KAS MA OLEN INDIGO JA MIS MA SELLE TEABEGA EDASI TEEN.

 

Kui ma mõtlen tagasi oma nooruspõlve peale, siis tekivad üsna kummalised mõttekäigud.

Miks ma olen terve elu elanud just nii nagu see on läinud.

Miks ma noore poisina mõtlesin ja võrdlesin oma elu oma sõbra eluga.

Noores põlves elasin pealinna lähedal väikeses alevikus, kus tehakse tänapäeval pool Eesti õllest. 

Vot siis ma küsisin endalt, et miks mu isa läks nii vara „kõrgematesse sfääridesse“ ja miks mul on ainult ema, kes eriti palju ei teeninud, kuid millestki olulisest polnud ka puudu.

Miks mul ei olnud selliseid vanemaid ja selliseid võimalusi kui mu heal sõbral, kelle kaks vanemat töötasid teaduslikus asutuses ja nende elamine oli asju ja raamatuid täis.

Pidi kuluma veel palju-palju aastaid, enne kui ma sain aru, et ma olin selle kõik endale ise valinud.

Ja kui ma seda nii ei oleks valinud, siis oleks mul olnud hoopis teistsugune elu.

Aga mis mu senisel elul siis viga on. Vigu on olnud, aga kellel ei oleks olnud vigu.  See ei ole võimalik.

Kooliajal ma ei tundnud sellest puudust, et mul polnud mitte ühtegi sellist asja, milleta teised noored omast arust iialgi hakkama ei saa. Mul polnud oma makki ja jalgratast, peres polnud autot ja kõike - kõike muud - „hiiglama vajalikku“.

Koolis ma ei viitsinud eriti õppida. Ma olen terve elu koolides maha viksinud. Minu mõistusesse ei ole see kunagi mahtunud.  Miks peab inimene koolis kõik pähe õppima, selle asemele, et kõigest sellest lihtsalt aru saada.

Ausalt öeldes ega ma siis niimoodi eriti just ei mõelnud, vaid ma olin lihtsalt „pohhuist“. Tegin nii palju, et koolidest läbi vedada, ka kõrgkoolis.

Mul on lapsepõlvest alates olnud üüratult lai hobide rida. Üks ja igavene hobi on – raamatute lugemine. Neid ma olen lugenud sadu ja mitmeid sadu. Minu jaoks ei ole elus mitte midagi paremat, kui raamatute lugemine. Ja ma vihkan siiamaani sellist asja nagu on – kooli kohustuslik lugemine.

Ma sain koolis viis kahte selle eest, et ma ei lugenud kohustuslikku „Pal - tänava poisse“. Kuigi ma olin juba lugenud läbi pooled „Seiklusjutte maalt ja merelt“, siis seda ma trotsist ei lugenud. Palju aastaid hiljem ma lugesin läbi ka selle ja ma sain aru, et minu sisetunne töötas juba siis.  See on minu jaoks vastik raamat ja ka teema. Hiljem kui mu oma poeg pidi lugema „Kärbeste isandat“, siis ma hea meelega oleks selle raamatuga haridusministrile vastu lagipead lajatanud. Nüüd aga meie kahepalgelised koolitöötajad maadlevad „koolikiusamise“ ja „koolitulistamisega“.

Lugupeetud laste koolitajad ja vanemad, las lapsed loevad „Kapten Granti lapsi“ või „Viieteistkümne aastast kaptenit“ ja teisi normaalseid ning arendavaid raamatuid.

Siis ei oleks selliseid filme nagu - „Klass“.

Sama oli ka spikerdamisega. Ei saanud ma siis aru, ega saa ka nüüd, mis vahet on sellel infol mille me nagunii peale eksamist ära unustame, kas me tuubime selle pähe või vehime puskide pealt maha. (Ajuväline, ise koostatud ja läbi töötatud ning mingilgi määral mõtestatud informatiivne arutelu = spikker).  Me elame juba üsna mitukümmend aastat kosmose ajastus, kuid tuubime pähe sellist totrust, selle asemel, et lugeda, arutada ja leiutada tohutus koguses inimestele vajalikke asju. Kui lisada juurde ka see, et peale seda kui me kooli lõpetame, siis juba järgmisel päeval me VÕIME kasutada kõiki abimaterjale, lugeda teistele ette raamatutest tarku mõtteid, kasutada "pauerpointe" jne.

Ma olin ka laisk töötegija. Ei viitsinud ma kuskil malevas kapsaid kõblatada selleks, et jalgratast endale saada. Milleks?? 

Mul oli mets, jõgi, oja, talvel suusad, kuid mul oli ka see, millest tänapäeva poiss ei saa aru ka kõige suurema fantaasiaga. Mul oli igal ajal oma isiklik taskunuga ja üsna pika teraga. Siis veel õnneks selliseid lolle seadusi ei suudetus välja mõelda, mis praegu on. Miks see nii vajalik asi on.

Nooremale põlvkonnale võiks taskunuga võrrelda, selle tobeda masinaga mis kakub taevaselt satelliidilt igasugust tobedat infot enda sisse ja mida siis suure õhinaga üksteise vahel vahetatakse. Sõpradega????????  Sadade sõpradega, kelledest masina omanik enamust pole ihusilmaga näinudki. Uskumatu!!!!. 

Aga nuga. See oli vahend kuidas saada kõike seda, mida sai lugeda raamatutest, sest telekas oli 30 sentimeetrilise ekraaniga, mustvalge ning sealt tuli jama, ainult ühest ( kas saate ikka aru – TELEKAS OLI SIIS AINULT ÜKS KANAL) kanalist.

Kõik see, mida tänapäeva noor on omas elus näinud, selle muutis minu põlvkonna noor mees reaalsuseks metsas, rabas, karjääris – taskunoaga.  Taskunoa ja vahest mõne muu tööriista abil sai loodud lennukid, laevad, majad (onnid), vibud ja nooled, indiaanlased ja kauboid , maadeuurijad ja mereröövlid. Ühesõnaga kõik fantaasialased tegelased, keda me praegusel ajal, üha tobedamates variantides näeme telekast. Me kaugeneme reaalsusest.

Kuigi mina olen terve elu lugenud ulmeromaane. Ja nii pea, kui ma sellest kellelegi räägin, siis vaadatakse esmapilgul veidi võõrastavalt. Inimesed aga üldse ei aimagi, et poole sajandi tagune ulme on tänapäeval tegelikkus ja kordades veel rohkemgi.

Oli kord selline huvitav lugu.

Meie perel on pikaajaline sõprussuhe Soome perega.  Jukka sugulane töötas omal ajal Nokias. Ükskord külas käies seletas siis Jukka, et on välja tulemas „kännukas“ ehk siis mobiiltelefon, millel ei olevatki nuppe. Minu kui ulme filmide vaatajale ei olnud see mingi üllatus, sest igas vähegi tehnoloogilises ulmekas, tegelased liigutasid holograafilise arvuti ekraanil kujutisi ilma nuppudeta, vaid käsitsi.

Siis ma seletasin seda uudist oma poegadele ja need vaatasid mulle üsna mõistmatult otsa ja vehkisid käte-jalgadega, et - „ära hakka jälle oma ulmega peale“.

Nüüdseks on seis aga selline, et ma pole oma käega veel mitte kunagi neid telefone ise kasutanud.

 Arvuti on, kuigi ma ei mõista sellega muud teha, kui vajalikke igapäeva tegevusi teha, raamatuid kirjutada ja surfata, ikka selles samas ulme teemas.

Kõik see muu on minu jaoks aga – liiga igav. Nii pea, kui ma aga hakkan rääkima neid jutte mis ma ikka olen rääkinud, siis inimesed vehivad ikkagi käte-jalgadega, et „ära hakka jälle oma ulmet ajama“.

Kuna see on lühijutt ja kõike ei saa kirja panna, siis siia juurde veel.

Ma olen õppinud põllumajanduse inseneriks, sõitnud igasuguste masinatega.

 Ma olen joonistanud ja joonistan vahel ka praegu. Ma olen proovinud mängida kitarri aga see oli – igav. Ma olen tegelenud leiutamisega ja igasuguste asjadega, mis teevad minu elu kergemaks, sest töö ja eriti raske töö tegemine, on higistama ajav ja – igav.

Ma olen remontinud vanu autosid ja tegelenud poole oma elust autospordiga. Ma olen korra lennanud purilennukiga, sukeldunud paar korda ja Egiptuses sõitnud väikese allveelaevaga (20000 ljööd vee all). Kanuutanud Võhandul (indiaanijutud). Ikkagi kõik see on - igav.

Siis mingil hetkel hakkasin tegelema müstika, vandenõu teooriate ja muu esoteerika.

Vot see värk on juba põnevam.  Kes ehitas ja kuidas, Egiptuse ja ka muud püramiidid. Mis tekste sisaldavad need tekstid, mis on seal seintel kirjas. Mis toimus Roswellis ja kas Kuu on ikka taevakeha. Mis on kvantfüüsika, vabavoolu generaator. Kas gravitatsioon on tõmbejõud või hoopiski tõukejõud. Kas vabamüürlased ise ka teavad, millega nad tegelevad. Mis on vibratsioonid, sagedused, kvandid, kvargid, tihedused ja dimensioonid. Kus on paralleelreaalsused, minu kõrgemad minad, juhid ja juhendajad ning kui suur jumal ma ise olen.

Milleks selline tekst, võib keegi küsida. Aga selleks, et nii paljudel inimestel võib olla selline tunne nagu minul ja paljudel, on selliseid lapsi kui olen mina olnud. Selleks, et aru saada pisut teistsugusest inimesest võiks edasi lugeda ja mõelda.

Nagu ikka spikerdan maha. (Alan Durier.  „Aeg on käes“)

INDIGOLAPSED.

Selliseid lapsi kutsutakse tänapäeval Indigolasteks. Indigolapsed on lapsed, kes esindavad uut ja ebatavalist psühholoogilist käitumismustrit, mida pole varematel aegadel laiemalt täheldatud ega dokumenteeritud, kuid nüüd on see informatsioon juba kiiresti ülemaailmselt levimas. (Ingigod hakkasid sündima alates 1960 - ndatest). (Mina sündisin 1960 aastal)

Selles raamatus on üsna pikk tutvustus. Toon siin kohal aga ära ainult indigoid tutvustavad jooned.

1.       Nad tulevad siia maailma, tunnetades enese kuninglikkust, tihti nad käituvad vastavalt.

2.       Nad usuvad, et väärivad siinolemist ning on üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga.

3.       Eneseväärtustamine ei ole mingi probleem. Nad räägivad tihti vanematele, „kes nad on“.

4.       Neil on raskusi alluda vastuvaidlematult autoriteetidele - sellistele, kes ei pea vajalikuks põhjendada oma nõudmisi ega tunnista valikuvabadust.

5.       Teatud asju nad lihtsalt ei tee, näiteks järjekorras ootamine on nende jaoks raske.

6.       Neid muserdab see, kui nad puutuvad kokku konservatiivsete süsteemidega, kus loova mõtte avaldamise asemel järgitakse  kindlaks kujunenud rituaale ja traditsioone.

7.       Nii kodus kui koolis oskavad nad leida olukordadele paremad lahendusi, mõjudes aga sealjuures sagedasti „süsteemipurustajatena“, kes ei suuda kohaneda ühegi süsteemiga.

8.       Nad võivad tunduda suhtlemisvõimetud, kui ei viibi just omasuguste seltskonnas. Kui nende kõrval pole kedagi, kelle on neile sarnane maailmatunnetus, tõmbuvad nad tihtipeale endasse, tundes, et selles maailmas ei mõista neid keegi. Seepärast on ka sotsiaalsete suhete loomine koolis neile üpris raske. Kuid eelnevalt mainitud, siis oleneb see seltskonnast.

9.       Nad ei reageeri korrale kutsumisele hästi. Lasevad selle kõrvust läbi või soovivad selgitust.

10.   Nad ei ole tagasihoidlikud teid, oma vajadustest teavitama. Kui nad üldse midagi vajavad. 

Olen ma siis täiskasvanud indigo???

Täiskasvanud indigosid iseloomustavad järgmised iseloomulikud tunnused. 

·         Indigod on intelligentsed, ehkki ei pruukinud koolis alati just parimaid hindeid saada.

·         Nad on väga loomingulised ja tunnevad naudingut ise tegemisest.

·         Nad tundsid (tunnevad) vastikust ja isegi põlastust paljude rutiinsete tegevuste suhtes.

·         Nad peavad alati teadma MIKS eriti kui neil midagi teha palutakse

·         Indigod olid koolis tõrksad, keeldudes tegemast koduseid töid ja eitades õpetajate autoriteeti, VÕI soovisid küll vastu hakata, kuid ei julgenud ja seda enamasti vanemliku surve tulemusena.

·         Nad võisid kogeda juba varakult eksistentsialistlikku depressiooni ja abituse tunnet, mis võis (ja võib veel praegugi) kõikuda kurbusest äärmusliku depressioonini. Täiskasvanud indogode puhul ei ole haruldane, et neil on esinenus suitsiidseid mõtteid ja tundeid juba kõrgkoolis või isegi nooremas eas.

·         Indigodel on raskusi teenindavatel töökohtadel töötamisega. Indigod ei kannata autoritaarsust ega kastisüsteeme üheski valdkonnas. Ei, ei, ei ja veelkord EI.

·         Nad eelistavad head meeskonda, kus kõik võrdselt ühise eesmärgi nimel pingutavad, juhtivaid positsioone või üksinda töötamist.

·         Nad  on teiste inimeste suhtes sügavalt empaatilised ja kaastundlikud, kuid samas natuke sallimatud rumaluse suhtes. Lisaks nad on julgustavad ja vaimselt kaasaaitavad!

·         Indigod võivad olla emotsionaalselt äärmiselt tundlikud ning kergesti nutma puhkeda (mida nad ei püüagi varjata). Teine võimalus on aga see, et nad ei ilmuta mitte mingisuguseid emotsioone (sest on ära õppinud oma tunnete täieliku varjamise)

·         Neil võib olla suuri probleeme viha ja raevu ohjeldamisega. See on tingitud „1000“ korraga käivast mõttest, ettenägelikkusest ja valikuteedest, mida nad ei oska kirjeldada, või ei vaevu isegi seletama. Kui nad hoiavad oma analüüsi enda teada, siis tekivad vihahood, sest isegi kui nad tahaksid seletada võimalusi ja põhjuseid, ning on oma mõttekäiku, siis selleks kuluks igavik, sest iga väiksemgi küsimus tekitab tuhandeid erinevaid vastuseid nende peas ja nad ei suuda seda seletada.

·         Neil võib esineda probleeme süsteemidega, mida nad peavad ahistavateks, vigasteks või mitte küllaldaselt efektiivseks, nt kõik poliitilised, haridusalased, meditsiinilised ja seadusandlikud süsteemid.

·         Neid iseloomustab eemale hoidmine poliitikast ja isegi viha poliitika vastu - selle põhjuseks on teadmine, et ühe inimese hääl ei määra midagi ning, et ka lõpptulemusel pole nii või teisiti erilist tähtsust.

·         Indigosid iseloomustab ka pettumus nn americandream`is  –  9,5 aastat karjääri, seejärel abielu, 2,5 last, maja valge puitaiaga jne. – või koguni selle täielik eitamine.

·         Lisaks tunnevad nad viha kui nende õigusi piiratakse ja hirmu või isegi raevu kõikvõimalike neid kontrollida püüdvate mehhanismide suhtes ühiskonnas.

·         Nad tunnevad põletavat soovi teha midagi, mis muudaks maailma paremaks. Neil võib olla takistusi selle „millegi“ äratundmisel. Neil võib olla raskusi oma rolli identifitseerimisega, sest vahel on tegemist millegi sellisega, mida veel olemas ei ole ning mida tuleb seepärast alles luua. Me ei suuda valida, oleme nagu kameeleonid, kes kogu aeg sulavad küll selle värviga, küll teise värviga. Ehk siis paljud meist ei suuda püsida kindlal ametikohal jne. Me ei suuda otsustada/valida, kes me olla tahame.

·         Indigod omavad sageli selgeltnägemis- või selgelt tunnetamisvõimet ning nende huvi vaimse maailma vastu võib avalduda juba üsna varases eas – 10 – aastaselt või isegi nooremalt.

·         Täiskasvanud indogodel oli vähe või puudusid üldse indigodest eeskujud.

·         Neil on väga tugev intuitsioon. Vahel nad ei usalda seda, kui läheduses olevad inimesed nende arvamused või sisetunded maha teevad. Siis nad hoiavad sees oma teada.

·         Ebasoodsates oludes kasvamise korral võisid neid iseloomustada ka ebastabiilne käitumine või keskendumisraskused – (tähelepanupuudulikkusse ja hüperaktiivsuse sümptomid), neil võib praegugi olla raskusi tähelepanu koondamisega, neile antud ülesannetele ning nad võivad vestluses hüpelda teemalt teemale.

·         Indigodel võib esineda ka ülemeelelisi kogemusi, nagu tuleviku etteaimamine, inglite ja teiste vaimolendite nägemine, kehavälised kogemused, häälte kuulmine, UFO-Tulnukate juhtumid jne. jne.

·         Nad võivad omada mõju arvutitele ja teistele elektroonilistele seadmetele, nt suudavad nad mõjutada arvutite tööd oma meeleoludega nii positiivsel kui negatiivsel viisil.

·         Nad võivad olla teadlikud teistest dimensioonidest ja paralleelsetest.

·         Seksuaalselt on indigod väga väljendusrikkad ja leidlikud, siis keelduvad nad seksuaalsusest üldse, kuna see on nende jaoks igav, või kuna nad on seadnud eesmärgiks saavutada partnerlussuhetes kõrgemat vaimset sidet. Ka võivad nad huvi tunda alternatiivsete käitumismudelite vastu.

·         Indigod otsivad oma elule tähendust ja püüavad mõista maailma. Nad võivad huvituda religioonidest, kuid jäävad harva ühe religiooni raamesse - see jääb neile lihtsalt liiga kitsaks. Nad ei armasta dogmasid ning otsivad tõelist vaimsust – jumalikkust, mis avaldub kõikides usu- ja filosoofiasüsteemides, tegelikult kõigis olemasolevas. Nad loevad meelsasti vaimse sisuga raamatuid ning neid tõmbab vaimsete gruppide poole, kus nende mõtlemisvabadust austatakse 

Kui Indigod saavutavad tasakaalu, saavad neist väga tugevad, terved ja õnnelikud inimesed, kellel on maailmale palju anda. Kuid selleni kulub aega!  Kui see on seda väärt! 

Miks seda lugu oli vaja kirjutada.  Paljud lapsevanemad arvavad, et kui tema laps on eriline, seda kiputakse pisut alavääristama. Pidades neid allumatuteks, arenematuteks kuni sinnani välja, et neile kleebitakse külge mingi tobe meditsiiniline termin – hüperaktiivne, siis asi on absoluutselt vastupidine. Just nemad, kes nii mõtlevad on hüperpassiivsed. Tiksu aga vaikselt mitte midagi erilist tehes oma surma poole ja siis on juba hilja kahetseda, oma tegemata tegevusi. Indigodel aga vastupidi, jätkub meenutamist oma pöörastest tegevustest ja teistele imestamiseks.