Kolmapäev, 25. märts 2015

KAS MASERATIGA SAAB MURUNIIDUKIT VEDADA.

  Sõitsin oma tööbussiga Rakverest Tartusse ja poole tee peal tuli mulle vastu üks auto.
Korraga ei mõelnudki midagi, kuid siis tuli mõte, et see auto oli Maserati.  Ka siis ei tekkinud veel mingisugust erilist emotsiooni.
  Hommikul ärgates aga hakkas mõte veerema. Ja siis kui sellest mõttest formeerus lause, et
„kas Maseratiga saaks muruniidukit vedada“, hakkas sellest lugu veerema.  
 Imelik mõte ja miks just selline.  Kes kogemata ei tea mis asi on Maserati, siis selgituseks, see on kallis sportauto.
  Kui nüüd loogiliselt vastata küsimusele: kas saab Maseratiga muruniidukit vedada, siis asjatundjad meesterahvad teavad vastust.
      EI SAA.
 Sellepärast, et Maserati pagasiruum on sportautol nii väike, et sinna muruniitja lihtsalt ära ei mahu. Isegi mina ei tea, kas see pagass on isegi nii suur, et sinna korralik golfivarustus ära mahuks.
   Seega siis, kui see vastus piirduks ainult sellega, siis saaks sellest loost õige lühike lugu. Tegelikult on lugu aga kordades keerulisem.
  Mul endal on ka sportauto, kümme aastat vana Honda Civic Type-r. Sellel on ligi sadaviiskümmend „kilo vatti“ ja seega paarsada hobust. Autol on luukpära ja kui tagumised istmed alla lasta, siis tekib sinna taha nii suur ruum, et kui sinna panna muruniiduk ja trimmer, spetsiaalselt pesemata dressipüksid, mis on mitmekordseks kasutamiseks muruniitmise juures, kanister bensuga ja tööriistakohver, siiski jääb veel ruumi üle ja saaks panna veel mitu kasti õlut, ujumismadratsi, grillkupli ning mida veel iganes.
       Miks just muruniiduk?
Aga sellepärast, et mul on Peipsi järve ääres suvila. Sai pool lollipeaga ehitatud ja nüüd kui ma pean tegelikult töötama just suviti, siis ei jäägi aega seal lebotada ja Peipsi järvest mõnu tunda.
Otse vastupidi, aega on nii vähe aga muru muudkui kasvab. Seega on sundus seda suvilat iga pooleteise nädala tagant külastada, muru niitmise eesmärgil.
   Lähen kohale tõmban muruniitaja käima ja hakkan niitma. Mul on seal naaber, omamoodi muhe mees, ikkagi kalamees. Tema mulle selle krundi ka müüs ja on olnud ka igati abiks, kui abi vaja on. Kui nüüd parajasti telekast mingit seebikat või krimkat ei tule, siis on naabrimees kõpsti kohal ja saab jälle paari nädala vanuseid lugusid pajatada. Ja siis, kui algab järjekordne „inimeste hullutaja“ või naabrimees läheb järjekordset Milsoveri mõrvarit taga ajama, siis saan muruniitja uuesti käima tõmmata.
  Kuna minu hoolsuse juures on muru järjekordselt nii pikaks veninud, et esimene kord tuleb niita „kõigekõrgema“ asendiga.
  Päike paistab, keha päevitab ja higistab ning mõned tüütud parmud närivad nahka. Tõmban platsile kolmveerand tunniga ringi peale ja nüüd ootab mõnu ees.
     Lämmijärv.
 Nagu nimigi ütleb, on see järv suve alguses teistest järvedest hoopis „lämmim“. Mulle meeldib ujuda ja kui vesi on lämmi ning järv veel ei roheta, need kes sama tunnevad need aimavad, et see on mõnus.
   Suvila krundile tagasi minnes lasen teinekord mingi siidri või lihtsalt vett ja teen mõnuga, enda topitud ehtsast tubakast, cafe  maitselist suitsu.  Ikkagi „minuta dlja sebja“,  nagu venelased ütlevad. Siis jälle muruniitja käima ja aste madalamaga jälle kolmveerand tundi.
   Vot ja nii suve jooksul õige mitmeid kordi.
   Noh ja mis siis sellest.
 
   Lugu on aga hoopis filosoofilisem.
  Vot selle Hondaga ma saan omale sellist „luksust“ lubada, et ma saan vedada muruniidukit. Aga Maseratiga seda ei saa.
  Kui mul oleks Maserati siis ……
  Siis minu elu oleks olnud ja oleks edasi hoopis teistsugune. Selleks, et saada Maseratit, ma oleks pidanud õppima või sebima endale hoopis midagi muud, mingi muu eriala või kooli.
  Põllumajanduse inseneri hariduse asemel ma peaks olema pankur, hotellipidaja, vaseärikas või vähemalt „viruärikas“.
  Ma oleks hulka aastaid pidanud susserdama ja vusserdama ning nüüd ma siis sõidaksingi Maseratiga.
    Mis siis oleks.
  Mul oleks Maserati aga mul ei oleks muruniidukit. Muruniiduk oleks muidugi ostetud aga see poleks minu muruniitja.
 Muruniiduk, murutraktor ja isegi elektrooniline murulammas oleks hoopis olnud minu aedniku oma.  
 Minu jaoks oleks see olnud mingi rida raamatupidaja kontoplaanides, koos amortisatsioonide ja muude kulukirjadega. Tõenäoliselt ma isegi ei teaks, mis marki ja mis värvi see muruniiduk välja näeb.  
 Maseratiga ei saa vedada muruniidukit, sest minu „autojuht-ülemteener-remondimees“ lihtsalt läheks hulluks kui tema hooldatud, pestud ja läikiva Maserati pagassi tahaks keegi toppida mingit musta ja vanast rohust haisvat muruniidukit.
     Mida veel.
 Ükski minu pankuritest, „nõndanimetatud“ sõpradest ei suudaks ette kujutada kuidas on võimalik ennast higiseks ajada muud moodi kui golfikeppi vibutades või skuutriga järvepeal möllates.
 Higi on töölistele, mitte Maseratimehele.
    Mida siis veel ei oleks?
  Ma ei saaks kunagi endale, ise, makaroni salatit teha kui isu tuleb. Täpselt sellise maitsega nagu mulle meeldib. Mitte nii nagu mis iganes linna, mis iganes tärniga hotelli hommiku buffees, lõpmata arv kordi, mitte minu maitse järgi makaroni salatit süües ja tarka nägu tehes, et on ikka vahva „gurmee“.  
  Ka ei saaks ma hommikul tõusta suvalisel ajal ja just siis, kui uni ära läheb.
  Ei saaks kobida alumisele korrusele, käia ära vetsus ja siis rõduuksest minna, mööda kastest rohtu oma kurgi peenrale ja tomati kasvumajja.
  Ei tea ilmaski Maseratimees mis tunne on lohistada jalgu külma kastese rohu sees. Mis sellest, et kui naine ennast voodist alla korrusele veab ja minu märgi ja rohuselisi jalajälgi suure toa põrandal näeb ja mida te siis jälle mõtleb. Just mõtleb, sest minu hurjutamisest on ta juba ammu loobunud.
  Kui mul oleks Maserati, siis mul poleks õrna aimugi, mis tunne on aasta jooksul mingi kogus numbritega värvilisi paberilipakaid kogudes, lubada omale mingi paar tuuri mööda kaugemaid, planeedi tundmatuid paiku.
 Samas ka mina ei saa aru, et kui ma ei viitsiks teha just niipalju tegemisi, mis toovad just niipalju paberilipakaid kui neid on ja neid oleks tiba vähem, siis ma ei peaks kolama kuskil muudes maades, selle asemel me käiks hoopis oma kodukoha kaunimates paikades.
  Kui palju peab käima kuskil väljas, teada saamaks, et oma riigi paigad on samasugused ja kohati veel paremad.
 Aga ma arvan, et kui mul oleks Maserati ja ma peaks aastas palju kordi lendama ja seiklema mingi umbmäärase suurema koguse pappi nimel, siis see oleks …..
 Kas keegi praegu arvab, et „viinamarjad on hapud“.
 On, on, viinamarjad on tegelikult ikka hapud küll.
 Võtame mingi noore pere. Millised on unistused Maseratimehe naise peas.
 Ta ju saab omale kõike lubada.
 Kui pangakaardil on vähem kui miljon, siis Maserati mees toksib sinna jälle ühe nulli juurde.
 Kõik oleks kena kui Maseratimees oleks ainult tihemini kodus.
 Kui Masertimehe perre sünnib lapsuke, siis „vaene“ Maseratimehe naine saab aru, et mees ei saagi tulla sünnitusele, sest vaja kuhugi võõrale maale, panga arupidamisele minna.
  „Vaene“ Maseratimees aga saab järsku aru, et tema ilus noor blondiin ei olegi enam sama mimm, kes oli varem, vaid ta on hoopis emaduse edendaja.
 Emaduse edendaja aga teatavasti ei saa enam nii palju „tähelepanu“ pöörata Maseratimehele.
    Mis nüüd siis juhtub. 
 Siis, skeeme on ju erinevaid.
  Kuna Maseratit ei pese Maseratimees, vaid seda teeb autojuht, siis Maseratimehe last ka valvab või kasib mingi tädike.
 Maseratimehe blondiiniga aga või juhtuda igasuguseid skeeme.
 Võib-olla ainus asi mis ei muutu on see, et kui Maseretimehe naise pangakaardil on vähem kui miljon, siis toksib Maseratimees jälle uue nulli juurde.
 Kui ma oleks Maseratimees, siis minu vanuses ma ilmselt ei teakski mitmes naine või mitmes peres on minu lapsed kasvamas.
     „Õnneks“.  Ma ei ole Maseratimees, kuigi ka minu naine tahab omale uut autot.
 Talle nimelt ei meeldi enam, minu kümme aastat vana sportauto, mis teeb liigseid tõmmekaid, pisut koliseb, on pidevalt igasuguste asjade vedamisest must.
 Seal on ka päris palju muruniitja alt tulnud rohuplärtsakaid.
   Nüüd ma siis mõtlesingi, et ostaks talle mingi Dacia Dusteri ja pole vaja muret tunda mingi Maserati pärast.
 Ise sõidaks aga oma vana „Taybiga“ edasi ja niidaks muru. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar