNAGI AMMUSTEL AEGADEL ŠAMAAN.


 Sõber Arvo rääkis nii pulli loo ja siiani, kui ma olen seda lugu edasi rääkinud, pole keegi hakanud vastu vaidlema, pigem hoopis täiendavad ja arutlevad teema loogilisuse üle
Kui üks parajas aastates mees on umbes viiskümmend ja rohkem, siis on ta kuulnud elus üht-koma-teist muinasjutulist lugu.
Nooremas põlves on meile räägitud igasuguseid lahedaid lugusid Punamütsikesest, Lumivalgukesest, Baba-Jagast, Krokodill Genast ja tuhandest teisest kummalisest tegelasest.
 Pisut hiljem jutustati meile väikesest Uljanovist, isakesest Brešnevist ja mingist imelisest Teaduslikust Kommunismist.
Tänapäevastest muinasjuttudest nagu James Bond, Miki-Hiir ja Õitsev Kapitalism ei hakka mitte rääkimagi. 
Nüüd aga ühel päeval ma kuulsin ühte imelikku lugu ja see lugu hakkas niimoodi kerima, et siit see keribki välja - kaks-kolm eriskummalist muinasjuttu. 
Kõik inimesed terves Eestis teavad lugu ja vahvat selli, nimega Kalevipoeg.    
Kõik inimesed maailmas.  Ilmselt ikka mitte kõik.
Kõik inimesed teavad lugu mingit erilisest mehest, kes kannab erinevates maades erinevat nime, kuid nimetame teda siiski- Jõulumeheks. 
Samas miks venelasetel on mingi – Külmavana. Peab seda ka veel uurima, äkki on siin ka mingi lahe muinasjutt varuks.  
 Niisiis Jõulumees.
Kõik teavad, et Jõulumees elab Soomes ja täpsemalt Lapimaal.  Ta on kopsaka  kujuga, punase mantliga. Sõidab põhjapõtradega ja jagab jõulu aegu, ehk siis täpsemalt öeldes talvisel pööripäeval, lastele ja ka vanematele inimlastele mingeid kaasavõetud kingitusi.
Küsib nende kinkide eest lunastuseks mingeid elutarkusi või siis teiste poolt kokku luuletatud lahedaid, lõbusaid või südamlikke lugusid.
Õige vanal ajal käis „ülelahemees“ ringi ka vitsakimbuga (vabandust see oli hoopis Näärimees), siis oli peks veel rohkem aktsepteeritav toiming.  
Nüüdsel ajal aga meie lapsemeelsed poliitikud lubavad, (omaloodud seadustega), rääkida  igasugustest  varemalt keelatud ja häbivääristatud asjadest. Pere ja kooselu pole ka nii nagu vanasti, (kui see ilmaelu peaks niimoodi veel edasi minema, siis mõnekümne aasta pärast on mehe ja naise vaheline abielu – vandenõuteooria).  
Ühte asja peavad aga tegema ka tänapäeva lapsed. Nad peavad koolis läbi lugema sellise loo, nagu seda on Kalevipoeg. Koolis ei lubata rääkida sellistest tegelastest nagu on – tulnukad.
See olla mõistusevastane ulme ja haige vaimu sonimine. Misuke haige vaim aga nõuab koolilapselt Kalevipoega. Mingi tundmatust rassist tüüp. Hiiglama suurt kasvu. Nii suurt, et keegi teadlanegi ei suuda välja arvutada, kui pikk ta siis ikkagi oli (mõni arvutab nii pikaks, teine aga ei saa pooltki sellest kasvust). Ja oh imet, teine selline on veel, nimi Suur Tõll.  Ja veel kõige suurem üllatus on see, et kahel nii suurel mehel on täiesti juhuslikult saadaval siinsamas maalapil elavad kaks naisterahvast. Üks Linda ja teine Piret. Mujal maailmas olla ka olnud selliseid tüüpe nagu Koljat ja muud hiiglased. Meite maal aga kohe kaks perekonda. Oli siis sellel koljatist Kalevipojal mingi siil, kes talle nõu andis. Kas tornkraana pikkusel Kalevipojal oli pidevalt mikroskoop kaasas ja häälekõvendaja, et ta seda pisikest siili pidi nägema ja tema piiksumist kuulata. Siis olid seal veel mingid müstilised Tuuslarid, Soome sepad, sortsid ja kaunis kummalisi tegelasi käpaga peale kauba.
Olgu peale, jätame selle loo sinna paika, sest seda peavad kõik teadma, austama ja kui seda lugu veel pikalt, pikalt pilada siis, ega hääks seda ei panda.

 Võtame punakuuelise Jõulumehe ette.  Kuskil kaugel maal Ameerikas, levib selline parandamatu haigus, et ühel kindlal kuupäeval, see põhjamaa onuke paneb oma tehase, mis on terve suve vorpinud igasugu tühja-tähja, millest enamus kannab silti Made in China, kinni ja rakendab saani ette põhjapõdrad. Saan on nii üüratult suur, et sinna mahuvad sisse kõikide laste kingid. (Aga kes siis täiskasvanutele kingid valmis teeb???). Peab need siis ühe ööga laiali jagama. Nüüd tuleb aga kõige põnevam osa sellest ulmekast.
 Põdrarakend kihutab mööda taevalaotust hiiglama kiirusega. Maandub iga maja katusel. Punakuub hüppab korstnast, (mis on üsna hiljuti puhastatud ja desinfitseeritud, sest eriti tahmaseks ta sellest ei saa), sisse ja maandub tuppa läbi kamina. Kui korstent ei olegi ja kaminat, siis imemees loob selle puhtast vaimuväest. Siis ta loobib kingitused kuusepuu alla, (miks just kuusepuu ja mitte mänd), siis peab ära sööma kõik, hoolitsevate laste poolt jäetud küpsised ja ka klaasitäie piima. (Vaene vanakese vöö ümbermõõt).  Siis kui varahommikune päike hakkab tõusma ning kogu töö ja tellimus on täidetud, keerab sohver, kabriolett-põhjarakendi suuna kodupoole ning „punanina Rudolf“ veab karavani kenasti, koduangaari väravasse.  Jõulumees ilmselt lõõtsutab mõnda aega kodus ja saab siis minna kuskile, kaugele soojale maale, pikale puhkusereisile. Ilmselt Šarm-el-Šeiki.  
 Oot-oot, miks ta üldse pidi kõike seda vaeva ja vatti taluma.   Aaa.  Mingi suur mees olla sel ajal sündinud, mida peab suure söömise ja kulutamisega tähistama.  Mis suur mees see veel oli. Kas ka kasvult või siis hoopis hingelt. Ilmselt ikka hingelt. Ega väiksema hingega mees olekski olnud nõus ennast laskma naeltega puu külge naelutada. Ta olla nii suure hingega, et oli tulnud meid, meie hingehädatest ja pattudest päästma. Mis nii viga elada, et teed aga muudkui pattu ja üks lunastab kõik meie patud ja tassib taevasesse paradiisi ka veel.   
Siis on veel üks lahe püha, kevadisel ajal, kus see mees tõusis ära taevasse ja läks ära sinna, kuhu meil pole aimugi ja loodetakse, et tuleb kunagi tagasi ning viib osa meist ka sinna.   Aga kuhu???  
Meie aga sinnamaani peame jällegi pidu. Sööme, joome, värvime mune ja jutustame midagi märtsi jänestest. Jänesed aga pole kunagi munenud ühtegi muna. Muna samas aga väidetakse, et sümboliseerib looduse kevadist õide puhkemist ja uut arengut. Jänesed sümboliseerivad siis ilmselt kiiret paljunemist. Mina ka ei tea, mida täpselt??
 
Aga äkki oli hoopis selline muinasjutuline lugu.
   Väga, väga, väga vanal ajal, isegi nii vanal ajal kui mobiiltelefoni ei olnud, elasid Soomes põlisrahvad, nimega Saamid. Saamide rahvusriiete värvusest domineerib punane värv.  
Saamid olid sel ajal põdrakasvataja rahvas ja muud liiklusvahendit sellel aja ei tuntud.
Sellel ajal ei olnud IKEA-t, Nokiat, Supermarketit, kooli, politseid ega isegi haiglat.   Aga mis juhtus siis, kui keegi, niigi tervetest ja karastatud inimestest, sai endale kaela mingi tõve või haiguse.
Siis selleks oli neil üks – teadjainimene, keda kutsuti – šamaaniks. Šamaan põristas trummi, lausus loitse ja tegi igasugust muud hookus-pookust. Kas temast ka alati abi oli, seda me ei tea, sest nii vanu inimesi enam ei ela. Aga on meieni kandunud üks müüt või lugu.
Šamaan olla osanud suhelda vaimude, teistpoolsuse ja vaimsusega. Ehk siis selle mehe maailmaga, kes olla tulnud meid päästma ja meie pattusid lunastama. Lisaks trummi põristamisele ja meditatiivsesse transsi minekuga, tundis ta ka metsaandisid. Kasulikke taimi, tervendamisvahendeid ja isegi seeni. Kuidas ta neist teadis. Eks ikka maitsmise läbi. Metsarahvas sai kõik teadmised läbi katse-eksituse meetodi. Maitses šamaan siis ühe korra ka ühte kirjut ja ilusat seent. Selline punane ja täppidega. Üks amps ei teinud midagi paha, teine ka mitte, tükike kolmandat ja siis hakkas justkui midagi toimuma. Ilm läks ilusaks, värvid läksid värvilisemaks ja posijal oli ütlemata hea olla.
Ilmselt hammustas šamaan veel mõne tüki ja hopsti, oligi ta pea pilvedes ja pilvepiiril istus uhke halli habemega vanamees. Rääkis temaga mõnusa maheda ja mehise häälega ning uuris, mis asjus šamaan soovis jutule saada. Šamaan ehmatas esiti ära. Poleks nagu miskit asja ega küsimist.
Sellepeale „vana-jumal“ kergelt naeratas ja selgitas, et iga mees kes kärbseseent palju manustab, saab tema jutule. Ja järgmine kord, kui šamaanil peaks abi vaja minema, siis ta teab kuidas infoliin üles seada ja mitu ampsu peab võtma. Manitses veel, et liiga palju ei tohi ka võtta, muidu ei saa enam tagasi. Ajasid asjamehed siis veel mõnda aega juttu ja kui toimeaine hakkas vähenema, potsatas šamaani teadvus jälle Lapimaa metsade vahele tagasi. Šamaan oli esiti kaval mees, ega ta seda tarkust nii kergesti välja ei avaldanud. Kui aga leidus mõni suure tervisehädaga inimene, siis šamaan käiski lahke taevavalitseja juures jutul. Taevavana on lahke südamega tegelane ja oma abist ei öelnud kunagi ära.   
   Aga tuli talv.  Kõik kärbseseened jäid lume alla. Küll kraapis šamaan lume alt ja midagi ta sealt ka leidis. Järgmisel suvel oli aga taimetohter juba targem. Läks metsa ja lootis kokku korjata kõik seened mis leiab. Aga oh häda. Polegi neid nii palju. Käima peab pika maa ja kahe käe otsas seeni koju kanda oli ilmatu raske. Kas tuli šamaanile endale hea mõte või küsis taevataadi käest nõu, aga kavalaks ta läks.  Korjas kõik korvid kallist kraami täis, otsis metsast kõige suurema kuuse.
 Kuusk on selline tihe puu, vihm sellest naljalt läbi ei trügi ja puu alune on alati kuiv. Riputas siis seened ilusti kuuseokstesse kuivama. Niimoodi korjas šamaan kõik suved seeni ja siis kui tulid külmad ilmad, läks põdrarakendiga kuivatatud seentele järgi. (Kes viitsib Googel-dada, „kärbseseen jõuluehe“ või midagi sellist, näeb oma silmaga, millised kulinaid meie esivanemad kuuse, ja miks just kuuse otsa, riputasid). Nüüd seened kuivad ja kerged, asi lahendatud. 
 Jama tuli aga sellest, et kui šamaan oma pikalt ringreisilt koju jõudis siis selgus, et vahepeal oli nii palju lund sadanud ja keegi polnud lund ära koristanud ning maja katuseni lume all. Ei jäänudki siis vaesel mehel muud võimalust, kui suitsuluugi kaudu tuppa ronida. Tuba külm ja süüa polnud midagi. Laua peale unustatud piimaklaas ära jäätanud ja leivad kuivanud. Läinud küla peale abi saama. Külarahvas aitas šamaani hädast välja ja järgmistel päevadel jälle abistas tema hädalisi.   
 Kord tulnud üks põdrakasvataja šamaani juurde, oma suure murega. Tal tormiga põdrad tundrasse ära eksinud. Šamaan jõi seene tõmmist ja tõusis pilvedesse. Vanajumal selgitanud, et see on väike mure. Ega loomad lollid ei ole, nemad kaabivad lume alt süüa ja selle söögi hulgas on ka looduslikult kuivanud kärbseseeni. Nende seente peale käib põtrade hulgas ka kõva võitlus, kes head kraami leiab. Tavaliselt karjajuht on kõige tugevam ja talle jätkub kõige rohkem neid seeni. Siis loom ka pilves. Nüüd jäi šamaanil veel õppida, kuidas häälestada ennast põdra teadvusele ja leitud need loomad olidki. Kogu loost jääb veel segaseks see, et miks põdrarakendi, juhtpõdra nina punane on. Punanina Rudolf.  Aga kui??   Seen on mõnuaine ja viin on mõnuaine. Mis juhtub kui mõni mehepoeg liiga palju viina tarvitab. Nina läheb punaseks. Äkki läheb seenest ka, mine võtta kinni.  See oli nüüd siis üks lugu.   
Lugu läheb aga edasi. Kevadel märkas keegi, et põdrad kraabivad maa seest midagi ja söövad. Hakati asja uurima ja selgus, et põdrad kraabivad maa seest välja mingeid munasid. Valgeid nagu kanamunad. Mindi siis šamaani käest küsima, et mis munad need on. Mine võta nüüd kinni, kas oli šamaan botaanika huviline ja nuputas ise selle välja või küsis oma targalt nõuandjalt, sealt pilvepiirilt. Igatahes tänapäevase selgituse järgi punase kärbseseene niidistikku tekivad kevadeks  ilusad valged ja korrapärased, kanamuna kujulised munad. Kui seen hakkab kasvama, siis see muna läheb justkui pooleks ja ülemisest poolest tekib kübar, mille pind värvub punaseks. Muna rebenemise tükkidest jäävad aga kübarale peale valged täpid. Šamaan maitses ka neid munakesi ja toime oli täpselt samasugune. Miks me sellest mitte midagi ei tea.
Aga sellepärast, et kogu see tarkus tuli hiljem kõik välja ja tekkis konkureerivaid šamaane.
Ega siis kõik inimesed ja šamaanid ei ole kunagi olnud ainult heasüdamlikud ja inimesi aitavad.
Mõni ahnem ja kavalam tegi sellest konkureeriva õpetuse. Kirjutas kogu selle ajaloo, omakasupüüdlikuks ringi. Hakkas kõiki neid, kes asjast midagi teadsid, tuleriitadel põletama.  
   Lõid vanajumala poja risti, kui ikka lõid, või lihtsalt ütlevad ja hirmutavad meid.  See aga lõi selle jama peale käega ja läks papa juurde tagasi.
Nüüd need konkureerivad šamaanid kaaperdasid ja peitsid ära kogu info, kasulikest asjadest.
Ütlevad, et neid seeni ei tohi maitsta, need olla mürgised.
Mingi jant käib ka ühe väljamaa taime ümber ka, mida saab suitsetada, sisse võtta ja peale määrida, aitavat saja tõve vasta.  
Nüüd nad teevad näo ja jutustavad meile lugusid taevataadist ja ilmade loojast ning tema pojast, on üle võtnud kõik vanarahva pühad paigad ja ehitanud sinna peale omad kirikud ja loodavad, et keegi nende õpetusi kuuleks ka.
 Peale selle. Need kõige suuremad „valešamaanid“, kes on ennast istutanud Kuulsa Rooma keskele väikesesse oma riiki, kaaperdasid ka endale uhked punased kuued, mille alt paistavad valged seeliku moodi seenejalad.  Ühed sellise väiksemad šamaanid käivad aga ringi selliste kalapeade moodi mütsidega. Miks??   Aga see on jälle üks omamoodi muinasjutt.
Viktoriini küsimus lugejale – kui sõiduauto taga kapotil on näha kleepsu - kala kujutisega siis, kes on roolis???   Ei ole õige vastus, et – kalamees.   Hoopis on mingit sorti pühaisa jälle. Neil on kasutusel omad märgid.
   Kui aga inimesed ei taha selliseid „muinasjutte“ kuulata, siis võtavad mõõgad ja raiuvad kõik uskmatud maha. Nüüdseks on aga aeg sealmaal, et ka taevataat teab, kes on heasüdamlik rahvaravitseja ja kes omakasupüüdlik tule ja mõõgaga mees.   
Ainult vahest veel kisub inimesi talvisel pööripäeval vanarahva pühadesse paikadesse ja praegustesse kivikirikutesse, sest kust see inimene ikka teab, kui šamaane enam palju ei ole.  
Aga tuttav tunne ehk siis esivanematele tuntud, tajutav energia on neis paikades ikkagi olemas.  Siia lõpetuseks jääb veel sellest loost kaks saladust.

Kes need suured Tõllud, Kalevid, Lindad ja Piretid olid. Ja ka see mees ikka käis Maa peal, kes väidetavalt puusse naelutati.
 

 Nüüdisaegne ajalugu
 
Jõuluvana kuju ja isik on sajandite jooksul mitmel korral muutunud. Algseks kingitoojaks, kellest jõuluvana kuju välja arenes, on peetud piiskop Püha Nikolaust, kelle kuju on samuti läbinud pikema arengu. Igatahes on tema särav piiskopirüü vahetunud sinise, musta (puritaanid), rohelise ja punase mantli või poolkuue vastu sõltuvalt rahvast ja ajastust. Ka tema liikumisviis on mitmel korral muutunud. Madalmaadest pärineb kujutelm põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb. Selline kujutelm on pärit 19. sajandist. Esimene kujutelm on tuge saanud mitmelt kirjanikult, sh Clement Moore’i luuletusest "Öö enne jõule" , kus leiduvad kõik loetletud motiivid. On arvatud, et luuletus sai nii kuulsaks, et seda oskas 1830. aastatest alates peast iga ameeriklane.

1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kingi nimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.

Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas, saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.

Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed, sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.

Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.

1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokki kingitoojat asendanud.

Allikas: folklore.ee

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar