TERAKE MÕISTMIST

 

Olin kaks päeva pealinnas ja läksin sinna kohtama ühe 80 aastase prominendiga – kõige põhjalikuma Kalevipoja uurijaga (kes teab, see teab). Neli tundi vestlust sai linti ja mul on veel kordi ja kordi mida üle kuulata, teemade hulk oli üüratult lai. 

Peaaegu mitte keegi ei saa aru – miks peaks uurima erinevaid teemasid, põhjalikult, ja sealjuures mõistatama – miks on kõike seda vaja.

Keegi ei mõista – miks oli vaja kellegil (mitte ühel mehel, nagu arvatakse)  kokku panna selline teos, millest aru saamine on üüratult keeruline ehk lõpuni mõistetamatu. 

Mina , vana Shrlk Holmesi lugejana olen aru saanud, et krimkade lugemine on – ajutöö arendamine ja laiendamine. Võime, panna detailidest deduktiivselt ja induktiivselt kokku Iga Valdkonna tervikumat pilti. 

Inimesel on eluea jooksul mitmed erinevad eluperioodid, kus on mingid teemad määravamad ja hiljem nende kadumisel tulevad  „tähtsamad teemad“. 

Teemad, millega inimene tegeleb.

1.  Elualguses on inimestel programm – külm, nälg ja sugutung. Väljundid ja seletused on kirjas ilukirjanduses.

2.  Kui on loodud pere, siis on nt parimaks lektüüriks – horoskoop. Mis sellel aastal hästi või halvasti võib olla ja tulla. Ehk, kas pere elab hästi, raha ja õnne on,  jne. Kirjanduseks - kooli ehk ülikooli õpikud, majandusteadus ja „rakenduslikud alad“.

3.  Perioodil, kus pere on hõrenenud  ja aega jääb rohkem endale, tuleb – inimeseks olemise uurimine. Kes, kus ja miks? Siin potsatavad enamus inimesi nn esoteerika kirjanduse otsa.

4.  Tsipa edasi ehk üle 50 ne, tekib juba eriline uurimus – Kuhu edasi? Kust me üldse pärit oleme. Sellel perioodil, peaaegu iga inimene, liigub väga spetsiifilist infot mööda ja neid valdkondi on väga palju. Vandenõud, ulme, religioon, ajalugu, tulnukad ja misiganes muud ehk ka Kalevipoeg, ning muud eeposed ja müüdid.

Kõik raamatud, iga riigikorra ja valituse ajal, on Tsenseeritud. Kõige avalikum tõestus sellest on tsaariaja raamatud, kus tiitellehel on info, kus ja kelle poolt on üleloetud ja tekstid nuditud. 

On vaid üks kirjandusvaldkond, mida ei ole tsenseeritud ja äärmisel juhul on sellised trükitud raamatud, kas ära hävitatud või jäetudki alles kui fantaasia. 

Need on muistendid, müüdid, eeposed ja ulme valdkond.   

Miks tahavad ärksad inimesed sellega tegeleda? Uurida, koostada omi tekste ja neid levitada? 

Miks ei või kõik inimesed – olla normaalsed, vaid kohe peavad olema erilised, riskides sealjuures ka oma heaoluga?

 Miks peavad inimesed olema igasugustes seltsides ja gruppides, et leida omasuguseid?

 Ka mina olen pidevalt otsinud kontakte selliste inimestega – kes teavad minust rohkem. 

Nüüd ma võingi öelda, et – inimeseks olemise kõikse suurem võlu ongi selles, et  leida vestluskaaslast, kes laiendab minu maailmapilti. 

Inimest asendab ju ka tema poolt kirjapandud info ehk siis ka raamat.

1.  Esimese eluperioodi parimad „peidetud“ infokandjad on muinasjutud ehk tsenseerimise vastu ärapeidetud infoga mõistujutud Päris Elust.

2.  Teisel perioodil, et olla edukas, peab inimene tegema alati teistmoodi – kui on kombeks ja lubatud. Leonardo kirjeldus: Sa teed midagi, ja see tuleb välja ja on edukas. Nad kopeerivad sind. Siis sa teed midagi uuesti (teistmoodi) ja nad kopeerivad selle jälle omale. Kogu asja iva on siis selles, et – sina teed Kogu aeg neid asju.

3.  Kolmanda eluperioodi üsna avalikud raamatud Esoteerikas ei ole reeglina tsenseeritud, sest Inimeseks Olemise teadmisi ei saa täiuslikult vallata, teadusega tõestada ja seda propageeritakse (ka tervisministri poolt) Uhuu teemaks.

4.  Neljanda perioodi raamatud on aga Kõige keelatumad, sest siis inimene uurib KÕIKE mis ei ole normaalne ja läheb ka Teispoolsuse teemadesse. 

Ka minu ema, kes noores põlves ütles, et tema ei usu ei jumalat ega kuradit, aga läks ikka selliste inimeste seltsi ja tema piiblit olen ka mina mingi 150 lehekülge lugenud. Siis enam ei jaksanud, sest liiga palju laipu on selles raamatus. 

Selle perioodi tõestisündinud lood ja info on vanade inimeste muinasjutud ehk müüdid ja eeposed.

5.  Ulme ehk fantaasiakirjanduses on aga selline fenomen veel, et sinna on kirja pandud Kõik teemad eranditult, läbi Kõverate peeglite, Jäneseurgude ja Muudel Planeetidel, sest – „meil midagi sellist ei saa olemas olla“. 

Kui keegi tahab teada – kuidas inimene toimetab ja seda läbi sarkasmi, mõistujutu ja kujundpiltidega, lisaks veel piibli ainetel, mis on läbipõimitud teaduse ja esoteerikaga, siis minu Inimese Piibliks jääb selline üsna lasteraamatu sarnane 600 leheküljeline raamat – „Kapten Sinikaru 13 ja 1/2 elu“. 

Raamat kapten Sinikarust viib lugeja enneolematusse maailma, kus fantaasia, huumor ja keelemäng on kontrolli alt väljunud. Sinikaru seikleb Zamoonia mandril, kus intelligentsus on nakkav haigus ja liivatormid nelinurksed, kus iga idülli taga varitseb surmaoht ja kus elavad kõik need olendid, kes meie igapäevasest elust on välja tõrjutud.
Sinikaru kohtab kääbuspiraate, kotervaime, lobalaineid, mägikrimps Fredat ja koopakolli, rändab Magusa kõrbe kaudu läbi Zamoonia Pimemägedest Atlantisesse ja järgib alati oma motot „Elu on liiga väärtuslik, et seda saatuse hooleks jätta“.
Kartmatu kangelane seikleb oma 13nes ja pooles elus muinasjutulisel maal, kus kõik on võimalik – ainult mitte igavus.

Walter Moers, sündinud aastal 1957, elab Hamburgis. Ta on koomiksijoonistaja, stsenarist ja muuhulgas ka võrratu luiskelugude vestja kapten Sinikaru looja. Raamatus „Kapten Sinikaru 13 ja pool elu“ viib ta oma populaarseima tegelase Zamooniasse ja loob talle seal täiesti erilise maailma. Romaani on tõlgitud paljudesse keeltesse ja ka rahvusvaheliselt on raamatut saatnud suur edu.

Walter Moersi raamat „Kapten Sinikaru 13 ja ½ elu“ nimetati Paabeli torni auhinna nominendiks. IBBY (Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu) Eesti osakond asutas auhinna 2004. a. eesmärgiga esile tõsta head tõlkelastekirjandust ning väärtustada tõlkijate ja kirjastuste tööd.
Raamatu tõlkis saksa keelest eesti keelde Eva-Liisa Fillbrandt.

Zamonia - Uudised | Walter Moers

Seda raamatut järelmüügist saada on praktiliselt võimatu. Seda saab lugeda vaid ühe skeemiga. Lähete oma raamatukokku ja nad saavad mõnest muust raamatukogust selle tellida. Minu laenatud raamatut saab keegi siis lugeda, kui ma selle omale arvutisse skännin ja siis tagasi viin, kuigi see on päris tükk tegevust.

Nüüd aga veidi Kalevipojast. See eepos kirjutati mitme mehe poolt kokku – millekski väga eriliseks, väga erilisel põhjusel ja väga erilisel viisil. 

Kuna see on väga pikk seletus, siis siia ma seda kirjeldada isegi ei jõua. Aga kes tahab, siis on selline soovitus. 

See on üüratult mahuka tekstiga ära peidetud  – tsensuuri ära väsitamiseks. 

Kõik need leelotamised ja heietamised võite vabalt silmadega üle lasta ja siis ÄKKI leiate üles iga lugulaulu sügavama mõtte. See on raske, üüratult raske ja neid inimesi, kes mitmekesi koos, seda uurisid, tõlgendasid igat värssi ja mis peamine, millele ma pole pea mitte kunagi mõelnud.

Iga lugu, iga raamat, iga rida ja mõte on selline – et iga inimene tõlgendab seda oma moodi. 

Igat Rida on võimalik tõlgendada „erinevates värvides“. 

See tõestab ära ühe asja. Iga informatsioonikild on Inimese Isiklik Vaade sellele teemale. Ja miks me siis arvame kogu aeg sellistes inimestest, et nad on Uhhuud. Ei ole.

Lõppu sama kirjeldus ka Matrixi teooriaga. 

Kõik, informatsioon, on - Ühes kohas. 

Kes nimetab seda Jumalaks, Allikaks, Universumiks, Loomeks või Inforuumiks või misiganes. 

Mitte midagi pole olemas – kuskil teise sees, kuskil mujal, kellegi jutus või kuskil raamatus.  

Info tuleb erinevat kanalit pidi Inimese Pähe ja ta loob sellest -Ise, IseEnda Pähe, Aju Siseekraanile, enda Kujutluspildi jne. 

"Nad tegid selles endale, oma, Pisuhänna."  

Seda jama aga mina ei mõista veel siiani. 

Miks peavad inimesed, selles Kahetises duaalsuses, kellegi teise seletuse ja enda peas kokkupandud infoga pidevalt sõdima. Nii verbaalselt kui ka rauast riistadega,  mis tuld sülgavad.  

Ka selleni pole ma jõudnud, et kui tahta, et maailmas oleks jamasid vähem, siis kas peaks Minema Edasi (kuhu) või Minema Tagasi (mida me ei mäleta, aga püüame meenutada).