Pühapäev, 2. oktoober 2016

MILLEKS KÕIKE SEDA VAJA ON.


 
Et midagi kirjutada või millestki filosofeerida, muutub aina raskemaks. Teemadest tuleb puudu. Teemasid iseenesest on palju, kuid reeglina need ei kõneta igal ajahetkel. Nüüdseks on minu inforuumis pikka aega üleval olnud üks küsimus.
Milleks?
Miks on asjad Maa peal just sellised nagu nad on. Miks ma olen neid uurinud ja kirjeldanud. Kuidas asjad ennast loovad, neid luuakse ja kuidas ma ise neid loon ning vahest ümber loon.
Nüüd siis uus küsimus. Milleks mulle seda kõike vaja on? Milleks uurida erinevaid teemasid ja lõputult?  Milleks neid kirjeldada?  Kellele, ja mis sellest muutuks?
Küsisin sama küsimuse ka sõbra käest. Ta seletas oma versiooni.
 Samal ajal seisis mul riiulis raamat. Mul seisab riiulitel veel palju lugemata raamatuid. See raamat ootas oma järge hea mitu kuud, peale seda kui ta antikvariaadist ostsin. See pole mitte esimene kord kui minu sisse tekib tunne, et miski on kuidagi teistmoodi kui me tavaliselt teame.
 Kuna ma olen arusaanud, pika uurimuse tulemusel, et me ei saa siin maailmas mitte midagi tõestada lõpliku tulemuseni.
Me ei suuda selgust saada, kas me ikka elame seda elu, mida me elame sellel hetkel – siin ja praegu. Sellise kõhkluse tekitavad raamatud ja ka muu info. Mul on vahest selline tunne, justkui mõned raamatud oleks kirjutatud minu jaoks või veel ulmelisemalt; justkui ma ise oleks need kirjutanud ja jätnud ringlema, et ma „hiljem“ saaksin neid lugeda ja vajalikul hetkel uuesti meelde tuletada.
Ma ei usu, et minu lugusid loevad sellised inimesed, kes usuvad et – nad elavad planeedil Maa vaid ühe korra, surevad siis ära, lahustuvad Kõiksuse tähetolmuks, neid juhib vaid saatus ja mitte midagi muud ei olegi olemas.
Raamat mida ma hetkel siis loen on – Arthur C. Clarke „Linn ja tähed“. See on vana raamat. Viiskümmend aastat tagasi kirjutatud ja Eestis tõlgitud ning väljaantud juba kolmkümmend aastat tagasi. Ja mina ei ole seda lugenud! Ma olen seda raamatut näinud juba varem, kuid ta ootas oma aega. Varem ma ei oleks sellest raamatust nii aru saanud kui praegu. Sellel aastal ma olengi lugenud just selliseid vanemaid raamatuid, mis on oodanud oma aega. Kummaline on see, et kui ma olen midagi kirjutanud, siis järgmisel hetkel ma kohtangi analoogilist teemat. Vaevalt olin kirjutanud paar osa loost „Kohtumine suurima sõbraga“, kui sirvisin Esa Saarineni raamatut „Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini“. Ma oleks justkui kohtunud kunagi Platoniga. Platon kirjeldas oma uurimusi läbi dialoogi. Siis järgmisel hetkel selgus, et ka Platonil on oma nägemus – Ainsuse teooriast.
 Siis kui ma kirjutasin ulmelis-filosoofilist fantaasiat „Armastuse Valem“, tekkis peaaegu ületamatu probleem; kui ma püüdsin kirjeldada ühiskonda, kus puudub negatiivsus, võitlus ja duaalsus. See osutus peaaegu võimatuks. Milline näeks välja ühiskond, kus ei pea kohustuslikus korras käima tööl, kus puuduvad tervise probleemid, sõjad, tülid, konfliktid, valu ja vaev. Millega sellised ühiskonnad tegelevad. Mida teevad inimesed – iga päev. Selliste tegevuste kirjeldamine osutus mulle pähkliks ja hiljem selgus, et see osutus pähkliks ka paljudele väga tuntud ulmekirjanikele. Seda on püüdnud kirjeldada Isaac Asimov „Asumi“ sarjas – planeedil Gaia.  Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ on selliseid kohti.  H.G.Wells suudab üsna hästi raamatus „Inimjumalad“. Nüüd siis ka A.C.Clarke. Keegi ei ole suutnud seda seletada „väga laialt“.  Mis see siis on, mida – ei saa kirjeldada. Lihtne näide selgituseks. Kui me töötame palehigis aasta aega, siis me saame endale lubada ühe puhkusereisi. Vot see – puhkusereis – on hea kirjeldus sellest; kuidas elu on positiivne ja puudub halb. Puhkusereisil me ei pea tegema tööd. Mis me siis teeme sel ajal ja mida naudime. Neid asju on väga vähe. Naudime: erinevaid maitseid, vaatleme ilusaid vaateid, puhkame – ehk siis lebame rannas ja võtame päikest, tegeleme kultuuriga – vaatleme teiste tantse, esinemisi, joonistusi ja kuulame laule, esineme ise – laulame, tantsime, mängime pille; uurime ajalugu ja kultuuri ning ostame asju. Suures piirdes sellest koosnebki meie elu – kui me ei pea tegema tööd. Siit see – paradiisi kirjeldamise raskus – tekibki. Inimesed ei tahaks elada põrgus, kuid paradiisis muutub elu igavaks. Kuidas on võimalik, et mingi ulmekirjanik kõike seda näeb ja suudab kirjeldada. Kuidas ma tunnen selle ära. Miks kõik see toimetab, nii nagu me igapäev näeme. Miks enamus ei ole rahul mitte millegagi ja milleks mulle on vaja seda kõike uurida, kirjeldada ja teistele seletada. MILLEKS? Selleks, et midagi on siin korrast ära ja teatud inimesed seda „näevad“. Reeglina näevad seda loomeinimesed – inimesed kes ei käi tööl. On lõputu hulk kirjutajaid, kes muudkui kirjutavad ja „tõlgivad“ inimestele seda, mida nad näevad ja mida enamus inimesi millekski ei pea.
Lõputa arv inimesi, kes seletavad; mis on tervis ja mis sellega peale hakata. Mis on raha ja kuidas seda peaks kasutama. Mis on haridus ning mida meile koolis ei räägita jne. jne. Lisaks veel ka inimesed, kes „viskavad nalja“ tõsiste probleemide üle (näiteks „libauudised“). Inimesed kuulavad, noogutavad ja peavad seda heaks naljaks. Milleks loomeinimesed seda teevad. Endast tean, et mitte raha pärast. Väga tulus see ei ole. Kui siis ainult meelelahustuses.
Kui me teame, et me ei ela vaid üks kord; kus me siis tegelikult oleme ja mida teeme. Olen sama teooriat kuulnud erinevatest kohtadest, et inimesed sünnivad planeedile Maa mitmeid kordi. Palju-palju „mitmeid“ kordi. Mälu kustutatakse iga kord; või siis hoopiski salvestatakse kuhugi ja varasemat infot saab isegi siin, mingil määral, meelde tuletada. Enamus inimesi sünnivad mitmeid kordi ja aina õpivad ning katsetavad. Mina isiklikult imestan juba pikka aega – kuidas nad jaksavad seda jama, ikka ja jälle läbi elada ja korrata. Kuidas on võimalik kuulata soovikontserti ehk omada „lemmiklugusid“ ja neid pidevalt uuesti kogeda, kui maailm on täis lõputult erinevaid lugusid.
Need inimesed, kes pidevalt sünnivad sellele planeedile, suudavad seda ja muust väga ei hooligi. Nad teevad vaid neid asju, mida neile ette öeldakse ja mida neilt saada tahetakse. Inimesed on enamalt jaolt kõigega nõus. Kui kästakse, siis tuleb teha ja kui keegi püüab midagi selgitada, mis ei mahu normaalsuse piiridesse, siis tuleb see – „maha tappa“. On käinud ja käivad ka praegu kohutavad „tapatalgud“. Füüsiliselt. Kõik sõjad, konfliktid, kuriteod. Inimeste vahelised tülid, alates koolikiusamisest.  Moraalsed. „Mina olen parem kui sina“. Kõik mis on seotud „töö tegemise“ ja „raha teenimisega“ on just see sama, sest puhkusereisil ei juhu selliseid asju. Vahest – kui gruppi juhtub inimene – „mina olen parem kui sina“. 
 Ja siis. On inimeste hulgas veel üks eriline grupp. Need, kes ei saa aru/mõtlevad – „mis toimub?“, „miks toimub?“, „mida peaks tegema, et paremaks läheks?“.
Nüüd ma jõuangi „termini“  juurde, mida Clarke kirjeldab kui – UNIKAAL. Unikaalne hing/inimene ehk – esmakordselt sündinu. Inimene, kes on sündinud siia/sinna ühiskonda esimest korda ja ei tea mitte midagi „mis toimub“. Minu töötlus sellest sõnast oleks, mitte niivõrd „unikaalne“ – ainulaadne/üksik, vaid „Unic“ – haruldane/harjumatu. Milleks on tarvis sellist tegelast.
Ta tuleb siia, uurib, kirjeldab ja liigub – pidevalt edasi. Otsib küsimustele vastuseid ning võimalusi - „teha midagi paremaks“. Meil siin, käib pidev võitlus „hea ja kurja vahel“. Miks?  Väga pikk ja keeruline teooria.
Kurjuses/kurjusel on väga palju erinevaid tööriistu: valetamine, kadetsemine, varjamine, petmine, tapmine, kiitmine jne. kuni autasustamiseni välja. Hea termin raamatus on kuritegu. Kuritegu muutub olematuks, kui kaob ära termin – kuritegu. Lihtne näide. Teise inimese tapmine on kuritegu. Kui aga kaotada ära pool terminit ehk siis öelda, et sõjas teise inimese tapmine ei ole kuritegu, vaid patriotism, siis kaobki üks kuriteo liik ära. Kui valetamine on kuritegu/väärtegu, siis hädavale – ei olegi enam väärtegu. Jne.
Unikaal-inimene; meil nimetatakse neid ka Indigodeks; enamus inimesi nimetavad neid aga „ullikesteks“.  
Unikaal ei saa sellisest kahepalgelisusest/mitmepalgelisusest aru. Tal puudub eelnev kogemus. Tema sees reeglina ei ole kurjust ega negatiivsust. See on noorepõlve elu jooksul õpitud, pigem suure vaevaga sisse tambitud. Neis on piiritu imestus – miks kõik on nii; ja – „Milleks mulle seda kõike vaja on?“.
 Raamatus on mõttekene, et selliseid unikaale on vähe – üksikud. Õnneks planeedil Maa see nii ei ole. Neid on palju. Kõik need eelloetletud ulmekirjanikud olid/on unikaalid. Nad näevad ja kirjeldavad seda ja väga palju aastaid ajast ees.
Milleks mulle siis seda vaja on? Headus versus kurjus. Unikaalsus on ohtlik. Kõigis aegades on peetud unikaale ohtlikeks, sest nad kirjeldavad ja püüavad külvata headust. Headus on mürk kurjusele. Nõidu/unikaale on põletatud ja tapetud. Kuid neid ei saa tappa. Keha saab tappa ja korraks saab „sõnumitooja ära tappa“, kuid hing/teadvus säilib. Hing on igavene. Informatsioon on igavene. Seega siis – kurjust ei saa ära hävitada/tappa. Seda saab asendada headusega ehk siis mitte arusaamatu terminiga „headus“, vaid mõistmise ja aru saamisega. Kui inimene ei viitsi õppida, aru saada ja muretult elada, siis ta sellisena ka sureb. Võib-olla järgmisel ringil täiustub.
Kujutan ette kuidas tavaline inimene, kes arvab, et kõik peabki nii olema nagu hetkel normaalne tundub, istub maha ja mõtleb. 
 „Tead Arne. Sa oled täitsa ullikene. Ajad siin sellist pläma ja kamarajura. Mis headus. Anna mulle parem Eurojackpot (järgmise loosimise summa 90 milj. eurot). Ma ei peaks mitte midagi tegema. Ma saaks osta omale ükskõik mida ja mind ei huvita, mis maailmas toimub ning kuidas teised vaevlevad.“  
 Küll oleks hea sellise tegelase käest küsida, mis ta tegema hakkaks ja mida kõike endale kokku ostaks. Mõni läheks ümbermaailmareisile ja prooviks seda elu, mida ma kirjeldasin loo alguses. Ma olen selliseid lugusid kuulnud. Neil hakkab igav. Mõnel ei hakka ka, kes on võimeline tegema ühtesid ja samu tegevusi lõputu arv kordi – soovikontserdi inimesed.
Seega, ma jõuan iga arutelu järel ühte ja samasse kohta. Ma ei oska kirjeldada ühiskonda, kus on ainult headus/ainsus. Ma ei mäleta/minult on see mälestus ära kustutatud.
Unikaali eesmärk, siin ja praegu, seisneb selles, et ta liigub pidevalt edasi. Uurib, puurib ja otsib väljapääsu (suletud linnast). Unikaale ei saa ära tappa, sest ka teist poolt huvitab/on hakanud huvitama – kuidas on elu, kui ei peaks kurja tegema. Kuidas saada „siit“ välja ja kuidas „toituda“ heast energiast.
 Mina oma uurimustes olen märganud vaid ühte „paradiislikku“ hetke, inimeste käitumises. See toimub üks kord aastas – jõulude/pööripäeva ajal. See on üks kummaline transformatsioon – muutumine. Üks kord aastas inimesed väsivad ära normaalsusest ja hakkavad lasteks – ullikesteks. Muutuvad härdaks ja jagavad teistele vabatahtlikult kingitusi. Kuigi ka siit kumab läbi – „naabrist parem“. Ma ei ole veel lugenud seda raamatut lõpuni ja ei tea unikaal - A.C.Clarke varianti – „milleks mulle seda vaja on?“. Loen edasi ja saan teada. Praegu arvan aga niimoodi. Ainus mida ma saan teha, et midagi läheks paremuse poole – uurin, kirjeldan ja jagan kõike seda, mida ma näen.
„Päris“, päris ulmeinimestele saan soovitada tegevuse. Lugege seda raamatut ja asetage linna nime asemele – planeet Maa – ja saate ägeda kirjelduse, kuidas ja milline see meie Maa tegelikult on. See mees teadis midagi juba siis, kui ta seda raamatut kirjutas, 50-ndatel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar