Neljapäev, 26. märts 2015

KAS SURMAKUTSAR TULEB IKKA MUSTA MANTLI JA VIKATIGA.

  Mingil perioodil,  kui see inimesele peale tuleb, siis hakkab kogunema ühe teema kohta informatsiooni, erinevatest kanalitest.
See on muidugi jälle omaette teema, kust siis informatsioon just konkreetselt tuleb aga minu puhul on see absoluutselt kindel, et tuleb.
Mina seda kõike, oma enda peaga, välja mõelda ilmselt ei suuda.
Oli siis mul ühel üritusel kerge keskustelu, omast meelest teadja inimesega.
Igal inimesel muideks on tihtipeale oma kindlad arusaamised. Nende arusaamistega on aga nii, et kui inimene on omale teinud midagi selgeks ja veel „hullem“, kui ta ka midagi „näeb“, „kuuleb“ ja „teab“, siis juhtub temaga üks kummaline asi.     Endalegi märkamatult nad hakkavad rääkima absoluudis. Tekstis hakkavad domineerima sellised sõnad nagu: alati, ainult , kindlalt, kõigil, kõik, absoluutselt jne.
Selline kummaline omadus pidi olema omane ka naistele ehk siis tunnetusliku ajupoolkeraga kulgevatel inimestel.  „Sa oled kogu aeg tööl. Sa ei oska mulle kunagi midagi tarka öelda. Sa ei  üldse ei mõista mind.“
Mina kui meesterahvas, omast arust, isegi mõistan oma naist – vahest.
Nii. Ja siis see teadja inimene küsis rahva käest sellise küsimuse.
„Mida kardavad inimesed KÕIGE rohkem“.
No mina siis pakkusin välja oma versiooni ja mõned teised ka. Teadja aga arvas, et ainus ja õige vastus on selline.
„Kõige rohkem kardavad inimesed iseennast“.
Noh vastus pole ju paha ja ilmselt on erinevate juttude ja teooriate baasil võimalik ära seletada igat asja KÕIGE täpsemini.
Mis mind selle vastuse juures ei rahuldanud. Tõestada saab seda, et tegelikult vastavad inimesed sellele küsimusele hoopis teistmoodi.
Inimesed kardavad kõige rohkem – surma.
Mis värk selle surmaga siis on. Kõik teda kardavad, kuid miks.
Kuidas saab karta midagi sellist, mida ei saa ja polegi keegi absoluutse tõena suutnud tõestada. Tõestavad, ja seda ikkagi ainult endale, need inimesed kes on korraks surnud olnud.
Jutustasin mina ka korra ühe sellise inimesega ja sain väga huvitavalt teada seda sama, mida ma olin lugenud kahest raamatust. Üks Eben Alexandri „Teaduslikud tõendid taeva olemasolu kohta“  ja Annie Kagani kirjutatud raamat „Billy Fingeri elu teispoolsuses“.
Miks see teema on mind huvitanud. Ei ole huvitanud.
Siiani ma kartsin seda teemat ja iga kord kui käisin kiriklikul matusel. Pimedas, mustas (mustad värvid domineerivad), halavas ja manitsevas keskkonnas, siis mul ei olnud kunagi seal hea olla.
Isegi reisidel, kui kirikud on kinniste ustega ja mustad, on seal ebameeldiv olla. Vaid lõunamaades, kus uksed on valla, päike särab ja veidigi rõõmsam muusika kostub, enamasti väljastpoolt kirikut, siis on enam-vähem okei.
Miks propageeritakse seda, kõige kardetumat asja, kui suur kolli. Tuleb sulle üks kord külla, üks musta riietatud tont, vikat kaenla all.
Eben Alexander ja Billy Finger räägivad hoopiski teis juttu. Keda ma usun siis.
Ma usun oma sõpra, kes on seal käinud ja seletanud.
Samas selleks, et sellistki tunnetust saada peab endaga tükk tööd tegema. Palja, selge mõistusega ei saavuta inimene KUNAGI,  mitte midagi. Enamus meie hirme on meie endi pikaajalised kogemused ja programmeeringud kodus, koolis, telekas ja kogu info liikumise väljas.
Hirme saab, ei saa, ületada - iseseisvalt.
Parim vahend hirmude ületamiseks on informatsiooni, ja võimalikult laia põhjalise, kogumine.
Loed üht ja kuulad teist. Peas on aga justkui pudru ja kapsad.
Enamus inimesi lõpetab sellisel perioodil igasuguse adekvaatse analüüsi. Võtab endale SEISUKOHA ja edasi ei uuri ja teisi ka enam ei usu.
Lihtne soovitus inimestele, kelles on ikkagi veel mingi kübe uudishimu ja uurimiskihku - parim on järjekindlus.
 Isegi siis, kui tekib ajupõletik ehk tõrge ja apaataia, kogu sellest tohuva-pohust läbimurdmiseks, just siis on paras aeg edasi uurida ja lugeda. Omast kogemusest võin öelda, et minul see nii läks ja nüüd oleks nagu sellises seisus.
 Kui ma tahaks väikese puust paadiga murda läbi lõunamere saari ümbritsevatest murdlainetest, siis see vee tohuva-pohu on praktiliselt ületamatu. Kuid, kui on soodne tuul, paadil on puri ja aerud, kogemustega on leitud õige „üheksas laine“, siis kõikide nende koosmõjul on võimalik see mässav stiihia ületada, ja …
Nende murdlainete taga on tüüne, sinine, sõbralik laheke, kus saab juba rahulikult sõuda liivasele rannale ning pisut aega soojal rannal pikutada.
Vot sama asi on ka nende esoteeriliste, eneseabi ja muu tsoora-moora teooriatega. Peale seda kui mina, ühe või kahe aasta jooksul, käisin väga aktiivselt igasugustel koolitustel, seminaridel, loengutel ja filmiõhtutel  ning lugesin tuhandete lehekülgede kaupa, tuligi selline selguse hetk.
Sellel hetkel üks mu hää sõber ikka imestas, kuidas ma ikka jaksan kõike seda. Kuigi ma teadsin, et ta ka ise oli samasuguse perioodi läbi teinud. Siis nüüd ma ise ka imestan, kuidas ma jaksasin aga kuna tempo oli suur ja minu iseloom on ka selline, et kui midagi teha, siis ikka nii kaua kui jätkub – Õhinapõhist.
Nüüd olen siis rannas, pikutan ja vaatan pilvi.
 Hirmud on ületatud. Mitte et ma hirmu ei tunneks, kuid hea on see, et enamustele hirmudele on mul vastu saata teadmine, kust see hirm tuleb.
Hirm tuleb kuskilt ja kui ei ole talle saata vastu teadmisi, siis see hirm hakkab oma tööd tegema ja ka tervist järama.
Kuidas keegi saavutab selle, et ta hakkab aru saama hirmu tekkimisel seda, kust see hirm TEGELIKULT tuleb, see on iga inimese enda otsingud.
 Selle loo mõte siin seisneb lihtsalt selles, ikkagi väga lihtsas tões.  Seda saab ületada.
 Siin kohal hetkeks tuletan meelde veel igasuguste probleemide ületamise lihtsustatud skeemi. Kui on probleem või hirm siis selleks, et seda ületada tee kindlaks - enda seest.

1.       Miks see jama tuleb, kust ta tuleb ja mis tolku sinul sellisest jamast võiks olla. Kui kõikidele küsimustele kohe vastuseid ei tule, kuid on soov neist lahti saada, siis järgmine käik on:

2.       Selgeks teha, mida sa tahad TEGELIKULT.   Tegelikult, tegelikult, tegelikult ja veel kord tegelikult.

3.       Siis tuleb hakata koguma INFORMATIOONI, lugeda raamatuid, kuulata teisi ja ka teadjamaid inimesi.

4.       Ja väga kõvasti hakata TEGEMA midagi. Ükskõik mida. Kui midagi lähebki valesti, siis valesti läinud asi hiljem õpetab ja juhatab, kuni leiad midagi paremat.

Garanteerin – läheb paremaks.
Hirmude hulk hakkab vähenema tohutu kiirusega.
Kõige lõpus hakkab ära kaduma ka see KÕIGE suurem hirm.
Üks minu praeguse aja parimaid arusaamasid ehk siis teooriad sisaldab kummalist infot.
Me elame planeedil Maa, mis asub Päikese süsteemis, mis asub Linnutee galaktikas, mis asub meile teada või arvatavas universumis, mis asub mingis multiversumis, mis asub ilmselt veel kuskil, mis oma korda võib asuda veel kuskil jne.
Väidetavalt, meie päiksesüsteem ja galaktika asub kuskil universumi sellises osas, mis on energeetiliselt kinni, lukus, karantiinis või vangis.
Me oleme selles karantiinis sellepärast, et me oleme haiged. Haiguse nimi on mäluauk, skisofreenia ja tapahimu.
Milline haigla või vangla laseks vabadusse sellise patsiendi, kes arvab et, „parim kaitse on rünnak“ ja oma territooriumi ning vaadete kaitsmine saab olla ainult teise ründamine ja maha tapmine.
Maa iidne ajalugu näitab seda juba aastatuhandeid ja ilmselt ka miljoneid ( kes seda veel ei usu). Enamus asjapulki ise ka ei usu seda, kui lasta vangist pätt välja ja tal ei ole tööd, raha või elamisväärseid elutingimusi, siis selline inimene satub jällegi samale teele.
Selline inimene on padu-hirmul.
Sama on meie planeedi iga inimesega.
Kui sa oled sündinud vanglas või isolaatoris, siis pole meil õrna arusaamistki sellest, mis moodi võiks elu olla.  Ilma rahata, ilma tapmiseta, ilma hirmudeta.
See ja analoogilised teooriad Kõiksuse ülesehitusest ja toimimisest väidavad, et siin ja tulevikus on seda Planeeti muuta väga raske, kuigi midagi pidi juba minema paremuse poole. Lihtsam variant on harida ja „ravida“ ennast ja siis järgmistes eludes siit lihtsalt jalga lasta.
 Õpin vanglas midagi paremat, kui välja saan, siis jalutan sellest vanglast nii kaugele kui võimalik. Vangla müürid varisevad kokku alles, siis kui viimane „patsient“ selle seinte vahelt on lahkunud ning isegi vangivalvurid peavad oma elustiili ära muutma ja „ümberõppima“.
 Ukraina sõda ja ka kõik muud sõjad saavad lõppeda AINULT sellisel moel, kui kummaltki poolelt lahkub võimalikult palju võitlejaid ja keegi ei viitsi enam sõdida.  Just niimoodi ongi ära lõppenud enamus sõdasid. Rahvas väsib sõdimisest ära.
 Jama on aga see, miks sõjad ikka jätkuvad.
See seisneb selles, et pidevalt sünnib, „Kust Kohast???“, peale noori ja vihaseid mehi, kes jällegi tahavad sõdida. MIKS KÜLL?  Üks vastustest võiks olla selline.  Universumis ringi liikuvaid, hulkuvaid hingi on lihtsalt nii palju, et nad ei mahu kõik korraga sõdima, selgust saama ja vanglast jalga laskma. Või äkki on vastus selles,  need hinged on aru saanud, et siit universumikolka nurgast saab välja ja välja saab - mitte musta riietatud Surmakutsari saatel. Kuidas siit välja saab, seda ma veel väga täpselt ei tea kuid lootust on, kui mõned head sõbrad veel mitmeid kordi mulle seletavad.
Seal ei olevat must, kuigi olevat ka koht kus on must, kui sellest aga läbi saada, siis olla seal VALGUST ja värve ning helisid ja informatsiooni.
See teooria, et surmakutsar on vikatiga, ka selliseid teooriaid liigub kirjanduses. Miks ta just on must, kapuutsiga ning vikatiga, seda ma seletama ei hakka, sest need on vaid teooriad, mida on raske tõestada.
Hirmu ei ole olemas.
On olemas ainult emotsioon, mis tekib teadmatusest.
Äkki siis inimese kõige suurem hirm on hoopis see, kui temast paistab välja, et ta on liiga  - LOLL.
Ja sellepärast ta iseennast kardabki.
Aega läks aga ka sellisele variandile saime kinnituse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar