Neljapäev, 26. märts 2015

KAS TERVISE PARANDAMINE ON NAGU AUTOSPORT.

  Ma olen nüüdseks kirjutanud juba mitu raamatut ja enamuses on need kõik seotud tervise ja suhete parandamisega.
 Kuid raamatud on pikad ja selliseid analoogilisi raamatuid ning õpetusi on väga palju.
Neid on kohe nii palju ja erinevaid, et minul läks aastaid ehk täpsemalt öeldes - neli aastat, enne kui ma sain kokku enamuse informatsiooni ning nüüdseks võin juba üsna suure veendumusega öelda, et midagi väga põrutavat pole pikka aega juurde tulnud.
Kui tulevikus ei tule mingit suurt suuna muutust, siis ongi kõik see, mida ma praegu tean – ainuõige.
 
Aga alustame juttu hoopis autospordist, siis on arusaadavam. 
Mina alustasin autospordiga siis, kui ma sellest ei teadnud – MITTE MIDAGI.
Nägin ühel võistlusel suurt veoauto - bagi, mida hüütakse siiani – krokodilliks.
Kui ma seda kolakat nägin, ma armusin sellesse mõttesse ja kohe järgmisel nädalal hakkasin seda tegema.
 Otsisin raami, sillad, mootori. Ise painutasin kaared, keevitasin, värvisin ja valmis see oligi. Nii umbes ühe talvega.    See kõik juhtus väga sügaval „vene“ ajal.
Mul puudus igasugune tarkus ja teave, mida nimetatakse Now-How-ks.
Ma sain sellega sõita kaks ja pool aastat, siis kukkus SSSR kokku ning sinna jäi ka selle krossi tegemine. Ma lõikasin oma kätetöö vanarauaks.Tulemused olid suht keskpärased, kuid pulli sai palju.
Siis tegin veidi aega hiljem veel korra autokrossi, paar aastat.
Tulemused olid ikkagi keskpärased.
Mingi aeg hiljem, noorema pojaga tegeledes sain ma aru, kus peitub konks. Alguses me alustasime samamoodi - omaenese tarkusega. Poiss alustas vist 13 aastasena jäärajasõitudega, siis tulid sprindid, krossid ja kõik see aeg me muudkui täiustasime oma autot. Meil ei olnud ikkagi veel oma teooriat või siis omi nägemusi. Tegime neid asju, mida me nägime teiste pealt. Asja edasi arenedes jõudsime päris tipu lähedale autorallis, noorte arvestuses. Hiljem kui poeg sai täisealiseks, jäi ralli soiku (liiga kallis vabaaja veetmise vorm).
Siis aga ühel päeval tuli poeg ja rääkis lugu kuidas tuli pakkumine sõita meie autoga Leedus ringrajal tuhande kilomeetri sõitu. Käisime sõitmas seda kolm aastat järjest. Selles sõidus peab sõitma järjest tuhat kilomeetrit ja meeskonnas peab olema kaks kuni neli sõitjat, et saaks vahepeal vahetada ja puhata. Esimesel korral valmistasin mina auto ette. Võidusõidul, teisel kohal olles, lagunes sidur. 
Teisel korral valmistasime autot ette tiba paremini, kuid ikkagi lagunes ära käigukast. Siis kolmandal aastal tegime asja põhjalikuks.
Ma olin teinud endale selgeks mingi loogika, kuidas asjad maailmas kulgevad. Panin auto ettevalmistusse palju raha ja tehnilise poole pealt kõige paremad variandid, mis saada olid. Mootor valmistati ette Tallinnas, käigukast Paides, amordid  Lätis ja pidurid said ka veel viimase peale.
Me saime sellelt võistluselt „elu tulemuse“. Meie nimel on siiani (2014) – eestlaste -  parim tulemus, kõikide aegade jooksul, sellel konkreetsel võistlusel.

Loo kokkuvõte:
Kui ma alustasin selle hobiga, siis mul ei olnud absoluutselt mingeid kogemusi. Mul puudus eriharidus sportautode valmistamiseks, kuigi ma oli õppinud põllumajanduse inseneriks, kuid erinevus on nagu hambaarstil ja ämmaemandal.
Mul puudus tipp teadmine, now-how ja arusaam, kuidas maailm on koostatud, nii materiaalselt ehk siis metallis ja kuidas me loome kõike seda, mida me loome –mentaalselt ehk siis mõttega.
Nüüdseks nende nelja aasta töö viljana, ma tean kuidas ma lõin kogu selle tegevuse, mis lõppes väga hea tulemusega. Sellel on alati mingi kindel – loogika või siis teooria. 

Nüüd aga tervisest.
Kui mul oli aastaid - viiskümmend, siis selgus, et mingil hetkel oli mu tervis nii „turkis“, et ma ise ka ei saanud aru, kui katki see oli. Õnneks mingite „vääramatute jõudude“ toimel, ma sain „nägijaks“.
Ma sain aru, et aastaid taludes oma kroonilisi haigusi tavameditsiini abil, olen oma tervise ära rikkunud totaalselt. Mul oli küljes kolmkümmend väiksemat ja suuremat terviseriket.
Käed-jalad enam ei liikunud ja ainult üks jala liigestest ei valutanud.
See on pikk jutt, kuidas ma sain aru, et tavameditsiin ei ole minu jaoks ja hakates tegelema väga eriliste „asjadega“ on nüüdseks, siis neli aastat hiljem, minu elukvaliteet nii pööraselt parem, et ma isegi ei tea mis mul veel viga oleks. Ma hakkasin oma tervisega tegelema just  samamoodi kui autospordiga – katse-eksituse meetodil.
Õnneks ma leidsin kohe väga tugevaid tegijaid ja tulemused olid head.
Ajapikku aga on tulnud now-how juurde ja kogu see lugu on kirjutatud selleks, et oleks hea vahest mõnele uuele või ka vanale tuttavale, anda lugeda üks lühike ja arusaadavam tekst.
Ma olen aru saanud, et paljud inimesed ei suuda iseseisvalt kõike seda läbi närida, mida mina olen suutnud nelja aasta jooksul. 

Kokkuvõte oma tervendamisest:
 
   Ma olen katsetanud enda peal ja saavutanud väga märgatavaid tulemusi, enda terveks tegemisel.  Selle tee jooksul olen ma katsetanud üsna suure osa pakutavatest variantidest ja leidnud ühe meetodi või siis meetodi alguse.
See oleks justkui autosse istumisel vajalik - süütevõti.
Kui sellist arusaamist või võtit ei ole ja ei kasuta, siis paljud teised süsteemid ei hakkagi üldse toimima. Kõik see teooria ja loogika, mida ma tean praegusel hetkel – on niiiiiiiiiii suur, et seda on võimatu sõnas ja kirjas edasi anda (mida ma ei tea, seal on see niiiii, veel pikem).
Kindlasti on seda teavet veel ka juurde tulemas. Kolm ja pool aastat on seda teavet kogu aeg juurde tulnud ja nüüd äkki, pool aastat ei tule mingit muud „uut“ teooriat.
Otse vastupidi, see praegune seletab ära kõik eelneva ja ka igapäev juurde tuleva informatsiooni.
Mida see võiks tähendada.
Kas see on nüüd siis õige ja täiuslik. Ei tea, kui on ja nii ka edasi läheb, siis hiljem annan teada. 

Praegune „tipp meetod“.

Kuna see tippmeetod on ikkagi väga keeruline ja teoreetilist materjali on nii palju, et läheb lausa lõputusse, siis ma ei hakka seda isegi mitte kirjeldama. Pigem oli see eelnev võrdlus autospordiga ja mu enda tervisega tõestuseks, et see meetod veab mind ära sellest suunast, mis läheks tagasi arstirohtude suunda. 

„SÜÜTEVÕTI“
Kui tahad midagi enda juures korda saada, siis süütevõti on – soov, või täpsem väljendus on -taotlus.

1.Ilma taotluseta ei hakka mitte midagi paremaks minema  - „raudpolt“ kindlalt tean.

    Taotluse  PEAB  tegema kirjalikult. (kes teab – saab ka teisiti)

2. Taotlust tuleb endale sisendada ja sellega tegeleda mitte 24/7 vaid  24/7/24.

See tähendab.      

    Inimese alateadvus ei hakka mitte midagi uut tegema, kui see - ego, saaks pika aja jooksul „ära lollitatud“.
 Alateadvus  PEAB  omaks võtma selle soovi ehk taotluse.  Seega kui teha kirjalikult mingi TÕSINE soov ehk taotlus, siis PEAB seda kordama mõttes, või silmaga seda nägema, kogu ärkvel oleku aeg  ja rohkem kui 24 päeva jutti.
See tähendab seda, et kui inimesel on mingi häda ja ta tahab sellest lahti saada ka TEGELIKULT, siis ta  PEAB  sellega tegelema vähemalt kuu aega ja iga jumala vaba hetke (uskuge mind, vähemaga lihtsalt ei saa, te olete seda ka ise ilmselt märganud).
See iga hetk tähendab veel ka seda, et peab kogu aeg otsima ja uurima IGALT POOLT tulevat infot ja vahest ka korra proovima.
Mis meeldima hakkab, see on õige.
Tervise seisukohalt on hädavajalik kirjutada selline tekst või siis taotlus.
Kirjutad kuhugi, mida sa näed iga päev ja iga hetk, sellise teksti (võib kujutada ka mõttes lauba siseküljele, nagu ekraanile).

 „MINA OLEN TERVE“
 
Hea on ka veel selline.

 „MINA VÕTAN VASTUTUSE OMA TERVISE EEST ENDA KÄTTE“ 

Kui keegi loeb ja teab, et on ka kiiremaid ja tõhusamaid meetodeid, siis toetan seda mõtet.
 ON – kuid selliste meetodite teadliku omandamisega ei saa keegi enne hakkama, kui ta pole kordagi „süütevõtme“ meetodit kasutanud 

AINUS MIS ÜLDSE ON INIMESEL VAJA TEHA, SEE ON KAVATSUS. (lõplik kavatsus) 

Hoiatus ja soovitus.
Kogu sellest infost (vaimsuse teemadel), mis maailmas ringleb, võib südame rahuga 90% visata prügikasti. Ainult 10 % sisaldab enam-vähem tõest infot. Seega.
Seda infot mis ringi liigub on üsna lõputu hulk ja sellest lõputust, leida üles terakesi on ikka – VÄGA RASKE.
Kasutades Fred Jüssi selgitust täiuslikult heast asjast oleks selline (Hallo Kosmose arhiiv).
Täiuslik asi, näiteks lennuk, ei ole see, kuhu ei saa enam mitte midagi kasulikku juurde riputada, vaid. 

TÄIUSLIK ON SEE, KUST EI SAA ENAM MITTE MIDAGI ÜLEMÄÄRAST ÄRA VÕTTA.

TÄIUSLIK PEAB OLEMA -  LIHTNE, LOOGILINE JA KERGESTI TEOSTATAV

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar