Me mängime mängu - USK.

 

 

Ma ei tea kunagi kas kirjutada lühike lugu ehk ainult üks lause või teha lugu paljude näidetaga?

Viimasel ajal ma täiustan iseendale teooriat -Matrix. Neid näiteid enda kogemustes tuleb aina ja aina juurde. 

Termin - Kogemus. Kui me teeme kogu aeg vigu, siis mingil hetkel, kui me neid samu enam ei tee, siis me saimegi Kogemuse. Vigu mitte teha ei ole seega üldse võimalik. 

Miks me aga teeme vigu? Sest siia sündides me ei tea mis mäng siin parasjagu käimas on ja meie vanemad suunavad pidevalt selle mängu sisse mitme erineva tööriista abil. 

Üks on sund ja karistus. Me ise hakkame oma elu pekki keerama kui need tegevused, mida me Peame tegema, ei meeldi meile Üldse. Sellise tegevuse tööriistaks on - Hirm. Hirm karistuse ees. 

Hirmu külvamisega saavutatakse Stockholmi sündroom, et - ma hakkame on vägistajaid lõpuks armastama.  

Sellist terminit nagu Käsk, pole olemas. Mitte keegi ei saa hinge käskida midagistki tegema. Me teeme siis vaid hirmu baasil tegevusi, et elust võimalikult valutult läbi vingerdada. 

Kes annab käske? Mitte keegi - väljastpoolt. Väljastpoolt tuleb informatsioon, kuidas mind panna kellegi soovi täitma. Käsu annan mina ise Iseendale.  KukupaI selline. 

Ma pean maksma automaksu? Ei pea, sest pole olemas sellise käsu andjat. Kui keegi annab käsu, siis peab tal selleks olema - Volitus.  Meile annab käske - Riik, Valitsus, Minister jne.  Kas on keegi kunagi näinud Eestimaad või Eesti valitsust või Eesti Riiki????  Kes volitab valitsust sind midagi tegema. Kandma tatilappi kaks aastat. Pole sellist INIMEST ja tal pole ka mingit volitust selleks.  Ministri või Presidendi volitab tööle Riigikogu. Kes volitab tööle riigikogulase???? Väidetavalt Rahvas.

 On keegi kunagi kohanud tegelast nimega Eesti Rahvas??? 

Volitatud inimesed on seega Riigikogu liikmed? Kes neid volitas, kui rahvast pole olemas? Volitasid Üksikisikud. Kuidas nad volitasid? 

"VALISID" etteantud nimekirjast tühjal planketil, kirjutades sinna NUMBRI!!!!  Pistes selle lipaka kasti ja hiljem loeti empiirilise valemiga numbrid kokku. Lehed põletati ära ja "kivikese" sisse puuriti auk. 

Volitusel ei ole ei valija-hääletaja nime ega allkirja. Seega pole olemas ka volitust (juriidiliselt).

 Kohtunikekogu annab volituse kohtunikule otsustada sinu kohtuotsust, kus juures kohtunike kogul pole volitusi, sest pole ministrit, kellel oleks inimeste volitusi. Pole ka ministril ega presidendil.

 Ainus kellel võiks olla mingigi volitus on - Kuningas, aga ka neid pole mitte keegi kunagi valinud. 

Kes siis sunnib inimest alluma kõikidele käskijatele, kellel pole mingit võimu inimese-hinge üle? 

Inimene ise, ikka ise oma hirmu ja usu baasil. Aga meil pole ju muud võimalust kui alluda?

 Loomulikult pole, sest me tahame elada karjas.

 Mitte vabas  Parves, vaid traataia Karjas. 

Inimesel on aga Vaba Voli ja võime elada nii nagu ise tahab. No hakkad jalgsi minema ja mitte keegi ei saa sind takistada. Niikaua ei saa kui sa ei satu kuhugi - Tsivilisatsiooni. Seal on vaja sarvenumbrit, tõupassi ja tapamaja järjekorda. 

Ma olen tuhandeid kordi ajalugu uurides küsinud küsimust - miks peetakse lahingut Kindluse juures. Piiratakse linnu mitmeid aastaid. Miks keegi ei lähe kindlusest mööda, kus pole "miinivälju". Sest inimene usub, et tsivilisatsioon päästab teda. 

Kõik need jamad mis meil on iga päev kukil,   kehtivad vaid - Linnades. Maal ja metsas on hoopis teised seadused ja volitused. 

Kui me eksime linnaseaduste vastu, siis meid pannakse "eraldatud ruumi". 

Ja isegi siis kui me ei taha täita tsivilisatsiooni reegleid, on meil võime lahkuda Mängust. 

Inimesel on võime liikuda tihedama kehaga hõredamates keskkondades nagu õhk või vesi. Läbi seina mitte kunagi. Hing on aga alati vaba, sest sellel on võime liikuda hõredamates keskkondades nagu mateeria, aeg ja ruum. Hing on võimeline minema läbi suletud seina ja jätma siia maha tiheda Avatar-kesta, läbima aeg-ruumi ja jõudma ükskõik kuhu ja see pole ulme. 

Üle poolte maailma inimeste loeb seda raamatut, mida on maailmas kõige rohkem trükitud. Ja ta USUB, ning teised ei tohi eriti seda raamatut kritiseerida kah. 

Selle raamatu järgi ja ka nn esoteeriliste "teooriate" järgi on olemas Jumal, kes ühel hetkel jagas ennast kaheks ja tekkisid - paradiis ja põrgu, jumal ja kurat, Isa ja Poeg, Isa ja Dennitsa, hea ja halb jne jne. 

Keegi ei suuda tõestada ja hoomata "kui suur" see on. Kus on lõpp ja kus algus ehk kus on Alfa ja kus Omega. Mis on Lõpu taga jne jne.  

Palju lihtsam on ettekujutada või visualiseerida Matrixit, Virtuaalmängu, Hologrammi, Arhitekti ja Piksleid. 

Kui ma võtan ennast kui PIKSLIT. Ühte ülivajalikku osakest kogu Mängus või Programmis, siis jookseva kõik seletused briljantselt oma kohale.

 Kui ma elan "linnaprogrammis" mister Andersonina, siis on üks pilt ja tegevustejada ehk eluliin. Märkasite, et kui Andeson lahkus levelilt, siis masinatemaailmas polnud enam ka agent Smithe. 

 

Kui ma saan köidikutest lahti, elan ma ikkagi "linnatingimustes" ehk tsivilisatsioonis ja võitlen edasi ja nüüd juba teisel tasemel - "masinataga". Kui Neo otsustas lasta ennast ära tappa ehk ohverdas (järjekordne müüt Päästjast), siis sai ta sellest mängust välja. Kas ikka sai mängust välja??? Pigem, sellest Levelist välja. Mis edasi tuleb????  

Siin "planeedil Maa" elame me pikslina programmides erinevatel lõikudel ehk Eluliinidel. Me hüppame ehk valime iga hetk eri  eluliinide vahel. 

Üks väike näide minu hobindusest. Kui üks võidusõitja ei oleks ära surnud, siis ei oleks eesti mees saanud osta tema autot ja ei oleks tulnud sellel aastal Põhjamaade rallirossi meistriks. 

Nii on kõikide selliste näidetega, kus sa märkad, et kui oleks vana skeem, siis sa ei oleks saanud teha midagi teistmoodi. 

Iga tegevuse juures on aga Päästik ehk Triger - mõte, tunne ja tegevus.   

Olevat selline arvamus, et me keerutame planeedi Maa taaskehastumise tsüklis ehk Sansara (Samsara) Rattas.  Kunagi uuriti ka seda, et kas saab sellest rattast välja. Välja pidi saama ainult sellise variandiga, et sa lahkud tsivilisatsioonist, lähed koopasse ehk koopas Enda sisse ning tahad ja lähed siis mujale. 

Niikaua kui sellist soovi pole mängime Usumängu edasi. Me usume, et maailm on materiaalne. Aga see tuba, mis on meie toa kõrval - seda pole olemas. Alles siis kui sa paotad toa ust, ilmestub see virtuaalmängu kirjutatud programmist. Pole olemas minevikku, olevikku ja tulevikku. Need olla kõik ühes ja samas punkti, kõik eluliinid korraga. Kuidas?  

Selles samas Ruumis ehk arvutiprogrammi jupis, kus sa hetkel oled. Mitte kedagi teist pole enne olemas - kui sa ei vaatle teda. Pane silmad kinni ja teda pole olemas. 

Pole olemas vanemaid ja lapsi ega pärilikkust ning geneetikat. On vaid üks hulkuv hing, tema kehastumine ja mäng nimega USK. 

Rääkimata siis veel valitusest. Kui meie ei teeks mitte ühtegi piiksu sõnaga Valitsus, siis järgmisel hetkel me oleks MaEiTea kus. 

No näiteks Apteegis, kuhu üks tütarlaps läks. Amasonases ei ole automaksu, lendame sinna. Võikuidas. Igatahes.