Teisipäev, 20. september 2016

KOHTUMINE SUURIMA SÕBRAGA.


 

1.
 

„Aga miks just täna.“
„Aga miks mitte.“
„Hästi. Kõik see, mis sa oled siiani rääkinud, on õige. See on nii äge, et ma pole terve elu jooksul suutnud midagi nii ägedat läbi elada.“
„Elu. Hästi. Aga mis elu sul siis on olnud.“
„Kas sa tahaksid seda siis teada. Kuusteist aastat pole ilmselt nii pikk elu kui sinu oma.“
„Kuusteist või viiskümmend kuus, mis vahet sellel on. Elu ei ole nii pikk, et kulgeda aeglaselt.“
„Ma ei tea, kas ma olen kulgenud aeglaselt. Mul pole olnud kedagi kelle käest küsida. Mitte keegi ei viitsi ega vaevugi minu küsimustele vastama.“
„Oled sa küsinud.“
„Ilmselt mitte. Kellegil pole tänapäeval isegi aega kuulata, mõelda või minu küsimustele vastata.“
„On sul neid palju.“
„Palju. Kui palju on palju. Loomulikult on mul küsimusi. Tegelikult võin öelda, et ega mul polegi enam küsimusi. Ma pole viitsinud enam neid kellegi käest küsida.“
„Ilmselt oled loobunud inimeste käest küsimast. Vaadates sind tundub mulle, et küsimuste esitamisest sa pole loobunud – tegelikult.“
„Kuule vana. Kes sa selline tegelikult oled. Ma pole siiani kedagi sellist kohanud.“
„Huvitab see sind või küsid niisama.“
„Ei tea. Keegi pole minu käest niimoodi küsinud. Kas see mind, just mind, huvitabki. Ma pole kohanud veel kedagi, keda minu isik üldse huvitaks.“
„Oh-oh. Aga vanemad või lähisugulased.“
„Vanemad, vanemad. Mingi vanuseni ja arusaamiseni ma arvasin, et kedagi tõesti huvitab minu persoon. Ema, isa. Vanemad tõesti tunnevad huvi, millega ma tegelen või mida teha tahan, kuid kas ma ka seda usun.“
 „Küsisid, et kes ma olen ja miks me sinuga siin pargipingil räägime. Vastan, kuid ilmselt ei vasta, sest kui tahad, saad ise sellele küsimusele vastuse. Kas sulle meeldiks elada nii, et sa tead või saad oma küsimustele vastuseid.“
„Tahan, ei taha. Ega ma täpselt ei teagi, kas tahan. Siiani ma pole lihtsalt enamustele küsimustele vastuseid saanud.“
„Aga ise ütlesid, et loed ulmekirjandust.“
„Mis see siia puutub.“
„Inimene kes ei saa vastuseid teiste inimeste käest hakkab vastuseid otsima raamatutest.“
„Loogiline, aga miks siis just ulmeraamatud.“
„Vahet pole. Ilmselt oled lugenud ka tavalisi raamatuid, koolikohustuslikku lugemist. Arvutist. Ja filmid on ju ka tavalised.“
„Olen, aga neis on kõik need samad küsimused. Ühelegi minu küsimusele ei ole ma saanud normaalset vastust.“
„Aga ulmet lugudest saad, või.“
„Ma ei teagi. Tundub, et vahest saan. Kuid kui ma üritan seda teadmist elus kasutada, tekivad tõrked. Teised ei saa must aru.“
„Kuule kuueteist aastane kutt. Kaua me siin juba rääkinud oleme.“
„Kaks ja pool tundi. Hea et päike paistab, muidu poleks küll jaksanud siin pargipingil jutustada.“
„Kas me saame veel kunagi kokku, on sul huvi.“
„See pole tänapäeval probleem. Ma kirjutan siia oma mobla numbri ja feissi aadressi. Anna omad ja me saame kokku leppida ka meilis.“
„Küsisid ennist – kes ma selline olen. Filosoof olen. Mitte õppinud, aga elu sunnil. Parem sõna oleks – elu lõbusal lainel.“
„Filosoof. Tunduks justkui mingi teadlase kuivik.“
„Vot ei tea. Ka mulle tundub, kui inimene valib ja õpib mingi eriala, siis tast tulebki lõpuks kuivik.“
„Et siis, kui midagi ise õpid, siis jääb veits niiskemaks.“
„Tundub küll.“
„Miks just filosoof. Mis sa muidu oled ka teinud.“
„Muidu olen teinud ühte ja teist ametit. Ameti pidamine teatud vanuses – teatud vanuseni – ei olegi nii paha tegevus. Kuidagi pead elus püsima ja elukogemusi saama.“
„Kui mina jälle vaatan oma vanemaid, siis peale elukogemuste nende elus muud ei paistagi.“
„Sinusugust kutti on veits hirmutav kuulatagi. Kuidas on võimalik, et nii noor inimene näeb kõike seda mida sa kirjeldad.“
„Ei tea. Ma ei ole siiani aru saanud, miks ma ei sobitu sellesse maailma. Miks ma pean pidevalt tüütama inimesi erinevate küsimustega. Miks üldse mitte keegi ei viitsi mitte ühelegi küsimusele vastust otsida.“
„Aga kuidas sul tegelikult koolis läheb.“
„Ah, oma tööd teen ära. Ainuke probleem on selles, et ma ei viitsi aineid selgeks ehk siis pähe õppida. Kui miski tundub ebaloogiline, siis pean selle maha viksima.“
„Üks küsimus sulle või õigemini mõte. Kes sa oled. Sina või mina.“
„Sa mõtled elus või selles loos siin.“
„Vahet pole. Aga kuidas tahad. Ütleme selles loos siin.“
„Selles loos siin ei ole tõesti vahet kumma poole keegi valib. Vahest võid olla sina ja vahest mina. Nagunii igaüks valib ise ja asetab enda kummagi meist jalanõudesse.“
„Mis küsimusi sul siis praegu on.“
„Küsimusi on mul palju ja tegelikult ei ole ühtegi küsimust, sest mis kasu on küsimustest kui neile ei saa päris täpseid vastuseid.“
„Tark küsimus. Miks ei saa inimene esitada küsimusi. Sest ta ei saa normaalseid vastuseid.“
„ Sul siis on selliseid vastuseid, mis vastavad erinevatele küsimustele.“
„Loomulikult. Mis filosoof ma oleks kui mul vastuseid ei ole.“

„Kas need on ka õiged vastused.“
„Õiged. Vähemõiged. Mis vahet neil on.“
„Et siis peaasi, et oleks mingigi vastus..“
„Umbesnii. Ja küsimusi ning vastuseid saab alati ümberküsida ja vastata. Nii kuidas teadmisi juurde tuleb, selliseks kujunevad ka vastused.“
„Kas vastustega elu on parem kui ilma.“
„Isegi ei oska sulle täpselt vastata. Mingil hetkel tundub, et vastustega elu tekitab lisapingeid. Aega võtab, aga olen ära harjunud.“
„Millega.“
„Sellega, et inimestega pole millestki enam rääkida.“
„Imelik. Mul pole vastuseid ja ka mul pole inimestega millestki rääkida.“
„Lähemalt siis.“
„Ma küsin pidevalt küsimusi. Ja enamus vastuseid on – Ei tea.  Kas sina tead, et enamus inimesi ei tea mitte millestki mitte midagi.“

„Ikka tean. Aga mida sina sellest tead.“
„Kas see, millest me siin räägime, jäädvustub kuhugi.“

„Sa oled uhke sell. Ma arvasin, et sa küsid midagi reaalset. Sina aga küsid kohe sellise küsimuse, mis võiks olla selle loo lõpp – kulminatsioon. Loomulikult see lugu jäädvustub. Esiteks see jäädvustub selles loos, milles meie oleme sellel hetkel – siin ja praegu. Teiseks see jäädvustub selle inimese peas, kes selle looga tegeleb - siin ja praegu. See jäädvustub selle inimese peas, kes selle looga tegeleb – seal ja praegu. See jäädvustub siin ja seal - inforuumis. Tegelikult on aga nii, et see lugu on juba jäädvustunud kuskil seal, kust see välja ilmub – siin ja praegu.“
„Seega siis, mina olen mina, siin pargipingil. Mina olen selle loo pealtkuulaja peas. Mina olen reaal-fantaasia infomeres.“
„Kes sa veel tahaksid olla.“
„Ma tahaksin teada – kes ma tegelikult olen.“
„Ehk siis - kes on inimene.“
„Jah, aga palun konkreetsemalt, mitte nii nagu koolis või kirikus.“
„Aga mis neis halba on. Alustuseks kõlbab ka nii. Järjest kasvav spermatotsoid, millesse siseneb Jumalik alge.“
„Sa siis tead, et on midagi rohkemat.“
„Mina tean seda, mida mina tean. Igal inimesel on võime uurida ja uskuda seda, mida tema tahab ning suudab.“
„Tahab ta jee. Oled sa kohanud inimest kes viitsib üldse uurida, kes ta on ja mida ta teeb.“
„Olen ikka kohanud. Iseasi, kas neid saab inimesteks nimetada. Üldse on nimetamine ja lahterdamine üks tänamatu tegevus. Enamustele inimestele ei meeldi nagunii need jutud, mida mina räägin.“
„Oled sa kindel, et ei meeldi. Ma arvan, et nad lihtsalt ei kuulagi mida sa räägid.“
„Ei kuula ei ole päris täpselt öeldud. Nad ei kuule. See on suur vahe. Nad kuulavad, ja nii kaugele kui nad arusaavad on OK. Peale seda, nad sinu teksti enam ei kuule.“
„See siis polegi teiste inimeste ükskõiksus või lollus.“
„Nii on. Sa oled  siiani arvanud, et vanemad ja õpetajad on lollid kui nad sust aru ei saa.“
„Nad lihtsalt ei kuule mind.“
„Tundub loogiline või kuidas.“
„Aga miks.“
„Ilmselt neil ei ole ajus vastavat ühendust. Mingi selgitus teaduslikes uuringutes on – ajusünapsid.“
„Sina saad oma vanusegrupis võib-olla elada nii, et teed mida tahad. Mõtled ja ütled - mida tahad.“
„See on tänapäeva ja kõikide eelnevate aegade ilmselt suurim probleem olnud.“
„Maailm on hukas. Noorus on hukas.“
„Nii väidetakse ja sellel on tõsi taga. Hukutaja on aga vanem põlvkond.“
„Vanem põlvkond on ju eelnev noor.“
„Ehk siis. Kes keeras turki noore põlvkonna ja miks.“
„Kumb oli enne. Muna või kana. Kes kelle kõigepealt turki keeras.“
„Ka sellele on olemas vastuseid.“
„Tahad väita, et sina tead.“
„Ei taha väita, et tean. Väidan, et on olemas vastuseid.“
„Hea küll, selgita mis värk nende vastustega on.“
„Vastustega on sama nagu ka filosoofiaga. On kahesugust filosoofiat. Kui sulle tekib küsimus, siis küsid ja mingi tark annab vastuse. Sa jääd seda uskuma. Nii kauaks kui tuleb järgmine tark ja väänab ja keerab selle uueks uskumuseks. Teine filosoofia on selline – sinu põhine. Esitad endale küsimuse, hakkad seda uurima. Kuulad tarku. Loed raamatuid. Katsetad oma loogikaid. Ja lõpuks võib-olla leiad vastuse – ise.“
„Panen siis maailmapilti kokku teiste juttudest.“
„Miks ka mitte. Pigem aga sa saad infopaketi kokku ikkagi iseseisvalt. See on mingi absull jama, et kellegi teise mõtteid ja lugusid ei või kasutada.“
„Autorikaitse siis või.“
„Seda pole olemas. See on inimeste vaimusünnitus. Selle taga on lihtsalt raha.“
„Kõige taga on raha.“
„Raha on väga suur teema, sellest ei viitsi praegu küll rääkida.“
„Ehk siis mida muud ma teengi, kui otsin vastuseid. Enamus normaalseid vastuseid olen mina leidnud vaid ulmekirjandusest.“
„No jah. Esoteerilist kirjandust reeglina ulmeks ei loeta. Enamus tõsi esoteerikuid peavad seda kirjandust ka reaalseks.“
„Ei ole siis nii või.“
„Ikka on. Kõik on reaalne. Kõik millest on kirjutatud, mõeldud või räägitud on reaalne. Iseasi on see, mille inimene tahab reaalseks luua.“
„Ikkagi ei saa ma aru. Milleks mulle seda kõike vaja on.“

„Mul on selle kohta küll vastus või siis vastuse variant. Kuid esiti oleks seda liig vara avaldada.“
„Miks.“
„Jutt ju sellest kahest filosoofiast. Vali teine variant ja hakka ise endalt küsima ning vastuseid otsima.“
„Aga neid variante ja loogikaid on hiigla palju. Ma ei jaksa kõike meeles pidada ja sulle ette kanda.“
„Miks sa pead meeles pidama ja ette kandma. Kirjuta üles. Küll ma siis loen.“

„Ehk siis nii, nagu see lugu siin.“
„Täpselt. Ma saan aastaid hiljemgi kõike seda üle lugeda ja võib jääda isegi lastelastele.“
„Okei vana. Hea, et kohtasin sind. Järgmisel korral kui kohtume, annan lugeda – midagi.“

„Näeme siis.“
„Ooot. Üks värk veel. See lugu siin. See ei pea ju olema kõigile arusaadav.“
„Miks ka mitte. Kõik lood maailmas ei olegi kõigile arusaadavad. See on üsna loomulik.“


 

 2.

 „Mis leidsid ka.“
„Palju, nii palju, et avatud peatükke tuleb iga hetkega juurde.“
„Nimeta mõned. Saan pildi ette.“
„Kogu kooli programm. Tuleb välja, et see polegi nii igav kui arvasin.“
„Tahad ennustan või näenselgelt. Õpetajad imestavad ja mõnega oled juba ka raksu läinud.“

„Mõni on päris normaalne. Mõni on aga lausa loll.“
„Tähendab oled mõne kahe või märkuse saanud.“
„See pole tähtis. Nagunii on kõik sellega harjunud, et ma vahest olen kahtesid saanud ja nad pole minust ka aru saanud. Praegu on põnev see, et lahkhelid tekivad sellest kui minu küsimus või ka vastus paneb neid pead murdma.“
„Märkad, et reaalsem vastus ajab inimesi rohkem närvi kui korrektselt vastamata jätmine.“
„Ma edaspidi küsin küsimusi, kuid need ei ole otseselt küsimused, vaid pigem üllatused.“
„Üllata siis.“
„Miks  ajalugu ei vasta loogikale. Miks füüsika seletab koolis asju samamoodi nagu viiskümmend aastat tagasi. Nagu poleks viiekümne aasta jooksul toimunud mingit arengut. Miks koolis puudub selline õppeaine nagu filosoofia. Miks koolis ja üldse elus, inimesed ei aruta teemasid. Miks vastused on pidevalt – ma ei tea.“

„Ja mis teema on senini kõige pikemaks kujunenud.“
„Vahet pole. Kas sinu filosoofia on rohkem selline, et küsin sinu või kellegi teise käest ja leian sealt vastuseid või pigem ei usu mitte kedagi.“
„Mõnes mõttes pole vahet. Vahe on ainult selles, kui küsimus on üldine, siis on aega seda uurida pikka aega. Erinevad valdkonnad lähevad mingil hetkel kokku või lõikuvad ja siis saad elu jooksul neid kasutada. Vahest juhtub nii, et teised sinuga kooskulgejad on pidevalt jamades. Sinuga aga ei juhtu mitte midagi hullu. Siis imestad ise hiljem, et miks sul pole selliseid jamasid. Samas on ka selliseid hetki, mis võivad minna keerdu ja siis peavad olema lahendused käepärast.“
„Seda näen ma iga päev. Selle kohta võin väikese loo rääkida. See ei ole ju mingi avastus, et inimesed on asjade hullud. Mitte ainult materiaalsete asjade vaid ka vaimsete asjade.“
„Ehk siis elamused, huvid, hobid ja muu eluseikluste staff.“
„Mul aga on nii, et reaalsete asjade soovid ei ole nii suured. Ma ei saa aru. Miks selleks, et saada mingit kogemust, peab seda asja omama reaalselt ehk siis puhtfüüsiliselt.“
„Ehk siis, raha kulutama selliste asjade peale, mille vastu huvi kaob peale selle soetamist.“
„Ja kaua kestab huvi sellise asjaga tegelemine.“
„Suurte inimeste mängulust uutest asjadest, võrrelduna väikelaste jõulukinkidega.“
„Millel, mis asjadel, on püsiväärtus.“

„On üldse asjadel mingitki püsiväärtust.“
„Väidavad, et suhted lähedastega, haridus, peresuhted kuni kodumaa armastuseni.“
„On siis või.“
„Üsna kummaline. On ja ei ole.“
„Ei püsi siin maailmas ilmselt ükski väärtus paigas. Aga haridus.“
„Siis.“
„Tunduks, et kooliharidus on üks „püsivamaid“ väärtusi. On siis viiekümne aastaga midagi muutunud. Mulle tundub, et – ei ole.“
„Esitan sulle küsimuse. Kas saab midagi muutuda kui viiskümmend aastat peab noor inimene kohustuslikus korras lugema „Tõde ja Õigust“.“

„Noored ei loe seda. Nad vaatavad tähti ja sõnu, keeravad lehti kuid nad ei saa sellest aru.“
„Ei saa ja ei peagi saama. Sest see on möödas. See ei ole elu põhiväärtus. Öelgu ükskõik kui tark või erudeeritud inimene mistahes. Kogu see pateetiline ja patriootiline vaht kaob iga õpetatud ja koolitatud peast hetkega.“

„Täpselt. Selle hetkega kui sellisel õpetajal või muidu vuhvil võtta palgast pool summat ära.“
„Mis sa arvad, kas selline tegelane sai aru mida me mõtlesime sellega.“
„Korraks võib-olla. Niipea kui ta kohtab kedagi, kellele ta seda teksti näitab, nad kohe hakkavad näpuga näitama ja õps paneks mulle veerandi kokkuvõtteks kahe.“
„Kumb on siis püsivam väärtus. „Tõde ja Õigus“ või mõned paberilipakad palganumbril.“
„Jah. Aga ilma reaalsete asjade omamiseta ei saa ka läbi.“

„Mingi teema meil siin vahepeal läbi käis. Kui tead  mingitest asjadest, siis on ahvatlusi ja seega ka jamasid vähem. Mis võiks olla elu mõte. Kas vähem jamasid või rohkem elukogemusi.“
„Küsid seda minult või endalt.“
„Mhh.“
„Kavaldad. Eks ma siis filosofeerin. Selleks, et asju saada peab tegema mida?? Olema asjalik.“

 „Kaval mõte.“
„Asjad ei ole püsivad. Asjalik inimene seega on püsimatu.“
„Kogemused on püsivad.“
„Kui püsimatu inimene saab kogemusi, mis omakorda on püsivad.“
„Peaasi, et need püsivad kogemused ei oleks valusad.“
„“Hindamatu“ väärtus – valusad püsivad kogemused. Ilus perspektiiv edaspidiseks eluks.“

„Tahad annan sulle huvitava teema uurimiseks. Millised on püsivad head kogemused???“
„Ma olen seda kuskilt kuulnud. Kui hakata kirjeldama asju, mis on ebameeldivad, siis neid on kergem kirjeldada kui neid, mis on head.“

„Ehk siis, millised on sinu halvad iseloomujooned ja mis sinus head on.“
„Annan vastu teema laienduse. Kaua need head kogemused inimese sees helisevad ja välja paistavad. Mitu minutit või tundi – päevas.“
„Kuule filosoof. Miks sa minuga jamad ja jahvatad. Kas sul endal miskit targemat teha pole.“
„Mis on targem tegevus. Tolmu koguda.“
„Teema siis – kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.“
„Raha kaob sinna, kus tekib lõpuks prügimäele prügi. Isegi higi kuivab ära. Kogemused võtad hauda. Mis alles jääb?“

„Energiajäävuse seadus.“
„Äge, aga mis on see energia millest tekib kõik see millest jääb jälg ja märk maha, siia praegusesse reaalsusesse.“

„Jälle küsimus munast ja kanast.“
„Mõne püsiväärtuse oled leidnud.“
„Au.“

„Au, ausus või siis tõde. Eneseväärtus ehk väärikus.“
„Mõisted mida saab lahata vastavalt arusaamisele ja väärtustamisele.“
„Kui palju maksab eneseväärikus.“
„Eneseväärikus ei maksa vahest midagi, kui kuskil jagatakse mingit nodi tasuta.“
„Mõtlesid poliitiliselt või asjalikult.“
„Enamus siin maailmas on poliitiline.“
„Või usuline.“

„Kõik inimesed on usklikud. Peamiselt kergeusklikud.“
„Aga kuhu jääb südamlikkus ja kaastunne.“

„Selleks peab olema see teine, kellega saab suhelda südamest südamesse. Teistele jääb vaid kaasa tunda.“
„Said siis pildi ette - kuidas oleks elu või tsivilisatsioon, kus ei oleks halba.“
„See on raske teema. Sellist pilti kokku fantaseerida suudavad vaid ulmekirjanikud.“
„Mitte ainult. Seda suutsid ka kommunismi teoreetikud. Igaühele tema vajaduste järgi ja igaühelt tema võimete kohaselt.“
„Telekat ikka vaatad vahest. Oled sa näinud mõnda filmi või uudistesaadet – ainult head uudised.“
„Miljoni dollari küsimus. Palju on maailmas head ja palju on halba.“
„Tänapäeval on see devalveerunud kriteerium. Miljon dollarit on väga väike summa.“
„Vähe sellest, et number on üsna suur ja väärtus väga väike. Dollarit pole ju ka tegelikult olemas.“

„Küsimus. Kas kogu selle jama seest välja tulekuks on üldse mingit võimalust.“
„Ehk siis situatsioonist mille keerukusest ja absurdsusest enamik inimesi ei ole teadlikud. Ilmselt on. Üks võimalus on selline. Kui see muna või kana millest kõik alguse sai, saab aru, et asi on käest ära läinud. Valesse suunda juhitud ja sellele võib väga kergesti lõpp tulla.“
„Lõppu nüüd küll keegi enam ei usu.“
„Ei saagi uskuda, sest peale lõppu pole enam neid kes mäletaks. Lõpp on üks sekund peale lõpu algust. Inimkond on erinevate etappide ja impeeriumide lõppe üle elanud lõputu arv kordi.“
„Ei ole kindel ükski väärtus. Euro kadumine on kindel. Kindel pole veel – millal. Nagu kõikide teiste maksevahenditega, kogu ajaloo vältel.“
„“Tõde ja Õigus“ võis omal ajal maksta mõned rublad. Palju maksavad need kirjeldused seal sees.“
„Midagi ei maksa. Ennem on tulevikus mingi ulmeromaaniga midagi peale hakata, kui halamisega tuhandest aastast pimedast orjapõlvest.“
„Ja paarisajast aastast – demokraatiast.“

„Küsin ühte huvitavat teemat. Arenda seda. Kumb inimese areng on mõistlikum. Elamine harmoonias selle planeediga, kus oled sündinud. Või areneda tehniliselt ja vallutada Kosmost. Mõlemad on ulmelis-esoteerilised variandid.“
„Nii naljakas kui see ka ei ole, need teemad ei ole kumbki neist. Näeme ju igapäevaselt, et inimene pole nõus elama indiaanlase kombel harmoonias loodusega. Seda, et võiks minna vallutama kosmost ei usuta ka eriliselt. Pigem isegi kardetakse. Tavaline elu on aga nii ulmeline ja esoteeriline, et paljalt nende sõnade väljaütlemine ajab inimestel kananaha ihule ja suu jääb nii lahti, et sealt ei tule piuksugi. Mis sina sellest arvad.“
„Ulmest ja esoteerikast ei jaga inimesed üldse matsu. Inimesed ja eriti väikelaste vanemad on eriliselt kummalised tüübid. Lase korraks peast läbi kogu see materjal, mida me oleme lapsepõlves ja ka hiljem kuulnud.“

„Pöial-Liisi, Jõuluvana, Kalevipoeg, Piibel. Nüüd ka veel Avatar.“  
„Ehk siis, kõik inimesed vaatavad, kuulavad ja isegi ei mõtle sellest milliseid muinasjutte meile räägitakse.“
„Muinasjutte millede taga on enamuses mingi informatsioon, mis esialgu on absurdne. Hiljem arusaamiste laienedes, leiab sealt enam vastuseid kui kogu tänapäeva teaduses kokku.“
„Vot see on just üks teema mida mina veel ei oska. Panna erinevatest, pealtnäha absurdsetest, infokildudest kokku oma ehk siis tõesemat pilti.“
„Seda teemat võid väga rahulikult võtta, sest kõigest ei saa kunagi kõike teada. Piisab kui uurid erinevaid asju. Pidevalt ja süstemaatiliselt, siis muutub pilt terviklikumaks ja selgemaks. Mis tähtsust on absoluutselt tõestel faktidel. Seda kindlust ei saa sa kunagi.“



 3.

 „Mis on selle mõte.“
„Mille.“
„Kõige.“
„Parim küsimus ilmselt. Maailmas, Kõiksuses ja kõikides aegades. Selle mõte ongi – mõte.“

„Siis tuli valgus ja vaikus, öö ja päev. Üleval ja all.“
„Duaalsust mõtled.“
„Mitte päris duaalsust vaid liikumist. Mõte tekitab liikumise. Pilk ja vaade hakkavad jälgima erinevates suundades. Tekivad – huvi ja teooria. Selleks, et saada mingile teooriale vastuse, tuleb liikuda. Liikumisega tekib mingi tegevus ehk mõte. Mõte on liikumine ajus.“

 „Ehk siis mõte või elu mõte on huvi liikumine ajus, ajas ja ruumis.“
„Teooria vastus nagu iga teinegi taoline.“

„Ma proovin aru saada - mis on tõene ja mis väär.“
„No see on küll üks väärt uurimus ja kaugele oled jõudnud.“
„Loll lugu. Üldsegi mitte kaugele. Iga asja mida uurin on võimatu selgitada nii, et ise ka usuks. Koolitarkuste peapeale pööramisega saan päevpäevalt juba kergemini hakkama. Kui palju on maailmas valet.“
„On ja ei ole. Seda on üsna raske selgitada. Vaat, peaaegu et kõige raskem. Maailmas, Universumis, Kõiksuses ei ole mitte midagi valet. Absoluutselt kõik mida me teame, näeme, kuuleme ja loome, need kõik on olemas ja kui nad on olemas, siis need on reaalsed, õiged ja olemas.“

„Kuid mingit konkreetset asja uurides selgub, et see on vale. See on kuidagimoodi ja enamuses, peaaegu sada protsenti vale.“
„Nii see kahjuks on jah. Kummaline on see, et kõik asjad on kihtide kaupa. Lastel on üks arusaamine, vanematel teine, linnakodanikel ja valitsejatel kolmas, teadlastel neljas ja nii lõputult erinevaid variante. Iga järgmine tase saab selgitada, et eelneva taseme teadmised on valed – puudulikud.“
„Sõnad on ka puudulikud ja eksitavad. Kas või sõna – vale. Ristivastu vaenulik, eksitav, omakasupüüdlik vale versus teadmatus, eksiarvamus, mõttelaiskus, heaolu nimel enda veenmine, pole niivõrd vale kui – puudulikkus.“
„Ei ole uurinud, ei tea. Koolis räägitakse mingist Suurest Paugust. Ümmargusest kerast, mis kiirgab soojust. Arendab enda sees ilget termotuuma reaktsiooni. Tekkis millestki ja millalgi, mida keegi täpselt tõestada ei saa ning arvatakse, et see kunagi ka kustub.“

„Änks teooria, justnimelt teooria, mida pidevalt tõestatakse. Kas Galileo Galilei oli teadlane.“
„Ilmselt küll. Hiljem küsin – mis see teadlane üldse on.“
„Oli siis teadlane ja uuris kosmost. Millega. Vaatas päikest läbi tumeda klaasi, mõõtis millegagi temperatuuri ja tokilt langeva varju nurka. Arvutas mingeid aegu, teepikkusi ja võib-olla veel midagi. Teadis ta midagi? Tänapäeva teadlased teevad just seda sama. Mõõdavad midagi, arvutavad ja arvavad.“
„Ja kui palju uskuda nende jutte.“
„Ühest küljest siis nii, et võib uskuda sada protsent, sest midagi nad mõõdavad, teoretiseerivad ja jäädvustavad mingi informatsiooni siia Maa inforuumi. Teisest küljest aga 99.9999… protsenti on vale, tõestamatu, teoreetiline ja ka luuleline. Enamus teadusest on kokku luuletatud ehk siis fantaseeritud.“
„Arvad või saad seda ka tõestada.“
„Tõestamiseks polegi muud eriti vaja. Iga uue masina või seadme leiutamisega on võimalik igat asja mõõta ja fikseerida uue nurga alt, uute „mõõtmetega“. Seega mitte ükski teaduslik tõde ei ole, ega saagi olla tõene.“
„Ja kui siia juurde veel mõelda üksikindiviidide kuulsusejanu, mis tekitab ennatlikke otsuseid, soovunelmad, valed järeldused kuni otsese valetamise ja võltsimiseni välja.“
„No vot ja kui ma esitaks teooria, et.  Päike ei ole täht. Meie ja Päike ei asu lõputus kosmoses. Päike ei ole ümmargune, vaid hoopis kuup. Ta ei kiirga sooja, ja ta on külm. Et hoopis meie elame mikrolaineahjus. Kanamuna peal mingi imepisikese aatomina. Mingil hetkel keegi keerab nuppu, lamp läheb põlema ja neljakandilisest avast tuleb mikrolaine, mis elava materjaliga kokkupuutumisel tekitab sooja tunde.“
„Ehk siis. Miks kosmoses ja Kuu peal on külm.“
„Veel kummalisi teooriaid. Kosmoses hulguvad tähed, planeedid, galaktikad. Keegi ei tea mis need on, milleks liiguvad ja mis selle kõige mõte on.“
„Samast tekibki küsimus, mis mõte on teada saada - kõige mõtet. Milleks.“
„Vahet pole kuidas elad. Tahad teada küsimusi, või viitsid uurida ka küsimustele vastuseid. Oled märganud erinevusi, nende kahe erineva leeri inimeste elude vahel.“
„Õpetajad või.“
„Miks ka mitte, kasvõi õpetajad.“
„See tundub kummaline küll. Noor inimene tahab uurida ja teada saada. Siis ta küsib ja hakkab tarkadelt inimestelt vastuseid saama. Kui vanemate inimeste teadmised ja tarkused oleksid kõik õiged ja usaldusväärsed, siis peaks elu planeedil olema – paradiis. Aga pole. Pigem on parasiit.“
„Järeldus siis. Enamus meile teadaolevad vastused on valed, väändunud ja inimestele kahjulikud.“
„Ilmselt küll. Stampvastused on kallutatud. Süsteemis on kallutatud jõud.“
„Äkki ka kallutavad jõud.“
„Ilma ei saaks nii olla. Inimesed iseseisvalt ei suudaks kõike seda välja mõelda ja kokku luuletada. Neil pole selleks aega.“

„Ooo. Vahva teema. Aeg. Pole aega. Täpselt nii ongi, et aega polegi olemas. Ja ainus mida inimesel on lõputult – see on aeg.“
„Mõtled siis selles elus või rohkem.“
„Nii ja naa. Nagu me ennist väitsime, et mitte midagi ei saa tegelikult tõestada absoluutse tõena, siis variante võib olla lõputult. Vali millist tahad. Mis hetkel meeldib ja mida saad järgmisel hetkel jälle ümber mõelda ja midagi muud meeldivaks lugeda. Selle teisega, et siis inimese hing ja vaim on lõputu ja igavene, eeldabki seda, et aega on lõputult ja aega polegi olemas. Milleks sellist asja vaja mõõta, mida on lõputult.“
„Aga siin ja praegu.“
„Siin ja praegu on ka aega lõputult palju. Kui sa paned silmad kinni ja suudad peast välja lülitada kõik mõtted, siis aeg kaob ehk vaba aega on lõputult.“
„Miks siis inimestel aega ei ole.“
„Ikka on. Iga inimene kes väidab, et vot just nüüd, sellel hetkel tal pole aega. Üks töö ajab teist taga ja päris valmis ei suudagi midagi teha. Mis juhtub siis kui ta saab telefonikõne, et näiteks tema lapsega juhtus mingi väiksem või suurem õnnetus.“
„Ja siis kui seisad mõne hea tuttava või sugulase kirstu kõrval. Kuhu kaovad siis kiired ajad, siin ja sealpool puitkasti olevale tegelasele.“
„No vot, on ju aega. Vähemalt üks neist saab jälle rahus olla. Kui saab.“
„Ehk siis, teine variant. Lõputu ja igavene.“

„Ajatu mõttevaba oleku koht, siinkohal.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar