See tekst on Postimehest ja et see säiliks kopeerin selle endale ka. Selles artiklis ühe "vea" leidsina aga ega kõik mõtlevad inimesed pole ka alternatiiv-ajaloolased ning las see pisuke veake sinna siis jääb.
TÕNU LEHTSAAR ⟩ Kuhu kadusid korraga kõik kommunistid? (51)
- Soovmõtlemine on sageli vastuolus teaduspõhise tõega.
- Mida rohkem on ühiskonnas pingeid, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.
- Ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse.
Tänapäeval rõhutatakse sellised mõisteid, nagu teaduspõhine lähenemine, faktipõhised seisukohad ja tõenduspõhine materjal. Põhjuseks asjaolu, et eriti kübermaailmas levib arvukalt arvamusi ja seisukohti, mis ei rajane mitte tegelikkusel, vaid arvaja soovidel ja ihadel, kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.
Minu põlvkonda puudutab see teema isiklikult. Kasvasin ja käisin koolis nõukaajal, kui valitses kommunistlik ideoloogia. Paljud uskusid, terve ühiskond läks kaasa, vähemalt näiliselt. Ülikoolides õpetati teaduslikku kommunismi. Tegutsesid asjakohased instituudid, peeti konverentse, avaldati uurimistulemusi. Osutus, et tegemist oli siiski utoopiaga, millel oli oma sisemine loogika, kuid mis ei vastanud tegelikkusele ja seepärast ei jäänud ellu, vaid hääbus ajaloo prügikasti.
Miks inimesed usuvad ja elavad selle järgi, mis ei ole tõde? Kas tegemist on rumaluse, pahatahtliku eksituse või hoopiski millegi üldinimlikuga? Kas ja kuivõrd tegelikkus on üldse tunnetatav? Ja lõpuks see suur küsimus, mis on tõde? Nähtus on igatahes psühholoogiliselt huvipakkuv.
Ühena esimestest juhtis psühholoogias soovmõtlemisele tähelepanu Sigmund Freud. Tema nimetas seda nähtust illusiooniks. Oma raamatus «Ühe illusiooni tulevik» (Die Zukunft einer Ilusion, 1927) analüüsib ta seda, kuidas tekivad illusioonid. Ta ütleb, et oma sügavamate tungide, hirmude ja jõuetuse tasategemiseks loovad inimesed illusoorse maailma. Freudi arvates on just religioon üheks inimkonna põhiillusiooniks.
Hiljem rõhutati humanistlikus psühholoogias, et küpse isiksuse üheks tunnuseks on teravdatud tegelikkusetaju. See tähendab, et oma psühholoogilist potentsiaali teostav inimene on tegelikkusest õigesti aru saanud. Ta ei lähe vastuollu tõega, vaid arvestab loodust, ühiskonda, majandust, moraali ja isiksust puudutavate vääramatute tõsiasjade ja seaduspärasustega.
Kaasaegne sotsiaalne konstruktivism väidab, et tõde ongi kokkuleppeline, konstrueeritud, mitte päriselt olemas. Keel, kultuur, normid ja suhted kujundavad seda, kuidas me maailma mõistame. See, mida peame «tõeks», «normaalseks» või «probleemiks», on sageli kokkuleppeline ja ajalooliselt muutuv.
Tänapäeva psühholoogias käsitletakse soovmõtlemist kui vääruskumustel rajanevat mõtteviisi. Need uskumised väljendavad inimese soove ja igatsusi, mitte tegelikkust, ja seepärast ongi väärad. Teadaolevalt uskumused suunavad käitumist ja see annab võimaluse rääkida ka väärkäitumisest. Kui soovmõtlemine omandab ideoloogia iseloomu ja toimib ühiskonnas laiemalt, võime rääkida utoopiast.
Miks tekib soovmõtlemine?
Sellele küsimusele vastamiseks võib tuua välja nii ühiskondlikke kui ka isiklikke põhjusi. Arvan, et iga soovmõtlemise üksikjuht on sedavõrd unikaalne, et seda lõpuni ära seletada polegi võimalik. Samas ollakse seisukohal, et soovmõtlemise ja selle ühe vormi – ebausu – levikut toetab stress. Mida rohkem on ühiskonnas pingeid ja mida ebakindlamalt inimesed ennast tunnevad, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.
Soovmõtlemise üks oluline toimemehhanism on pingetele lahenduse otsimine. Kui asjad on selged, on pingeid vähem ja kergem toime tulla. Isegi siis, kui toimuv on selgeks valetatud. Nii hea on elada turvalises ja loogilises maailmas.
Soovmõtlemine võib omandada rituaalse käitumise vormi. Rituaal aga omakorda korrastab inimsuhteid ja aitab kaasa koosluse stabiilsusele. Võtame näiteks usu päkapikkudesse. Ühelt poolt on see mõttetu, sest päkapikke pole ju olemas. Teiselt poolt mõjub see uskumus üldjuhul hästi laste meeleolule, peresuhetele ja sokitööstusele.
Võib-olla kõige olulisem soovmõtlemise põhjus on alateadlike ihade peegeldus. Miski sõnastamata ja sõnastamatu leiab vormi soovmõtlemises. See tähendab, et soovmõtlemises kirjeldatakse mingit ideaali või unelmat, mis väljendab sügavamaid soove ja igatsusi. See võib olla unistus meie mõtteviisi üleilmsest progressist, inimeste võrdsusest või piirideta heaolust.
Soovmõtlemisel on ühendav jõud, see liidab inimesi. Tekib kuuluvus- ja meie-tunne. Üleskutse, et kõigi maade proletaarlased, ühinege, oli omal ajal üks kuuluvustunde väljendus. Mida enam soovmõtlemine eemaldub tegelikkusest, seda fanaatilisem võib olla selle pooldajate pühendumine. Kui meid on palju, siis on tunne tugev. Võib juhtuda, et mitteuskujaid hakatakse lausa vaenama.
Soovmõtlemist saab ka jõuga juurutada. Tänapäeval on selleks tühistamiskultuur. Vanasti võideldi rahvavaenlasega, kes ei maganud ja õõnestas riigi alustugesid. Nüüd täidavad seda arhetüüpi näiteks infooperatsioonide (ebateadlikud) levitajad ja Moskva jutupunktide esitajad. Kes ei ole meiega, on meie vastu.
Loetlen väiteid, mis meie tänases inforuumis kõlavad minule soovmõtetena: Eesti on päriselt iseseisev riik, on olemas mitukümmend sugu, Ukraina võidab sõja, lääne liberaalsele demokraatiale pole alternatiivi, meie kõrgema võimu kandjaks on rahvas, sõja puhkedes laseme venelased puruks.
Igaüks võib mõelda, kas ja kuivõrd ta neid väiteid usub. Ilmselt võiks siia loetellu veel üht-teist lisada. Psühholoogina kinnitan, et soovmõtleja ise võib olla oma unistustes väga entusiastlik, isegi õnnelik.
Soovmõtlemine ja tegelikkus
Soovmõtlemine loob teatud paralleelmaailma. Tema kõige suuremaks vaenlaseks on faktipõhine tõde. Soovmõtlemise püsimiseks võidakse tõe rääkimine keelata, isegi kriminaliseerida. Kui soovmõtlejatele anda võim, siis nad suruvad oma ideoloogia karistuse ähvardusel kogu ühiskonnale peale. Ideoloogiline kasvatus ulatub lasteaiast kuni ülikoolide ja valitsusasutusteni välja.
Üheks ilmekaks näiteks on Hitleri võimuletuleku järgne periood Saksamaal. Aasta jooksul viidi natsionaalsotsialistlik kasvatus lasteaedadesse ja koolidesse. Professoritelt nõuti truudusevannet füürerile. Isegi kirikus tekkis uus liikumine – saksa kristlased (Deutsche Christen), kes mõtestasid kogu Piiblit natsionaalsotsialistliku ideoloogia valguses. Väideti näiteks, et Vana Testamendi põhisõnum pole mitte juudi rahva valimine, vaid eeltähendus Jumalale meelepärasest aaria rassist. Jeesus olevat olnud tõeline füürer. Üldse on utoopiatele omane ajalugu ümber mõtestada ja vahel ka ümber kirjutada.
Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.
Soovmõtlemise ja teaduse vahele on pinge sisse kirjutatud. Soovmõtlejatel on kaks võimalust. Kas tunnistada oma ideede vastuolu teadusliku tõega või ideologiseerida teadus. Lugesin huviga 2005. aastal ilmunud kogumikku «Destruktiivsed suundumused vaimses tervises» (Destructive trends in mental health). Nimekad sotsiaalteadlased analüüsivad, kuidas sotsiaal- ja käitumisteadused täidavad üha enam poliitkorrektset tellimust. Ideoloogiliselt sobimatute uurimistulemuste avaldamine muutub üha raskemaks. Arvan, et tänaseks on kirjeldatud probleemid veelgi oluliselt süvenenud.
Ka üksikinimesel tekib probleeme oma soovunelmate ja tegelikkuse kokkusobitamisega. Mingi kriitilise piirini hoiab soovmõtleja oma seisukohtadest kinni. Tegelikkuse ja uskumuste vahelist vastuolu lahendatakse pahatihti faktide eitamise ja üha fanaatilisema pühendumise kaudu. Sarnast nähtust analüüsides sõnastas omal ajal Leon Festinger kognitiivse dissonantsi kontseptsiooni. Põhiväide on, et tegelikkus ja uskumused ei talu vastuolu, vaid otsivad tasakaalu. Üheks tasakaalu saavutamise meetodiks on tegelikkuse eitamine või selle ümberdefineerimine. Paraku on nõnda, et tegelikkust saab eitada ikkagi vaid mingi piirini.
Millega soovmõtlemine lõpeb?
Mõnel juhul läheb soovmõtlemine iseenesest üle. See on midagi sellist nagu puberteedi möödumine. Elu paneb asjad paika, elu läheb edasi. On võimalik, et kainenedes jääb soovmõtlemine otsekui hobiks või lisaharrastuseks põhitegevuse kõrval. Päkapikud käivad vaid jõulude ajal.
Kuna soovmõtlemise olemuses on tegelikkuse eitamine, siis on selle pooldajates üsna raske tegelikkust suunata. Paratamatult on soovmõtlemisel oma tulemused. Nende tulemusteni jõudmist on hakatud nimetama äraspidisuse efektiks. Taheti üht, kuid välja tuli hoopis midagi muud, millega ei osata midagi peale hakata. Soovmõtleja esmareaktsioon perverssetele ja äraspidistele tulemustele on nende tulemuste eitamine.
Olen märganud, et utoopiad surevad oma põhiväitesse. Inetult öeldes, otsekui lämbuvad oma oksesse. Nõukogude Liit rõhutas plaanimajandust, tootmist ja rasketööstust. Kokku kukkus see monstrum suuresti majanduslikel põhjustel. Natsionaalsotsialistide aaria rassi õpetus lõppes riigi poolitamise ja kontributsioonidega. Kardan, et tänane liberaalne isikuvabaduste rõhutamine lõpeb vaimselt põdurate, identiteedihädades vaevlevate, tahtenõrkade ja teovõimetute lumehelbekeste pilvega.
Sotsiaalne vapustus võib lõpetada hulluse päevapealt. Lugesin kunagi üht Hiina kultuurirevolutsiooni ja selle ajupesu käsitlust. Põhiväide oli, et surve all on võimalik panna inimene hullust uskuma. Kui surve lakkab, taastub normaalne, tõepõhine mõtlemine. Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.
Ideaalis võiks soovmõtlemine lõppeda meeleparandusega. Kreeka keeles (mida oskan lugeda vaid tõlkeprogrammi abil) on asjakohane mõiste metanoia, mis tähendab mõtteviisi muutust, sisemist pööret, väärtuste ja elu suuna ümberpööramist. Meeleparanduse esimene samm on kaine hinnang sellele, mis on toimunud ja kuhu ollakse jõutud. Meeleparandus algab kainenemisest, asjade nimetamisest õigete nimedega, tegelikkusele silmavaatamisest.
Filmidest nähtud saksa sõdurite ülestunnistus «Hitler kaputt» oli tõepõhine hinnang toimuvale, mis avas tee uuele. Küsime, kui karmiks peab tegelikkus kujunema, et soovmõtlemisest lahti saada? Paraku meeleparandus ei juhtu niisama, vaid selleni jõutakse läbi kannatuse, alanduse ja väljapääsmatuse. Vahel peab valus ummik olema lausa füüsiliselt tuntav, et pilk kaineks muutuks.
Hulle õpetusi ja teguviise on alati olnud. Paraku on soove, mis ei saa kunagi täituda, sest need on vastuolus olemise endaga. Olen veendunud selles, et ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse, kodanikuvastutuse. Lihtsalt teadmises, et hullus ei saa põhimõtteliselt kesta igavesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar