KAS ELU ON AINULT VABAAJA VEETMINE.

  Iga kord kui teen lahti teleka, raadio, Delfi või kui kohtan kedagi, siis kogu aeg tuleb nendest „infoallikatest“ üks ja sama jutt ehk täpsemalt öeldes – hala.

Kogu aeg on üks ja sama jutt; ei ole raha, ei ole aega, ei ole võimalust minna puhkusereisile, laen on kukil, tervis lonkab, venelased ründavad, lääne pankurid on „puugid ja parasiidid“, lapsed haiged ja nii edasi, lõputu arv halamisi.

Isegi sellised mehed halavad, kes on aastaid tegelenud oma „sisekosmosega“ ja „väliskosmosega“ .  Olen minagi tegelenud mõlema nende viimasega ja ka nende eelmiste haladega. 

Nüüd aga ühel hommikul, selitades voodis tuli soov, selle jutu sisse ära vormistada üks mind pikka aega painanud mõte või isegi mõistatus.

Kui minagi olid töötanud palehigis oma kolmkümmend aastat ja „ei tea kellele“.

Alguses Brešnevile, siis vahepeal paar aastat endale, siis kuusteist aastat tuttavatele koolivendadele, sest ma ei viitsinud ise mingit firmat luua ja nüüd lõpuks töötan jälle endale. Töötan ainult suvel ja siis nii kõvasti, et talvel saan võtta vabamalt ja kirjutada raamatuid.

Nüüd siis tekkiski imelik mõte, et – „mis on elu mõte“.

Aastavahetusel tuli ka Monty Paytoni sama nimeline film telekast.

 Need ka seal humoreesitserisid, lahe sõna sai siia, selle mõtte üle.

Ma kirjutasin oma esimese ulmeraamatu ajendatud sellisest mõttest, et mis juhtuks, kui maailmas ei oleks enam duaalsust ehk siis valet, oleks ainult – õige – ja kõik inimesed käituksid ühtemoodi ja ainult heatahtlikult.

 See oleks ainult siis võimalik, kui kõikide inimeste vahel oleks kerge telepaatiline side ja kõik saaksid kohe aru, kui keegi tahab teisel - „perset lohku tõmmata“.

Siis ei oleks valetamist ja petmist.  Mis siis juhtuks????

Siis kaoksid ära sellised asjad nagu: varastamine, valetamine,  röövimised, tapmised, peksmised  ehk siis kaoksid ära sellised ametikohad nagu: poliitikud, politseinikud, vanglad, kohtunikud, sõjaväelased, pankurid, suurtöösturid - kes toodavad inimesele mittevajalikke asju, ja tuhat teist veel sellist „parasiiti“.

Kui tegeleda üsna pikalt sellise mõttetegevusega, siis juhtub selline kummaline asi. 

Mõistus selgineb kohe nii palju, et hakkad märkama, kus meie elus pesitseb selline vale ja valskus, mida me peame nii normaalseks ja omaseks ning me hakkame kohe kaitsma neid seisukohti, mis tegelikult töötavad meie heaolu vastu.

Näiteks on meil selliseid arvamusi ja kui nüüd keegi seda loeb, siis ta hakkab ilmtingimata neid seisukohti  „igatipidi“  kaitsma.

Esiteks selline arvamus,  et - tervishoiu inimesed teevad meid terveks.

Siis see, et - haridussüsteemi inimesed teevad meid targaks.

Et - pankurid ja pangad on riigi omad  ja püüavad kõigest väest teha meie elu paremaks.

Poliitikutest ma ei räägigi, nemad teevad meie elu iga päev aina „huvitavamaks“.

Siis veel see, et - „pätid“ tekivad kodusest kasvatusest ja halbadest sõpradest ning vanglast välja saanud „ümberkasvatatud“ ilmakodaniku käekäigu eest hoolitseb riigiaparaat suurima hoolitsusega.

Sõjaväelased pidid meid kaitsma välisvaenlase vastu.

Ja tuhandeid taolisi veelgi.

Mis siin siis valesti on???

Niikaua,  kui meie kosmoses,  meie universumis,  meie galaktikas,  meie tähesüsteemis,  meie planeedil – seega Maal, ikka veel valitseb duaalsus – kahetisus – vastandlikkus – arusaamine ja arusaamatus, nii kaua me peame kogu selle jamaga jätkuvalt tegelema. 

Alustame sellisest jamast, et ühe liigituse järgi on maailmas kahte sorti inimesi.

    Ühed on sellised, kes käivad üsna teadlikutel esoteerilistel loengutel ja nende inimeste jaoks ei ole sellised terminid nagu elu, surm, sünd ja taassünd, hingerändamine, reinkarnatsioon, hinge igavikulisus jne, üldsegi mingi probleem.

    Ja teine hulk inimesi on sellised, kes hakkavad siis hullusti värisema, kui rääkida elude vahelisest elust. Need vaesekesed kardavad kõige rohkem surma ja kui püüda neid lohutada, et sellist „hingede vabrikut“ ei ole isegi Piiblisse kirjutatud, mis tiksutab miljardeid hingi – „ühekordseks kasutamiseks“ nagu kondoome.

Aga hiiglama pull on see, et need mõlemad kategooriad pidevalt mõtlevad selle peale – Mis on elu mõte.

Mis ta siis on ??????

 

ELU MÕTE ON  –  VABA AJA  VEETMINE !!!!!!!!!!!!!!!

Selleks, et seda selgitada tuleb kirjutada kaks lugu. Üks neile, kes on „kondoomid“ ehk siis ühekordsed Maa elanikud.

Ja teine lugu „teistsugustele“ – ebanormaalsetele.

 

VABA AJA VEETMISE KIRJELDUS „NORMAALSETELE“.

Seega siis, inimesed kes arvavad, et nad elavad oma elu siin ja praegu, ainult selle elu ja muud pole ning ei tulegi.

Need inimesed on hästi „virgad“, õpivad koolis korralikult ja usuvad vanemate ning targemate inimeste juttu, et mida kiiremini ja rohkem töötad, seda tõenäolisem on Vanapagana moodi mõeldes – „Õndsaks saamine“.  

Sellise ideoloogia põhikreedo seisneb selles, et – kellel on surres rohkem asju.

Põhiarvamus on see, et tuleb teha hästi palju ja väga efektiivset – tööd.

See tähendab seda, et tuleb hästi palju kaevandada ning hankida planeedi seest ja pinnalt ressursse ning nendest väärt toorainetest toota sulasitta kirjaga – Made in China.

Neid samuseid ühekordseid kondoome. Kasutame ära ja viskame minema.

Kleit ühekordseks presidendi vastuvõtuks, lastele jõulukingiks mingi plastmass plärakas, auto ainult viieks aastaks, uus „iphone“ – kaks uut mudelit aasta jooksul ja nii edasi totraid tobedusi.

Mis siin siis valesti on???

Valesti on see, et meile on majandusest räägitud totaalset muinasjuttu.

Seda tehakse selle pärast, et inimesed ei viitsi puhata. 

 Elu mõte on vaba aja veetmises.

Planeedil on enneolematult palju inimesi ja kuna neid on nii palju, siis nad kõik tahavad midagi teha. Millega nad kõik tegelevad siis.

Nad tegelevad tegelikult vaba aja veetmisega, sest sünnist alates me tegelikult veedame siin imelikul planeedil oma vaba aega.

Paljud tegelased planeedil oskavad seda ülihästi.  Nendeks on igasugused kaunite kunstidega tegelejad.  Kunstnikud, luuletajad, muusikud, kirjanikud, sportlased, ilmarändurid, taimede ja loomade uurijad ja muud omast arust – teadlased.

Ühesõnaga sellised inimesed, kes tegelevad sellega, mida nad teeks isegi siis, kui selle eest ei antaks raha ehk siis need tegevused, mida inimesed nimetavad – hobiks. Ma olen aastaid imestanud, kuidas saab Iff laulda mitukümmend aastat järjest ühtesi ja samu laule või  Anne ja „Jätke võtmed välja poole“.   Aga vot saavad, sest nad teevad seda isiklikust huvist ja ega nad „tööle“ ikkagi ei läheks.Targad tegelased, ja mis peamine: neil on püsivust tegeleda – vaba aja veetmisega.

Teised inimesed, kes on juba noorest põlvest ära traumeeritud sellise häbematu valega -  „ega sinul küll nüüd mingeid andeid ei ole ja mine tööle“.

Mis see tööl käimine siis on???

See on vaba aja veetmine.

 Nüüd need inimesed, kes on endale loonud sellise elu, et – äri tegemine ehk raha loomine või siis raha joonistamine, on väga lahe ja las teised rügavad ning nende paljaks varastamisega ehk „alampalk“, sellega on ju väga lahe ära elada.  „Ega sinul nüüd küll sellist annet ei ole, et sinust mingi ärimees võiks saada“ – mine tööle. 

    No töötad siis nüüd, oled vahest isegi „austatud“ töömees aga miks su särk on pidevalt higini ja miks  majanduskasvu indeks ei kasva, et saaks teile paremat äraelamist kindlustada. Selleks peaks korraks pilgu treipingilt üles tõstma ja läbi lugema mõne raamatu.    „Ega sinul nüüd küll mingit sellist annet pole antud, et sa peaksid mõnda raamatut lugema“ – mine treima.

Ja kui saabub aeg kondoom minema visata, siis pannakse künkale marmorplaadike kirjaga, et nüüd võid „Rahus Puhata“.  

Teine lugu siis neile, kes usuvad või isegi teavad – mis on elu mõte.

ELU MÕTE EI OLE TÖÖD TEHA, VAID VABALT VÕTTA.

Need inimesed siis, ilmselt kuskilt sisemusest, on endale selgeks teinud sellise ülima tõe, et – ükskõik kui palju sa rügad ega elu sellest sisukamaks ikka ei muutu.

Kui inimene lihtsalt ei oska vabalt võtta, siis ta ise korraldab oma elu selliseks, et - ikka oleks mida teha.  Ta pidevalt viriseb, -  tööd on nii palju, et kohe kuidagi ei jõua ära teha.

Töö ja kodu koristamine ning remontimine ja uut autot on vaja.

Selleks, et uut autot saada, on vaja liisingut ning rohkem tööl käia. Selleks, et aga tööl käia on jälle pidevalt  uut autot vaja. Vaja oleks suur maja ehitada, sest lastel on oma tuba vaja ja siis umbes kümne aastapärast nad lendavad peast välja ning siis on seda kolakat vaja jälle kütta.

Kaks tudikest tadivad suures majas ringi, teevad kõik aeg tööd ning puhata pole jälle aega.

Aga kuidas saaks teistmoodi???

Istu maha mõtle järgi ühele vahvale filosoofilisele mõtteterale – „kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“.

Ikka see sama prügikast.

 Ostad mingit suvalist sitta ja selleks see, seal prügimäel, ükskord jälle saab. Ma lausa imestan milline on inimene, mina ka seal juures.

Inimene on enamalt jaolt – lühikese mäluga, oma vigade analüüsivõimeta, kergeusklik, oma vigu varjav, teiste vigu märkav, uhkeldav, jõulude aegu priiskavalt kaasatundev, oma vähese raha üle hädaldav, pime, ajudeta, kopeeriv, kritiseeriv, põhimõttekindel –  töörügaja.

Kust kohast küll selline kondoom välja võeti või loodi.

Loodi – ei loodud, kõik see mis on, on olemas – see on lihtsalt olemas ja me lihtsalt peame kõike seda kogema. Ilmselt iga hing on, või siis peab veel, kõike seda kogema. Elu on mäng ehk siis, mis see  ajaveetmine muud on, kui et – mäng.

Ka mängida saab erinevalt moodi. Ainult lapsed liivakastis mõistavad seda – Lapse töö on mäng.

Lapsed liivakastis proovivad läbi igasuguseid variante. Üks on virk ja teeb ilusa liivalossi.

Teine tuleb ja hakkab oma territooriumi ja vaateid kaitsma ning lõhub selle ära.

Siis on vaja targemat vahekohtunikku, kes annaks annekteerijale pepu peale ata-ata.

    No üks lihtsalt oskab vabaaega rahulikult veeta. Teine seda ise ei oska, kuid selleks, et igav ei hakkaks, siis tuleb midagi „põnevat“ välja mõelda.

Kõik jamad, mis inimesed täiskasvanuna on endale korda saatnud, on ta teinud endale ise – igavusest.    Ta ei oska muud moodi vaba aega veeta, sest programm töötab – sa pead olema keegi ja sa pead töötama.

Mida me saaksime teha, et elu oleks huvitav ja vaba aeg hästi veedetud.

VOT SEE ONGI KÕIGE SUUREM KÜSIMUS JA SALADUS.

Kui mõelda hästi järele ja kohe nii kindlalt, et mida ma tegelikult tahaksin elus teha, siis kui ma –  ei peaks tööl käima.

No fantaseerimise mõttes. Mida ma siis teeksin???

Siis ma läheksin reisile ja reisiksin hästi palju.

Mis reisidel tehakse või nähakse. Loetleme ülesse.

1.       Vaatad looduskauneid kohti.

2.       Sööd.

3.       Jood.

4.       Puhkad – päevitad, lebotad, ujud või teed muud sellist kerget kehalist tegevust.

5.       Kuulad kohalikku muusikat.

6.       Vaatad etendusi.

7.       Pidutsed.

8.       Tegeled spetsiifiliste ekstreemsustega.

9.       Uurid kohalikku ajalugu

10.   Kohtud huvitavate inimestega ja vestled nendega.

11.   Ja mõned erilisused on ilmselt veel.

Ja ongi kõik.  Kui kaua me suudaks sellist reisimist taluda.  No ütleme, et näiteks - vitaalse seitsmekümne aastani.

     Siis me tegeleme ju veel ka koduses elamises paljude asjadega, mis ei ole tegelikult ju töö.

Mängime  pille ja mänge, laulame, tantsime, joome ja pummeldame, vaatame teatreid, kinosid ja kontserte, telekat ikka ka.    Oh, tuhat pisemat meelelahutust on ilmselt veel.

Ja nüüd jõuame sinnani, mida oligi tarvis tõestada – MOTT.

ME EI OSKAGI ÜLDSE VABA AEGA VEETA!!!!!!

Ehk siis ilmselt need inimesed, kes ei oska oma teadlikust ja liikumisvõimelisest, nii umbes seitsmekümne aastasest, elust leida ülipikka vabaaja veetmise vormi, need ilmselt käivadki – TÖÖL.