KAS INIMENE ON PIDEVALT „PURJUS“ JA „MÄLUAUGUS“.

Tekkis nüüd jälle mingi huvitav mõte.

Kas inimene elades planeedil Maa on pidevalt purjus ja mäluaugus???

Lähtume jällegi sellest samast jaotusest, et inimesi võiks jaotada kaheks leeriks.

Ühed on siis need, kes ei usu midagi ehk on skeptikud- eitajad.   (mida oma silmaga pole näinud, seda ei ole olemas).

Ja teine leer on skeptikud - esoteerikud - kontrollijad   (pole küll näinud ega tunnetanud, kuid ega päris välistada ka ei saa).

Mina olen olnud, mõneti olen ka praegu, neid mõlemaid.

Paljud on minult küsinud, et kust kohast kõik need mõtted ja lood sünnivad, inimese seest kes varem pole kunagi ega midagi kirjutanud.

Eitaja seisukohast võttes on selline asi võimatu. Kui ikka sünnist saati pole annet antud, siis seda ka ei tule.

Esoteerikuna aga ma olen õppinud, praktiseerinud, harjutanud ja kohati isegi sundinud ennast tegema ja mõtlema teistmoodi.

Miks mulle seda vaja on olnud ja mis sellest ka kasu on.

Kuna enamus inimese elust on – mäng.     Siis mängu mõtte seisneb – mänguilus.

Eitajad ka mängivad, kuid nende eitamise mängu omapära seisneb selles, et seda mängu saab mängida hästi pikka aega – praktiliselt elu lõpuni ja ilmselt on „ühekordse“ inimese elu, lihtsalt üks elu enne, kui tuleb teistsugune mõttelaad.    Elu seegi.

„Teistimõtleja“ on aga selline tüüp, kes pool elust proovib ühte ja siis, pärast midagi muud.

Mina siis olen nüüdseks proovinud mõlemat. Alguses tundus esoteerika selline – põnevalt saladuslik. No kujutad ette, et on olemas – nõiad, maagid, selgeltnägijad, posijad, usumehed, šamaanid, muinasjutud, müüdid, iidvana ajalugu, tänapäeva ajalugu ja mitmeid kordi meie petmiseks ümberkirjutatud ajalugu, äri ehk lihtsate inimeste sulaselge paljaks röövimine, siis veel igasugused vandenõud, mõrvad, atentaadid, sõjad, inkvisitsioon ehk nõidade põletamine. Oh jah, ja tuhat teist uskumatult põnevat trilli- tralli siin Maakese peal, kõik need lõputud aastakesed.

Mis nüüd siis on?

Midagi ei ole. Tuleb välja, et kõik need on olemas ja rohkemgi veel.

Kõik mis on olemas, see on olemas ja inimene ei pidavatki midagi suutma ise välja mõelda, sest kõik see, mida inimene suudab välja mõelda ja leiutada, see tegelikult – on juba olemas.

Võtame kas või meile teada oleva füüsika seaduse, et miski energia ei kao kuhugi vaid see muutub lihtsalt teistsuguseks energiaks.

Nüüd võtame sellise „tugeva“ ja „omastarust“ tegija sensitiivi, kes üritab lahendada teie probleeme või tervendada kedagi, siis ta pidevalt väidab, et ta liigutab meie energiat.

 Nüüd on uskmatul-skptikul suu ammuli ja ime küll, kuid vahest lähebki paremaks. Ime või??? 

 Ei ole ime.

MEIE ISE LIIGUTAME IGAPÄEV, KOGU AEG JA LÕPMATUS KOGUSTES – IGASUGUSEID ENERGIAID.

Miks  ja mis moodi me oleme „PURJUS“???

Kui ma olin noor poiss, siis ma elasin alevikus ja kõrval tänava tagant algas üks väike metsake.  Selle metsakese keskelt viis läbi kruusane laiem tee, mida mööda said liikuda need vähesed autod, mis siis olemas olid.

Seda teed võib  kujutada teena – mida mööda kulgevad „purjus“ inimesed.

 Sisse sõidetud tee, mis viib – kuhugi.

Mulle meeldis aga kulgeda sellelt teelt hoopis teistesse suundadesse. Ma kollasin terve selle metsa läbi – kusjuures enamuses üksinda. Ma leidsin igast situatsioonist omale uue tegevuse – ehk siis mängu. Ujutasin ojas laevukesi, pildusin nuga märki, lasksin vibust nooli, käisin ujumas, hulkusin ja vaatasin oja kaldal selitades erineva kujuga pilvi ning mida iganes veel, millest tänapäeva noortel poistel pole aimugi. 

Hiljem juba suurema inimese elus õppisin ära, kulgema sellistel - sisse tallatud teedel. Koolid, abielu, töö ja kohutused.

Nüüd aga mingil ajal ma tajusin, et selles „normaalse elu“ metsas, need tavalise inimese teed ei viigi mind edasi, nii huvitavalt kui ma tahaks.

Tuli meelde siis, ilmselt mingil hetkel, et metsas on ka huvitavamaid kitsaid uurimata radu ning maastikku.

"Purjus“ oleku tüüpilised tunnused on järgmised.

1.       Peale viiekümnendat sünnipäeva märkad, et tervis on nii käest ära, et tsut-tsut ja järgmine hetk on kohe käes – mingi „parandamatu“ ja tappev haigus.

2.       Pere kooselu süsteemidest ei saa absoluutselt aru. Tahaks, et kõik oleks korras, kuid pidevalt on mingid jamad ja arusaamatused.

3.       Peamine teema mis kummitab, peaaegu igajumala päev, on – raha.

4.       Vabaaja veetmisega tekib probleeme. Kas ei jätku aega või ei oska enam mitte midagi lõbusat ning huvitavat välja mõelda.  

5.       Põhiliseks tegevuseks kipub kujunema igasugused koosviibimised – koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

6.        Põhiline tunnus on aga selles.   Ükskõik millest, kuskil ja iganes juttu tuleb, kogu aeg on ainult üks vastus – ma ei saa aru, mis Maailmas toimub, või lihtsalt - ma ei tea miks.

Kas tead – ei saagi, sest kõik need teadmised ja tegevused,  mis meid toovad sellesse punkti kus me hetkel oleme – ja mis meile sellel hetkel EI MEELDI, siis kõik need tegevused ei ole olnud need, mis on meile vajalikud ja õiged.

See tähendab et - kõik see, mis me siiamaani tegime või teadsime, ei vasta tõele – minu tõele.

Kui mul on tõsine soov saada terveks, rahakaks, armsaks ja teadlikuks – siis on mul IGAL, (just sellel hetkel), ajahetkel võimalus – KÕIK SEE ÄRA MUUTA.

 Kuidas  "purjus" inimene kulgeb?

 Tee on ees, tema aga tuigerdab ühest teeservast teise ja ühest kraavist teise. Püherdab ühe kraavi pori sees, rapsib, kui silm veel seletab, pori pükste pealt maha ja põmmdi teisele poole kraavi, veel hullema pori sisse.

Tihtipeale astub veel ka ühte ämbrisse ja siis teise nii, et ämbrid muudkui koliseval jalge otsas. Siis ta vannub roppude sõnadega ja süüdistab kõiki ja kõike oma liikumise takistamises.

„Raudpolt“ seadus on see, et kui midagi muudad, siis kõik muutub. Keera ainult rooli vähegi sinna suunda, kuhu võiks minna.  SAA KAINEKS.

Purjutamise ja eriti liigpurjutamise järelnähuks on mäluauk ehk „mälukas“.

Kui meil on selliseid purjus oleku tunnuseid, siis on kindel, et me oleme vanade tõekspidamise mäluaugus.

Me pidevalt midagi mäletame, mälume neid mäletamisi,  arusaamata et midagi on valesti.

Ei saagi saama, sest me ei mäleta midagi ja me oleme isegi selle ära unustanud, et me ei mäleta seda – et me ei mäleta.

Nüüd kui istuda või siis lebada haigevoodis, me üritame meelde tuletada, mis on olnud meie elusooviks, mis tegevusi me oleme teinud ja mis on valesti läinud.

Ühesõnaga, me üritame meelde tuletada - miks me siin oleme, mida me oleme valesti teinud, tegemata jätnud ja kuhu see jama võiks edasi viia.

Kui meenub midagi – ehk siis hakkame mäletama seda, et me oleme midagi olulist ära unustanud, siis ongi veel keerulisem ülesanne – hakata meelde tuletame kõike seda, mida me PEAKS  tegelikult teadma ja mäletama.

Tihtipeale juhtub aga nii, et me oleme nende jamadega nii ära harjunud, et kui natukenegi paremaks läheb ja jalad kannavad, siis hüppame voodist püsti ja padavai sama raja peale tagasi.  Mäluauku.

Meenub ka selline näide; kui minu ema ja ämm vahest kokku said, siis põhiline teema seisnes selles – kui haige keegi on. Käis totaalne võidusõit, kumma haigus on ikka suurem. Kas nad siis tegelikult ei tahtnudki terved olla. Tahtsid küll, kuid hoopis suurem oli nende vajadus läheduse ja  eelkõige kaastunde vastu. Ka purjus heasüdamlik joodik pidevalt korrutab – „peremees, ära pahanda mu peale aga mul on niii sitt olla“.

Miks see lugu peaks tarvilik ja õpetlik olema. Ma kirjeldasin siin ühte keerulist teooriat.

See on nii „keeruline“. Selleks, et mälukast välja tulla ja kas või tibakene sellisest teooriast aru saada, selleks on seda teooriat vaja uurida pikka aega.

See teadja mees, kes seda mulle on seletanud, on ise niipalju kordi teistele seletanud, et – „ta saab juba ise ka aru, teised veel ei pruugi sellest niimoodi aru saada“.

Temal ja teistel taolistel jagajatel on omapära ja ka õigus selleks, et nad ei kipu selgitama arusaadavalt just neile, kes on ikka veel „mälukas mälukast“.

Ka mina ei malda seletada „purjus ja omadest tõekspidamistest lällavale mälukas  inimesele“,  mida ta peaks tegema.

Mina aga kogesin sellist asja, et kuna mul on veel võimet kirjeldada, „vahest“, keerulistest asjadest lihtsalt, siis ma siin kirjeldangi mõnda keerulist asja lihtsamalt ehk siis kujundlikumalt. 

Mulle anti veel ka üks kaunis mõte.

Kui inimene „magab“, „on purjus“ või „mälukas“,  siis teda ei ole mõtet hakata üles äratama nii, et kukun raputama või siis viskan ämbri täie külma vett krae vahele.

Mis selline ärkaja siis minuga teeb  - ilmselt annab „pasunaase“.

 Olen kogenud – nii nad teevadki, ( kui ma olen rääkinud või kirjutanud keerulisema raamatu või jutu, siis teised ei suuda seda uskuda).

„Äratama peaks sellist inimest – tasa-tasakesti. Kõditades sulega põske ja sosistades midagi kõrva sisse.

MIKS MA AGA PEAN SEDA TEGEMA.

Ega ei peagi.

Ma ei saa ju joosta tänavale ja hakata pasundama - „Ärgake“. Nagu mustade pükstega ja valge pluusiga „Vahitorni“ tegelased.

Ma ei peagi kellelegi midagi rääkima. Aga kui ma seda ei teeks, et ma vahest, tundes ära mõne inimese kes vajab midagi, püüan siis talle selgitada ning kui temas tekib huvi, siis „jätkub juttu pikemaks“.

Inimesed ON huvitavad. Isegi kõik need probleemid, mis neil kallal on – on huvitavad.

Male mäng, kui seal ei oleks probleeme ja kehva seisu – on igav.