(minu märkus. vot sellisest INFORMATSIOONIST ma pean kujundama ehk siis meile mõistetavaks tegema nii, et enamus infost oleks arusaadav. Kui ma alguses üritasin anda kellelegi sellist teksti korrigeerida, siis need tekstid oleks tulnud hoopis teistsugused, seega siis loobusingi midagi muutmast)
tervistus   maalastele ja
väidetavatele duallastele
teid tervitavad siinkohal kraaklased   ruko ra
  ja   casius krooc
meie sõbrad ja kaasseiklejad  uurijad     temor khan  
taarka twin   gilda ja kruker  khan ning coheima ja tahhini hu    andsid
meile kahele    eesrääkija volitused
informeerimaks meie arusaamasid alljärgnevatel teemadel
me oleme nüüdseks   kulgenud juba õige mitmekümneid kraakühikud ja
väga palju sadu maa aastaid  mitmetes
erinevates infoväljades
kõigest sellest   jamast    on
väga raske aru saada  ja  kordades raskem on ennast väljendada 
kõige raskem ongi just enese väljendamine
kui erinevad inimesed kulgevad ühes kindlas aja ja ruumi koordinaatide
punktis ehk  olevikus   siis
ka need samad kõrvuti kulgevad inimesed   ei suuda väljendada erinevaid asju ja
teooriaid sama moodi    miks 
kui võtta sama ruumi ehk siis planeedi   erinevatel
  aja   koordinaatidel kulgevad inimesed siis nende
arusaamine on lausa nii piiratud    et neil tekib üksteisest arusaamisega tohutuid
raskusi     miks
me oleme mingil määral seda tunnetanud    et
kogu probleem seisneb     kõnes
kõnelemises    rääkimises 
väidetavalt maalastel puudub telepaatiline side     me juba teame   et see
ei puudu    vaid te olete  
või teid on õpetatud     seda võimet alla suruma     uskumatuse
tunde kultiveerimisega 
kui ikka ei ole telepaatilist sidet     siis
on lausa võimatu aru saada   kas teine
inimene räägib õigust või mitte 
sellisel juhul jääb  maalasele vaid aimata omas kahetises  duaalsuses 
 kas teine inimene teised
inimesed     inimeste juhid   ja    teooriad
   on õiged või valed 
peale pikka seiklemist   me jõudsime oma konkreetetes uurimistes üsna
kaugele 
me ühitasime oma meeled   goldbookides
leiduvates teooriates  kulgevate inimeste
koordinaatidele   mida ka teil nimetatakse
   muutunus teadvuse seisundiks 
tänaseks päevaks on meie hea sõber    isaac asimov    lahkunud planeet maa infoväljast ja kulgeb
hoopis teises aja ja ruumi koordinaatide punktis
me pidime leidma kellegi    kes avaldaks meie uurimusi    ja kelle
kaudu me saaksime ühenduse   maa   erinevatele  koordinaadi punktidele 
meie teooriate ja lugude kirjutaja  on siis seekord inimene   kes
tipib hetkel     planeedil maa  
 isikliku infopanga tippimise
klahvistikul 
autor püüab aru saada maailma asjadest isiklike elukogemuste
baasil    uurida teiste autorite teooriate   ja muu info baasil    mida
leidub   kogu eksistentsi sisaldavas infoväljas 
koos autoriga me üritame tuua mingit   teistsugust mõtlemist ja informatsiooni    siia konkreetsesse infovälja 
esimene     mitte  goldbook  
 vaid paberbook    ehk
siis kohalikus keeles raamat    sai vormistatud sellisena nagu see just välja
tuli 
kuigi autor on kirjutanud ka teisi raamatuid    siis
selle raamatuga läks just nii nagu see läks 
meil ja ka autoril ei olnud mingeid kogemusi raamatute vormistamise
ja välja andmisega 
kuna me ei soovi eriti venitada oma informatsiooni andmisega    siis me teeme kiiresti tekstid    autori 
sulest    tulevad kiiresti  ning  väljaandmine
sõltub vaid   ajast ning vabadest
vahenditest  
meil on aga hetkel väikene probleem selles    et me
tahaks saada tagasisidet inimestelt ja nende arvamisi teemadel     duaalsus ning elu eksisteerimine 
siiani ei ole olnud väga konkreetseid arvustusi või arvamusi 
on inimesi    kes on meie infot hinnanud liiga raskeks    ja
samas on olnud teisi   kes arvavad  
 et info on liiga kerge    pinnapeale ja pigem selline    liiga
lihtne lugemine 
nüüd aga   läbi autori me saime juba parema arvamuse 
autor avastas infopanga    vabas
inforuumis   artikli    
mis kirjeldab nii mõndagi 
me oleme üliväga tänulikud iga arvamuse eest   ja
eelkõige just nende eest    mis arutlevad elu ja eksisteerimise igavikulistel
teemadel 
sellega seoses on veel üks infokanal avanemisel 
autor    vanakooli mehena    ei
kasutanud siiamaani infopankade   kõiki
vabasuhtlemise kanaleid
õnneks  tema noorem põlvkond   suutis
ära selgitada mingi erilise suhtluskeskkonna 
näoraamat     suhtlusvõimaluste avardamise võimaluse 
me väga loodame    et selles keskkonnas hakkab toimuma otsesem ja
kiirem infovahetus
nüüd aga läheks selle teema juurde    mis meid ajendas kõiki neid tegevusi tegema 
me soovime arutada seda esimest avalikku arvamusavaldust  
toome selle ära siinkohal täis pikkuses ja siis anname omad
selgitused
Agur Tänav
Kui raamatukoguhoidja mulle käesoleva
arvustuse objekti soovitas, siis kõhklesin enne kui teose oma lugemislauale
võtsin. Nii Arne Tsirna romaani pealkiri „Armastuse valem“, kui ka raamatu
kaanepilt tundusid üsna esoteerilised. Kuna ma eelistan lugeda pigem ulmet kui
esoteerikat, siis on minu kõhkluste põhjused ilmselt aimatavad. Siiski rahustas
mind veidi esilehel seisev lause „Ulmeromaani esimene osa“. Rahustas mind
„veidi“ all pean ma silmas seda, et üldjuhul pannakse tänapäeval sõna
„ulmeromaan“ esilehele siis, kui romaan ei ole päris õige ulme ja seetõttu
peljatakse, et ulmelugeja seda ehk üles ei leia. Vähemalt minul on selline
mulje jäänud, kuigi ma võin ka eksida. Palju suurem huvi tekkis minus aga siis,
kui lehitsedes silmasin värvilisi illustratsioone, mis kujutasid sähvivaid
lasereid ja lendavaid kosmoselaevu. Niisiis, haarasin raamatu kõhkluste kiuste
kaasa. Koju jõudes võtsin raamatu ette ja tahaks nüüd teiste ulmehuvilistega,
sealhulgas romaani autoriga, oma kogemust jagada. 
Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“
Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“
Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.
Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“
Esiteks võib öelda, et tegu on tõesti ulmeromaaniga: lennatakse kosmoses, aetakse asju ja sisusse on ilmselt ka sügavam filosoofiline mõõde sisse plaanitud. Kahjuks... Aga mis ma seletan, parem tsiteerin neljandat lauset romaani avalehelt:
„Tülisid on tohutus mahus vähemaks jäänud, kuid ikkagi on arenevaid planeete ja süsteeme, kus mõistusega olendid pole veel aru saanud, et taplus on lihtsalt üks silmapilguke arenemise protsessist, mis tuleb ikka omal nahal ära proovida.“
Mõtisklegem nüüd selle lause üle. Mõtisklesime? Väga hea, võtame nüüd järgmise lause. Lehekülg 14:
„Teema on see, et neid laevu uurides, eeluurijad leidsid mingi leiu.“
Niikaua kuni lugeja nüüd selle lause üle mõtiskleb, toon ma ära kolmanda, et see, mis ma öelda tahan, ikka ilusti illustreeritud oleks. Lehekülg 69:
„Kuna alati inimese elus saabub mingi hetk, siis oli saabunud ka hetk, kus kaks uurijate seltskonda olid Surva kosmodroomil, oma ruumilaeva kõrval.“
Nüüd on minu elus saabunud hetk, kus ma tahan öelda, et ilmselt ei ole autor väga hästi läbi mõelnud, kuidas anda edasi seda, mida ta edasi anda tahab, sest need kolm näitelauset ei ole ainsad omasugused, vaid iseloomustavad kogu käesoleva ulmeromaani esimest osa. Ehk on see viga minus (kuigi ma loodan, et ei ole), kuid just antud kirjastiili tõttu pean tõdema, et romaani sisu kommenteerimisel jään tagasihoidlikuks, kuna peale viiendat lehekülge ma pigem sirvisin, kui lugesin. Raske on lugeda romaani mõõtu teksti, mille kirjatehniline tase saaks koolikirjanditega konkureerides hädavaevu ilmselt rahuldava või ehk isegi veelgi madalama hinnangu. Kui ma oskaks midagi soovitada, siis vast ehk seda, et autor mõtleks hoolega läbi, milline on see stiil, milles ta tahab oma loo edasi anda. Seejärel leiaks mõne sobiva eeskuju ning kui ta on oma eeskuju kirjandusest leidnud, uuriks hoolega, kuidas tema eeskuju on lauseid seadnud, kuidas mõtet edasi andnud, milliseid sõnu kasutanud ja – mida on ehk raskem tabada, kuid mis pole sugugi väheoluline – milliseid sõnu ta on vältinud. Seejärel kirjutades püüaks valitud stiili jäljendada. Kui siis tekst on viimaks valmis kirjutatud, loeks autor iga oma kirjutatud lause mõned nädalad hiljem uuesti tähelepanelikult läbi ja vaataks, kas ta on suutnud valitud stiili tabada ja ehk annaks oma mõtet kuidagi veel paremini edasi anda või libastumisi välja lihvida. Ja mõned kuud-nädalad hiljem teeks seda veelkord. Ja siis veelkord. Siis aga annaks kellelgi, kes kiita ei armasta, oma teost lugeda ja paluks karmi tagasisidet. Saanud tagasisidet, vaataks oma teose uuesti üle ja muudaks taas, mis tundub viltu olevat. Seejärel võiks siis mõelda avaldamise peale. Kuna tervet romaani nii üle käia on suur töö, siis harjutamise mõttes sobiks eelnimetatut esialgu lühijuttude kallal proovida. Alustuseks on see päris suur töö ja seetõttu muu kallal ma ei hakkaks siis praegu norimagi.
Mida ma kiitma pean, on illustratsioonid. Ainuüksi juba see, et nad olemas on, annab romaanile palju juurde. Nende kunstilist taset ei hakka ma hindama, kuid lihtsa pildivaatajana ütlen, et kõik laserite ja kosmoselaevadega pildid meeldisid mulle väga. Lisaks andis oma boonuse juurde ka see, et nad olid värvilised. Väga haruldane tänapäeva ilukirjanduse juures ja minu siiras tunnustus autorile nende eest. Mida lõpetuseks öelda? Arvan, et lasen lõpusõnad kõnelda endast targematel. Leidsin suurepärase tsitaadi romaanist enesest, sealt, kus astub lavale minu lemmikkirjanik, suurmees Isaac Asimov. See lause on tõepoolest pärl ja usun, et seda tsitaati kasutan ma kindlasti veel nii mõnigi kord. See võtab kokku kõik mu tunded, mis mul „Armastuse valemit“ lugedes tekkisid:
„Pean hämminguga tunnistama,“ nokutas Isaac pikalt peaga ja püüdis kogu informatsioonist täit pilti saada, „kui ma nüüd just surnud või koomas ei ole, siis kõik see, mis ma siin nüüd kuulsin, võttis minusugusel ulmekirjanikul täiesti suu lahti.“
me siis vastame neile küsimustele
uurides pikka aega raamatute klassifikatsioone    ei
suutnud me otsustada     mis valdkonda peaks meie lugu kuuluma   see ei ole päris esoteerika   ja see
ei ole tõesti ka päris ulme 
kindlalt sisaldab see mõlemat 
 kuid rohkem pigem siiski seda    mida
maalased ekslikult nimetavad esoteerikaks   
esoteerikast räägime pigem hiljem
tulevikus üritame seda informatsiooni edastada žarni all      filosoofilis
  esoteeriline fantaasia
nüüd võtame   keelekasutuse 
me vabandame väga    kui selline keelekasutamine    kedagi solvab või takistab meie mõtete
sügavusse sukeldumist 
meie kõne ja teksti ülesehitus  
 ei ole selline nagu teil see on 
meie mõtlemise loogika   
elu   ja    filosoofia    on absoluutselt teistsugune 
on lausa võimatu anda edasi kõike seda    mis
on meil 
me peame pidevalt mõtlema ja defineerima ümber    omad
loogikad    teie loogikasse   
ausalt öeldes see ei olegi meile esmane vajadus kuigi ka see on huvitav
ausalt öeldes see ei olegi meile esmane vajadus kuigi ka see on huvitav
meid huvitab       aru saada sellest     teie  duaalsusest 
ainsuslastele  ja  tavakraaklastele   on see absoluutselt hoomamatu 
ainult need kraaklased     kes tegelevad selle duaalsuse uurimisega       igapäevaliselt   ainult
nemad saavad sellest aru    mingitki
moodi  
meie eluloogika põhineb tunnetusel     mitte nii palju loogikal 
ainult tunnetuslikult    me
üldse saame aru     mida me saame tõeks võtta    mida mitte 
praegune   meie tunnetus   ütleb
seda     et ega te vist saanud ka sellest aru
küsimus järgmine
miks maalased arvavad      et kõik peab käima reeglite päraselt
meie jaoks on elus ainult üks reegel       mis tundub usutav    see
on õige 
usutav on see      mis tuleb inimese seest    nagu
see tuleb    ja kui selleks ei pea midagi
kombineerima või sättima 
sellepärast me juba pikka aega ei kasuta kirja keelt 
meil on tehnoloogia    mis salvestab kõne otse infopankadesse ja
täpselt nii nagu see tuleb 
meil ei ole vaja midagi redigeerida ega parandada 
ainsuses ei saa midagi parandada  
 sest kõik see   mis
välja tuleb    on õige ja ainuõige muideks    sellist tehnoloogiat kirjeldas ka meie sõber asimov
    oma raamatus 
teine asum     kui väike arcady
kasutas seadet    kus kõne trükiti otse printerisse 
nii et    teil on veel tibake areneda 
teiseks on see et    temor khani infopank töötles kirjutamise
ülesehitust   ja selgus kummaline
paradoks 
me ei saa aru     miks tehakse kirjutamise stiilidel või
tasemetel vahet
selleks    infopank uuris ka koolihariduse süsteeme ning
arusaamasid
miks inimestel on selline kummaline arusaamine     et
kellegi tekst või mõttelaad on kellegi teise omast parem või halvem       duaalsus     mõelge selle peale 
selgituseks  väike kokkuvõte
infopanga analüüsist 
planeedil maa      on
inimesed duaalsed     ja ainsad inimesed    kes on suhteliselt ainsuslased    on
väikesed lapsed     nende maailmavaade on sünnist saadik ainsuseline
ja hiljem vanematelt juurde õppides    nende ainsuselisus väheneb  ja  jääbki
vähenema
samuti tõestab seda ka see   et lapsed ei valda     aega   nad ei saa ajast aru niimoodi    kui
täiskasvanud
lapse lause        ma homme käisin linnas    selgitab seda veenvalt 
seega on arusaamatu    kuidas teie haridussüsteem saab toimida
sellisel moel    et te hindate erinevaid tegevusi     duaalsuse seisukohalt      hea ja halb 
kuidas on üldse võimalik hinnata koolis lapsi 
ja kuidas on võimalik hinnata lapsi     kui nad joonistavad     laulavad   
 mängivad pilli või mis kõige
tähtsam        mõtlevad oma peaga ehk siis tunnetusega
kordame       väikese  lapse arusaam on     tunnetuslik 
täpselt see sama kehtib ka erinevate kirjutajate stiili kohta   ja ka
meie kohta   kuna me üritame teile
selgeks teha   meie  
uurimisi
meie vaatevinklist ei ole võimalik      et
keegi valib kellegi teise stiili ja hakkab seda jäljendama
reeglitest me juba rääkisime    
lause ehitusest ka rääkisime     et meie lauseehitus ei pruugi olla sorav   ja lihtsalt
silmadega üle lastes    arusaadav 
selleks tulebki ilmselt süveneda 
süvenemine    arusaamine 
 ning äratundmine    saab meie arust tekkida vaid siis
kui inimene     kes midagi    loeb   
 näeb    mõtiskleb  
    siis tema
sagedused    vibratsioonid    elektrilised   
 magnetilised   näitajad klapivad selle inimesega     kes on tema vastas 
kui ei saa aru         siis lihtsalt ei klapi   
kuidas me leidsime omale autori 
krook      olles külas isaac
 asimovil     uuris võimalust kontaktide loomiseks teiste
inimestega ehk siis    teise inimese     tema   aja ja ruumi koordinaatide leidmise 
selle meetodi kirjeldamine läheks liiga pikaks    kuid
selgus et    meie autor luges sellel hetkel     asumi    lugusid  
 ja me saime temaga kontakti ilma    et ta ise seda oleks teadnud 
meile meeldis tema pühendumine teemasse ja uurimisvõime 
autor oli lugenud neid teoseid juba kümmekond aastat varem     kuid
siis leidis ta selle olema vaid hea ulmekirjandusena 
hiljem    kui  autor
oli uurinud ka esoteerilisi teoseid     ja
jõudnud mingi kummalise 
   gaia   teooriani       siis meenus see temale   ja ta luges läbi      asumite 
viimase osa kus  isaac seda
kirjeldab 
nüüd siis selle tulemusel    autor loebki uuesti kõiki   asumite lugusid 
ja see   milline oli kogemus   see
üllatas isegi meid      ta nägi kõike seda   no võib-olla mitte kõike   mida
meie sõber asimov püüdis oma   ulmeromaanis  
 kirjeldada 
selgituseks neile kes pole seda raamatute sarja lugenud või on lugenud väga ammu
selgituseks neile kes pole seda raamatute sarja lugenud või on lugenud väga ammu
see raamat ei sisalda ulmet   
kui lugeda nii nagu teil kombeks öelda     ridade vahelt   siis
selgub   et see on täis 
 ajalugu   filosoofiat  
 esoteerikat      lihtsa inimese arutelu elulistel teemadel ja üsna
palju teaduslikke saavutusi  
autor joonis raamatusse pastakaga alla   väga palju erilisi mõtteid    ja erilisi  tehnilisi  
termineid   mida tavalised
inimesed ei tea   kuid teadus on neist palju juba isegi valmis
teinud 
teatame ka seda    et autoriga koos   me oleme kirjutanud ka palju erinevaid filosoofilisi
lühijutte   need me üritame üles riputada
inimestele lugemiseks vabadesse info keskkondadesse eraldi räägiks aga terminist     tume saadik 
tumeduse ja heledusega    paljud
väljendavad seda – valgustatusena    on aga lood sellised
kui keegi veel ei ole uurinud  
 siis väga hea koht leida üks
graafik selle kohta   on david icke raamatust    meelepetted
seal on üks teooria mateeriast   inimesele teada olevast mateeriast   te valdate
vaid 0,005 %   ülejäänut te nimetate    tumedaks energiaks  ja   tumedaks
aineks 
valgusest   ehk siis heledusest     on
inimesele nähtav vaid kitsas spekter ehk 0,05% 
seega see    mida te   näete     
 on 0,05 protsenti      0,005-st protsendist 
te olete pimedad     nagu mutid maa all    ja   tegelikult ei tea veel tumedast ega heledast
mitte midagi
kes tahab põhjalikumalt uurida  
 see üllatusega avastab et     tumeduses
ehk pimeduses on informatsiooni väga palju ehk teisti öeldes      seal see just ongi 
tume ei ole mitte energia ega valgus      vaid teie olete oma teadmatuse pimeduses   
õnneks leidub selle vastu abivahendeid
õnneks leidub selle vastu abivahendeid
lihtsam viis     on enda
harimine või siis ka lugemine
räägiks veel ka ulmest
me räägime autori eest    kuid kuna ta neid mõtteid tipib    siis
ta on nendega ka nõus 
autor on viiskümmend viis aastat vana ja raamatute lugemisega alustas juba umbes kümne aastaselt
autor on viiskümmend viis aastat vana ja raamatute lugemisega alustas juba umbes kümne aastaselt
seega siis   eelmise sajandi seitsmekümnendatel    see oli väga sügav info puuduse aeg ehk siis
õige info puuduse aeg
autor on lugenud tohutus koguses raamatuid   kuid eriline huvi on ja jääb   ulmevaldkond 
esimene selline raamat oli      insener garini hüperboloidiga      samas raamatus olev   aeliita
vene ajal oli selliseid raamatuid üsna vähe kuid eeliseks oli
see     et need olid üsna
realistlikud        näiteks    20000 ljööd
vee all     aatomiallveelaev
purpurpunaste pilvede all            footonmootorid       jne
aegade edenedes   tuli välismaist kirjandust ning filme juurde  ja   asi
ei läinud sugugi
paremaks      tänapäeval on ulme lausa      kreisi
viimane piisk ulme lugemisse oligi    asum      
    see
lugu on nii hea ja mõtlemapanev  et autor
sukeldus ulme     ebareaalsusest      ulme   tegelikku reaalsusesse 
tartus    lutsu raamatukogus
    on ühel korrusel    paremat kätt ilukirjandus  ja  vasakut
kätt   erialane kirjandus
vot sellest   vasakul käel olevast osakonnast   avastas autor sellise ulme    mida
need ulmeinimesed     kes pole kunagi lugenud nõndanimetatud
esoteerilist kirjandust     pole kogenud reaalset ulmet 
ulme huviliseks ei saa lugeda näiteks sellist inimest    kes
pole läbi lugenud mitte ühtegi david icke raamatut        meie teame,    et ka icke il pole õigus    igas
asjas 
või kes pole kordagi või regulaarselt kuulanud saadet       hallo kosmos  
      meie teame et ka selles
saates ei ole kõik tõde     meie seisukohast
peale mitmeaastast tuhnimist    selles raamatukogu osakonnas  ja  leides sealt    gaia teooria hakkas autor uuesti lugema   asumi lugusid     ja tegeleb nende uurimisega siiamaani            meie aimame     mis on
gaia   ja   
kus see asub
autori arvates on asimovil   viis     väga head  
 raamatut  ja  üks
lühilugu  kõikidest nendest 
mis on tõlgitud eesti keelde 
nendeks on   asumi  kolm esimest lugu    asumi viimane lugu   ja   igaviku
lõpp   ning lühilugu     huumori lõpp 
ülejäänud on nii   nagu nad
välja kukkusid    ehk siis    rohkem nagu kriminaalsed lood   ja meil crakusel     omal
ajal ära kasutatud  ja  mõttetuks osutunud     robotite tootmine 
üsna pea saavad ka maalased aru et    robotite tootmine   kasumi tagaajamine  ja looduse hävitamine     vaesustab inimkonna täielikul 
autor pidi aga imestusest pikali kukkuma     kui ta avastas seda  millele ta varem ei olnud tähelepanu pööranud        asimov kirjutas need lood 50 ndatel
aastatel olles ise sealjuures kolmekümne aastane 
kolmekümne aastane inimene ei ole tavaliselt   doktor
   ega kirjuta ka kolme väga head
filosoofilis   esoteerilist romaani     vaid sellised ajavad veel noori naisi taga     meie aimame 
kes oli isaac ja kust ta pärit oli 
tänapäeva ulme    autori
arvates    on kaugel 
 heast  vanast ja reaalsest ulmest   kus
tõesti lennatakse   avastatakse ja kirjeldatakse teisi ühiskondi
ning just eelkõige selliseid mis ei ole nii    
persekukkunud     kui see  
 mis planeedil maa praegu on  ja  mida
propageeritakse igast kanalist    kust aga saab 
     ka ulmekirjandus 
terminaatorid     predaatorid    
 transformaatorid       ilastavad   eilianid    
 üksteist ära tapvad    põrunud zombid 
mis teha     millist konkreetset
sagedust inimene kannab      peenemalt öeldes     millist signatuuri ta suudab endas kanda ja endast
lugeda 
meil on autorile selle kohta ka vastus 
kui tekib küsimus   siis esimene vastus sisaldab soovituses      vaata kus on raha
pisut selgitust ka sõnale    
esoteerika
peame paljude inimeste meelehärmiks tõdema  et    
esoteerikat    ei ole olemas   
sõna    esoteerika     tuleneb iidsest keelest   mis otsetõlkes tähendab   mitte kõigi jaoks  seega     kõik  mis on olemas       sisaldab endas kõike 
kui teatud inimesed ei loe    
pole kunagi midagi uurinud     ei usu  ja
 isegi ei suvatse midagi tõestada     siis
need teemad ei ole lihtsalt nende jaoks  
 ja     kõik 
muusika     maalimine     
luuletamine      äri tegemine     armastamine   
   ja nii edasi 
ei pruugi olla kõigi inimeste jaoks       ühtemoodi huvitav   ega
ka   vajalik 
ometigi ei tähenda see seda  et  
neid ei ole tavamõistes    olemas 
sõna esoteerika     on loodud manipulatsioon    nendele lollidele lohutuseks    kes
ei tunnista oma puudujääke   ning   sellega saab teistsugust inimest lihtsalt
halvustada  muide samasugust manipulatsiooni
kasutatakse ka ulmeinimeste kohta     see
on ju ulmemees    ja tavainimeste mõistes ka   esoteerik 
 
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar