ATMA

 Igal õhtul 30 aasta jooksul pani ta oma õhtusöögilauale ühe kuldmündi — ja igal õhtul pani ta selle tagasi taskusse.

Põhjus, miks ta seda tegi, paljastab ühe filosoofia teravaima mõistuse.

Arthur Schopenhauer – saksa filosoof, kelle mõtted mõjutasid Nietzschet, Freudi ja Einsteini – veetis oma elu viimased aastakümned peaaegu täielikus üksilduses Frankfurdis.

Mitte sellepärast, et maailm oleks ta hüljanud. Vaid sellepärast, et ta ise valis selle.

Filosoof ja tema puudel

Tema ainsad kaaslased olid järjestikku mitmed puudlid – kõik nimega Atma, mis sanskriti keeles tähendab “hing” või “maailmahing”.

See iroonia ei jäänud talle endalegi märkamatuks: mees, kes eitas jumalikku eesmärki ja nägi elu kannatusena, nimetas oma armastatud koerad olemise tuumaks.

Ta jumaldas neid. Ta noomis neid nagu lapsi. Kui nad pahandust tegid, olevat ta öelnud:

„Sa ei ole koer – sa oled inimene!“

Kas see oli kompliment või solvang inimesi vihkavalt filosoofilt, jääb igavesti saladuseks.

Öine rituaal

Igal õhtul jalutas Schopenhauer Frankfurdis restorani Englischer Hof, kus sõid Inglise ohvitserid.

Ta istus oma tavapärasesse lauda, tellis söögi ja enne söömist asetas enda ette ühe kuldmündi.

Ta sõi üksinda. Kuulas naabrite juttu.

Ja õhtusöögi lõpus pani ta mündi vaikselt tagasi taskusse.

Õhtu õhtu järel. Aasta aasta järel.

Ühel päeval kogus üks kelner julgust ja küsis:

„Härra, miks te seda teete?“

Schopenhauer vastas surmava vaimukusega:

„See on kihlvedu iseendaga. Päeval, mil need härrad räägivad millestki muust kui hobustest, naistest või koertest, annan selle mündi kirikule.“

See päev ei tulnud kunagi.

30 aasta jooksul mitte kordagi.

Mees, kes nägi liiga selgelt

Schopenhauer ei olnud inimvihkaja, sest ta oleks olnud julm.

Ta oli inimvihkaja, sest ta märkas.

Ta nägi, kuidas inimesed ajasid taga naudingut, mis ei toonud rahuldust.

Kuidas nad püüdlesid eesmärkide poole, mis ei täitnud neid kunagi.

Kuidas nad ehitasid oma identiteedi liivale ja jäid õnnelikult pimedaks omaenda tühisusele.

Tema filosoofia oli karm oma aususes:

elu on kannatus; kõige aluseks on tahe; soov ei saa kunagi rahuldatud olla, sest rahuldus hävitab soovi ja jätab alles ainult tühjuse.

Enamik inimesi ei suutnud seda kuulda.

Nii et Schopenhauer lõpetas rääkimise.

Ta taandus üksindusse – mitte põgenemiseks, vaid vabanemiseks.

Üksinduse vabadus

Ta kirjutas sõnad, mis kõlavad siiani 150 aastat hiljem:

“Me loobume kolmest neljandikust iseendast, et sarnaneda teistele.

Inimene saab olla ise vaid siis, kui ta on üksi.

Ja kui ta ei armasta üksindust, ei armasta ta ka vabadust — sest ainult üksi olles on ta tõeliselt vaba.”

Need polnud kibestunud erakluse sõnad.

Need olid tähelepanekud inimeselt, kes mõistis, et enamik suhtlemist on maskimäng.

Et ühiskond nõuab pidevat enesetsensuuri ja rollimängu.

Et tõeline autentsus – tõeline vabadus – sünnib alles siis, kui astud lavalt maha.

Paradoks

Just see teeb Schopenhauerist nii huvitava:

Ta vihkas inimesi, aga mõistis neid täielikult.

Ta elas üksi, kuid tema ideed ühendasid miljoneid.

Ta nägi elu kannatusena, kuid leidis rõõmu oma puudlitest, raamatutest ja jalutuskäikudest.

Ta põlgas massi, kuid kirjutas raamatuid, et aidata inimestel iseendast aru saada.

Mees, kes ei tahtnud inimkonnaga midagi ühist, kinkis sellele ühed sügavaimad arusaamad olemasolust.

Pärand

Schopenhauer suri 1860. aastal oma Frankfurdi korteris, üksi – tema kõrval ainult tema puudel Atma.

Tema peamine pärija? Sama puudel.

Ta jättis raha, et koer oleks hoitud ja armastatud.

Tema eluajal peeti teda veidraks pessimistiks. Tema peateos müüs vaevu.

Maailm polnud valmis tema halastamatuks aususeks.

Aga pärast tema surma avastasid ta Nietzsche, Freud, Tolstoi, Einstein ja Jung – ning mõistsid, et see üksildane mees oli näinud midagi tõde puudutavat, mida optimistid polnud kunagi märganud.

Kuldmünt, mis on endiselt laual

See öine rituaal Englischer Hofis polnud tegelikult ohvitseride kohta.

See oli Schopenhaueri suhe inimkonnaga:

piisavalt lähedal, et mõista, piisavalt kaugel, et jääda vabaks.

Ta ei annetanud münti kunagi – sest ta ei kuulnud kordagi seda, mida ootas:

tõendit, et inimesed suudavad tõusta oma tühiste murede kohale ja rääkida millestki tõeliselt tähenduslikust.

Kuid iroonilisel moel andis ta meile selle mündi siiski – mitte kullast, vaid sõnadest.

Ta kinkis meile peegli.

Ja 150 aastat hiljem vaatame sellesse endiselt –

ja näeme selgemini, sest üks mees julges meid vaadata distantsilt.

Arthur Schopenhauer (1788–1860)

Filosoof, kes vihkas inimesi — kuid armastas tõde veelgi rohkem.