Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

KUHU EDASI.

 Kes on lugenud mu füüsilist raamatut  - Armastuse Valem, siis siin on aastaid seisnud järg sellele. 



On möödunud päris palju craakühikuid sellest ajast kui uurijad-eelkäijad tegid omi esimesi samme ja reise väljaspoole oma teatud-tuntud reaalsust. Nad kõik on kulgenud teistes reaalsustes ja õppinud mõtlema ja käituma hoopis uuel tasandil ning nende arusaamised duaalsusest on muutunud juba palju arusaadavamaks, neile endile. Kõik see, mis nad on kogenud on väga erinev sellest, mida nad olid kogenud oma Ainsuse reaalsuses.



  „Noh, auväärsed kamraadid-kamandiirid. Nüüd on need pidustused selleks korraks jälle läbi ja võib töö tegemise peale mõelda,“ sõnas Krooc ja tõstis pokaali, millega teised kõik ka ühinesid.

„Kas sa Casius tahad väita, et sulle on mingi nostalgia hetk peale tulnud ja meenutad  neid meie esimesi apsakaid,“  küsisin mina.

„Ära võta nüüd kohe ka isiklikult seda Temka. Mulle lihtsalt on peale seda, hakanud meeldima see Martsi sõduritest „tööliste“ auastmete „väljendusrikkus“. Kuna peale neid, suhteliselt kergeid apsakaid, nüüd hiljem, olen kohanud selliseid „kamandiire“ ikka hordide kaupa, siis on mul praegu ikka väga raske seda nimetada mingiks nostalgiaks.“

„Kroocil on pagana õigus, sest need kogemused mida me saime oma esimestelt reisidelt ja eriti siis, kui me oma naiivses lihtsameelsuses arvasime, et me midagi juba teame. Nüüd tuleb kohe naer peale kui selle peale mõelda,“ itsitas Taarka üsna lõbusalt.

„Sul on jummalast õigus Taarka,“ sõnas Gilda, „meie juba siis itsitasime Krukeriga kergelt selle peale kuidas teie omal ajal alustasite. Aga see ei olnud üldsegi mitte halvasti mõeldud itsitus, sest me ju ise saime ka aru, et inimene on igal eluhetkel endast nii heal arvamisel kui ta mõtleb oma minevikus tehtud lolluste ja saavutuste üle.“

Kruker ei lasknud Gildal kohe edasi rääkida vaid pani oma mõtte juurde.

 „Jah, sel hetkel oled endast nii heal arvamusel, kuigi ise tead, et iga järgnev tegevus või seiklus on ikka sellest samast sarjast, mida võib nimetada „kollanokaks“.  Ainult need inimesed saavad olla omast arust universumi nabad, kes ei tee mitte midagi uutmoodi või ei kulge täiesti uutel radadel.“

„Kas teile ka jäi selline lastehaigus külge, et inimesed pidevalt kiitlevad sellega, mis nad on kõik oma elu jooksul kokku keeranud. Hiljem teistega jutustades on nad nii väge täis ja on omast meelest nii kõvad tegijad. Ja nad ei suuda või ei taha endale aru anda, et sellel hetkel kui nad olid mingi jama sees ja isegi surm paelaga kaelas, siis nad oleks teinud ükskõik mida, et sellist jama poleks olnud,“ filosofeeris Tahhiini.

„Jäi selline arusaam küll aga õnneks vist meile külge ei ole see jäänud,“ arvestasin mina, „ kuigi me oleme nüüdseks kogenud seda Duaalsust ikka väga pikka aega ja sellest no ütleme, päris palju rohkem mõistvamalt, siis mina arvan, et meile ainsuslastele see nakkushaigus nii kergesti külge ja igaveseks ei jää. Meil on oma sügavast mälust ja oma reaalsuse kogemustest alati võtta see tundmus mis on ainuõige ja meile parim.“

„Kas ei ole äkki nii, et algusaastate koolituste ja kogemuste baasil, meil ei ole vaja põdeda ja hirmu tunda sellel hetkel kui mingis jamas oleme. Meie koolitused ja kogemused on meid õpetanud mitte hirmu tundma ja igast jamast välja tulema just improvisatsiooniga, mitte nagu duaallastel selle ette ja taha muretsemise ja hädaldamisega ning päras oma tegude üle praalimisena,“ põristas Coheima oma jämedapoolsema häälega.

Krooc võttis jälle juhtimise oma peale.

 „ Sellest on nüüd jah päris palju ühikuid kosmosse kadunud kui me kõik  viimati koos olime. Nüüd oli meil siin põhjust kokku saada seoses nende pidustustega ja ka seepärast, et kuigi tavacraaklastele seda ei räägitud, siis oli ju ka üks veidi varjatud põhjus sellise pidulikuma hetke korraldamiseks, mis on tingitud meie retkede edukuse ja meie juhtide tähelepanu osutamisega meie tegevustele. See jätkuv tunnustamine ja meie tegevuste kiitmine hakkab mulle isiklikult juba meeldima. Kuigi esimestel kordadel tundus see pisut kohmetust tegev, siis praeguseks on see saanud juba peaaegu tavaks. Crakuse keisri vastuvõtt oli ju päris kena või mis te arvate.“

„Sa Krooc oled küll juba kogenud ning palju näinud kosmosehunt ja kas see duaalsuse tunnetus on sind juba pisut pehmekeseks teinud,“ ironiseeris Ra päris sõbralikul moel.

„Tead Ra, see on tõesti kummaline, et kui me varem liikusime ainult omas universumis, mis on tegelikult ju palju leebem ja turvalisem, siis neis teiste reaalsuste karmides oludes olen ka mina muutunud neil meeldivatel hetkedel suhteliselt sentimentaalseks.“

Gilda pilgutas silma Kroocile ja kostis. „Kuule Hunt, kas siin ei ole ka üheks põhjuseks see sinu retsepti järgi tehtud kangem kraam neis, meie pokaalides?“

„See on tegelikult vinge värk kui saad reisida teistes reaalsustes, kus sul tegelikult ei ole keha, maitsemeelt ja nii edasi, kuid on hea võimalus hankida teadmisi ja tulles siia kehalisse reaalsusesse saan ma teha nende talletatud retseptide alusel valmis ka tegelikud asjad ja siis saan neid ka maitsta, nuusutada ja katsuda.  See „tulivesi“ on pagana hea kraam vahest lõõgastuseks võtta. Samas seal Planeedil Maa on aga selle liigtarbimine põhjustanud päris palju probleeme.“

„Siin  sa Krooc ajad üksjagu jama juttu,“ vaidles Ra vastu, „ see klõmakas ei ole ja ei põhjusta kunagi mitte midagi. See, et põhjustab, on tegelikult tagajärg. Jooma ajab inimesi just see, et elu on probleeme täis ja kuna duaalsus on nii pagana keeruliseks tehtud, siis inimesel vahest, lihtsalt siis kui juhe on kokku jooksnud, on vaja see juhe seinast välja tõmmata.“

„No ja siis kui juhe uuesti seina toppida ja ikkagi pole miskit muutust toimunud, siis ajabki sellise tunde peale, et topiks kogu molli selle klõmaka poti sisse,“ lisas Gilda.

„Tead Gilda, mina seal noorte armastajate reaalsuses käies kogesin sellist kummalist tunnet nagu on viisakus,“ hakkas Taarka arutlema, „ väga raske oli aru saada sellest, et kui rääkida mingite eelnevalt kokkulepitud viisakate sõnadega ja ajad sealjuures täielikult mingit jama või siis ametlikku juttu, siis kõik pidasid seda moraaliga lubatud õigeks jutuks. Samas aga kui rääkida eelnevalt kokkulepitud mitteviisakate sõnadega või siis lihtsas keeles ausat juttu, siis võeti seda kui ebaõiget või siis erilise sõnaga - labast juttu.“

„See on jah duaalsuse kõrgem pilotaaž. Kui toppida üksteise järgi kõik viisakad absurdsed sõnad ja püüda sellest aru saada. Mina sain sellest mingil hetkel aru, et selline kõneviis on loodud selleks, et teised ausalt rääkivad ja teistest aru saada püüdvad inimesed ei vaevugi enam selliseid „tarkpäid“ kuulama.“

Coheima leiutas kohe oma teooria.

 „Vaadake see meenutab Asimovi bookides seda situatsiooni, kus mingi ametnik tuli Terminusele ja kümme päeva pidas mingeid läbirääkimisi. Hiljem aga psühhomatemaatikud kriipsutasid tema tekstidest maha kõik need sõnad, mis ei tähendanud mitte midagi ja ka need mõtted, mis aegajalt rääkisid üksteisele vastu. Mäletate mis siis sellise ametniku jutust järgi jäi.“

„See oli pull jah kui arvati, et on selline loll aristokraat, ajas kogu aeg jummalast mõttetut ja sisutühja juttu. Samas aga linnapea sai aru, et tõeline diplomaat ongi just selline, kes jahub kümme päeva ja tegelikult ei ütle absoluutselt mitte midagi.“

„Kuulge kamraadid, meie jutt läheb jälle nagu alati teoretiseerimiseks, teeks vahapeale mõne toosti ka.“

„Õige Krook, see toostide ütlemine on küll duaalsuse lahe leiutis. Ega neist vahel ju aru ka ei saa kui neid pidudel ja pidulikematel hetkedel öeldakse. Kas need sealse duaalsuse keskkonnas ka alati päris südamest tulevad.“

„Tead kui ma häälestusin mõnikord sellistel puhkudel ütleja mõttemustritesse, siis väga headele tuttavatele vahest mõni ikka ütles ka seda mida ta tundis. Kuid kui see oli ametlikku sorti üritus, siis tead kui kummaline aga nad isegi ei mõelnud mida ütlevad. Need olid lihtsalt selgeks õpitud või siis omakasust tingitud varjatud laused mis tihti peale ei soovinudki midagi head teisele.“

Taarka lisas oma ehtnaiselikku mõttesarmi.

 „See on ikka paganama hea, et meie oleme saanud omas elus ka ainsuse kogemuse ja elame enamuse ajast ausalt. Ainult väga ohtlikes ja ebasoovitavates situatsioonides saame petta ka duaalsuse reeglitega. Niimoodi püsib minu mõistus küll oluliselt teravamana.“

„Kelle kätte jäi toosti ütlemise järjekord?“

Ra tõusis püsti ja tõstis pokaali. „ Olgu, ma ütlen siis järgmise. Seda ma enam ei korda, et mul on hea meel kõigiga kohtuda. Mul on hea meel jälle näha meie noori pesamunasid. Meie kohtumiste esimestest hetkedest on minusse tekkinud selline tunne nagu nad oleks mu enda lapsed. Kuigi mul endal neid veel ei olegi ja seal duaalsuses seigeldes on ka minu sisse tekkinud selline teisepoole armastamise ja meeldivuse tunne. Niiet mine tea kus või kunas ma leian endale ka uue kaaspiloodi. Proosit!“

„Kuule Ra sinu jutt võtab kohe silma märjaks,“ noogutas Gilda, „ selles meie ainsuses ja turvalisuses me tõesti eriti ei hoomagi vanemate vajalikkust lastele. Meil saavad lapsed enamus aega iseseisvalt hakkama ja teleside on meil nii hea, et meie tegelikult suhtleme oma lastega oluliselt enam ja pikemat aega kui paljude miljonite aastate jooksul, näiteks isegi sellel samal planeedil Maa.“







  Ruko Ra on jälle õpetaja.


  Kui Ruko Ra jälle nägema hakkas oma silmadega, nägi ta enda ümber liiva. Seda liiva oli tohututes kogustes ja ilm oli kohutavalt palav. Päike lõõskas ja ümberringi polnud ühtegi taime, ehitist ega üldse mitte midagi. Kuigi ta enam-vähem teadis kuhu ta oli soovinud minna, siis ei pannud see teda üllatuma. Erinevalt nendest kogemustest mida oli rääkinud Krooc oma esimesest reisist tundis Ra, et tema keha on tegelik. Ta tundis kõiki oma keha osasid, tundis temperatuuri, lõhnu ja maitseid. Ta elas siin oma enda kehas. Kummaline on see muutunud teadvuse seisund. Kord on võimalik reisida teise reaalsusesse kehaga ja ka ilma kehata.

„Pagan küll, siin pole aega enam pikalt heietada, muidu tapab palavus mu kohe ära. Vaja on kiiresti midagi ette võtta ja siin pole ka aega enam improviseerida. Tuleb jalad selga võtta ja kuhugi suunda punuma pista,“ mõtles Ra ja kerge ärevus tekkis tema sisse.

Igale poole kuhu ta vaatas oli liiva ja hiiglasuured liivaluited. Päike oli otse tema pea kohal ja tal ei olnud ivakestki süüa ega tilkagi vett. Ra hakkas ronima kõige kõrgema koha poole, lootuses näha midagi ja leida suunda kuhu poole minna. Ronides suure liivaluite harjale selgus, et ka sellest polnud kasu. Selle taga olid uued ja uued luited. Sellegi poolest hakkas ta astuma. Ta astus vapralt ja kuhu ta oleks välja jõudnud poleks ta isegi kunagi teada saanud.

Ühtäkki märkas ta midagi ja see oli juba hea märk või mingi kõrgema soovi ilmutus.  

  Ta märkas lindu lendamas. Mis lind see oli või mis asju see lind iganes ka ajas aga ta lendas ühes kindlas suunas ja see suund oli veidike teises suunas kuhu Ra kulges. Kas oli see nüüd järjekordne improvisatsioon, olid need pikaajalised oma teadmised või hoopiski mingi mõte kunagi allalaaditud goldbookidest, kuid ta taipas, et tal on mõistlik võtta linnuga sama suund.

„Ega loom loll ole, lind näeb kõrgemalt ja tal on ka looduslikud instinktid ning kogemused.“

Kuigi lind oli juba ammu silmapiirilt kadunud, püüdis meisteruurija ikka vapralt seda suunda hoida. Huuled juba kuivasid ning tuli kiiresti jõuda kuhugi, kus on inimesi.

Ei näinud Ra enne pimedat mingit asustuse moodi paika ja öö saabudes tekkis hoopis uus oht. Ööd on siin paigus hoopis külmemad ja ohtlikumad kui päevased kuumakraadid.

Ra oli omas reaalsuses veel suhteliselt noor ja väga hea tervisega ja vastupidav inimene. Ka siin tundis ta oma keha samasugusena, noore ja tugevana. Seega ta ei hakanud aega raiskama mingi puhkamise koha leidmisega vaid rühkis ikka edasi. Ta käis kogu öö ja hakkas tunduma juba hommiku lähenemist. Esimeste päikesekiirtega märkas Ruko Ra kaugusest suitsu tõusmas. See andis lootust.

 Läks veel palju ajaühikuid rühkimist mööda liiva, päike kõrvetas ja vedeliku kaotus hakkas juba tõsiselt tunda andma. Viimaks ühest kõrgemast liivakünkast üles ronides  avanes talle  tipust lootustandev vaade. Ta nägi orgu ja siit oru servast hakkas haljendama roheliselt ka taimede kasvamise pind. Kõrgeid taimi oli vähe, kuid kaugusest paistsid ka need. Mingite haraliste lehtedega puud ja kidurad põõsad.

Oru keskel märkas ta ka maju. Need olid väikesed ja linn see kindlasti ei olnud. Bookidest loetus ta teadis, et see on küla.

Viimast jõudu kokku võttes jõudis ta peaaegu küla lähedale, kuid ikkagi võttis päikene oma hiigla jõuga meisteruurija viimase jõunatukese ning enne majadeni jõudmist kaotas Ra lõpuks meelemärkuse.

   Läbi une kostab Ra kõrvu kummaline jutuvadin, raskeid silmi avada on peaaegu võimatu ja Ra isegi ei pingutanud. Keegi valab talle suhu vett ja see hakkab meest elule tagasi tooma.

„Huvitav, et see jutuvadin ei olegi nii arusaamatu nagu esialgu paistis,“  hakkas Ruko Ra taasärkav aju omi järeldusi tegema, „ hakkab jälle meenuma kuhu ma olen sattunud ja miks. Ma ise ju soovisin siia sattuda. Järelikult ma olen õiges kohas ja õige reaalsuse sees. Huvitav oleks teada, kas see on see sama aeg, millega ma lõpetasin selle goldbooki lugemise, enne kui ma soovisin siia reaalsusesse maanduda. Kuna mul on keha, ma kuulen, tunnen ja nüüd ka hästi kuulatades, siis ma saan ju ka aru, mida need inimesed räägivad. See pole muidugi Crakuse keel, kuid kuna mul on hetkel võimalik olla oma mõistuses kahes erinevas reaalsuses, siis ma saan vabalt aru ka siinsest keelest.

„Kuule Abdulla, selle mehega ei ole enam probleeme, ta hakkab juba elumärke andma ja varsti saame teada kes see tundmatu on ja kuidas ta siia kanti juhtus,“ rääkis meeldiva kõlaga naishääl.


Läks veel mööda mitu ajaühikut kui Ruko Ra sai tagasi oma endise jõu ning hakkas abistama Abdullad ja tema naist Mirat.

Küla, kus nad elasid, oli väike ja see asus keset liivakõrbe. Mira jutust sai Ra teada, et kogu küla on tegelikult ühe suure pere kogukond ja võõraid inimesi satub sinna kanti üliharva.

Mira ja  Abdulla küsimistele, kust Ra pärit on, pidi Ra valmis meisterdama erilise muinasjutu. Ta oli Mira käest kohalikke eluolusid ja küla ajalugu uurides avastanud ühe ennemuistse müüdi. See lugu sisaldas mingit vihjet sellest, et nende esivanemad olid sellese kohta sattunud mingi õnnetu juhuse tõttu. Nende esiesiesivanem oli siia kõrbe alla kukkunud linnu seljast. Millise ja mis moodi, ei olnud enam täpsemat märki edasi antud. Igal juhul austasid need inimesed meeletult linde, ning kotkad ja kullid olid nende pühad loomad ja jumalad.

Sellest siis Ra tuletaski välja, et ühiskond väljaspool seda küla võib olla hoopis teistsugune ja see müütiline lind võis olla hoopiski mingi neile tundmatu lennuvahend.

Mira üritas mitmeid kordi Ra-lt välja lunida tema lugu. Ra üritas kavaldada ja igakord viitas väga suure saladuse peale. Siis kui ta tundis, et oleks aeg anda oma päästjatele kasvõi väiksemgi vihje, ta rääkiski noorele perele oma muinasjutu.

 „Head inimesed, Abdulla ja Mira. Te olete pikka aega tahtnud teada, kes ma olen ja kust kohast tulen. Ma võin teile tänutäheks natukene avaldada oma saladust ja ma loodan, et kui ma küsin teilt ausõna, siis te ei räägi sellest kellelegi. Teie usute siin ka mingit esivanemate suurt jumalat ja õpetajat, kes tuli taevast. See on peaaegu tõsijutt. Sellised lood on olemas ja ka mina olen ühe sellise loo seest. Mina ei ole selle jumala poeg, kes oli teie esivanematel. Mina olen selle jumala venna mitmenda põlve järglane ja mina kukkusin siia ka linnu seljast. Ma loodan, et te ei pahanda eriti kui ma ei räägi teile kõike ja väga üksikasjaliselt, sest ma lahkun nagunii teie juurest ja siis on parem kui ma ei seleta oma elu nii palju. See hakkaks segama teie elu. Ma ei palu teie käest midagi ja ei soovi ka seda, et te peaks hakkama seda lugu edasi jutustama ja sellest mingit uut müüti looma. Parem kui teil on minust lihtsalt hea mälestus ja teie elate oma elu ise ilusasti edasi.“

  Abdulla ja Mira tegid tol korral küll suured silmad ja pikka aega raputasid päid ning arutasid isekeskis, kuid oma elu elasidki nad edasi ja rohkem midagi ei uurinud.

Külaelu oli lihtne ja sõbralik, kuna kõik olid nagunii sugulased ja kogu suhtlemine meenutas Ra-le väga paljus tema enda Crakuse ainsuselist elu. Inimesed ei valetanud, petnud ja tegid tegevusi ning töid koos. Oli küll külavanem ehk küla kõige vanem mees, aga tema seda küla ei juhtinud, pigem rääkis õpetlikke lugusid ja andis kõigile elunäinud inimese nõu.

Külas oli ainult üks kaev ja kaevust vee toomine oli enamuste inimeste jaoks kõige raskem töö. Igal perel oli palju kariloomi ja kaameleid ning nende jaoks vee kohale toomine, oli raske töö. Täideti veekannusid, laaditi need kannud puidust lavatsi peale ja kaamelitega lohistati siis see kandam kodu juurde.

Need inimesed ei tundnud siis veel sellist abivahendit nagu oli ratas. Tegelikult ei tundnud ka Ra isiklikult ratast, sest Crakuse ühiskond oli juba väga pikki eoone ilma ratastega maapinnal liikuvate vahenditeta. Crakusel kõik lendas ja sai kasutada graviseadmeid. Siin puudusid Ra-l aga võimalused nendeks vahenditeks ja siis talle meenus goldbookide ajastust selline maapinnal liiklemise hõlbustaja nagu seda on ratas. Ta meisterdas Abdullale esimese sellise käru, mille sai kaamelile taha rakendada ja kogu küla inimeste üllatus oli suur sellist kaadervärki nähes. Võib juba ette kujutada kui kiiresti meisterdasid ka teised külamehed omale selliseid vankreid.

Ükskord aitas Ra ka ehitada sellise huvitava kaevust vee tõstmise lifti, mida ajasid ringi loomad ja nööride külge kinnitatud savikannud tõstsid vett üles nagu konveierilindiga.

Sellest ajast oli juba mitmeid nädalat, kuid Ra oli ikkagi veel külas kinni ehk transpordi vangis, sest nagu ta oli külaelanike jutust arusaanud, siis omal jõul kõrbest välja saamine on suhteliselt lootusetu. Pole mingeid kaarte, jutte ega teadjaid inimesi, kes teaks kuhu peab minema ja mis seal kõrbe taga üldse on.

Ra muutus murelikuks, sest niisama siin vedeleda ei olnud selle loo mõte.

Ühe ööl aga juhtus selline lugu.

Keset ööd hakkasid kõik küla koerad metsikut haukuma nii, et kogu küla ajas ennast jalule ning nad märkasid kõrbes liikumist. Nad nägid väga palude tõrvikute leekide helkimist kauguses. Külamehed, arvates et keegi on kõrbes hädas, läitsid ülesse mitmeid lõkkeid ja need tõrvikute tuled tulid järjest lähemale. Viimaks nägid nad külasse saabuvat kaamelite ja inimeste karavani. Kui karavani inimesed said juba mahti kõik oma loomad puhkama lasta ja enamus karavani liikmeid tegelesid oma tegevustega, siis kogunes küla keskele külavanem ja mõned kohalikud energilisemad mehed ning karavanist tuli väiksem seltskond uhkemini riietatud isikuid.

Istuti ümber lõkke ja maitsti mida kummaltki poolt teistele pakkumiseks oli kokku toodud. Karavani seltskonnast kõike uhkem tegelane hakkas külameestele oma lugu jutustama.

„Ma tänan teid selle sõbraliku vastuvõtu ja abistamise eest. Mina olen šeik Ibragim ja tulen teiselt poolt, kõrbe piirilt. Meie reis kulges eilse õhtuni väga rahulikult ja me oleme teel suure mere äärde. Eile õhtul enne laagrisse jäämist aga tuli metsik liivatorm. Me saime enamus ettevalmistusi tehtud ja see torm ei oleks meile palju kurja teinud kuid häda oli selles, et mingi hetkel hakkasid osad kaamelid hirmu tundma ja sattusid paanikasse. Selle karja valvaja ei suutnud kõiki loomi korraga kinni hoida ja osad panid plehku. Nüüd siis pärast seda kui torm üle läks, me otsustasime hakata neid loomi otsima. Me oleme neid mitme grupiga juba terve öö otsinud ja mõned ka leidnud. Nüüd kus me nägime neid tulesid ja leidsime siit eest sellise küla, millest meil ega ka meie kaardi peal ei olnud mingeid märke, siis oleme sellisest külast väga üllatunud.“

Külavanem küsis seejärel. „ Ega te enam täna öösel ei lähe loomi taga ajama.“

„Meie inimesed lähevad väikesemate gruppidena neid otsima, kuid meie jääks, teie lahkel loal, siia puhkama,“ vastas uhke šeik.

„Siis on hea, ma arvan, et te saate omade asjadega ise hakkama ning kui hommik saabub siis me saame teie lugu pikemalt kuulata,“ pakkus külavanem.

„Nii see oleks küll hea, sest meie telgid on juba üles pandud ja väsimus on päris kõvasti kallal.  Kohtume siis hommikusöögi lauas. Olete minu telki hommikul oodatud,“ sõnas Ibragim ja soovis külavanemale sõbralikult, head ööd.  

 

Hommikul veel pisut unise peaga tundis Ruko Ra, et teda raputatakse tugevasti. Raputajaks oli Abdulla.

„Ruko Ra, Ruko Ra, tõuse kiiresti on üks kiire jutt. Tead, sind kutsub külavanem karavani inimeste juurde.“

„Mind, miks?“ ei suutnud Ra kohe asjale pihta saada.

„Külavanem saatis sulle sõna, et šeik Ibragim tahab sinuga otsekohe rääkida.“

„Minuga, kraaki küll, ma ju ei tunnegi teda ja kust kohast tema mind tunneb. Olgu, kui sina midagi ei tea, eks ma siis pean minema.“


„Oo, auväärt külamees, võta siia istet ja ma tahaks sinuga siin nelja silma all rääkida,“  alustas šeik Ibragim. „Kust kohast sa mees pärit oled. Külavanem rääkis sinust lausa imelugusid. Saabusid kõrbest ja tegid nende külasse nii palju imelisi seadmeid. Isegi mina olen ainult kaugete rändajate käest kuulnud imelisest rattast mis pidi palju kasu tooma, kuid oma silmaga ma seda imet pole näinud. Veel imelisem on aga see veetõstmise seade. Räägi, kes sa oled.“

„Hea küll šeik Ibragim ma räägin sulle mõndagi, kuid enne on minul sinule hoopis küsimus.“

„Mulle!!! Hea küll, kui oskan vastata, siis vastan.“

„Nagu ma aru sain, siis te tulete kaugelt ja lähete veel kaugemal ning seal kuhu te lähete, seal on palju rohkem inimesi,“ uuris Ra.

„Seda küll, kuid mis siis?“

„Kas oleks kuidagi võimalik, et ma saaksin tulla teie karavaniga kaasa. Kuigi ma pean ütlema, et mul ei ole selle eest millegagi tasuda.“

Šeik jäi korraks mõttesse ja küsis kohe mitu küsimust.

„Kas sind siis see üldse ei huvita kuhu ja milleks me tegelikult läheme.“

Ra vastas. „ See mind hetkel tõesti ei huvita kuhu te lähete. Minu jaoks on praegu tähtsam, et ma saaksin siit kinnisest kõrbekülast välja ja suurema rahva sekka.“

Ibragimi mõtlik nägu muutus uudishimulikumaks.

 „Järelikult sina mees ei ole siit külast pärit, kui sa tead, et on olemas suuremad rahvad ja ilmselt sa tunned ennast suurema rahva hulgas paremini. Kust sa tegelikult oled pärit, sest need sinu leiutised on hoopis teistsugused.“

Ra püüdis olla pisut ettevaatlikum ja salapärasem.

 „Lugupeetud, ma ei tahaks endast väga palju välja rääkida, kuid siit ma ei ole pärit tõesti ja miskit kurja või keelatud ei ole ma siiani teinud ja loodan, et ei pea edaspidi ka midagi sellist tegema,“ püüdis Ra endast jätta sellist pilti, et temas ei ole midagi ohtlikku.

„Kui sul ei ole millegagi maksta, siis kuidas sa ometi loodad edaspidi hakkama saada,“ uuris šeik.

„Praegusel hetkel ei ole küll midagi, kuid oma teadmiste ja improvisatsiooniga ma loodan, et saan hakkama.“

„Mis asjaga, mis impro...?“

„See on keerulisem sõna leidlikkusest,“ vastas Ra.

Nüüd jäi rikas mees pikaks ajaks mõttesse ja siis ütles.

„Kuigi sul raha ei ole ja maksta ei saa. Siis kas või selle eest, et sa siia külla sellised abivahendid tegid ja ka sellepärast, et meie siit abi saime, tulen ka mina sulle vastu ja viin sind sinnani kuhu sa oled koos minuga nõus minema. Me lahkume pärast lõunat ja ma käin ka külavanemat tänamas.“


„Ma kuulsin, et sina Ruko Ra jätad nüüd selle, meie küla elu ja lähed kaasa karavani rahvaga,“ sõnas külavanem. „Kui see on sinu kindel soov, siis mingil määral on mul sellest kahju. Sinust oli siin meile palju abi. Kuid ma aiman, et sa oled hoopis teistsugune inimene kui meie ja siin meie juures oled sa ilmselt vales kohas. Seega ma soovin sulle head teed ja uusi seiklusi. Kuigi sa väitsid, et sa oled vaene ja sul pole millegagi tasuda šeigile, siis meie, siin külas, otsustasime, et kuna sa aitasid selle väikese aja jooksul mis sa koos meiega olid, meid nii palju, siis annavad kõik küla pered sulle kaasa kõike vajalikku, mis sulle sellel teel võib vaja minna. Seal väljas ootavad sind kaks kaamelit. Üks sulle sõitmiseks ja teisele oleme varunud sulle vajalikke asju.“

Enne äraminekut olid pea kõik külaelanikud tulnud Ruko Ra-d saatma. Sellist tunnet ei olnud Ra varem tundnudki, kuidas teised inimesed saavad sind aidata, selle eest kui sina saad neid abistada. Ja ainult lihtsate teadmistega. Crakuse reaalsuses sellist asja ei oleks saanud kunagi kogeda, sest seal olid kõik asjad ainult algainete koostamise masina kaugusel.

Kui šeik nägi Ruko Ra kahte kaamelit koos asjadega, tegi ta suured silmad ja siira imestusega lausus.

„Ja sina veel rääkisid, et sa oled vaene ja sul ei olegi millega tasuda. Nüüd oled sa rikas mees ja meie kokkulepe jääb ikkagi kehtima. Asume teele.“



 



 Kõige suurem saladus.


„Armas sõber Casius. On meeldiv sinuga jälle koos silmast silma kohtuda,“ alustas Isaac Asimov meeldivat keskustelu. Mõlemad sõbrad on nüüd jälle koos ja lesivad mugavates õhulistes pilvede lamamistoolides, kuskil Krooci ja Asimovi muutunud teadvuse vahereaalsuses.

Krooc on jäänud truuks omaenda meetodile liikuda planeedil Maa sellise nähtamatu ja hoomamatu uurijana. Kuigi ta on vahepeal Crakuse reaalsuses käies saanud teada ka teise uurijate-eelkäijate meetoditest, käia retkedel teises reaalsuses ja omades seal liikudes ka kehalist tunnetust, siis Casius arvas, et sellise tema oma, varjatud meetodiga, ta suudab uurida kõige salajasemaid paiku ja tunnetusi.

„Kui mitmes kord me juba siin vahereaalsuses oleme sinuga vestelnud. Ma tõesti pean sulle tänu avaldama selle eest, et sa suutsid välja mõelda skeemi, mis on minu uurimistööl kõige parem. Ma olen nii pajudes kohtades ja situatsioonides nüüdseks juba käinud ja tõesti on kogu selle duaalsuse ning Maa elukorralduse keerukusest raske veel aru saada. Õnneks oleme me uurijad laadinud oma meeltesse tohututes kogustes goldbookide materjale ja iga kord, kui mul on uued kogemused, siis nende bookide teadmised ja kogemused saavad aina selgemaks,“ selgitas Krooc.

„Hea sõber, kas sa selgitaksid mulle, mis on meil siin planeedil Maa, meie aja järgi kahekümne esimesel sajandil sinu jaoks kõige keerulisem või kummalisem,“ usutles Isaac.

„Kuna sa ise pakkusid välja variandi selleks, et aru saada mind kõige rohkem huvitava teema ehk siis aatomitehnoloogia omapära. Et aru saada selle tehnoloogia eeliseid ja puudusi, tuleb seda uurida Maa elanike kogu elu taustal. Sa ei soovitanud mul kohe minna nende tegelaste juurde kes kasutavad seda võimsust sõjalisel eesmärgil, vaid uurida Maa eluolu ja selle tehnoloogia kasulikkust tavainimestele. Tavaliste inimeste käitumismustritest ma olen ühteteist arusaanud, kuid ikkagi on väga raske üks asi.“

„Ja mis see siis nimelt on ?“

„Ühesõnaga võiks sellele anda sellise termini. Need on – saladused.“

Nüüd tegi Isaac Asimov suured silmad ja hakkas kergelt muiates jutustama.

„Jaa sõber ma tajun, et sa oled juba avastamas inimkonna suurimat saladust,“ kuigi Asimov märkas Krooci kõrgele kaarduvaid kulme ja paotuvat suud, ta siiski jätkas. „Meie planeedi praeguse aja kõige suurem saladus on see, et meie planeet ja kogu ühiskonna korraldus on täis suuremaid ja väiksemaid saladusi. Ma üritaks sulle selgitada, mida ma selle all täpsemalt mõtlen. Täpsemalt öeldes kogu meie elulaad ja õpetused lähtuvalt planeedil Maa väljakujunenud süsteemist, milleks on duaalsus, seisneb nimelt saladuste õpetamises. Miks? Kõige suurem saladus meil siin on selline küsimus. Mis on inimese sünni põhjus, kust kohast tuleb inimese sisse elu. Mis asi on inimese hing. Kas inimene elab ainult ühe korra või on hing igavene ja rändab läbi mitmete elude. See on meie jaoks nii suur küsimus ehk siis, nii suur saladus. Õigemini öeldes, see ei olegi üldse saladus, sest ükskõik millise persooni käest seda küsida on enamustel endil olemas mingi variant. Häda on aga selles, et nendest arvamistest ja teadmistest on koostatud lugematu hulk teooriaid ja uskumusi. Neid uskumusi võib jaotada erinevalt.

 On sellised looduslikud uskumused, kus jälgitakse looduse märke, elusolendite eluolu, vaadatakse taevasse ja mõtiskletakse tähtedest ning kaugest kosmosest. Lisaks veel on ka inimeste väljamõeldud ja kasutuses olevad usud, mida nimetatakse religiooniks. Kõiki neid uske ja uskumisi on jälle nii palju ja nii erinevates variantides, et neist aru saada ja arvata, mis on õige, toimiv ja kasulik.

 See ongi see suur saladus. Et saladusi ei ole tegelikult olemas, vaid on võimalus kõike uurida, katsetada ja kasutada. Kes tegeleb sellise uurimisega väga pikka aega, see loob omale mingi nägemuse, kuid seda nägemust teistele arusaadavaks ja kasutatavaks teha, on väga probleemne. Lihtsalt on nii, et teatud hulk inimesi koonduvad nendesse gruppidesse, mis on nende mõttemaailmaga sarnane või ka tihtipeale kasulik.“

Krooc noogutas peaga ja kommenteeris. „Tead sellist juttu ja tunnetusmustrit ma kogen inimeste jälgimisel pidevalt. See on just see, mille poolest Duaalsuslased erinevad minu rahva Ainsusest. Maalased on kogu aeg sarnaste mõttemallidega inimestega pidevas suhtluses. Kui ma lülitusin nende mõttemustritesse, siis oli hästi tunnetatav see, kui hästi inimesed suhtusid nendesse, kes kinnitasid inimese enda tõekspidamisi. Niipea kui leidus keegi, kes hakkas midagi vastupidist selgitama, nii suhtuti temasse väga ettevaatlikult kuni teise tõrjumiseni välja. Mingil määral ma võin väita, et tavaline inimene tavalises situatsioonis on oma peas ja tunnetuses ainsuslane. Ta peab omi teadmisi õigeks ja käitub nagu tõeline craakuslane. Ja just siis, kui tema teadmised lähevad lahku informatsiooniga, mis tuleb temast väljastpoolt ja seda ei kinnita, siis tulebki mängu see duaalsus - õige või vale. See on see koht, kus minu kaasplaneetlane nooruurija Temor Khan, kellest ma olen sulle ka vahest rääkinud, hakkab kohe oma psühhomatemaatika valemitega arvutama tõenäosusi, milline on tõesem variant.“

„Teie oma aruteludes jõudsite ka ju sinna, et maalased ei arvuta seda tõenäosusprotsenti iga päev, vaid elavad ja käituvad rohkem oma tunnetuse ja kogemuste pagasiga. Vot siin ongi see suur saladus. Inimest õpetatakse juba sünnist saati ja nendesse kogunevad pidevalt tarkused ning teadmised ja nüüd oleneb kõik sellest, millised on sellise inimese eelkoolituse, vanemate kolleegide ja sõprade soovitused. Kellest saab teadlane, kellest aristokraat ja kellest saab rusikakangelane. Kuna ma juba ütlesin korra, et tegelikult ei olegi olemas mingeid lõplikke ja tõeseid meetodeid, on ainult ligilähedased tõed, mis tegelikult pidevalt täienevad, muutuvad, realiseeruvad.

Planeedil Maa on tõdedest kõige rohkem probleeme niinimetatud religioonidega. Need on sellised, paljude põlvkondade ja paljude inimeste poolt koostatud uskumuste süsteemid, mis kirjeldavad väga paljus inimestega juhtuvaid episoode. Paljud jäävad religioone uskuma ja nendega hakkab juhtuma erilisi juhtumisi. Kui need juhtumised langevad kokku inimeste tõekspidamistega, siis nad hakkavad neid kogemusi tihti uskuma, isegi pimesilmi ehk lõpuni läbimõtlemata.

Religioonide probleemsus seisneb enamuses selles, et eraldi võttes oleks need justkui toimivad, kuid kummalisel kombel need räägivad tihtipeale samadest asjadest üksteisele lausa risti vastu. Kui nüüd mõned usklikud hakkavad teistlaadi uskumustega inimestele omi teooriaid jutlustama, siis need inimesed ei leia sageli ühist keelt. Usklike inimeste lähedased hakkavad neisse suhtuma omamoodi ja tihti ka halvustama, millega seoses usklikud kapselduvad jälle endasse ja oma õpetusse.

Seda, religioonide ja uskumuste värki, ei peakski sulle pikalt seletama, kuid see on just esimene etapp sind huvitava uurimise suunaga. Kuna sa tahad teada aatomiteooriast, siis pean sulle seletama mis teed sa peaksid edasi minema.

Kuna aatomiteooria on teada ja kasutatav vaid teatud tüüpi inimestele, siis on oluline sul selgeks teha, kes seda valdavad.

Saladuste süsteem toimib umbes sellise skeemi järgi.

Noor inimene õpib, kasvab ja areneb ning sellega tegelevad teatud tegelased ja ametimehed. Esmalt kasvatavad vanemad ja siis edasi õpetajad. Need on lastekasvatajad, kooliõpetajad, kõrgema kooli õpetajad, siis ülemused. Niimoodi elab tavaline maalane.

Ebatavalised maalased aga hakkavad tegelema paljude asjadega süvendatult, seega neist saavad ka asjade uurijad ja teadlased. Need inimesed tegelevad selliste uurimustega, millest tavainimesel ei ole suurt ega põhjalikku ettekujutust. Need uurimused on enamalt jaolt saladused. Paljud neist uurimustest ei olegi salajased, vaid pigem süvitsi minevad, millega lihtkodanik ei hakka tegelema või ta arvab, et tal ei ole selliseks tegevuseks annet ehk soodumust. Need teadlased on siiamaani leiutanud enamuses meile vajalikke tehnoloogiaid ja seadmeid.

Üks suurtest Maa saladustest on see, et kust kohast ja millal tekkis planeedile selline duaalne ja võimule orienteeritud maailma kord. See küsimus on väga põhjapaneva tähtsusega. Erinevalt teie Crakuse planeedi ja universumi süsteemile, on meil määravaim inimese omadus - võimujanu. Seda võimu on aastatuhandeid ja võib-olla isegi miljoneid, saavutatud teise inimese üleoleku abil. Lihtsast kaikaga teisele pähe ladumisest ja tapmisest, on see muutunud tuhandeid aastaid vältavaks sõjaliseks operatsiooniks. Meil siin on selline kujundlik väljendus, et sõjajumala planeet on Marss. Tegelikult on sõjajumala planeet - Maa. See planeet areneb ainult sõjaliste tegevuste najal. Kui meil siin on vahel mõtiskletud, et milline oleks planeedi areng, kui ei oleks sõjalisi arenguid. Siis minul on nüüd vastus olemas. Sinu seletus planeedist Crakus selgitab ära, et rahumeelne areng annab samasuguse arenguvõimaluse, kuigi veidike teistsuguse suunaga.“

„Pikk ja segane jutt on sul sõber Isaac, kuid enne kui aatomist edasi räägime, kumma planeedi süsteemi valiksid sina,“ uuris Krooc.

„Hea küsimus. Mina teadlasena suudan seda ilmselt teistmoodi selgitada, kui mina tavakodanikuna. Tavakodanikuna kuskil sõjas olles ja oma elu pärast muretsedes, ma sooviksin kindlasti sinu planeedi paradiisi. Samas sinu jutust olen arusaanud, et selline tohutult pikk eluiga ja suhteline turvalisus võib muutuda mõnele ja sinusugustele uurijatele pisut igavaks. Tuleks välja, et põnevus oleks nagu samasugune märksõna kummalegi süsteemile. Samas jälle kui enamustele inimestele muutub halvem seisukord koormavaks, siis on neil alati võimalust ennast parandada ja lõpetada sõdimine ning tulemus võiks olla samasugune paradiis nagu teil praegu. Kas teie elukorraldus saaks muutuda aga sellest, kui keegi tahab muutuda võimuahneks ja seega sooviks teisi inimesi enda võimu alla allutada.“

„Minu arust seni kui meil on algainete tehnoloogia ja kõik võivad saada kõike, mida nad soovivad ja täiesti tasuta, siis on väga raske seda võimumängu juurutada.“

„See on tõsi, et üks võimumängude atribuut on ahnus ja kui ahnus puudub, siis järgmine millega saaks allutada, see on siis hirm. Tekitada selline olukord, kus saab kohalikku inimest endast välja viia mingite hirmutamistega, siis on võimalik võimumänge mängida.“

„Kuule Isaac mulle hakkab midagi koitma. Aatomitehnoloogia on seega siis hirmutamise tehnoloogia.“

„Õige Casius ja see on nimelt viimane ja siiani kõige suurem hirmutehnoloogia. Kõik kõige suuremad hirmutehnoloogiad on riikide juhtide ja sõjardite salajastes süsteemides.“

„Seega siis, ma peaks hakkama endale selgeks tegema, kuidas on teil loodud salajased hirmutamise süsteemid.“

„Nii see kahjuks on, et sinusugune paradiisi elanik peaks hakkama ennast vaevama ja ruineerima sellise suhtkoht absoluutselt mõttetu tegevusega.“

„Kuule Isaac aga kas võiks olla mingisugune selline võimalus, et näiteks minusugune tegelane, kes ei tea võimumängutest midagi ja saab aru, et hirmutamistehnoloogiad on inimeste vastu, siis seda asja uurides oleks mul võimalus leida vahendeid, mis aitaks isegi tavalisi Maa inimesi. Kuigi on meil jälle selline universumi kirjutamata seadus, et ei tohi sekkuda planeetide loomulikku arengut.“

„See on teie reaalsuse seadus. Mina, uurinud inimesena, võin kindlalt väita, et meie maailmakorda on muudetud ja muudetakse pidevalt, meie universumi teiste tegelaste poolt,“ vastas teadlane Isaac Asimov.

„Soo-oh, kes teid siis mõjutavad.“

„See on selline saladus, millest ilmselt on sul veel vara teada saada, muidu võib see sinu igati loogilist ja loomingulist arengut muuta ja sa ei hoomagi seda, mida peab teadma ja tundma tavaline maalane. Luban, et sa saad ka selle saladuse lähiajal juba teada. Tead, see inimese areng on selline kaunis kummaline protsess, see areneb lihtsamast keerulisema suunas. Isegi siis, kui sa oled kuulnud lihtsamat teooriat ja hiljem saad aru, et see oli liiga lihtne või siis ka veidi valelik, on see ometigi vajalik kogemus, sest see on üks killuke kogu tõe üldpildist, eriti veel duaalsuses.

Õige on hea ja õige, vale on vale ja halb, kuid üks kosmiline seadus on selline, et õpetab ainult halb, hea on ära õpitud halb.“

„Ainsuses on hea – ära õpitud hea ja tõde.“

Kroocile aga meenus midagi. „ Kuule Isaac sul pidi olema mingi juhatus või süsteem minu edaspidiseks uurimiseks.“

„Õige küll. Filosofeerisime pisut, kuid seda oli ka vaja, et natukene selgitada sinu edasiminekut. See suund, mida sa saad hakata edasi uurima ongi nimelt salajaste teadmiste ühendused ja võimu ning sõjalised manipulatsioonid.“

„Tundub põnev ja loogiline jätk uurimiseks. Mis ma selleks tegema pean.“

Isaac Asimov mõtles väheke aega ja siis tegi ikkagi veidike pikema teooria.

„Ma siin hetke mõtlesin, kui põhjalikult ja palju sa peaksid neid saladusi uurima. Point on nimelt selles, et kõik asjad meie planeedil ongi saladused. Seda sellepärast, et meil ei ole sellist võimsat mõtetesse salvestamise meetodeid, mis teil on. Te saate üsna lühikese ajaga ja üsna suures koguses teavet alla laadida ja seda hakata kasutama. Meil käib siin Maa planeedil kõik justkui aegluubis. Inimene areneb ja kasvab ainult nii kiiresti, kui ta jõuab omi kogemusi oma meeltesse laadida, neid siis analüüsides niimoodi kasutada nagu ta parasjagu hetkel õigeks peab. Seega Maa inimestel on mälusse laaditud väga vähe teavet ja probleem on isegi selles, et ta ei suuda kunagi kogu teavet, mis ta on eluajal kokku alla laadinud, enam mõistusesse üles tõsta.

Sina sellest ilmselt aru ei saa ja ei suudagi uskuda, et enamus teabest mida inimene on kuulnud ja näinud, ta unustab lihtsalt ära. Jaa, jaa see on täitsa võimalik, usu mind, ka minuga on see nii. Ma ei suuda seda ilmaski mäletada, mida ma olen isegi oma raamatutes kirjutanud. Hiljem oma raamatuid lugedes, ma imestusega loen kõike seda mis ma olen kunagi kirjutanud. Kogu sellest teabest jääb ainult selline üldine maailmapilt ja kui ma tahan seda uuesti kogeda, siis ma saan kõike seda kasvõi uuesti kirjutada, kuigi see tekst tuleb siis välja hoopis teistsugune.

 Seega enamus kõikidest tõdedest inimeste jaoks, on temale tundmatu ja salajane. Selleks, et sa aru saaks väike näide. Kui kooliõpetaja annab oma ainetundides mingisugust teavet õpilastele siis teine õpetaja ei pruugi sellest üldse mitte midagi teada. Füüsika õpetaja ei tea mitte midagi, mida seletab näiteks bioloogiaõpetaja. Töölisest treial ei tea mitte midagi sellest, mida teab põllumees ja see omakorda, ei tea mitte midagi sellest mida teab näiteks lendur.

Teil Crakusel piisab vaid osata ümber käia algainete koostamise seadmega ning õppida ära teadmiste meeltesse laadimise ja nende teadmiste õige aegse kasutamisega ning seega te olete, peaaegu kõik inimesed, samade võimete tasemel.

Meie siin planeedil Maa oleme aga võiks öelda – unustuse planeedil. Me kogu aeg unustame ja kui ka midagi kuuleme, siis enamuse me unustame. Siit tulenevalt, kui inimene pidevalt unustab, siis pole tal ju ka kunagi sellist eneseusku ja enesekindlust.“

Krooc täiendas kohe. „ Kui pole eneseusku, siis hakkavadki teised neisse süstima teistsuguseid uske ja kui need usud ei toimi, siis võetakse kasutusele hirmutamine.“

„Täpselt õige ja niimoodi on meid juhitud ja meiega manipuleeritud, juba pikki aastatuhandeid. Sealjuures inimesed ei näe seda ka läbi, sest inimese eluiga on suhteliselt lühike ja uskumuste süsteemid pannakse peale kohe laste arenedes ja mida edasi, seda rängemalt ja kohustuslikult,“ vastas Isaac.

„Seega siis, ma hakkan ju kõiki neid saladusi uurima mida õpivad noored?“

„ Loomulikult mitte kallis Krooc. Arvestades seda goldbookide hulka mis sa oled endasse allalaadinud ja sa neid kõike mäletad, siis sa oled praegusel hetkel juba tarkuste poolest üle igast meie tugevamastki teadlasest. Sulle kuluks praegusel hetkel vaid  käia ära ühes ülisalajases kohas ja sa saad endasse laadida piiramatus koguses salajast informatsiooni. Nendest saladustes sa saaksid parema pildi, kes maailma valitseb ja milliste meetodite ning millisel eesmärgil.“

„Mis koht see oleks armas sõber Isaac.“

„See oli minu hetk tagasi pähe tulnud improvisatsiooniline mõttekäik kuhu saaksid minna ainult sina, sest see on selline koht, kuhu tavaline inimene ja isegi minusugune hinnatud teadlane, ei saa eluea jooksul jalgagi lähedale tõsta. Ma ütlen otse välja, et ükski tavakodanik ei saa sinna minna, et saada teada kogu tõde planeedi Maa saladustest. Kuid selleks, et sinna minna tuleb teha veidikene eeltööd. Nimelt sa ei saa ju lugeda raamatuid. Nimetame nüüd ka omavahel neid goldbooke raamatuteks, sest meil on need kirjutatud ju paberile mitte  goldlehtedele. Sa pead ära õppima neid raamatuid lugema ja hästi kiiresti, muidu sa jäädki neid lugema ja eriti kaugele ei jõua. Teeme nii, et me läheme minu reaalsusesse tagasi. Seal ma õpetan sind raamatuid kiiresti lugema ja siis ma ütlen sulle, kuhu sa lähed nende saladuste jahile.“

„Hästi Isaac, teeme nii nagu sa ütled ja kohtume siis sinu reaalsuses.“

„Tunnetamiseni, hea sõber Krooc.“



Coheima ja Tahhiini.


Coheima ja Tahhiini on juba mitu ajaühikut oma kodusel Crakusel ja püüavad teadlastega välja mõelda mingit uut meetodit kuidas saaks liikuda Kõiksuses ja eriti planeedil Maa. Mingit uut moodi ja kasutada ära kõiki meetodeid, mida on leiutatud ja mida on kasutanud teised eelkäijad- uurijad.

Teadvuse arengu uurimisasutuse juhataja kabinetis käib tõsine arutelu ja ettevalmistus Coheima ja Tahhiini eesseivast reisist Maale.

„Prooviks nüüd siis kokku võtta teie kõiki meetodeid,“ alustas juhataja. „Teie liikumise meetod sisaldab endas Uurija Krooki meetodit liikumiseks Maal selliselt, et te oleksite nähtamatud. Samas oleks hea, kui te saaksite liikuda seal ka kehaliselt. Temor Khan ja Taarka Twin mõtlesid välja meetodi kuidas saab liikuda kehaliselt ja tunnetuslikult läbi erinevate goldbookide lugude. Nemad suudavad  meile kirjeldada goldbookide lugusid, neid tunnetada ja samas see aitab kõikidel uurijatel kiiresti ja arusaadavalt kogeda duaalsuses peituvaid valusid ja võlusid. Neid variante ka ise puhtloogiliselt ja matemaatiliselt mõõta. Ruko Ra liigub teatud ajaloo piirkonnas oma kehaga ja püüab aru saada planeedi Maa ajaloolisest kujunemisest.

 Seega ma pakuks välja teile sellise süsteemi, et üks teist läheb sinna kuhu teie soovite, sellise meetodiga mida kasutab Casius Krooc, seega siis nähtamatuna. Teine teist kasutab aga kehalist meetodit. Kuna Isaac Asimov oma reaalsuses ei valda kergelt telepaatilise side meetodit, siis on Kroocil temaga seal raske suhelda. Teie aga valdate telepaatiat, seega teil ei ole mingit probleemi omavahel suhtlemisel. Praegusel hetkel me saame korraldada teie reise ilma, et te peaksite meie planeedi pealt lahkuma. Puudu on meil veel see, et me ei saa viia sinna planeedi Maa reaalsusesse oma tehnoloogiat, ehk siis me ei saa liikuda planeedilt Maa edasi sinna kosmosesse, et me saaksime uurida sealsete universumite planeete ja tähesüsteeme. Meie uuringud on veel nii arengujärgus ja isegi siis, kui me suudaks seal luua selliseid ruumilaevu, siis me ikkagi peaksime sealse kosmose uurimist alustama samuti, nagu kunagi ammu meie universumite avastamist alustasime. Me peaksime alguses hakkama liikuma reaalses kosmoseruumis vaid mootorite jõul, kuna meil ei ole seal ruumis ühtegi koordinaati, millele saaks sooritada energeetilist hüpet.“

„Seda me arutasime ka keiser Jultsiusega, et siin meie reaalsuses läkski uurimine juba liiga lihtsaks ja üheülbaliseks,“ selgitas ka Coheima. „Nüüd oleme aga jõudnud justkui uuele tasemele, millest meil ei ole peaaegu mitte mingisugust ettekujutust. Mida kõike võiks seal leiduda ja mis süsteemid seal valitsevad. Peale selle, meile teada tuntud Duaalsuse. Veidike kõhklust on meis kõigis, kas sellised uurimiskäigud ei kujuta mingit ohtu meie ühiskondlikule korrale. Mis siis kui meie inimesed avastavad endas mingeid huvisid, mis võivad meie elukorralduse peapeale pöörata. Kas võib sellest tulla kasu või pigem muutuda nii ohtlikuks, et meie järglased hiljem kahetsevad, et me lõhkusime oma toimiva ja hea elukorralduse lihtsalt ära.“

„Jaa, sellest me rääkisime Taarkaga pikalt, siis kui nad olid tagasi oma armastuse ja armastuse kaotamise lugudest,“ alustas nüüd Tahhini oma nägemusega. „Kuigi meie Coheimaga oleme koos rännanud juba väga pikki ajaühikuid ja me saame väga hästi oma eludega hakkama, siis tundus kuidagi kadestama panev see kogemus, mida noored oma seiklustes kogesid. See duaalsus on vahest nii raske, piinav ja muresid täis, kuid samas need ülevad emotsioonid on jälle nii kordades tugevamad, et seda tahaks kohe ise ka kogeda. Mis arvad Coheima kas teeme ka kunagi sellise armastuse kogemise tripi sellisesse reaalsusesse.“

„No näed juhataja millised need naised on, kohe kui on mingi armastuse uuem värk, nii nad kohe erutuvad. See on tõesti huvitav, kuidas saab vahest nii olla, et need Maa elanikud naudivad selliseid kurbi ja halvasti lõppevaid lugusid, selle asemel, et elaks pikalt ja rahulikult ilma mingite eriliste tõmblemisteta. Ütle Tahhiini, kas sina said Taarka jutust aru,  kas on võimalik nii ära elada et inimesed suudavad olla armunud seisundis elu lõpuni. Meie siin Crakusel ilmselt saame, kuigi me ise sellest pikast ja voogavast madala emotsiooni protsessiga kooselus ei suudagi ette kujutada mingit erilist, armunud olekut.“

„Kui sulle Coheima nüüd päris päris ausalt vastata, siis ma ei oska sulle selle küsimuse peale mitte midagi kosta, sest see armastuse, tunnete ja emotsioonide värk oli meil Taarkaga samuti lõpuni arusaamatu. Seda duaalsust natukene tundvatena on ka meis tekkinud selline kummaline soov, et tahaks kohe ise ka kõike seda kogeda, kogu aeg ja igas variandis. Peaasi kui teaks, et kõik lood lõpeks nii nagu inimeste goldbookid, mida nimetatakse muinasjuttudeks. Ikka nii, et lõpp oleks hea ja aina paremaks läheks.“

Juhataja hakkas kohe sellest mõttest kinni. „ Näete nüüd, just mõni hetk tagasi me rääkisime sellest, et kas kuskil mujal käies ja neid kogemusi siia tuues, võime me muuta midagi siin meie planeedil hullemaks. Teate uurijad ma saan teile veidike selgitada sellist asja millega praegu tegelevad meie teadlased- uurijad. On üks huvitav faktor nii meie reaalsuse universumites, kui ka näiteks selle planeedi Maa reaalsuses. See faktor on nimelt – aeg. Meie ju teame aja faktorist väga palju. Ilma seda teadmata ei saaks me teha isegi oma universumi ajarändeid. Sest ega hüpe ei ole ka ju midagi muud kui häälestumine teise koordinaadi punkti sealsele aja koordinaadile. Hüppe ajal jääb ju algus ja lõpp-punkti vahele ainult see väike järgmine ajaühik. Sama on ju ka siin, me ei saaks kasutada ühtegi praegust meile teada olevat meetodit, kui me ei saaks liikuda ajas. Kõik need teie uurijate viimased reisid ei ole rännud ruumis, vaid ajas ja teadvuses. Kõiki neid reise saab teha, kui teada mingit koordinaatide punkti millele häälestuda.“

„Seega siis,“ mõtles Coheima valjult, „ kui me oleme siiani saanud reisida erinevates teadvustes ja enamuses minevikus ja selles mis on juba toimunud, siis selleks, et teada saada kuidas need reisid mõjutavad meie universumi tulevikku, tuleks ka välja mõelda, kuidas oleks võimalik piiluda tulevikku.“

„Just siia kohta me nüüd jõudsimegi, et teie ülesandeks, kui see osutub võimalikuks, on see, et te lähete Planeedile Maa mingisse ajajärku, kus ei olnud veel tehnoloogilist elukeskkonda ja inimesed olid enamuses vaimsemad ja valdasid erinevaid meetodeid, mille hulgas on väidetavalt ka ettenägemise võime.“

„Tundub huvitav,“ noogutas Tahhiini, „ me korra juba püüdsime ühendust võtta sellise inimesega kes oli looduslik ja eriliste võimetega. Kuna me suhtlesime temaga nähtamatuna, siis võttis ta meid kui mingeid vaimolendeid kosmosest ja muudkui palus ning kummardas meid, kui jumalat.“

„Vot, vot see jumala teema on ka mingi eriline teema mis on maalaste igapäeva eluga tihedalt seotud. See on nii müstiline, et äkki me saame sellele ka mingi selgituse, oma järgmise reisi jooksul,“ lisas Coheima.



Armastuse spetsialistid.


Temka ja Taarka on nüüd jälle üle pika ajaühiku saanud kokku Gilda ja Krukeriga. Nad on tagasi Surval ja neid lugusid selgitanud üksteisele, mis nendega on selle aja jooksul juhtunud.

„Joome nüüd kerged kohvid ja saama veel edasi jutustada. Teid kahte on ikka paganama hea koos vaadata. Kuule vanamees millal meie reisime nendesse lugudesse, millest noored räägivad?“ pilgutas Gilda Krukerile silma.

Kruker pistis kõva häälega naerma ja kostis siis. „ No sina vanamutt tead ka midagi armumisest. Hea küll ega see nii ka päris pole, et meil sinuga miskit ei susise aga kui tuleb tahtmine ja pisut aega ning tähtsaid asju vähemaks jääb, siis saame mõne sellise tripi ette küll võtta.“

„Siin kohal ma räägiksin kohe ühe huvitava teooria, mida ma sain neil retkedel tunda,“ lisasin mina.

„No lase tulle Temka.“

„Vaadake lugu ongi sellest tähtsusest. See on üks kummaline värk seal maalastel. Neil seal, nende duaalsuses, toimub igapäevaselt selline tähtsustamise värk. Kas teie suudate sellist asja ette kujutada.

Ärkab hommikul üks pere. Kui nad käivad tööl ehk siis tegelevad selliste asjadega mille eest nad saavad raha ja selle raha eest nad saavad endile lubade igasuguseid asju ning teenuseid. See raha teenimine on enamus maalaste jaoks nii tähtis ja mida rohkem raha, seda tähtsam on inimene. Nüüd hommikul, see pere tõuseb, teeb oma hommikused toimetused, pesevad, söövad ja sätivad ennast tööle minekuks. Neil kellel on järeltulevad väikesed pereliikmed, siis nad peavad ka nemad viima lastaeda või kooli. Kogu see hommikune perekeskne toimetamine on nii tähtis ja mõeldakse ainult oma pereliikmetest, või ka siis uudistes, mis on vahepeal maailmas juhtunud.

Nüüd aga kui inimene saabub töö juurde ja hakkab midagi tootma või tegema, siis enamasti need inimesed töötavad teiste inimeste ehk siis firma omanike või ülemuste heaks. Enamuse oma tööst, nad mingis mõttes kingivad just neile omanikele, kes saavad neist töökingitustest oluliselt rikkamaks kui need tegelikud tootjad.

Kogu sellel ajaperioodil, mis töölised töötavad, on kõige tähtsam, et see töö oleks võimalikult kasumlik. Kasumlikkus on jällegi nii kummaline duaalsuse vingerpuss millesse peab pikka aega sisse süvenema, et sellest hullusest aru saada. Tehakse tööd ja üritatakse see toode võimalikult kõrgema hinnaga maha müüa ja kõik ajavad taga ainult seda kasumit.“

„Kuule Temka,“ uuris Kruker, „ mismoodi on võimalik mingist tootest kasumit saada, see pole ju võimalik.“

„Just isa, sina saad ilmselt matemaatikuna sellest aru, et tootmises ei saa olla kasumit, kui seda võtta kogumina. Kui võtta näiteks küla, linn või planeet tervikuna siis ühes kindlas piirkonnas ei saa kasumit kunagi tekkida. Kui kõik inimesed oleksid nii taiplikud kui meie Crakuse planeedil, siis ei saaks kasumit tekkida, sest mismoodi saab keegi oma tegevuse eest küsida rohkem kui mõni teine. Maal aga on välja mõeldud mingi kummaline süsteem sellest tähtsusest ja seal hinnatakse mingeid asju väärtuslikumaks kui mõnda muud. Ja eriti naljakas on see, et eriti väärtuslikeks asjadeks on sellised asjad mida tegelikult inimesed üldse ei vaja. Seal loetakse eriti väärtuslikuks mingeid erilisi metalle, nagu seesama gold siin. Eriliselt väärtuslikud on suured ja uhked majad, suured ja uhked maamobiilid või siis isegi kehakatted. Selline mõtteviis on ju absoluutselt mõttetu, kuid sellele aitab hästi kaasa just see tähtsustamine.“

Taarka võttis jutujärje üle. „Ja siis juhtubki midagi kummalist. Kui inimesed hommikul oma perega on, siis on pere kõige tähtsam. Kui aga näiteks pereisa tööl on, siis ta üldse ei mäleta, et talle on pere tähtis ja kogu tähtsus läheb üle tööle. Kui nüüd tööl hästi ei lähe, siis on inimene mures ja hakkab vaevlema nende probleemidega. Ta saab riielda ja hurjutada selle eest, et firma ei suuda toota kasumit. Siis kui tuleb õhtu ehk siis tööpäevalõpp ja inimene astub tööjuurest välja, siis järsku justkui võluväel see - töö tähtsus, muutu nulliks ja ta enam ei märkagi selle tähtsust. Selle asemel muutub tähtsaks jälle oma pere ka inimese enda vajadused.

„Vaadake,“ alustasin jälle mina, „ sellest võiks veel isegi aru saada, kuid kõik see sama kehtib ka armastuse kohta. Nii kummaline kui see võiks tunduda aga kogu elu planeedil Maa käib kõik ümber armastuse. Ükskõik milline on inimene, ta pidevalt otsib ja vajab armastust. Isegi selline rikas firmaomanik, kes töö juures ei räägi mitte midagi oma perest ja ilmselt terve päev ei mõtlegi muust kui rahast, siis äkki kui ta lahkub oma töö ruumidest, ta kohe tegutseb ja otsib läbi armastuse“

„Ka minu meelest on Maa kõige enam kasutusel sõna armastus,“ mõtiskles Taarka edasi. „Ükski normaalne mees ja naine ei taha elada üksi. On ka selliseid situatsioone, kus osad inimesed, kellel on omad abikaasad, ostivad veel lisaks armastust oma püsisuhtest väljastpoolt. Inimesed oleks justkui armastuse näljas. Me käisime nii mitmeski loos, kus oli põhiline teema, armastuse kolmnurk. Inimesed kõnnivad justkui pilvede peal või pilvede all. Nad pidevalt ei ole rahul sellega mis on saavutatud ja pidevalt soovivad midagi uut või teistmoodi. Temka millalgi selgitas mulle ka seda, oma psühhomatemaatika abil. Kuna armastuse valem on liiga keeruline ja inimesed, tänu duaalsuse keerukusele, ei suuda mitte kunagi saavutada väga pikka armunud seisundit. Nad kiiresti unustavad ära erinevad mõtted, tunded ja emotsioonid, siis sellest unustusest ongi see tingitud, et nad soovivad pidevalt uuesti ja uuesti seda ületunnetada. Kuna meie laadime kogu informatsiooni oma alateadvusse ja pikka mällu ning saama seda informatsiooni pidevalt üleslaadida ning uuesti tunnetada, siis meil pole enam vaja kogu aeg ühte ja sama situatsiooni korrata. Meie lihtsalt püüame läbi kogeda enamusi variatsioone, mis on olemas. Praeguseks mina võin küll öelda, et mulle pole rohkem vaja juurde informatsiooni armastuse kohta. Meil Temkaga püsib ikkagi veel armumise seisund ja mina küll ei näe põhjust, miks ma peaks veel kellegi teisega midagi samalaadset kogema.“

„Tundub jah, et teie olete praeguse aja kõige suuremad armastuse spetsialistid, nii siin, kui sealpool reaalsust.“ arvas isa.

„Teate, me ei ole veel sellest armastusest üldse nii palju rääkinud kui me aimame. On veel kaks huvitavat teooriat selle armastuse kohta.“

„Püha taevas,“ imestas Gilda, „ikka veel kaks teooriat. Mina arvasin, et te olete enamuse ära rääkinud.“

„Kaks!“ naeris Taarka, „ei usu, et ainult kaks teooriat on veel. Neid on palju rohkem aga need kaks on omamoodi huvitavad. Räägi need vanematele, Temka.“

„Ma ei teagi kuidas ma suudaks neist nii lühidalt ja selgelt rääkida, muidu läheb jälle pikalt.“

„Mis tost kui pikalt, meil ajaühikud küllalt ja parem kui Maa reaalsuses liikudes teaks asjadest pigem rohkem, kui et vähem. Lase tulla,“ sõnas Kruker.

„Olgu. Ei teagi kummast alustada, kuid tinglikult võiks neid nimetada niimoodi. Esimene teooria seisneb selles, et kust kohast armastus tuleb. Mis see siis tegelikult üldse on. Ja teine on niinimetatud tingimusteta armastus. Need teooriad on väga tihedasti omavahel põimunud. Ma parem hakkan selgitama, vaatame kuhu me siis omadega välja jõuame.

Võtame kõigepealt ette sellesama tabeli mis meil tekkis, kui me arutasime armastuse valemit. Ma tooks selle siin kohal veelkord ära.

 





Ruko Ra jalutas juba teist päeva mööda linna. Vaatas kuidas inimesed sagivad ringi. See linn ja rahvas ei meenutanud  mitte millestki tema kodust Crakust, kuna siin puudusid kõik need tehnilised seadmed ja tehnoloogiad mis olid kraaklastel kasutada. Siiski ei andnud kõik see Rale sellist tunnet, et tehnilisi saavutusi siin ei ole. Linn ja selle linna rahvas ei olnud rikas, kuid samas ei olnud märgata ka erilist vaesust. Inimesed, kes liikusid ja igasuguseid tõid tegid, olid lihtsalt riides. Enamasti looduslikest materjalidest valmistatud lahedates ja vabalt langevates riietes. Riided olid kõigi puhtad ja erilisi kaunistusi need ei sisaldanud, välja arvatud mõned üksikud erandid. Kogu linn elas oma rütmilist elu. Mehed reeglina tegelesid igapäevaste tegevustega ja naised ilmselt tegelesid koduste majapidamistega. Kõik meenutas üldpildis kõrbekülas elavaid inimesi. Samas aga erinevus kõrberahvast oli ikkagi märgatav. Siin ei teinud kõik inimesed kõiki töid. Kõiki elamiseks vajalikke asju ei kasvatatud ega valmistatud igas peres. Olid kaupmehed ja turud. Olid söögikohad ja teenindajad nagu juukselõikaja, riidekuduja, õmbleja ja leivaküpsetaja. Selles ühiskonnas oli ka see, müstiline  töövahetuse süsteem mida oli kirjeldatud Ra poolt allalaaditud goldbookide infos. Seda nimetati, rahaks. Inimesed käitusid ülimalt sõbralikult, viisakalt ja abivalmilt. Väga palju oli meelelahutust õhtusel ajal. Igal pool toimusid mingid mängud, tantsud ja muusika tegemine.

Enamus aega lonkis, uuris ja piilus Ruko Ra aga nende kummaliste kivist ehitiste lähistel. Kogu see territoorium mis hõlmas püramiidide ehitust oli piiratud valvuritega ja võõraid sinna sisse ei lastud. Nende püramiidide vahel mis olid aga juba valmis, ei olnud mingit valvet. Inimesed käisid seal vabalt ringi. Uuris  ka Ra neid püramiide igast küljest, sest sisse nendesse kivikolakatesse said ainult just need inimesed kes ei olnud riides tavaliselt. Need inimesed meenutasid riietuselt kangesti teda ennast kui ta mängis omas reaalsuses, enda avastatud planeedil Atlantis, enda kujundatut preestrit. Ra oligi aimanud, et tulles sellesse reaalsusesse siin ja sellesse aega, siis ta satubki kuhugi sinna, millest kirjutasid goldbookid ja millede järgi ta lõi Atlantise uue ühiskonna.

Siiski tundus see retk ja situatsioon uskumatu või isegi unenäolisena.

Kas siis sellel samal hetkel või hiljem, naastes Crakuse reaalsusesse, sai Ruko Ra aru ja püüdis ka teistele seletada ning koos arutada, et need retked tihtipeale meenutasidki unenägusid. 

Pärast poole, paljusid kraakühikud hiljem aga saadi teada, et nii lihtne see mõttelaad ikka ka ei olnud, et oli vaid uni ehk muutunud teadvuse seisund.

Üritas Ruko Ra mis ta üritas, saada ehitatavatele püramiididele lähemale, see ometigi ei õnnestunud. Iga päev ehitust kaugusest uurides märkas ta, et ehitus kulgeb üsna kiiresti. Kõik see, mida ta teadis goldbookide allalaaditud jutustustest, siis need jutustused tundusid imelikud ja vastukäivad. Koha peal vaadates tundus kõik pea peale pööratud olevana. Kaks päeva jalutas Ra ringi ja üritas leida kasvõi ühtegi märki sellest mida kirjeldasid goldbookid. Ta otsis neid teid mida mööda väidetavalt veeti kaugetest kivikarjääridest suuri, mitme kaaluühikuid kaaluvaid mineraalplokke. Need plokid olid teoreetiliselt nii rasked, et neid oleks saanud edukalt toota või siis transportida Crakuse tehnoloogiaga. Kuid seda, kas sellist tehnoloogiat siin Maal, sellel ajajärgul ka oli, seda Ruko Ra ju ei teadnud. Ruko Ra võrdles goldbookide allalaadimise selle pildiga mida ta siin ja enamus sellest ei klappinud. Väike osa küll, sest goldbookide hulgas oli olnud kunagi ka selliseid teooriaid, mis avaldasid saladusi, et püramiidide ehitajad justkui oleks omanud kõrgemaid tehnoloogiaid. Nagu gravitatsiooni vähendamine või isegi algainete koostamise seadme mingeid erilisi võimalusi. Ruko Ra mõistus üritas välja selgitada ja võrrelda kõiki temale teada olevaid võimalusi. Kahe öö ja päeva kulgemise järel oli Ruko Rale igatahes selge, et teooria – kiviplokkide väljaraiumine kaevandustes, nende transportimine mööda suurt jõge ning nende transportimine ehitusplatsile – on puhas väljamõeldis ja võimatu jama..

Selle kinnituseks oli see, et kuigi päevaga kerkis vähemalt üks rida plokke, ei näinud Ra mitte ühtegi laeva, polnud mitte ühtegi teed, mis viiks vee äärest ehitusplatsile ning ei näinud ta ka kulgemas mitte ühtegi mineraalplokki. Kogu see värk tekitas Ra-le nii suurt huvi ja peavalu. Tal oli nii paganama kahju, et mitte kuskilt ei saanud hankida ühtegi kaugvaatlemise seadet.

Nüüd siis üsna lootusetult jalutaski Ruko Ra linna peatänavale suunduval kõrvaltänaval ning ta nägi midagi mis köitis tema tähelepanu.

Tänaval asus üks meistritöökoda millest Ra juba teadis, et seal valmistatakse mingit valgemapoolset materjali mida saab töödelda erinevate ainete peale kandmisega. Goldbookidest meenusid teadmistega teadis Ruko Ra kunagi leiutatud suurte taimede töötlemisel saadud analoogiline materjal mida nimetati paberiks. Siin aga tehti paberi eelkäijat ehk siin oli papüüruse tegemise töötuba.

Ja selle töötoa ukse ees tammus jalalt jalale üks noormees. Väga kena väljanägemisega ja ilmse intellektuaalsuse märkidega. See noormees oleks nagu tahtnud minna töötuppa, kuid kõheldes, pöördus iga kord ukse pealt tagasi. 

Ruko Ra-d hakkas selle noormehe käitumine huvitama ja eelkõige veel ka selle pärast, et noormees oli riietatud sarnaselt nende preestritega, kes käisid püramiidide sees. Oli aru saada, et päris preester see noormees ei ole, võib-olla siis äkki – õpipoiss.

.Jalutas Ruko Ra otsustava sammuga justkui tahaks ise ka kirjutusmaterjali ostma minna, poe poole. Üsna uske juures saavutas Ra silmside noormehega ja üritas pika jälgimisega köita tema tähelepanu. Nii ka läks.

Ilmselt oli noormees üsna täbaras olukorras ja niipea kui Ruko Ra pöördus noormehe poole sai asi selgeks. Kuna osavõtlikkus ja huvi oli tollel ajal üldlevinud, siis noormees ei imestanudki kui Ruko Ra küsis noormehe käest.

„Hea noormees. Ma märkan, et sul on mingi probleem või mure. Milles on küsimus.“

„Oo auväärne võõras. Mul on tõesti üsna suur mure ja on üsna tõenäoline, et sina ei saa mind aidata.“

„Sellest pole midagi. Rääkida võid ikkagi,“ uuris Ra.

„Rääkimine ei maksa tõesti midagi, kuid mure on selles, et papüürus maksab. Minuga juhtus selline lugu, et ma kaotasin raha ära. Preester saatis mind papüürust ostma, andis raha kaasa, kuid mul ei ole aimugi kuidas ma selle ära kaotasin,“ seletas noormees üsna hädise häälega.

„Võib-olla keegi võttis selle sinu käest ära,“ arvas Ra.

„Mismoodi võttis,“ imestas noormees.

Siis taipas Ra, et oli ilmselt eksinud ja selles ajajärgus või siis preestrid ei tundnud sellist varianti, et keegi võib kellegi käest midagi ära võtta, kas siis salaja või vägisi.

„Selge, selge. See ei olnud see mida ma öelda tahtsin,“ vabandas Ruko Ra kohe kiiresti. „ilmselt pudenes su raha kuskil sinu hoiukohas välja. Aga ütle mulle, kas sul on väheke aega, räägiks ja äkki saan ma sind ikkagi aidata,“ tegi Ruko Ra noormehele ettepaneku istuda veidi eemale, paari palmi alla, kus olid mõned kivid. Nad läksidki sinna ja Ra küsis.

„Kas ma saan õigesti aru, et sa oled preester.“

Noormees tegi suured silmad ja imestusega küsis siis.

„Kas sa oled võõramaalane, et meie kombeid ja riietusi ära ei tunne.“

Ruko Ra noogutas peaga ja seletas.

„Selles on sul noormees õigus. Muideks mis on sinu nimi. Mind kutsutakse Ruko Ra-ks.“

Noormees hetkeks kuulatas, raputas pead kuid rääkis edasi.

„Auväärt Rukora. Mina olen Ištar. Ja kui kaugelt oled sina siis siia saanud.“

„Mina, hea Ištar, tulen suure kõrbe keskelt ja juhtusin siia suure karavaniga koos šeik Ibragimiga, kes tuli veel kaugemalt, kõrbe tagant.“

„Huvitav. Minu õpetaja on ka pärit sure kõrbe tagant ja tema riigi valitseja oli ka Ibragim. Ma pärast räägin talle seda lugu.“

„Kuule Ištar. Mulle tuli selline mõte, et ma aitan sind. Sa ütled mulle kui palju sulle on seda raha vaja. Tood selle papüüruse siis. Kuid osta ka kirjutamise pintsel ja värvi. Ma soovin midagi ülesse kirjutada.“

Ištar jäi suure imestusega vaatama, kuid tema kimbatus oli suur ja kuna lahkete abistajate pakkumisest äraütlemine oli tollel ajal ülisuur solvang, siis võttis noormees raha ja tuli tagasi rulli ja kirjutusvahenditega.

Ruko Ra murdis ühe pisikese papüüruse tüki ja joonistas sinna peale ainult kaks tähemärki. Kirjutas alla oma nime, murdis papüüruse kokku ja andis Ištarile. 

„Kas sa oleksid nõus vastuteeneks andma selle kirjutuse oma preestrile ja selgitama talle, et ma sooviksin temaga rääkida. Ma kirjutasin siia alla ka oma nime.“

„Suurima heameelega. Kuigi minu raha kaotamine ei ole heaks toonike, ikkagi ma tulen sinu soovile vastu ja seletan loo ära. Kuid kus me pärast kokku saame,“ uuris Ištar.

„Mul on aega palju ja kõige parem on kui ma tulen sinuga koos, siis ma näen kuhu sa lähed ja ootan sind niikaua kui sa tagasi tuled.“

„Hästi ja teeme nii Rukora. Kuid mulle tuli üks huvitav küsimus. Kui ma nägin, et sa kirjutasid papüürusele nii vähe, sa õieti ei kirjutanudki sinna midagi. Miks sa arvad, et preester sind vastu võtab.“

„Mind on pikka aega huvitanud püramiidid ja nende ehitamine. Sellel papüürusel on kaks olulist märki. Ma olen kindel, et kui preester või siis püramiidi ehitaja neid märke näeb, siis nad saavad aru,“ selgitas Ruko Ra. 

Ištar tänas Ra-d, võttis rulli ja nad hakkasid minema püramiidide ehitusplatsi poole. Sealtmaalt kus olid ees valvurid läks Ištar üksinda ja Ra jäi tulemusi ootama. 

Kosmoserändur pidi päris pikka aega ootama, kuid tema eelaimdus ei petnud teda ja veelgi enamat.

Mingil hetkel hakkas ta nägema seltskonda, mis tuli püramiidide poolt. Selle lähenedes ei mõistnud tema suurt midagi arvata. Ruko luges kokku kogu saabuva seltskonna. See koosnes ühest kandetoolist kaheks kandjaga, Ištarist ja kaheksast odade ja mõõkadega relvastatud sõdurist.

Kui kandetool saabus Ruko Ra kõrvale, siis sõjamehed võtsid uuriva ja kontrolliva positsiooni ning kandetoolist astus välja tõeline preester. Uhketes riietes, vanemapoolne, halli peaga, terase pilguga, vaimulik.

„Teadja võõras,“ alustas preester. „Saatsid mulle tükikese papüürusega ja ilmselt teadliku sõnumi, sinu teadmiste kohta. Kes sa oled võõras, mida sa tead ning mida sa minust soovid,“ võttis preester Ruko Ra küünarnukist kinni ning nad jalutasid eemale saatjakonna kuuldekaugusest.

„Auväärt preester. Ma tõepoolest tean palju ja tulen kuskilt sealt, mis ei ole see planeet siin ega ka see aeg, mis on siin ja praegu,“ vastas rändur.

„Ja, ja. Miskipärast ma sain sellest kohe aru. Kuid mis on su eesmärk ja kust kohast sa siia tulid.“

„Noh tegelikult tulin ma šeik Ibragimiga läbi kõrbe.“

„Mis maa šeik Ibragim oli. Ka mina olen pärit ühelt maalt, kõrbe tagant, mille valitsejal oli selline nimi,“ küsis preester. 

Siis meenus Ruko Rale šeigi antud papüürus, koukis selle sisetaskust välja ja ulatas preestrile.

Kohe kui preester heitis pilgu tekstile, märkas Ra preestri näoilmes muutust.

„Ma näen võõras, et sa oled minu sünnikodu valitseja silmis väga heas kirjas. Kuigi enamus teistest inimestest ei oleks pruukinud üldse šeiki tunda ja sinu soovituskirjast ei oleks erilist kasu ka olnud. Aga teine küsimus oleks sulle veel. Sa kirjutasid papüürusele veel kaks sõna „Ruko Ra“, mida need tähendavad,“ uuris vanamees nüüd väga hoolikalt.

„Ruko Ra on minu nimi, auväärt preester,“ imestas mees preestri mõistmatust.

„See ei saa olla võimalik. Kaks Ra-d ühekorraga,“ pomises vanamees. 

Kuna Ruko Ra oli enamuse goldbookidest oma meeltesse allalaadinud, siis meenus talle lugusid Egiptuse jumalatest.

„Lugupeetud preester. Ma saan teid rahustada. Minul ei ole miskit pistmist teie mütoloogias, oi vabandust. Teie elukorralduses olevate jumalatega. Mina olen tegelikult üsna lihalik ja inimlik inimene. Pisut teadlane ja kosmose rändur. Kas teie mõistate terminit – kosmoserändur.“

„Mõistan, mõistan. Kuid enne kui ma vastan, ma küsin hoopis seda. Kas šeik Ibragimiga on kaasa ka tema filosoof Oktavius.“

„Ka selles on sul õigus. Me läksime lahku vaevalt mõned päevad tagasi. Ilmselt võib ta olla veel selles linnas,“ vastas Ra.

Nüüd noogutas preester pead, kutsus Ruko Ra endaga kaasa. Näitas kandetoolis olevale teisele istekohale, tänulike sõnadega kiitis Ištari ning ütles paar sõna sõdalaste juhile. Siis kui preester istus kandetooli, tõusis see maast lahti ning preester alustas juttu.

„Teen sulle võõras, nimega Ruko Ra, ettepaneku, et sa ei ütleks välja, et sinu nimi on Ra. Parem nimeta ennast nii nagu sai aru Ištar, seega Rukora. Sellel on sama põhjus mis sa isegi tead. Nüüd küsin aga otse välja. Kust sa tuled.“

„Enne kui me püüaks sellele teemal veidigi aru saada, küsin ma hoopis sinult ühe samasuguse küsimuse,“ uuris Ra üsna selge ja mõjuka häälega. „Kui sa preester küsid sellise küsimuse otse välja, siis on mul absoluutselt selge, et sul on ennegi olnud kogemusi ränduritest väljastpoolt, siin ja praegu eksisteerivat aega ja ruumi. Ehki siis sul peab olema kogemusi või teadmisi mitte inimestest vaid ränduritest.“

„Nii see on,“ vastas preester, „kuid Ainaštra on minu praegune nimi. Just nii nagu sa ütled, siin ja praegu, ajas ja ruumis, siin selles kandetoolis. Nii see on, et mul on olnud teadmisi, kogemusi ja suhteid ränduritega varem, ning on seda ka praegu. See on ilmselt kogu tõde mida sa tahad teada. Nüüd on meil mõlemal saadud kiired vastused oma küsimustele. Me olema juba kohale jõudnud ning ma korraldan ära väikesed asjatoimetused. Siis saame omi arutelusid edasi viia. Muideks preemiaks noorpreester Ištari äpardumisele ja sellest tuleneva huvitava kogemuse eest, ma lasen talle teha väikese õppeprotsessi ja siis tema jääb sulle isiklikuks abiliseks. Tema arukuse juures võid talle rääkida kõigest mida sa ise tead ja tahad meile avaldada. Meie tarkustest ja teadmistest saab abistada sind Ištar. Oodake Ištariga siin väljas ja teile tullakse järele. Kohtume siis mõne aja pärast.“ Ja preester Ainaštar lahkus kandetooli ja sõduritega, jättes kaks meest istuma kiviploki peale.

„Preester Ainaštar andis mulle loa sinuga rääkida,“ alustas Ra, „ ja sinult küsida kõike millest sina tead ja mida mina tahan sulle rääkida. Mina aga ei soovikski midagi erilist küsida, pigem lobiseks niisama ja küll ma ajapikku saan oma küsimustele ka vastused. Kui sul on mingeid küsimusi siis võin meeleldi vastata.“ Mõtiskles valju häälega Ruko Ra kes oli ümber nimetatud Rukoraks.

„Oo Rukora. Minul on küll hiiglama palju küsimusi, enne kui selleks veel võimalusi tekib,“ vastas Ištar õhinaga.

„Oota, oota. Kiiret ei ole mitte kuhugi, sest sind määrati minule isiklikuks saatjaks ja juhendajaks. Meile anti luba rääkida kõigest ja kõigist,“ rahustas kraaklane egiptlast.

Nähes Ištari silmades siirast elevust ja huvi ootas Rukora pisut aega ning lasi noormehel rahuneda.

„Noh nüüd võid küsida. Aega meil on.“

Küsimusi on hästi palju ja kuna ma olen ka üsna paljusid asju juba õppinud ning lugenud, siis isiklikult ei ole ma kohanud ühtegi rändurit „mujalt“. Kuigi ma tean, et selliseid rändureid on ka siis üsna mitmeid, kuid nooremate preestritega nemad ei suhtle ja ennast ei näita.“

„Nii et siis ka praegu on siin teil külalisi kosmosest,“ uuris ikkagi Ra.

„Mis tähendab kosmosest?“ imestas Ištar.

„Kosmos algab väljastpoolt planeeti.“

„Aa, see tähendab – taevas. „Need kes tulid taevast“. Neid on ja nii kaua kui siin on suured muutused, siis nemad on siin kindlasti, sest selliseid teadmisis ja tarkusi ei ole hetkel kuskil mujal kui siin linnas,“ vastas Ištar. 

„Selge siis. Mul oli kohe selline tunne ja teadmine ning väga hea, et selleks kulus vaid mõned päevad. Millised olid siis sinu küsimused Ištar.“

„Mul on palju küsimusi, kuid üks on kõige huvitavam minu jaoks. Mida sa kirjutasid papüürusele, et vaid paar märki avaldasid preestrile nii suurt ja märgatavat huvi.“

„See on üsna lihtne vastus. Need kaks märki mis ma sinna kirjutasin, olid Pii ja Fii, „ vastas Ra üsna ükskõikselt.

„Mis asjad? Ma ei ole neist midagi kuulnud.“

Nüüd elavnes Ra silmnähtavalt. „Neist ei ole sa midagi kuulnud. Kuidas nii, nendega ehitatakse püramiide. Kas sulle matemaatikat ei õpetata.“

„Õpetatakse küll, kuid see hõlmab arvutamist, joonistamist ja geomeetriat.“

„Sel juhul,“ vastas Ra, „kui sulle ei ole  neist midagi räägitud, siis kui palju sa üldse tead püramiididest ja nende ehitamisest.“

„Püramiididest ja nende ehitamisest ei tea mina, meiesugused ja ilmselt isegi vanemad preestrid mitte midagi. Meil on nende ehitamiseks eraldi inimesed. Meie kutsume neid vabadeks müürimeesteks. Nende töödest me teame vaid seda, et pidevalt kerkivad püramiidide kihid ning püramiide ehitatakse mitme kaupa. Ka erinevate hoonete ja templite valmimine käib väga mitmes kohas ja väljaspool seda linna. Ühesõnaga, viimasel sajal Maa aastal on käinud väga vilgas ehitustegevus ja see aina laieneb.“

„Hästi, siis ma lühidalt seletan ning hiljem on rohkem aega seletamiseks.“ Ruko Ra joonistas väikese kepikesega, mille ta maast leidis, liiva peale kaks kujundit „Pii“ ja „Fii“.

„Kui sa kunagi kuskil näed selliseid märke siis tea, et nendega saab seletada väga paljusid asju ja ka sellist geomeetriat millega saab ehitada püramiidi kujulisi moodustisi. Need on matemaatika ja geomeetria osad. Kuid räägi mulle neist vabadest müürimeestest.“

„Neist ei tea mina mitte midagi. Ma olen neist ainult kuulnud.“

„Vaata Ištar, meile tullakse vist järele.“

Saabus mingi seltskond, ilmselt nooremaid preestri õpilsai, kelledest mõnda Ištar tundis. Kogu seltskond suundus ehitatava püramiidi poole ning nad sisenesid juba valmis ja uhkesse templikompleksi. Neile juhatati kätte eraldi uhked toad ning Ra ja Ištarile jäi teejuhiks üks noor preestri õpilane. See näitas ära kohad kus templis olid üldised ruumid, nagu pesuruumid, palveruum ning koosviibimise ruum väga paljude istekohtadega, papüüruserullidega lugemistoad ja ilmselt oli veel mingeid erinevaid templi osasid. Enne lahkumist ütles noor preester, et tuleb neile  mingil ajal järgi ja siis juhatab nad koosviibimisele  koos õhtusöögiga.

Vaatasid Ruko Ra ja Ištar ringi ning ei osanud midagi muud teha kui istusid papüüruskogus ühe laua taha ja hakkasid rääkima. 

Ruko Ra alustas.

„Et pisutki aega veeta, siis küsi midagi, Sul pidi küsimusi palju olema.“

„Minusugusel on veel algajal preestri õpilase on muidugi palju küsimusi. Meile antakse palju koolitusi ja selgitusi ning vabalt on võtta informatsioon, kasvõi sellest teadmiste kogu papüürusrullidest. Nendest teadmistest arusaamine ja paljude asjade ettekujutamine on aga väga raske.“

„Milliste asjade ettekujutamine on siis raske,“ ei mõistnud Ruko Ra kohe Noore Ištari muret või siis arusaama.

„Meile räägitakse igasugustest asjades ja teooriatest umbes niimoodi. Lihtsamast keerulisema poole. Tekib kogu aeg tunne, et saan juba midagi teada kui kohe tuleb järgmine õpetaja või preester ja keerab selle teooria järjest keerulisemas. Meie ühiskonnas valitakse preestriteks ja preestri õpilasteks neid noori kes paistavad silma algõppe koolitustel. Neid kes ei väsi ära kui tuleb aina uusi ja uusi teooriaid ning täiendusi. Need inimesed keda ei huvita erinevate teooriate keerulisemate variantide uurimine ning mõtlemine, need inimesed hakkavad tegema neid töid ja tegemisi millega nad saavad hakkama ja mida tahavad teha.“

„See tundub kuidagi tuttavlik. Kas kõik inimesed teevad siis seda mis neile meeldib,“ uuris nüüd Ruko omakorda.

„Nii see on ja miks sa seda küsid.“

„Ma küsin kohe otse välja. Kas on sellist asja, et keegi teeb sellist tööd mida ta üldse teha ei taha. Kas on selliseid inimesi kes ei tee midagi või isegi selliseid kes teevad kurja.“

Ištar mõtles viivu ja vastas Ra küsimusele.

„Ma alguses ei saanud su küsimusele üldse pihta. Mis tähendab kurja. Kuid ma olin sellest lugenud ja see peaks tähendama midagi ebameeldivat. Ei, seda meil siin ei ole. Meil on rohkem selline seisev elu. Me teeme omi tegevusi ja ülejäänud ajal mittepreestrid tegelevad meelelahutuse, muusika, tantsu ja kunstiga. Asjade ning ilusate asjade tegemise ja ka peredega tegelemisega.“

„Imelik,“ mõtles Ra omas peas. „Kogu see kirjeldus ei klapi absoluutselt nende goldbookide kirjeldustega, mida ma olen alla laadinud oma teadmistesse. Nendes kirjeldatakse suurte püramiidide ehitust kui mittevabade  ja orjastatud inimete mittevabatahtlikku tööd. Kirjeldatakse raskete kivi plokkide valmistamise, elevantidega vedamise ja paigaldamise protsesse, mis Ruko Ra ja Crakuse teadlaste ning infopankade analüüside põhjal ei vasta mittemingisugusele loogikale. Kogu see selgituse tõesuse protsent on nii väike, praktiliselt olematu ja uskumatu.“ 

Kõike seda tuligi Ruko Ra uurima, Egiptuse reaalsusesse ning nüüd olidki kindlamad tõestuse. 

Küsis aga Ištar omakorda. „Kas sa Rukora saad selgitada. Kust sina tuled ja milline on seal sinu elu.“

„Hea sõber Ištar. Muidugi saaks, kuid mul on selline tunne, et seda on sulle üsna võimatu kirjeldada. Sa imestad seda kuuldes. Kuidas ma saaksin selgitada selliseid  asju  ja kohti mida sa ei ole mitte kunagi näinud, katsunud ja kuidas sa saaksid siis neist aru. See on ju nii inimlik, et inimene igas ühiskonnas ning igas ajas ja ruumi punktis suudab aru saada ainult sellistest  asjadest, millest talle selgitatakse pisitasakesti. Näidatakse midagi mida saab näha, katsuda ning kasutada. Lihtsalt teoreetiliselt selgitada väga suurt erinevust on väga raske. Kuid sellest pole midagi, sest mul on selline tunne, et mida aeg edasi, me kogeme koos paljut juba siinse ajakulgemises, lähipäevadel. Ühesõnaga vastates sinu küsimusele. Mina ei tea kust kohast ma siia tulen. Mul on selline tunne, et minu maailm ja planeet Crakus asub kuskil kaugemas aja kordinaatpunktis ja täiesti teises ruumipunktis. Me lihtsalt kogemata avastasime erinevaid meetodeid ja võimalusi kuidas liikuda eri paikades. Tead Ištar, ka meie ei tea paljudest Kõiksuse asjadest veel mitte midagi. Meie oma reaalsuses kasutame igasuguseid erinevaid tehnilisi vahendeid. Nende seletamine ainuüksi lööks kogu sinu senise maailmapildi pae paele. Kuid nii imelik kui see ka ei ole siis sinu teadaolevasse reaalsusse ei tulnud ma tänu meie tehnilisele võimekusele, vaid ma avastasin hoopis mingi muu, juhusliku meelelise ja teadvusliku meetodi. Seega siin ma liigun täpselt samamoodi nagu liigute ka teie.“

„Kas sina Rukora oled siis siin planeedil päriselt või kuidagi teistmoodi,“ uuris Ištar teraselt, mis pani Ra lausa imestama.

„Sa küsid ühte sellist küsimust mida ma olen korduvalt esitanud ise endale. Isegi kui sa sellest mõttekäigust aru ei saa, siiski ma käin selle läbi, lihtsalt enda jaoks. Meil on siia saabumiseks erinevaid võimalusi. Minul konkreetselt on selline meetod ja mul on ka selline tunne, et ma liigun kuskil aja ja ruumi võrgustikus, kus on kõik olemas. Kõik võimalused ja ma saan igakord valida erinevaid võimalikkuseid. Seekord ma valisin sellise kus suure tõenäosusega on minu keha , kui energeetiline muster, samal ajal Crakuse reaalsuses, kuid minu vaimne potentsiaal ja energeetika on seotud mingi muu aja ja ruumi energeetikaga, milles on võimalik teha nähtavaks  minu kehamuster ehk siis kuju. Kuidas see tegelikult välja näeb, sellega tegelevad meie teadlased-preestreid. Praegusel hetkel meie ka ei tea.“

Ištar oli jäänud üsna vaikseks ja mõtlikuks, siis äkki justkui ärkas ning lausu. „Ausalt öeldes, ma ei saanud mitte millestki aru.“

„Ära kurvasta mu noor sõber. Ega mitte kunagi ei tulegi sellist aega kus sa millestki päriselt aru saad. Alati kui millestki aru saad, kohe tuleb järgmine informatsioon mis täiendab, loob ja keerab pea peale sinu eelnevaid teadmisis. Nii on see Kõiksuses loodud. Ja just sellise loomise ja Loome tekkimist, kulgemist ja ülesehitust olen ma terve oma elu uurinud. Oma reaalsusruumis oleme saanud juba paljudele küsimustele vastuseid. Samas on ka meil üsna mitmeid teooriaid selle sama Loomise kohta, kuid ühte ja lõplikku teooriat ei ole suudetud veel tõestada. Seega ka meie olema tegelikult täpselt samasuguses teadmatuse. On olemas isegi selline arvamus, et kogu see Loome mis loob, on lõputu ja igavene.“

„Aitab, aitab Rukora. Kui sulle endale just vaja on, kuid mulle juba aitab, sest mina ei saa sellest mitte sugugi aru.“ 

„Tundub et meil on veel aega, sest mingit liikumist siin templis ei ole märgata. Teeme siis Ištar hoopis nii, et üritame kokku viia need algtõed mis on sinul ja mis on minul ning siis hakkavad teooriad ise looma. Ma üritan luua siia papüürusele mingi kirjelduse sinu ja minu arusaamadest. 

Kas sa aktsepteerid aega. Kas aeg on olemas. Kui pikk see on.“

Ištar mõtles ja ütles.

„Meil on aeg päevades, aastates ja elu pikkuses. Mingit muud aega ega aja mõõtmist meil hetkel siin ei ole.“

„Selge. Ma küsin sinult kõik need küsimused järjest ära ja siis panen omad variandid juurde. Tulevikus saad neid variante üle lugeda, niipalju kui sa siis jälle aru saad. Teine küsimus. Kui sa ei mõõda päeva jooksul aega, kuidas sa saad siis kellegagi kokku leppida mingit tegevust.“

„Mina pean ütlema mitme päeva pärast tegevus toimub, siis kas see on enne kõrget päikest, peale kõrget päikest või päris pimedas. Ja kindlasti pean ütlema koha kus me kokku saame. Siis me peame teise ära ootama, saama kokku ja tegema tegevuse ära.“

„Selge Ištar. Selles vastuses on seega tähtsaim kokkulepe, kokkusaamise punkt ehk punkt ruumis mitte niivõrd ajas ja see, et teine ootab kindlasti ära.. Nüüd mu uus küsimus. Kogu see ruum ja aeg milles sa liigud, kas see on ettemääratud, on juhuslikult kulgev või saad seda iseseisvalt muuta.“

„See on raske küsimus. Seda me oleme vanemate preestritega arutanud ja päris lõplikku variandi saab endale selgeks teha iga inimene iseseisvalt. Enamvähem kindel os see, et juhuslikult ei saa juhtuda mitte midagi. Peab olema mingi süsteem või kord mis toimib kas mingi kindlaks määratud liini pidi või selle kolmanda ehk siis isiklike valikutega. Meil ei ole lõplikku varianti.“

„Edasi. Mis on elu ja kuidas on inimene – elus? Kirjutas Ruko Ra papüürusele järgmise küsimuse.

Ištar vastas.

„Lihtsalt öeldes, on elu kulgemine sünnist surmani ja see on absoluutne tõde. Igatahes absoluutselt kehtib see planeedil Maa  ühe elatud eluea kohta. Aga, kuidas on inimene – elus. See on väga raske. Me teame protsessi kuidas inimene sünnib, kuid me ei tea ega ka näe, kuidas hakkab laps elama.“

„Aga mis juhtub siis kui inimene enam ei ela.“

„Me teame ja näeme protsessi kui inimene lõpetab ära elamise, kuid me ei saa mõõta ja analüüsida, miks inimene ei ela enam ja kas see on lõplik..“

„Kas inimesel on hing ja vaim.“

Ištar vastas. „Sellest räägitakse, selles ollakse kindel, kuid ei osata seda kirjeldada. Pigem usume, et need mõlemad on olemas ja surma hetkel need lahkuvad kehast.“ 

„Hea vastus ja siit tuleb kohe uus küsimus. Kas hing on ühekordne ja kuhu see võiks minna kui see on ühekordne.“

„Võiksid arutusel olla mõlemad variandid. Kui võtta, et hing on ühekordne, siis peaks kuskil olema selline lõputa koht kust neid võtta ja millest teha ning millega. Kui võtta, et on korduv, siis oleks nagu lihtsam, sest langeb ära see koht kus neid peab pidevalt valmis tegema. Seega jääb ainult küsimus, ära seletamises. Mis see on. Mis moodi see vahetub, milleks see on vajalik ja kuidas toimuvad muutused.

„Tänan Ištar. Ega preester Ainaštra ilmaaegu ei kirjeldanud sind kui terast ja taiplikku noormeest. Miks me kõiki neid küsimusi küsime on sellepärast, et aru saada kas siinses ajas planeedil Maa on samamoodi kui meil,“ ütles Ruko Ra, kuid samas lisas mõttemalli. „Kas siin on see sama duaalsus ehk hea ja kuri, millest kirjutavad erinevad goldbookid ning ka Crooki käigud mingisse palju hilisemasse aja ja ruumi koordinaatide punkti. Mulle tundub et siin justkui duaalsuse ilmingud puuduvad või on väga vähe märgatavad. Küsis Ruko Ra aga hoopiski sedamoodi.

„Paneks siia veel erinevaid küsimusi. Kas on olemas Looja? Kas loodu on juba loodud ja lõplik? Kas loodud on pidevas arengus? Kes on looja ja kus ta on? Kas inimene on ise ka looja? Kas inimene on osa loojast? Kas loomine on pigem looduslik? Kas loomine on pigem tehniline? Kas loomine on loomulik või pigem kunstlik? Kas looja looming on igavene?

Ruko Ra oleks ilmselt jäänudki selliseid igavikulisi ja lahendamatuid küsimusi esitama kui tuppa ei oleks astunud väike grupp preestri õpilasi. Neid kutsuti õhtusöögile.

Ra keeras papüüruse rulli ja otsustas selle jätta ühele riiulile, sellisesse kohta mille ta hiljem ära tunneks.

Õhtusöök oli koos kõikide preestritega, kuid Ruko Ra oli paigutatud preester Ainaštra paremale käele. Preestriõpilaste õhtusöök tundus olema lihtne kuid mitmekesine. Preestri ja Ruko Ra laud oli kaetud pisut rikkalikumalt. Enne sööma hakkamist pidas preester söögipalvuse, kiitis Jumalat ja tutvustas kõikidele Ruko Ra-d ning palus suhtuda rändurile kaasaaitavalt. 

Jumala palvusest kiitmisest Ruko Ra aru ei saanud, sest oli arusaamatu, kas Jumal on reaalne või abstraktne ehk siis energeetiline olem või mõiste. Kuigi Ruko Ra just seda teemat uuris ja kirja pani, ei saanud ta preestri jutlusest palju targemaks.

Peale õhtusööki kutsus preester Ruko Ra ja Ištari oma elu või tööruumidesse ja alustas juttu.

„Ma tahaks siinkohal sinule Ištar südamele panna, et sulle on saanud osaks eriline au ja ülesanne olla nüüdsest pidevaks saatjaks meie külalisele Rukorale. Püüa kogu see kohtumine ja kõik jutud üles kirjutada ning rullkogus säilitada. Abista meie külaist ´igati ning ma annan volikirja mis kohustab kõiki inimesi abistama meie külalist. Nüüd aga sinuga  Rukora on mul selline jutt. Sul on vaba voli käia igal pool, küsida ja uurida kõike seda mida me teeme. Kuid mul on sulle palve. Palun kirjelda kõike seda mida sa näed ning avastad ja püüa seda lahti seletada ka nende teadmistega mis on sinule teada. Minul ja preesterkonnal on selleks omad põhjused ning selleks, et mitte ära rikkuda lõplikku analüüsi, me ei soovi sulle midagi otseselt selgitada, vaid vastame sinu küsimustele. Kõigeks selleks on üks üsna tähtis põhjus. Võin vaid öelda, et see kogemus mis tuleb meile on sulle ja meile ülivajalik ja ülihuvitav. Ja seda viimast asja palun teil mõlemil esialgu mitte edasi rääkida. Mul on selline tunne, et tänane päev on olnud juba niigi sisutihe ja kuna kõik töölised ning sõjamehed on lahkunud, siis te saate küll väljas jalutada. Ruumid on teile teada nii, et edaspidine on teie endi organiseerida. Head õhtu jätku..“

Ruko Ra ja Ištar tõepoolest jalutasid juba pimenenud õue peal, kuid kuna läks kiiresti pimedaks, siis kaugemale nad ei läinudki. Ištar seletas ka seda, et nagu igal pool ei süüdatud ka templis eriti palju tõrvikuid. Vaid ehitusplatsi piiril seisavad valvurid, kõik ülejäänud heidavad pimedusega puhkama, et päikesetõusuga koos tõusta ning päikese valgusega koos eluteel kulgeda.


Püramiidi ehitajad.


Peale hommikusöök-palvust läksidki Ištar ja Ruko Ra kohe ehitusplatsi poole kõndima. Kui nad jõudsid üha lähemale platsile, seda tihedamini küsiti nende volikirja. Päris ehitusplatsi äärest leidsid nad ühe asjatava ja teisi juhatava selli, kes ei olnud nii mustades või siis tolmustes riietes. Ruko Ra pöördus mehe poole.

„Kas te saaksite meile öelda kelle poole me võiksime pöörduda püramiidide ehitamise töövõtete meile selgitamise kohta.“

„Mis siin pöörduda. Pöördusid juba. Kelle poole siis veel, kui mitte vana Klarksi poole. Mina olen siin boss ja kamandaja ning ülemjuht. Meie vabad müürimehed ei pea kellelegi aru andma ning meil on suure juhiga pikaajaline leping. Nii et meid ei morjenda mida keegi tahab, teeb või nõuab meie käest. Iseasi on aga see, et peale väga suure preestri, meie vabade müürimeeste ning suure juhi ei tea ega ole enne kunagi teadnud neid kahte märki, mida sa näitasid preester Ainaštrale. Ma sain kohe aru et sa oled see rändur kellest siin kõrgemas liinis juttu on. Noh seleta siis külaline,  Rukora oli vist sinu nimi, kuidas sa tead nendest märkidest.“

„Alustan kohe samamoodi sõber. Ega sa Vana-Klarks ei ole mingi omatmoodi kamraad või kamandiir. Tundud kuidagi laheda ja otsekohese jutuga.“

„Ohoo mees, sa tunned liini. Paistab, et sinuga ei peagi siin nännutama nagu nende õpetatud preestritega. Ja sina noor preester harju ka ära vanade töörügajate jutu ja maneeridega. Meil on siin omad jutud ja see kamraad tähendab mingi kambajõmmide värki või. See meile meeldib. Tead see vabadus, sellel on oma hind. Ega vaba pole ükski hing, kuid teatud teadmised ja oskused annavad mingilgi määral suuremaid vabadusi. Kui kamraadid, nagu sa ütled, teavad ikka paari head saladus ning viitsivad töid ka teha, siis varandused jooksevad taskusse ja iga mees ei kobise. Suure juhiga on natukene raskusi, kuid temal on omad huvid ja mis need on ega minu peakolu seda ei võta. Mis tahad siis teada, võõras rändaja.“

„Küllap neid küsimusi oleks palju, kuid eks me need ka ära küsime. Esialgu oleks huvitav teada ja näha seda kuidas te saate need ülisuured ja rasked kivist monoliitplokid üksteise peale.“

Klarksi näole tekkis imelik, esialgu juhm ja mõistmatu pilk ning ta küsis üsna uskumatult.

„Millest sa mees räägid. Mis kiviplokid ja mis ülirasked. Nendest kahest märgist millega sa meid üllatasid, me lootsime, et sina seletad meile huvitavaid asju. Äkki räägid, kust kohast sa kogu sellise informatsiooni võtad.“

Ruko Ra pisut kohmetus, kuid goldbookidest allalaaditud infot pidevalt kasutades oli ta juba õppinud nii mõndagi Maa elanike suhtlemisest ning duaalsest kahepalgelisusest.

„Kust ma seda võtan või. Need teadmised on kasutusel ka meie tähesüsteemide hoonete ehitamise ja ilma nendeta ei saa reeglina valmistada ühtegi konstruktsiooni. Neil on ka ilmselt veel sügavam tähendus, kui see selgub ilmselt hiljem. Kiviplokkide teooria olen ma ammutanud aga iidvanade üleskirjutatud ürikute uurimisel ja paljude inimeste ning uurijate uurimistulemustest lähtudes.“

„Kuule rännumees, ära aja seda õpetajate keerulist vahtu välja. Vasta lihtsalt, et mina ka aru saaksin,“ põrises Klarks.

„Lihtsalt öeldes. Millalgi inimesed uskusid, et püramiidide suured plokid on välja raiutud suurte kivikarjäärides. Veeti siis mööda suurt jõge. Transporditud ehitusplatsile ning mingeid kaldteid pidi elevantidega tassitud õigesse kohta.“

Vana Klarks potsatas tagumist otsa pidi ühele plokile istuma ja esimesed ajaühikud ei öelnud musta ega valget.

„No tont, karramba. Inimene kes teab „Pii“ ja „Fii“ märki ja ajab sellist jama suust välja. Kas sa ise ka seda usud, mees?“

„Ja, ja. Kui sa seda nii ütled ja kui ma panen siia juurde selle viimase paari päeva uurimistöö, mis ma tegin, siis kinnitab seda küll,“ noogutas Ruko Ra. 

„Mida siis, mees?“

„Ma tõepoolest ei näinud kahe päeva jooksul mitte ühtegi ringi liikuvat kiviplokki. Ma ei näinud sadamas mitte ühtegi veepinda pidi kulgevat plokkide vedamiseks sobivat abivahendit. Ainus mida ma hoomasin kaugusest, et püramiidi sein kerkis mõlemal päeval. Samuti ma ütlen siia juurde veel paar ebatavalist selgitust plokkide valmistamisest, Väideti veel, et need plokid raiuti välja pronksist meislite ja puu haamritega, siis siluti need plokid mingit moodi ülisiledaks ning veeti puit rullikutel ehitusplatsile,“ jagas Ruko Ra infot, mida ta oli allalaadinud erinevatest goldbookidest.

„Nii, nii,“ sõnas vana Klarks, „ei mina viitsi mõelda neist muinasjuttudest. Parem ma seletan kogu selle ehituskäigu otse ploki juures ära ja siis näed oma silmaga. Läki.“

Ja kolm meest hakkasid ronima mööda treppe aina ülespoole. Ruko Ra vaatas püramiidi kiviplokke ja talla sai korraga pilt selgeks ning tal hakkas lausa häbi oma naiivsusest ja kergeusklikkusest.

„Kraaki küll, kui see nii on siis ei saa ju ühtegi goldbooki teooriat võtta ainsuslikult tõe pähe ja need sisaldavad siis ju tohutus koguses seda duaalset sulavalet või siis mingit erilist terminit – fantaasiat.,“ mõtles Ruko Ra ja laus läbi keha tundis mingit energias koguse vähenemise tunnet. „Äkki see tunne on häbi omast rumalusest. Aga las olla, nüüd on vähemalt see müsteerium lahendatud.“

Jõudsid mehed siis kõige kõrgema kihi peale ja sinna kus askeldasid töömehed. Klarks keeras oma näo Ruko Ra poole viibates käega ning küsis põristades.

„Kas nüüd on selge kuidas neid plokke tehakse, rändur-tarkpea.“

„On, on,“ vastas Ruko Ra juba rõõmsamalt, „mulle piisas ainult ühest pilgust neile kividele juba alt poolt tulles ning mulle oli selge milline on tehnoloogia.“

„Tehno… , mis asi?“

„Tehnoloogia on sama mis valmistamise viis.“

„Aa, selge, see su oma maa sõna. No saad aru, et kogu su jutt on ju laus võimatu. No milline ajuehitus suutis küll sellise pöörase jutu välja mõelda. Ja miks.“

„Ma arvan hea kamraad Klarks, et see vahepealne ühiskond, kes seda kirjutas, ei suutnud uskuda, et teie valdate seda ehitusviisi, mida on kasutanud enamus ehitajaid igal ajajärgul. Kuid miks teie seda nii kiivalt varjate,“ küsis Ruko Ra.  

„Ah see on üks kokkulepete punktidest meie suure juhiga. Ta ei soovi, et kõik inimesed seda valdaks ja lõi salajaste teadmiste organisatsiooni milles meie siin töötame. Ka meie töölised hoiavad seda saladust.“

„Mingil määral mulle meenub see teie organisatsiooni ülesehitus ja ajalooline saatus. Kuid kosmilised seadused ei luba jälle sulle avaldada sellist informatsiooni, mis juhtub teie ja teie järeltulijatega, teie tuleviku seisukohast võttes.“

„Karramba, jälle nende saladustega ega neile vist ei tulegi kuskil ega kunagi lõppu. Kuid kuna sinu volitused on suuremad, siis mina ei saa sinu käest saladusi välja nõuda. Kas tahad nüüd siis midagi küsida või selgitusi saada.“

Ruko Ra pidi juba hakkama küsimusi esitama kui äkki üsna tasase häälega ütles Ištar.

„Millest te siin räägite. Mina ei saa mitte millestki aru. on ju suured ja siledad kiviplokid. Vana Klarks vaatas Ruko Ra otsa ja see omakorda hakkas selgitama Ištarile.

„Klarks parandab minu juttu kui ma milleski eksin. See siin on üks väga levinud ehituseviis. Seda on kasutatud väga pikki aastatuhandeid ja idee on olnud pea alati samasugune. Neid plokke ei raiuta kivimurdudest, ei veeta ega tassita. Need plokid valmistatakse siin samas kohapeal. Mingil hetkel aja ja ruumi kulgemise koha peal ehk siis Maa kauges tulevikus ja ka meie reaalsuse hetke kauges minevikus kasutati seda tegevust pikka aega. See oli põhiline ehitusviis ja seda kutsuti valamiseks, tsementeerimiseks, või betoneerimiseks. Ma püüan sulle Ištar seda kuidagi seletada, kuigi see tundub sulle võimatuna. Sina oled näinud oma elus ainult seda kuidas midagi valmib ja selle valmimiseks kasutatakse mingeid tooraineid. Nüüd neid tooraineid töödeldes ja neil kihte või pikkusi maha võttes toimub kogu ehitamine. On ju Klarks  ka see tõsi, et te valdate juba ammu ja oleta ka palju varem omanud hoopis sellist metalli nagu on raud.“

Vana Klarks noogutas pead ja tonksas jalaga maas ühte tööriista millel oli raudne nelikantne pea ja puust käepide. Nüüd noogutas ka Ruko Ra, tundes ära ühe ajaloolise, väga vana tööriista.

„Seega siis Ištar, kui sulle seletada, et maja ehitamine on tegelikult lõhkumine, ehk siis lõhud kive ja laod nad seina. Lõikad puitu, teed neist jupid, seod need kokku ja saad onni või isegi maja. Sa ei suuda seda kohe ettegi kujutada, kuid need plokid siin valmivad nii, et neilt ei võeta midagi ära. Need pannakse hoopis kokku, neist samadest osadest millest nad tegelikult koosnevad ja mis on kivide küljest ära kukkunud. Saad aru – liivast.“

Ištar raputas pead. Ruko Ra aga jätkas.

„Liiv on kivi osa. Kui sa lööd kivi küljest tüki ja kolgid seda teise kiviga või selle raud vasaraga siin , siis sa purustad selle kivi just selliseks liivaks. Sinu ettekujutus lubab sul seda uskuda ja sellest aru saada.“

Ištar noogutas.

„Vot saladus on nüüd selles, et need mehed siin ja väga paljud teised inimesed ka tulevikus pikka aega oskavad hoopiski seda kuidas panna liiva niimoodi kokku, et see meenutab kivi ja sellel on ka kivi omadused. Kui sa ühe korra seda näed, siis kohe hakkad uskuma.“

Ruko Ra näitas Ištarile kuidas Klarksi töömehed teevad puidust, laudadest kastid, toestavad need ja mingist iseäralikust torust tulev vedel pudrumoodi kört lastakse selle kasti sisse. Hiljem näitas Ra kuidas teisel pool püramiidi teised mehed lammutasid ära kuivanud kiviplokkide ümbert ära jälle neid samu kaste ning teised tegi jälle uusi. 

Kiviplokkide valamine toimus üsna suure tempoga.

Kuigi Ištar ei suutnud kõike korraga hoomata, tegeles Ra nüüd Klarksi küsitlemisega.

„Mulle on see nüüd tõesti selge, sest seda meetodit kasutati ka meie planeedi peal üsna pikka aega. Kuid nüüdseks on meil parem meetod ja seda vanemat meil ei kasutata, sellest ka minu mõistmatus. Jätame Ištari veidikeseks imestama ja ma küsin sinu käest mõningaid erilisi küsimusi. See mört mis siit torust tuleb, kas seda tehakse käsitsi, mehaaniliselt või on selleks seade.“

„Pärast lähema alla,“ vastas Klarks, „ja siis näed seda.“

„Hästi, ja teine küsimus on see, et kuidas te panete paika iga põhi asukoha. Kas selleks kasutate numbreid  või pimedas ka kiiri.“

Nüüd oli Klarksi kord ehmatada ja sajatama hakata.

„Ei suutnud mina sind millegagi üllatada, pigem ikka sina mind ja see kes teab „Pii“ ja „Fii“ väärtust tunnevad, selle ees saladusi ei ole. Plokkide paigaldamisel kasutame mõlemat meetodit. Päeval mõõdame numbriliste valemitega kauguse, kui palju kitsamasse kohta tuleb uus plokk. Pimedas kontrollime ka kiirtega iga nurga õigsust. Selles kõiges on sul õigus. Ja ilmselt tead sa ka maa-aluse ja taevase pimeduse ümberlükkamise väge.“

Ruko Ra hetkeks mõtles ja siis taipas. „Sa mõtled seda, ilma lahtise tuleta pimedas nägemise valgust.“

„Seda imelooma jah. Sellest suur juht meile ei räägi ja see kust see tuleb, on siin samas püramiidi all olevas salajases ruumis.“

Nüüd jäid vaid mõtlemiseks Ruko Rale mismoodi sai siia nii kaugesse aega elektritehnoloogia. Millega seda elektrit toodeti ja kes neid teadmisi valdab ning kes on see salapärane – suur juht.

Käisid siis nad ka ära selle masina juures mis tootis seda mörti. Mis selle neljakandilise masina sees oli, seda ei teadnud keegi. Masinasse kallati igasuguste kavalate mehhanismidega liiva, mingit ainet veel ja painduvast jämedast voolikust voolas masinasse vesi.

Katsus Ruko Ra seda elastset toru ja ei suutnud jällegi ära imestada. Teine voolik surus valmis mördi ehitusplatsile ja see töö käis kogu ööpäeva vältel, sest vabad müürimehed oli salajane süsteem ja nad töötasid vahetustega ja kiiresti. Öösel sai kõike seda toota, selle valgusega, millest müürimehed midagi ei teadnud, kuid kasutasid seda. Samasuguse mõtte peale tuli Ra ka oma koduplaneedist. Kui palju tehnoloogiaid kasutasid nemad oma inimestega, ise sealjuures teadmata kuidas igas seadmes kõik need protsessid käivad. Vajalik oli ainult kasutamisoskus ja uute seadmete leiutamise oskus.

Ruko Ra ei tahtnudki enam rohkem segada vabade müürimeeste pealiku tegemisi, sest see tehnoloogia oli nii vana ja ammu teada ning seda võis Ruko Ra edaspidi selgitada kellele tahes. Nad lihtsalt jalutasid Ištariga ehitusplatsil ja kraaklane püüdis seletada noorele nüüdsest preester-teadlasele, kõike seda mida nad nägid. Loomulikult ei suutnud ega püüdnudki ta selgitada elektri ja valguslampide lahendusvariante. Ükski tolle aja inimene ei oleks sellest aru saanud ja nimetati seda lihtsalt – imevalgus.

Ruko Ra ja Ištar jalutasid ja uurisid ehitusplatsi igast küljest sinnani kui hakkas juba hämarduma ning siis suundusid nad uuesti templisse. Mõningase puhkuse järel kutsuti neid uuesti õhtusöögile. 

Pärast õhtusööki kutsus preester Ainaštar Ra ja Ištari oma ruumidesse.

Preester alustas kohe oma küsimisi.

„Kas sa Ruko Ra saad mulle seletada, mida sa nägid ja kui paljust aru said.“

„Hea preester Ainaštra, pean sind kahjuks kurvastama või siis rõõmustama, see oleneb sinust endast ja sinu nägemustest. Minule ei olnudsiin ehitusplatsil mitte midagi uut. Kõik asjad on tuttavad ja see kivide tegemine on minu jaoks pigem väga kauge aja taha jäänud tegevus. Peale selle kui meie inimesed avastasid hoopis parema viisi kuidas kõike seda saama teha, vajus lihtsalt see vabade müürimeeste saladus unustusse. On muidugi paar sellist asja mille sisse ma ei näinud ning väljastpoolt on raske aru saada kas meil ka selliseid seadmeid oli. Kas sina preester tead mis moodi need töötavad.“

„ Mine nüüd, rändaja. Preestrid on alati olnud inimeste ja nende tegevuste uurijad, mitte suurte juhtide asjades nuhkijad. Meie ei tea neist asjadest mitte midagi. Isegi neid salajasi märke mida sina mulle Ištariga saatsin, nägin ma suure juhi seinal ja kirjutistes. Keegi preestritest ei tea mitte midagi.“

„Kuid kes on see salajane ja tundmatu suur juht kellest kõik räägivad.“

„Just sellest ma tahtsingi sulle rääkida. Mingil moel sai suur juht teada juba kõigest sellest mis sa päeval rääkisid ning ta tegi mulle ülesandeks viia sind homme tema juurde. Ta soovis et termaga kohtuksid ainult sina üksi –silmast silma.“

Enne kui Ruko Ra jõudis öelda , et kohtub huviga tundmatu suure juhiga, käis ta peast läbi goldbookidest kuuldud võimalus inimeste tegvuste ja juttude jälgimisest ning pealtkuulamisest. Ilmselt teadis suur juht kõikidest juttudest, kõike. 

Jätsid siis Ruko Ra, Ištar ja preester järgmise päevani hüvasti, sest Ra-le pidi järgi tulema keegi teine.

Hommikul peale sööki ja väikest jalutuskäiku läks Ra papüüruskogusse ning üritas pintsliga maalida papüürusele neid tähemärke mida ta oli harjunud kasutama oma ruumilaeva tekstide tippimise klahvistikuga. Ta püüdis midagi selgitada selle papüüruse peale, kuid väga palju sellest välja ei tulnud. Tekstide kirjalik kujundamine on  see millega kraakslased ei tegele, vaid laadivad infopankadesse otse kõnelisi tekste. 

Mingi aja pärast aga ilmus ruumi üsna kummaline kogu. Ta kandis küll mingil määral preestrile iseloomulikku riietust, kuid suuruselt oli olend väga väikest kasvu. Ruko Rale vaevalt rinnuni. Peakatte alt paistis hallikas nägu ja ovaalsed suured silmad. Hallmees ei liigutanudki suud vaid Ruko Ra sai kuidagi otse aru mehe juhatusest endale järgneda.

„Telepaatia värk. See on juba midagi ja ilmselt paremaks veel läheb,“ mõtles ta.

Vastus tuli aga kohe. „ Läheb, läheb.“ 

Kuna kraaklased on omavahel ainult kerges telepaatilises tunnetuses, ehk siis mõtete vahetamine ei ole vajalik kuna kogu galaktiline keel on üks ja sama. Ka kehtib nende galaktikas vaba tahte seadus, siis oma mõtete privaatsust niimoodi ka hinnatakse. Ei saanud Ruko aru kas need juhid siin on temast arengupoolest eespool või tagapool. Kuid Ra lootis, et vastused saab ta õige pea.

Hallmees hõljus tema ees, sest just niimoodi tundus kraaklasele, kuna mees üldse ei liikunud üles ja alla vaid ainult edasi. Templi ühel küljel, seina ääres, peatus saatja ja vaatas otse tühja seina poole. Ruko Ra ei osanud midagi arvata. Hetke pärast avanesid läikivad ja poleeritud kiviplokkide kujulised avad ja eemaldusid ning nähtavale ilmus tühi valgustatud tuba. Hallmees hõljus sisse ning Ra tema järel.

Järsku tundis ta kuidas tuba hakkab liikuma allapoole. Liikus mõne aja ja jäigi seisma. Uksed avanesid ja see mida ta nägi avaldas talle juba muljet. Maa all valitses tõeline tehnoloogia paradiis. See paradiis meenutas Ruko Ra-le tema nooruspõlve uurijate kirjeldusi ja elavaid salvestisi. Kogu see tehniline tase meenutas Crakuse vanema aja tehnoloogia taset. Väga palju tehnilisi lahendusi ja väga palju erinevaid seadmeid. 

„Täpselt samuti nagu meil vanal ajal. Palju seadmeid ja iga asja jaoks eraldi,“ mõtles Ruko, kuna hetkeks ta unustas ära võõra rahvamõtete lugemise kunsti.

Hallmees aga muudkui kulges ja juhatas kraakslase õige suurde ja muljetavaldavasse ruumi.

Ja seal see suur juht seisiski.

Nüüd sai Ruko Ra aru miks teda nii kutsuti. See tegelane oli tõesti suur. Ruko Ra vaatas sellist olendit ja kuigi ta oli oma reaalsuse planeetidel näinud erinevaid loomi ning olendeid, ei olnud ta näinud kunagi ühtegi humanoidi kes oleks sellist meenutanud. Mees oli pea kaks korda pikem ja kaalult ilmselt ka. Kas oli mees muidu karvane või kandis ta selliseid kehakatteid, ei saanud Ruko Ra aru. Õigupoolest teise humanoidi välimuse hindamine ei olnud talle mingiks eesmärgiks. Hetkeks ta mõtles suhtlemise viis üle, kuid kohe tuli telepaatiline tekst.

„Armas külaline Ruko Ra. On meeldiv siin kohtuda sinuga isiklikult ja kuigi mul oleks võimalus häälestada oma telepaatilisus sinu sügavamatele mõtetele, siiski ma luban, et kuulan vaid neid sagedusi mida sa soovid ise avaldada. Kuna ma sain hetk tagasi aru, et teie ühiskond on ikkagi meist kaugemale ja mul ei ole mingit vajadust ega õigust eirata teie seadusi, soove ja vaba tahte reegleid. Minu isiklikuks huviks oligi saada teada kas sinu teadmised ning ühiskond on meiega võrdsed või arenenum. Nüüd on minu vastus käes ja kui sul on huvi siis me saame vahetada vastastikku informatsiooni. Kuigi ma tean et kosmilised seadused ei võimalda mul sinult saada tuleviku tehnoloogiat, sellisel moel nagu sina siin praegu oled. See võiks esile kutsuda ajalise ja ruumilise konflikti ja seega muuta meie reaalsuse eksisteerimist. Ükskõik kui meeldib või ebameeldiv ei oleks siin nii teie kui ka meie reaalsuse korraldus. Mina siin ei saa sinuga mitte midagi teha isegi kui mul oleks selleks põhjust või vajadust nagu seda on meie reaalsuse erinevate rasside vahelised suhted ja tülid. Sinu tehnoloogiline üleolek annaks meie rassile küll ilmse üleoleku, kuid ka meie teame, et arenenuma tehnoloogia praegusesse hetke toomisel ei pruugi see hästi mõjuda meie järele tulevatele põlvkondadele. Meie, nagu sa juba teabe said, ei ole pärit algselt sellelt planeedilt, kuigi me elame siin pidevalt. On meil sellele planeedil elamiseks omad põhjused ja vajadused. Sul on mingi küsimus Ruko Ra.“

„On küll. Ma saan aru, et ka selles reaalsuses kehtib seadus, et tulevikus käimine ning sealsete tehnoloogiate tahapoole tõmbamine võib väga kiiresti viia kogu ühiskonna kokku kukkumisele. Samas vastupidi, vanemas ajas viibimine uurimise eesmärgil ja mitte midagi muutes on aktsepteeritav, kuna arenenum inimene ei vaja eelajaloolisi muutusi. Hästi kuis see nii on siis on mul sulle ainult üks küsimus. Kas sinu reaalsuses on olemas aatomi tehnoloogia, mis võib purustada materiaalseid väärtusi. Ehk siis niinimetatud tülide, omakasu ja sõjalisel eesmärgil.“

Vastus tuli koheselt.

„On küll ja on olnud kogu aeg. Ilmselt mitte küll kogu aeg aga mingeid hiiglapikki eoone on mõlemad pooled seda omanud. On mitmeid rasse, planeete ja tähesüsteeme kes on aegade jooksul  hoidnud ühte ning on käitunud enamuses omade käitumismallide ja arusaamade järgi. Siin universumi nurgas on väga suur duaalsus. Meie juurest on see alguse saanud, seoses meie tülidega kogu see ajalooline kujunemine on olnud väga pikk aega ning mitmeid tsivilisatsioone, katastroofe ning sõdasid. See on üks selle reaalsuse nurga omapära ja kuna see ala on liiga suur, siis tülid ilmselt ei lõpe ka niipea.“

Ruko Ra pani vahele oma mõtted ja suur juht kinnitas seda. Nimelt soovis Ruko Ra teada, kas on mingit tehnilist seadet mis võimaldaks tal salvestada oma pikaajalisse mällu paljutki seda informatsiooni, mida oli suur juht nõus lahkesti avaldama.

Selline seade leiti ning katsetuste käigus Ruko Ra kogeski seda, et salvestamine õnnestub. Ruko vaatas seda tehnoloogiat ning vastas , et seda saab teha veel kiiremaks. Peale üsna pikka ajaühikut suutis Ruko Ra tajuda infomaterjalide mahukust ja kompaktsust. Kui talle tundus, et enamus vajalikku on olemas ta lõpetas info allalaadimise ning suhtles veel mingi aja suure juhiga.

Siis jäeti igaveseks hüvasti  ja sooviti mõlemale ühiskonnale omi arenguid. Liuglev hallmees viis Ruko Ra uuesti templisse tagasi. Ra astus üksi liftist välja ning suundus preestreid otsima.

Leidnud preestri oma ruumidest ja üsna huvitundva pilguga hakkas Ruko Ra jahutama tema uudishimu. 

„Me saime suure juhiga oma jutud räägitud ning rohkem ei ole mul siin midagi teha. Aja kulg kulgeb siin, teie linnas, ikka oma vana kombe kohaselt ja mina pean ikkagi edasi kulgema ning otsima neid vastuseid mis huvitab meie ühiskonda. Mingitele küsimustele sain ma ka vastuseid, kuid palju on ikkagi veel teha. Ma soovin nüüd veelkorra hüvasti jätta Ištariga ning siis ma lahkun siit reaalsusest..“

Preester ei avaldanud eriti suurt imestust ega ka meelehärmi. Lihtsalt vana mees on piisavalt elanud ja näinud ilma, et peaks millegi peale imestama.

Ruko Ra sai mõneks hetkeks kokku Ištaria ja siis tuli talle meelde ka see, et tema varanatuke ja kaamel on omapead. Ištar lubas vara  realiseerida ja üüritoa kulutused ära tasuda. Veel mõned hetked ja jätsid ka paaripäevased head sõbrad hüvasti.

Nüüd läks Ruko Ra templis sellesse tuppa kus ta oli ööbinud. Sulges teadlikult silmad ning viis läbi mentaalse rituaali vastupidises järjekorras kui siia reaalsusesse saabumisel.



Krukeri ja Coheima salajutt.


Ühel õhtusel hetkel musitseerisid Gilda ja Kruker ning nad improviseerisid uusi viise mida nad olid kuulnud oma viimasel reisil. Viibides ühel vähem arenenud planeedil, kus nad olid kulgenud nähtamatu sageduse varjus. Nad olid käinud läbi planeedi paljud kohad, kus elasid sellised humanoidid kellel puudus tehnoloogia ja kogu nende elu käis käsikäes loodusega. Nad ratsutasid neljajalgsete loomade seljas, hankisid oma söögi loodusest. Tarvitasid söögiks taimseid saadusi ning toitusid ka küpsetatud loomade lihast. Sellised humanoidid ei tegele millegi muu kui toidu otsingute, igapäevaste tegevuste ja õhtuti vabaaja veetmisega. Nende riided olid looduslikud kangad ja ehted värvilistest taimede osadest ning loomade kihvadest. Õhtuti kogunesid pärisplaneetlased oma elamute vahelisel platsil ümber lõkete. Kogu õhtu nad laulsid, mängisid väga erinevaid looduslikest taimedest tehtud pille, tantsisid ning mängisid väga erinevaid mänge. Kui kraaklased ei oleks kunagi lugenud planeet Maalt pärit goldbookidest analoogilisis lugusid, siis nemad, kõrge tehnoloogilise tasemega inimesed ei oleks aru saanud. Miks inimesed tahavad mängida erinevaid mänge. Nad ei oleks aru saanud, ainsuslaste-kraaklastena, mis on selliste mängude mõte. Mängude mõte saab esineda ainult duaallastel, sest ainult duaalsuses on sellised mõisted nagu; hea ja halb ning parem ja kehvem. Mängude mõte seisneb ainult selles, et keegi peab olema teistest parem ehk siis võitja. Mängude tegevused ja tulemused neid ei huvitanud. Huvitav oli vaid see, et inimesed ise sealjuures olid rõõmsad. Muidugi need kes ei võinud olid pigem kurvemate emotsioonidega. 

Kraaklased seevastu nautisid väga laule, tantse ja pillimänge. 

Ja nüüd nad siis musitseerisidki nendel viiside ja laulude saatel oma kodus kui äkki läks teleekraan valgeks ning tuli teade, et Coheima soovib nendega piltühendust saada.

Gilda ja Kruker jätsid pillide mängimise ning lülitasid teleside sisse.

„Hallo, kamraadid,“ ja telest vaatasid Cohemia ja Tahhini. „Mis te seal teete. Kas jälle musitseerite.“

„Seda küll. Kuid mis muret sellisel hilisel tunnil,“ hõiskas Kruker.

„Muret just ei ole, kuid me oleme siin viimased ajad Tahhiiniga arutanud ühte huvitavat teemat ning Tahhiini andis nõu arutada seda teemat ühiselt.“

 „ Kui nii siis arutame. Mis teemaks on,“ hõikas Gilda ka.

„Tead Gilda,“ võttis Tahhiini sõna, „seda probleemi peaks arutama hoopis mehed. Hiljem saaksime veel koos arutada.“

„Mis kummaline jutt. Kas ajame naised telest eemale,“ ironiseeris Kruker vahele.

„See jutt, sõber Kruker, on üsna kummaline ja mul oleks selline naljaks ettepanek. Kui sul ei ole midagi selle vastu, siis ma tuleks sinu juurest läbi kohe praegu ja räägin siis.“

„Väga kummaline, sõber Coheima, kuid kui see on nii tähtis, siis tule.“

Läks mööda üsna palju kraakühikud ning olidki Coheima ja Tahhiini, Khanide elupaigas.

„Tead Kruker,“ alustas Coheima, kui sõbrad olid hetkeks istunud ja nautinud Gilda meister-kohvivalmistaja saavutusi. „Mul on sulle üks väga eriline ettepanek. Tule koos minuga väikesele reisile ja Tahhiini jääb siia Gildale seltsiliseks. See kestab kõige rohkem paar kraakpäeva ja enamus reisist on tegelikult ühe arutelu teema. Usalda mind ja kuna sul ei ole mingit erilist ülesannet, siis läheksime kohe.“

Krukeri üllatus oli küll üsna pisike, kuid vana kosmosehundina ta teadis, et see oli vajalik. Kamraadid tegid kiire hüvastijätu ning edasine toimus ülikiirest. Väikese ajaga olid nad lendautoga kosmodroomile jõudnud. Istusid Coheima ruumilaeva. Coheima tegi mõningaid ettevalmistusi ning sõnas Krukerile.

„Nüüd sa võid minna magamisruumi. Valmista end kõige pikemaks hüppeks, mis võimalik. Sel ajal saad teha lühiuinaku ning räägime edasi siis, kui kohal oleme.“

Nendel eelkäijatel-uurijatel kes kulgesid kosmose avarustel ei ole vaja pikka juttu ja selgitamist.

   Kui Kruker jälle teadvusele tuli ja silmad lahti tegi ning ruumilaeva koosviibimise nurka läks, oli Coheima teinud väikese hommikusöögi ettevalmistusi. Nad tegid aks-iga oma hommikusöögid. Silmanurgast heitis Kruker pilgu juhtekraanile ja sai aru, kus nad parasjagu viibisid.

Coheima alustas juttu. „Nagu sa ekraanilt juba nägid, oleme me siin, kohas mis on meie kosmose, meile  teadaolev, kõige kaugem koordinaatide punkt. Selline ettevaatus on minu poolt ettekavatsetult tarvitusele võetud. Asi on ühes mõttes ja miks just siin, seda püüangi selgitada. Tead sõber. Ma olen väga pikka aega mõelnud ühe mõtte kallal. See mõte on jäänud mind kummitama mingite goldbookide allalaadimisest ja eriti just paari goldbooki tippimisel infopanka. Neid goldbooke ma olen tippinud, mõtelnud, püüdnud aru saada ja nende eripärasuste tõttu ma ei ole neid lasknud ringlusesse kõikidesse teistesse infopankadesse. Miski teeb mind ärevaks. Ma püüan sulle pisut selgitada. Sulle kui goldbookidest arusaajale, ma saan seda selgitada. Enamus tavakraaklasi ei saa neist mõttekäikudest absoluutselt aru ning ainsuslastena puudub neil selliste teemadest arusaamine ja uskumine. Need goldbookid sisaldavad kummalist informatsiooni. Jutt tuleb duaalaste ehk siis maalaste omapärasest mõttelaadist ja käitumisest. See teema on meie poolt varemgi läbiarutatud – õige ja vale. Me oleme sellest siiani kuidagi aru saanud. Kuid Tahhiini, kui naine ja tunnetusanalüütik, püüdis mulle selgitada ja peale pikka ja põhjalikku arutelu ma hakkasin tunnetama. Milleks me aga pidime siia pärapõrgusse hüppama seisneb selles. Ma loodan, et siin meid keegi ei kuule.“

„Mis mõttes ei kuule,“ imestas Kruker nüüd juba tõsiselt.

„Kohe selgitan. See millest mina ei suutnud aru saada ja mida Tahhiini taipas, on vale levitamine, see on – valetamine. Selgitan. Valetamine on see kui täiesti teadlikult ning isegi pahatahtlikult varjad ainsuslust. Saad aru, see on nii, et valetaja ise teab ainsuslust ehk õiget ning tõde kuid räägib hoopis midagi muud.“

„Hästi,“ arutas Kruker, „ma püüan ja ilmselt sain su mõttest isegi aru. Kuid mis on selle valetamise mõte ja ohtlikkus.“

„Selgitan,“ ütles Coheima. „Kui ma lugesin goldbooke, siis selgus, et selles teoorias on midagi valet või täpsemalt öeldes, vääriti arusaamine. Mulle on kuidagi tundunud, et me ei ole duaalsusest õigesti aru saanud. Duaalsust ei ole olemas.“

Kruker võpatas silmnähtavalt ja tema näoilme väljendas üllatust.

Coheima jätkas. „Ka mulle oli see üllatus, kuid mitte nii suur kui sinu kehakeelest oli näha. Minuga juhtus see lihtsalt aeglasemalt ja seega on selle tõelisus minu jaoks arusaadavam. Duaalsust ei ole ilmselt olemas. Seda selgitas ka minu loodud infopanga programm. Ma ei saanud pikka aega aru, miks minu infopanga arvutused mitte kunagi ei kinnitanud duaalsust, Masina loogika ei saa sellest aru, erinevalt inimeste omast, kelledel on emotsionaalsus. Nii vähe kui seda meie Crakusel üldse on. Goldbookide inimestel on emotsionaalsust ülipalju rohkem. Võiks isegi öelda, et nendel inimestel oli loogilist ja süsteemset mõtlemist väga vähe. Seda saab tõestada sellega, et ükskõik kui palju neil tekkiski loogilisi struktuure, nad pidid kogu aeg neid silmnähtavaid loogikaid tõestama mingite teoreemide, valemite ja tõestustega. Intuitsiooniga nad teadsid kõike, kuid see oli nende ajajärgul võimalikult alla surutud.“

„Milleks seda vaja oli,“ küsis Kruker vahel, „ ja milles selle mõte seisnes.“

„See on mingis mõttes – petuskeem. See, kes selle avastas või kasutusele võttis, püüdis lihtsalt informatsiooni varjates ja endale hoides, saavutada ülekaalu või ülemvõimu. Nimelt, ma olen peenemalt uurinud seda Asimovi – Impeeriumide teooriat. Teatud ajajärk koosneb ainult ülemvõimul. Kõik skeemid, teooriad ja struktuurid on koostatud nõndanimetatud püramiidskeemil. Keegi on tipus ja omab tipp-informatsiooni. Sealt hakkab see informatsioon liikuma allapoole kuni kõige väikesema inimeseni. Sealt, väikeselt inimeselt liigub aga informatsioon uuesti tippu tagasi, kui seda koguda. Kogu saladus seisneb – info kogumises. Kõiksuses ehk Kõiges Mis On, liigub informatsioon. Seda informatsiooni on nii palju, et info ise on ka eriline substant, mille olemust ma just uurin. Kuid enne kui ma pole saanud sellest päris täit pilti, siis ma seda ei puuduta hetkel. Info tähtsus seisneb selles, et seda vallates saab võimu see persoon, kes suudab seda hankida ja kasutada maksimaalselt. See saab võimu. Võim võrdub informatsioon. Tegelikult teavad kõik, kõigest kõike, kuid üksikud inimesed teavad kilde. Nad ei oska kildudega midagi peale hakata. Neil puudub soov infot koguda, seda süstematiseerida, selle kasulikkust analüüsida ja enda kasuks ära kasutada. Minnes selle duaalsuse juurde. Keegi on suutnud selle duaalsuse varjus endale kasu lõigata.“

„Kuid kui duaalsust ei ole,“ uuris Kruker edasi, „ mis siis on. Ainsus või?“

„Kas sa pakkusid huupi või oskasid infot lugeda,“ imestas Coheima. „Üllatus, üllatus aga pime kana leiab ka tera. Justnimelt – on ainsus. Analüüsi nüüd ise minu mõttekäigu järgi. Must ja valge, hea ja kuri, õnn ja õnnetus ja mis iganes veel.“

„Tunduvad ju olema vastupidised terminid, aga   äkki…“ vakatas Kruker hetkeks ja selgus tuli tema näoilmesse. „Heureka, või kuidas bookides hõisati. Ongi ainsus. Must on ju must ja ainult must. Valge on valge ja isegi siis kui neid kokku segada, siis saame ainsusliku – halli. Ei ole mingeid pooltoone.“

„Noh, on ju lihtne. Kõik mis on, on ainult üks. Kõik asjad on üheväärsed ja ei mingeid vastandeid. See selgitab väga hästi ära selle, miks Crakusel ei ole emotsioone ja ülevoolavaid tundeid. Me lihtsalt seda ei oska. Või…“. Coheima mõne hetke vaikis mõtlikult.

„Mis? Või…“ uuris Kruker.

„Või on ka meid kuidagi moodi ära petetud:“

„Meid, petetud. Mis sa sõber sellega tahad öelda.“

„Selgitan. Kuigi see selgitus on veidi pikem. Duaalsuse geniaalsus peitub selles, et selle filosoofiaga on väga hea inimesi ära petta. Saab luua positiivseid emotsioone ja negatiivseid. Kui on ainult tõde, siis on praktiliselt võimatu kedagi petta ja omale võimu haarata. Võimu haaramise kõige parem mehhanism on – hirm, teadmatus, ja kartus oma elu eest. Surmahirmuga manipuleerides saab muuta masside meelsust ja kuulekust. Seda saab kasutada ainult sinnamaani, kui hirmust saab apaatsus ja mitte midagi tegemise jõuetus. Siis ei soovi enam keegi millegagi kaasa minna. Imperaator jääb ilma oma impeeriumist. Ka siis jääb imperaator ilma oma impeeriumist, kui teatud osa inimesi avastavad, et neid valitsetakse hirmuga  ja nad otsustavad selle vaidlustada ning ei mängi enam neis manipulatsioonides kaasa. Samas saab impeeriume luua ka rahumeelselt, pikka aega uinuvas olekus. Just nagu meil Crakuse süsteemides on. Ja nüüd veel üks pauk-mõte. Kuna meil on ka imperaator ja impeerium, siis ka meid juhitakse kuhugi ja kellegi soovi tõttu.“

„Aga siis, on meil ju ka valetamine,“ arutles Kruker, „ ja kellelgi peab olema mingi soov või eesmärk, mis on masside arusaamadest kõrgemal.“

„Just. Ja see ongi põhjus, milleks me siin oleme. Ma olen sellest mõelnud. On mitmeid teooriaid, kuid päris kindlat arusaama mina ei ole suutnud välja mõelda. Selleks ma kutsusin sinu siia. Kaks pead on ikka kaks pead ning teine inimene võib leida vastuse küsimusele, kuna ta kasutab teistsugust mõttemustrit ja loogikat.“

„Olgu siis nii,“ alustas seekord Kruker oma mõttetegevusega. „Sa suutsid minus huvi tekitada. Alustame millestki mis on silmaga nähtav. Meil Crakusel ei ole eoone olnud mitte midagi sellist nagu on Asumis. Meil ei ole sõdu, aristokraate, kaupmehi, religiooni, haigusi, nälga ja ette planeerimata surma.“ 

Coheima jäi hetkeks üllatunult Krukerile otsa vaatama nii, et saa pidi kohe kiiresti küsima.

„Mis on, sõber Coheima, mis imelik tuluke su silmis helkis ja ka minu telepaatiline sisetunne tundis, et sa saavutasid mingi imelise tundemustri.“

„Mulle tuli tõesti üks mõte,“ vastas Coheima ja samas ta oli selle erilise tundeväratuse alla surunud. „ See tunne oleks nagu vastanud hetkeks sellele küsimusele. Kuid ma praegu kohe seda välja ei ütle. Arutame edasi ja äkki saame sellele hiljem kinnituse või ümber lükkamise.“

„Hästi siis,“ jätkas Kruker, sealt kus ta pooleli jäi. „Samas on ka praegu selline seis, et meil on tehnoloogiline ühiskond, erinevad ametid ja on ka juht. Erinevuseks on see, et meil, meie planeedil on ainult üks juht. Igal planeedil on jällegi ainult üks keiser ning kogu meie galaktikaosa, valitseb üks Imperaator. Kui kõik inimesed oskavad tegelikult elada täiesti iseseisvalt ja ilma mingite juhtnöörideta, siis miks peab keiser olema.“

„Just. Täiesti arusaamatu, kui nii võtta,“ lisas Coheima. „Nad ikkagi peavad kuidagi meid juhtima, meie käest midagi tahma ja neid endil peab olema mingi eesmärk või soov.“

„Kuule sõber. Aga võtame täpselt läbi Asimovi väited, kogu selle krempli kohta. Isegi Asimov selgitas Kroocile, et see tema goldbookide sari on tema väljamõeldis ning mitte eriti teaduslik.“

„Jama jutt, Coheima. Kui sa võrdled tema tagapõhja, siis on ju see selge, et ta oli tegelikult uurija - teadlane. Ta ei olnud eriti eelkäija-uurija, pigem analüütik - kirjeldaja. Kui ta kirjeldas hulkade kaupa teooriaid teaduslikes bookides, siis mis pagana pärast ta oleks midagi pidanud kokku luuletama ja ridade vahele ära peitma. Tal pidi selleks mingi põhjus olema.“

„Kuule sõber, aga äkki ta leidis mingi saladuse. Just selle sama, mille üle meie siin aru peame.“

„Nii on Coheima. Ta leiutas ju mingi Gaia teooria, millest isegi meie koos oma infotöötlusega aru ei saa. Just sellest ma ei saagi aru, miks mina sellest aru ei saa.“

„Aga kui me Gaia teooriast aru ei saa, siis me peaks kulgema umbes samu radu pidi kui need bookid arenevad.“

„Jaa, ja meil on veel ka see purustava aatomitehnoloogia probleem lahendada.“

Kruker lisas. „Aga Coheima. Mis oli see tunnetus, mis sa ennist said?“

„See oli siis selline,“ alustas Coheima üsna mõtlikult, „see tuli ühest eelmiste mõtete lõpust, kui me arutasime mida meil ei ole. Mäletad. Meil ei ole sõdu, religioone, nälga ja …. etteplaneerimata juhuslikku surma. Surma ehk siis enneaegset, vägivaldset ning valulikku surma kartsid kõik inimesed kõikides goldbookides. Järelikult on olnud aegu, kus see on normaalne ehk inimesed olid sellega arvestanud. Sellistel ajajärkudel on enamus surmade põhjustajaid sõjad ja haigused. Meil pole kumbagi.“

„Õige küll,“ jätkas Kruker, „sellist ootamatut lõppu on kardetud ja sellest ei ole olnud kunagi pääsu. Seda ei saanud siis vältida isegi need, kes olid ülirikkad ja ülivõimul. Siis oli ju ka see raha ning võimalused hankida raha eest, ükskõik mida. Kahte asja pole aga saadud osta mingite väärtuste eest. Need kaks on – tervis ja armastus.“

„Just, ja selline uittunnetus mul tekkiski, et äkki on see inimese kõige suurem soov headus, armastus ja … surematus. Kuigi meil Crakusel on rakkude õigesse reastusse seadmise tehnoloogia ja see võimaldab meile elu ilma haigusteta. Siiski me vananeme ja mingil hetkel ikkagi lahkume siit elust.“

„Seega siis. Kas me üldse teame, kuidas me tegelikult sünnime, elame ja millalgi lahkume.“

„Just, sõber Kruker. Ilmselt teame teaduslikult nagu meile räägitakse. Kuigi me saame midagi teaduslike aparaatidega mõõta, siiski ei ole siiani keegi suutnud absoluutse tõena tõestada – mis on elu. Kust see tuleb ja kuhu läheb ning mis on üldse eksisteerimise mõte.“

„Nüüd sa Coheima oled vist muutunud filosoofiks.“

„Kurat küll Kruker. Sa avasid mu silmad. Miks meil ei ole sellist teadusharu nagu goldbookides on filosoofia ja miks meil ei ole seda teadust, mis on psühholoogia.“

„Opaa. Meil ei ole neid ja psühholoogiat ei olnud ka esimesel Asumil. See oli salajane teadus, millega Asimovi väitel ei saa juhtida masse. Masside hulgad ei allu juhtimisele kui psühholoogia on kõigile teada. Seega siis, on psühholoogia selline inimese võime, et ta saab mõelda – oma peaga.“

„Näed nüüd Kruker. Ka meie eest varjatakse midagi ja õige suures koguses. Kes seda teeb, mis põhjusel ning mis on nende huvid.“

„Nende huvi on surematus.“

„Seleta siis mulle, mis on selles surematuses nii head, et seda peab ihaldama ja kas sina oskaksid sellega midagi peale hakata.“

Nüüd tekkis natukene pikem paus mille vältel kaks suurt ja  tugevat meest ragistasid oma ajurakkusid, laadisid pikast mälust ülesse igasuguseid mõtteid, väljendusi ja eelkõige seoseid läbiloetud goldbookidest. 

„Noh. Kuidas on?“ alustas Kruker.

„Mitte midagi, saad aru, mitte midagi konkreetset. On kohutav kogus informatsiooni. See info on nii mahukas, nii vastuolusid täis, et lausa ajab segadusse. Absoluutselt kõik goldbookid sisaldavad ühetüübilist infot uskudest, religioonidest, elust, surmast, rikkusest ja nii edasi. Ja samas on nii palju informatsiooni, mis väidab sarnastest asjadest risti vastupidi. Elust, elu mõttest, armastusest, sõdadest ja surmast kõik need goldbookid ainult kirjutavadki, kuid absoluutset tõde neis ei ole ja ei ole ka surematust. Kuid seleta seda mulle. Kas me peaks seda üldse uurima või oma tegevusi, siis ajutegevust, selle peale kulutama.“

„Peab, ei pea,“ lisas Kruker, „see ju sõltub sinust enesest. Tahad seda uurida või mitte. Me oleme ju nii paljusid asju uurinud, oma elu ja reiside ajal. On sul veel midagi muud uurida.“

„Ausalt öeldes. Mulle nagu ei meenugi mida ma tahaks veel uurida. Kõik see mida me oleme uurinud, on meie infopankades olemas ja me saame selle iga kell kätte. Minu arust meil polegi midagi muud hetkel uurida. Kui seda mõtet ka ei oleks, „et mida meie eest varjatakse“, siis oleks kuradi igav siin kosmoses kulgeda.“

„No vot Coheima. Mis me siis ikka targutame. Hakkame uurima. Aga kuidas?“

„See on jah pisuke probleem. Kuna need on suured saladused ja neid saladuse killukesi tahetakse meie käest teada saada, siis tekib kuri kahtlus. Kui me võime jõuda tõele liiga lähedale, siis mis sellele järgneb, meie endi suhtes. Kui suurt saladust tahab teada suur ülemus, siis kus on piir, ja ta hoolitseb selle eest, et tema üksi seda teaks.“

„Kas sa tahad väita, et liiga lähedale saades keegi üritab meid ja meie informatsiooni ära kaaperdada ja meid ära hävitada. Meie seaduste kohaselt on see ju võimatu.“

„Selle kohta on mitmeid näiteid. Armastuses ja sõjas on kõik lubatud. Paberile või infopanka saab seaduse üle kirjutada, kuid seda saab ka muuta. Kui on keelatud, kuid väga vaja, siis on lubatud. Selliseid näiteid ja lugusid on goldbookid täis. Ka Asumi teooria kubiseb sellistest näidetest.“

„Kui niimoodi mõelda, siis on sul ilmselt õigus. Eesmärk pühendab abinõu. Kas me mitte ei ole sattunud mingisse vandenõusse või vandenõuteooriasse. Nende vandenõude uurijatega on aga kogu aeg juhtunud ettenägematuid surmajuhtumeid.“

„Kraaki, kurat, kraaki küll. Kas me peame kõik need edasised uurimised siis saladusse ja enestele hoidma. Kas me seda oma sõpradele ka saame rääkida. Mis ettevaatus abinõusid me peame rakendama.“

Selle peale põrutas Coheima. „Ilmselt peame hoidma enamus infot enestele. Kui teha nii, et me kumbki ei avalda omi uurimisi üldinfopankadesse, vaid salvestame infot salajasse salvestuspanka ja jagama seda ainult suuliselt. Aga selleks, et kuhugi täpselt välja jõuda, me ei saa tegeleda kõigega üheaegselt. Me peaks spetsialiseeruma mingile kindlale suunale. Mis variandid meil olid ennist. Üks oli filosoofia ja teine psühholoogia. Mina valiks neist esimese ja sina teise. Kuna me neist midagi täpselt ei tea, siis pole vahet kumb kumma võtab.“

„Jääb siis nii,“ oli ka Kruker sellega nõus.



Noored ja ajalugu.


Temka ja Taarka on jälle vanematel külas ning istuvad õhtusöögijärgses kohvilauas. Pilt on veidikene muutunud, sest alles nüüd sai poeg teada oma vanemate pikalt hoitud „saladustest“.

Gilda oli tulnud teisest ruumist naeratava ja üsna saladusliku pilguga kohvilauda. Ta võttis ühest ilusast karbist välja mingid erilise kujuga esemed. Siis veel midagi, mis meenutas mingeid pruune purustatud ribakesi ja ütles kerge huumoriga.

„Nii mu poeg. Meil on isaga korraldada üks rituaal. Rituaalidest olete te goldbookidest mõndagi lugenud, kuid ei teie ega ka meie isaga pole aru saanud selle sõna või tegevuse päris mõttest. Nendes lugudes kirjeldatakse tegevusi  ja ka neist tegevustest pole me muhvigi aru saanud. Kuid ühel kummalisel planeedil, siin meie kosmoses, nimega Counry, elavad huvitavad inimesed. Need mehed ratsutavad suurte konnade seljas ja jahivad igasuguseid loomi, ära söömise eesmärgil. Kuigi nad on meiega võrreldes üsna vähe arenenud, ei saa seda neile mitte pahaks panna. Omamoodi on neil ka üsna lõbus elu. Meil on seal paar tuttavat tüüpi, kes on meid ka õpetanud loomade seljas ratsutama ja suuri krabisid jahtima. Peab ütlema, et nii konnaliha kui ka krabid maitsevad oivaliselt. Peale igat jahti võtavad nad oma elu hästi lahedalt. Ei tee nad miskit tööd rohkem kui vaja ja vaba aega oskavad ka veidi eriliselt veeta. Nad teevad rituaale. Iga kord lõpeb jaht enam vähem ühte moodi. Nad oskavad taimedest valmistada erilisi jooke. Need joogid on nii erilised, et kui neid palju tarvitada, siis rituaalidel ei tulegi lõppu. Ma annan teile ka seda jooki maitsta, kuid teie jaoks ma pean kõvasti lahjemaks tegema, muidu põletate end veel ära.“

Temka ja Taarka näod olid üllatusest pikergused, kui Gilda veel jätkas.

„Siin on teile mõlemale väike pitsikene ja proovige,“ ütles Gilda ja kui noored olid pahaaimamatult joogid korraga ära joonud. Seepeale hakkasid nad köhima ja puristama ning Gilda pilgutas Krukerile silma ja koputas noortele rusikaga kõvasti selja peale. Noored ähkisid ja puhkisid veel veidi ning siis ütles Temka.

„Kuule ema mul hakkas silme ees keerlema ja pööritama. Appi, Appi mis ma nüüd teen.“

„Pole miskit, kohe läheb paremaks ja te tunnete erilist mõnusat surinat oma keha liikmetes. Mingi ajani see on mõnus. Kuid ma kinnitan, liiga palju seda jooki tarbida ei ole mõtet. Meie isaga oleme proovinud. Ilma rakumasinata võid, liiga suure koguse ära joomisel, ilmselt otsad anda. Nende tüüpide rituaalides on põhikomponent – tuli. Need on tulerituaalid. Teine rituaaliosa on see, mida ma praegu siin ette valmistan. Näed neid asju, neid nimetatakse piipudeks. Siia sisse ma panen kuivatatud taimelehtede puru ja tulerituaaliga hakkab siit seest valget tossu tulema. Nüüd näed, siit sisse tõmmates ja tossu välja puhudes saame pilverituaali.“

Niipea kui noored seda tegid, hakkasid köhima ja läkastama ning silmi punnitama.

„Noh esialgu rohkem teil ei ole vaja neid proovida,“  hoolitses isa omakorda. „Las meie teeme neid rituaale ja kui teil peaks millalgi tahtmist olema, võib-olla siis.“

Gilda valas enda ja Krukeri pitsid täis, kallasid vedeliku kurku ja põristasid: „hollallaaa“. Siis popsutasid piipe nii, et toa ventilatsioon hakkas mõnusa urinaga tööle, et tossu välja vedada.

Temka märkas, et peale kolmandat rituaali muutusid vanemad rõõmsamateks ja naljakamateks. Nende jutt muutus pehmeks ja ülemeelikuks. Kuna Gilda keel oli üsna pehme juba ja samas Krukerile see eriti silmanähtavalt ei mõjunud, siis võttiski isa üles pikema jututeema.

„Kogu see jant siin ei olegi nii väga mõttetu. Nimelt käib kogu selle planeedi elu ümber tulerituaalide. Kõik on seotud tulega. See huvi tekkis meile just neist samadest Asimovi Asumi goldbookidest. Seal on neid kirjeldatud ja enne ei saanud keegi meist sellest aru. Lugu on siis selline. Tuli nagu te teate on see sama, mida te kogesite algkoolituse küntila efektist. Mäletate, tuli on valus. Kohe nii valus ja hävitav, et ilma rakumasinata on väga piinav sellest pareneda. Tuli oleks nagu vaenlane, kuid kui seda vägevat  energiat ja võimu ohjeldada, siis saab seda teatud tingimustes kasutada. Nemad, seal planeedil, valdavad seda kunsti. See jook mida me joome, seda kutsutakse tuliveeks ja teatud protsessidega saab taimedest seda jooki teha. Piibu tõmbamine eeldab ka tule kasutamist. Samuti kasutatakse tuld ka toidu valmistamiseks. Need ära kõrvetatud  loomade osad, need lõhnavad ja maitsevad väga eriliselt. Sülg hakkab kohe jooksma kui meelde tuleb. Probleem seisneb aga selles, kuidas tuld luua. Need kavalpead on leiutanud väikesed seadmed, vaadake siia, sellised. Neid seadmeid saame me ka ise valmistada, sest me lõime vastavad retseptid ja iga aks suudab neid teha. Nende kasulikkus seisneb aga selles, kui teile õpetada veel loomade primitiivset relvadega tapmist ja küpsetamist, siis saate ellu jääda ka siis, kui teil ei ole kuskilt saada meie tehnoloogiat. Salajasi, tundmatuid asju ja tehnoloogiaid on hea tunda. Kunagi ei tea, millal võib millestki kasu olla. Nüüd saame meiegi aru miks Asumi elanikud pidevalt tulerituaale tegid ja mis tunne see on. See rituaal läheb väheke veel edasi, kuid kuna teie olete veel nii noored , siis jätame selle veidi edaspidiseks,“ ja Kruker pilgutas naeratava Gilda suunas silma.

„Teaduslikust seisukohast. Kõik mis on seotus tulega, on infopankadesse laaditud meie poolt ning varem ei teadnud sellest Crakusel mitte keegi. Kui aga võtta ajalooliselt, siis peab see tuli olema olnud kasutuses pikka aega aga ilmselt väga palju eoone tagasi.“ 

Temka huvitus nüüd. „Mis sa isa ütlesid, ajalooliselt, mis see tähendab.“

„Ajalooliselt tähendab seda, et meil on infopangad. Neis on kogu info mida me praegu teame ja see on lihtsalt info. Kuigi ka meil võib vahest läbi lipsata see sõna ajalugu. Ometi see ajalugu on tegelikult teadus või teaduse haru. Seda saab kirjeldada mitut moodi. Meie teadmised eelnevatest ajaühikutest ja kraakühikutest on veidi erinevad. Meie ajalugu oleks nagu informatsiooni kogumid infopangas, lihtsalt kogumid, teadmised. Me kasutame neid kui meil on vaja, kuid me pole kunagi huvitunud, kust need teadmised on tulnud ja kes neid lõi. Meie ajalool puudub ajafaktor, pole algust, ega kulgu kirjeldatud. Planeedil Maa, goldbookide ja Isaac Asimovi selgitustest, aga on teistmoodi. Ajalugu on nagu loo algus, mis algab kindlaks määratud ajaühiku punktist ja kulgeb piki sirget ajajoont kuni konkreetse elu punktini. Võiks öelda, et Crakuse ajalugu on ümmargune ja sisaldab ainult informatsiooni. Maal seevastu algab lugu ja on sirgjooneline, see ajaloo suur kera koosneb erinevat tegelaste sirgjooneliste ajajärkude kogumist. Umbmäärane selgitus on aga parem  kui mitte midagi. 

„Aga isa,“ tegi Temka algust. „Kust selline ajalugu alguse sai ja miks me sellest midagi ei tea:“

„Seda sellepärast, et mitte keegi ei ole seda veel uurinud ehk siis meil, siin Ainsuses, puudub selleks vajadus. Vajadus ajaloo järgi oli ainult planeedil Maa mingil ajajärgul. Sellel ajajärgul võeti kasutusele termin – aeg. See ei ole seal alati olnud vajalik, vaid ainult teatud kindlal ajajärgul. Minu uuritud ja süstematiseeritud teabe baasil, kuigi seda on raske ette kujutada, nad hakkasid aega mõõtma. See ajalugu on nii pikk ja ma väljendaks seda selliselt. Kui meil Crakuse galaktikas on planeet Counry, siis nemad ka ei mõõda aega, sest neil puudub selleks vajadus. Minimaalne mida päikesega planeedid teevad, nad mõõdavad päeva. See on siis, kui on pime ja on öö, ning kui on päev, siis saab teha igasuguseid vajalikke tegevusi. Kui on tuli , siis saab natukene pikendada valget aega ja selle valgusel saab süüa, juua, teha tulerituaale ja jutustada lugusid, mängida pille, laulda ja tantsida. Milleks peaks aega arvestama. Arenenud planeetidel on tehnoloogilist valgust ja seal võib tegeleda ükskõik mis ajal, ükskõik millega. Aja arvestust on vaja ainult tehnoloogilistel planeetidel milledel on kehvad sidepidamise vahendid. Kujutate ette, kui planeedil on vähe arenenud tehnoloogia ehk siis vähe isiklike liiklemise vahendeid. Selleks et liigelda ühistranspordiga, tuleb teada graafikut, millal mingi transpordivahend; buss, rong, laev või lennuk kuskil väljub ja millal see jõuab sihtpunkti. See süsteem vajab veel ka lihtsamat sorti matemaatikat. Kas te kujutate ette, et iga planeedi elanik peab iga päev pidevalt arvutama. Mis ajaühikul läheb buss välja, millise kiirusega või siis isegi öelda keskmise kiirusega see kulgeb ja selle põhjal on graafiku lõpus ajaühik millal see jõuab sihtpunkti. Algeline ja vaevarikas. Veel hullem on aga skeem, kui tahta liikuda pikki vahemaid. Peaaegu kunagi ei saa lennata sinna kuhu vaja. Selleks tuleb graafikuga lennata, siis jälle teise graafikuga bussiga sõita. Võib-olla siis kui omad isiklikku väikest maasõidukit, saad oma suva järgi kohale jõuda vabalt valitud aja ja ruumi koordinaati.“

„Kas nad sides siis ei olegi,“ uuris Taarka vahele.

„Sidega on nii. Selleks, et sidesse minna tuleb teise poole koordinaate teada, mitte nii nagu meil Crakusel, et piisab ainult inimesest ja infopangad loovad kohe side.“

„Vaevarikas,“ mõtiskles Temka, „see peaks tähendama, et Maa inimesed pidevalt arvutavad ja kombineerivad.“

„Just,“ vastas Kruker, „ ja selleks nad ongi kujundanud aja, ajas liikumise ja isegi aja mõõtmise. Igas lineaarsest ajas liikumisest tekib nende pähe justkui ajajoone. Ajalugu tulebki sellest, et igal ajajoonel on algus ja lõpp ning see ongi selle episoodi AJA lugu.“

„Sellest võiks siis veel luua teooria, et aeg ja ajajoon kujuneb kõigile ühte moodi, kuid inimesed ise samal ajal kulgevad kõik paralleelsetel ajajoontel. „Paralleelaegades,“ teoretiseeris Temka.

„Nii võib seda joonestust kujutada küll ning erinevate inimeste kohtumisel nende paralleelsed elujooned kohtuvad, ristuvad ja vahest kulgevad kõrvuti pikka aega kuni jälle lahknevad.“

„Kuule isa, aga see ajalugu on ju siis võimatu. Võimatu on kirjeldada kõikide inimeste ajalugusid.“

„Selles on sul õigus. Üksikinimeste ajalugusid eraldi ei saagi uurida, sest puuduvad mahukad infopangad.“

Taarka justkui hüüatas. „See on ju psühhomatemaatika. Inimmasside ajas ja ruumis kulgemine. Nüüd ma sain Asimovi kirjeldatud terminist aru. Nüüd on ka arusaadav millega tegeles Hari Seldon.“

„Vägev mõte Taarka. See mõte on minu jaoks väga tähtsa teooria aluseks. Tänan sind noor daam“, ja vaatamata noorte arusaamatutele pilkudele, sellel teemal Kruker enam ei rääkinud.

„Noh noored,“ lausus Gilda piipu popsides, „kas aeg juba hiline ei ole, läheks õige magama ja hommikul arutame edasisi uurimisplaane.“

Vähe aja pärast lebasidki noored omas toas, kuid Temkale ei tulnud sugugi und.

„Kuule Taarka, meil ei ole ju midagi tarka teha oma uurimistes. Meil ei ole ühtegi põnevat liini. Äkki uuriks seda ajalugu. Kui see on mõistatuslik ja täis saladusi, siis on see just meie jaoks. Äkki sellest tuleb midagi põnevat ja seikluslikku.“

„Kuidas tahad, põnevus pidid ju sinu teine nimi olema ja igav on praegune seisukord küll, kui mingit eesmärki ei ole.“




Krooc raamatukogus.


Casius Krooc pidas Isaac Asimoviga pikki plaane kuidas oleks võimalik Crakuse tehnoloogiat arendada Maa peale. Asjaolud arenesid pöörase kiirusega. Sealsed teadlased uurisid Crakuse infotehnoloogiate kõige varajasemaid ja algelisemaid andmeid. Teadlastel oli väga raske leida varajasemaid ja lihtsamaid andmeid. Isegi Isaac Asimov, kogenud teadlasena ei suutnud millestki aru saada mida Krooc püüdis talle selgitada. Neil oli vahest naljaks nentida, et kuigi Isaac oli oma „Asumi“ raamatutes selgitanud erinevate aegade tehnoloogiaid. Kuidas vahest arenes tehnoloogia nii kõrgele tasemele. Kuidas aatomitehnoloogia oli arenenud nii väikeseks ja miniatuurseks, et isegi köögiload ja külmutuskapid töötasid aatomitehnoloogiaga. Samas jälle kui see töökindel tehnoloogia vananes ja siis ei olnud enam inimesi kes teaksid kuidas need seadmed loodi ja kuidas rikki läinud voolugeneraatoreid parandada. Kui selliseid inimesi ehk tehnomehi enam ei leidunud, lõpetasid seadmed töö ja mindi jällegi fossiilsete kütuste peale. Kavandati jälle kivisütt ja pumbati naftat.

Asimov oli nii mitmeid kordi endalt küsinud, et kust ta selliseid fantaasiaid välja võlus või siis ette nägi. Ka kahtlustas ta ka võimalust, et planeedil Maa ei ole olnud ainult üks tsivilisatsioon, vaid neid on olnud mitmeid. Maailmast on leitud tuhandeid tõendeid asjadest mis meenutasid tehnoloogiaid ja mõõtes selliste asjade vanust selgus, et nende vanus on sadu tuhandeid ja isegi miljoneid. Avalikult sellistest asjadest ei räägita, kuid teadlaste, ajaloolaste ning arheoloogide jaoks ei ole see mingi probleem. Seega võib isegi praegusel ajal olla mingeid kirjutisi või muud infot mis seda kinnitaks. Isaac Asimov kahtlustas, et on olemas väga suuri, tähtsaid ja salajasi raamatukogusid, kus võis leiduda varjatud teadmisi. Kui ta kuulis Kroocilit, et Ruko Ra oli leiutanud mooduse ajas ja ruumis liikumiseks ning oli tahtnud minna varasesse Egiptusesse. Kuigi Isaac teadis, et Suure Sfinksi  käpa all on iidne raamatukogu ja seal võiks olla teatud infot, siiski ta loobus sellest, et Ra seda uuriks. Egiptuses olevaid kirjeldusi ja hieroglüüfe on lihtsalt nii palju, et ühel mehel neid kõiki läbi uurida oleks võimatu. Tal oli aga hoopiski isiklik palve Ruko Ra-le, mida ta võiks seal uurida, et saada kinnitust oma kahtlustele.

Mõtlesid Krooc ja Asimov, kuidas saaks sisse hoopis teise ja tavalisele inimesele ligipääsmatusse raamatukokku. Nad tahtsid lugeda raamatuid Vatikani raamatukogus. Isaac kohtas kunagi, läbi mitme tuttava teadlasest sõbra, isegi ühte meest kes töötas Vatikani raamatukogus. Ka see mees ei andnud mingit lootust, et Isaac saaks sealt materjale. Isaac kahtlustas eelkõige just seda, et temasugusele ulmekirjanikule ei antaks ühtegi vähegi salajasemat materjali lugeda. Nimelt oli Isaac juba mitmeid kordi Casius Kroocile seletanud, et planeeti Maa ei valitse ainult inimesed. Ta oli absoluutselt veendunud, et Maad on külastanud tulnukad või siis intelligentsed, tehnoloogilised teiste planeetide või aegade tegelased. Peale selle, et nad on siin käinud, võivad nad olla siin veel nüüdki. Nad on planeedil olnud väga pikka aega ja ilmselt otseselt mõjutanud maaelanikke ja elukorralduse taset. Selliseid otseseid tõendeid planeedi iidsetest tulnukatest ja tehnoloogiatest on liikvel väga palju. Enamus inimesi, riikide valitsusi, koolide programme aga selliseid „muinasjutte“ ei usu. Isaac Asimov on juba üsna vana mees. Vana meest ja tõelist teadlast need väited, naeruvääristamised ning sildistamised sugugi ei heidutanud. Ulmekirjandus oli justkui kattevari ja „naeruvääristajad“ pigem leppisid sellega, et nende fantaasiad sinnani ei küündinud. 

Isaac valdas väga paljusid teooriaid, tõestusmaterjale ning tunnistajate jutustusi, tema kui teadlase jaoks. Ta tahtis viia tulnukad, inimese loomise, inimeste sünni, surma, elu mõtte ja mis kõik veel, mingisse süsteemi. Teadlane nagu ta on, mõistis, et kõik ehk siis Kõik Mis On, peab koosnema mingi süsteemi järgi. Selline lapsik arvamine nagu arvavad enamus inimesi, et planeet Maa on Kõiksuse keskpunkt ja kuna nad oma ihusilmaga ei ole näinud muud intelligentset eluvormi, siis neid kuskil mujal ei saagi olla. Sellisesse ämbrisse on inimesed juba mitmeid kordi astunud ja enamuses olid sellise info varjajateks vaimulikud.

„Ei ole loogiline,“ mõtles Isaac üks kord, peale Kroociga plaani pidamist, „et kui tulnukaid ei ole olemas, siis poleks ju vaja kedagi tuleriidal põletada, salajasi materjale varjata, propageerida igasuguseid imelikke õpetusi, nagu näiteks piibel. Sest see on selline raamat, millest ei saa päriselt aru mitte keegi. Piibli uurijaid ja tõlgendajaid on olnud sadu tuhandeid kui mitte isegi miljoneid. Kui leiaks kõikide nende teooriate seast või hoopiski kuskilt mujalt, mingi sellise teooria või õpetuse, mis vastaks paljudele küsimustele. Ka küsimusele inimese põlvnemisest. See mõte, koos lootusega leida mingigi võimalus luua Kroocil kehaline side Maaga ja tuua siia Crakuse tehnoloogiat. Nad olid plaaninud kuidagi Vatikani raamatukogusse sisse saamist. Kuna Krooc ei kujutanud ette midagi Vatikanist ega ka muust planeedi eluolust, siis oli skeemi üsna raske korraldada. Asimovi lend Vatikani võtaks nii palju aega ja seda ei suudaks Krooc muutunud teadvuse seisundis olla. Seega pidid nad leidma mingi kontakti võimaluse, et Krooc suudaks luua Vatikanis uue kontakti. Kui siiani oli Krooc vaid soovinud enne muutunud teadvuse seisundisse minekut, kohtumist Isaac Asimoviga, siis nüüd ta pidi seda tegema hoopis kindlamate aja ja ruumi koordinaatide põhjal. Nad olid leppinud kokku ühe kindla ajahetke, siis kui Asimov tunneb jällegi mingit soov minna hüpnoosi. Nüüdseks oli ta juba õppinud enesehüpnoosi ja sellest väljatulekut. Nad lootsid selle peale, et kui Krooc võtab Asimoviga ühendust Vatikanis, siis saab ta nähtamatuna ka seal liikuda.

„Tere, sõber Casius,“ ütles Isaac Asimov kui ta oli edukalt saanud ühenduse Vatikan hotellitoas ja läinud muutunud teadvuse tasandile kus Krooc teda juba vikerkaarevärvilise pilve tugitoolis juba ootas.

„See etapp tuli siis edukalt välja ja homme proovime uuesti siin kohtuda. Kui ma siit hüpnoosist välja lähen, siis saad mulle järgneda hotellituppa, Ma jalutan siis linna peale ja juhatan sind Vatikani raamatukoguni. Sealt edasi minu, inimese, võimalused puuduvad.“

„Hea küll Isaac. Minu jaoks ju vahet pole mis aeg on, kas päev või öö. Ma nagunii ei maga siin. Ma üritan sinna sisse saada ja ilmselt homme siis kohtume jälle siin vaheteadvuse tasandil.“

Nii tehtigi. Lihtsa turistina jalutas Isaac Vatikani peaväljakule ning näitas kehatule Kroocile suuna kust ta võiks oma uurimisretke alustada.

Casius alustas liikumist näidatud suunas. Kuigi ta liigub nähtamatuna, siiski on tal mingi eriline omadus. Ta ei ole päriselt läbitav. Mingi väga väikene side tema hinge ja planeedi energia vahel ikkagi oli. Inimesed tundsid mingit kerget takistust, kui keegi üritas temast läbi minna. Enamus inimesi sellistel puhkudel kergelt võpatasid. See omadus aitas ka Kroocil pliiatsiga kirjutada ning raamatute lehti keerata. Isaac pidevalt imestas ja naeratas selle peale kui pliiats ise kirjutas ja raamatu lehed ennast ise keerasid. See oli igal juhul ainus võimalus edastada Krooci mälust infot Asimovile loetavaks.

Nüüd siis Casius jalutas õhtuses Vatikanis ning üritas siseneda lahtistest ustest. Ta oli püüdnud õppida erinevaid termineid, kuid erinevate keelte õppimine planeedil Maa on üsna lootusetu tegevus. Õpid midagi ära, läheb natukene aega mööda ja pool õpitust on ununenud. 

Nüüd ta siis otsib ja otsib seda, mis meenutaks salajast raamatukogu. Ta on läbi käinud juba palju ruume ja kõik need on täis raamaturiiuleid ning tohutus koguses raamatuid. Keegi eriti neid ei loe.

Siis korraga märkas Krooc sellist gruppi mehi keda ta oli kohanud ka Martsi planeedil. Need mehed olid ühesugustes riietes ja nad läksid kõik ühes suunas. Casius haakis neile sappa ja jälle ajalugu kordub. Ka need mehed läksid lifti. Lift sai üsna täis ning Casius ei hakanud sisse pressima. Lifti sisse pressis ta ainult oma pea, et korraks näha millise nupu peale vajutatakse.

Järgmise tühja liftiga sõitis Casius meestele järgi. Juba ainuüksi sellest oleks tulnud üsna suur lärm, et lift liigub iseseisvalt. Kuid Krooci õnneks oli tööl üks tüüp kes oli eelmisel õhtul veidi rohkem veinikest rüübanud. Nimelt nii turvatud kohas ei saa lift alustada sõitu iseseisvalt ilma, et keegi ei vajutaks vastavale nupule. Kahe silma vahele see episood aga jäi ja Krooc jõudis üsna sügavale maa alla. Lifti ukse avanedes läks ta välja ning sattus koridori. Juba esimesest klaasist uksest paistsid raamatute riiulid. Klaasustel olid väga erinevad lukud mis tegi nende avamise võimatuks. Krooc ei julgenuid esiti uksi ja seinu puudutada. Selle asemel ta otsustas jalutada pikki koridori ning uurida erinevates ruumides olevaid kirjutisi. Peale seda kui Krooc oli näinud ühte, raamatuid ja muid materjale täis riiulit, mille kohal ilutses üks neist sõnadest mida Asimov oli soovitanud otsida, muutis Krooc meelt. Ta otsustas proovida minna läbi klaasseina. Ta astus üsna otsustava sammuga klaasi poole, kui läbi ta sellest ei saanud. Mingi eriline sähvatus käis temast läbi, silme eest hakkas pilt ära minema ja viimane asi mis ta veel nägi oli üürgama hakkavad sireenid ja valgustid.

„Niisiis Krooc, sul ei õnnestunud läbida meie kõige turvatumat paika. See teeb aina rõõmu,“ alustas Isaac.

„Naljaks mees, mismoodi see sulle rõõmu saab teha,“ üllatus Krooc. 

„Rõõmu teeb see, et seda raamatukogu isegi niimoodi turvatakse, et mittemateriaalsete kehade peale on mõeldud. Seega on see kaudne tõend selle kohta, et salajast ja ülisalajast teavet seal on ning kasutusel on maaväliste või siis maaväliste vastaline tehnoloogia. See sõna aga mida sa seal nägid, selgitab ära meie planeedi ühe kõige tuntuma juhtumi tõelisuse, kuigi meile püütakse väita, et seal läks puruks vaid üks õhupall.         



Maa ajalugu.


Temka ja Taarka üritasid oma isikliku teadusliku, väga vähe uuritud ning süstematiseeritud uurimissuunaga kohe algust teha. Nad proovisid ära ka teiste leiutatud meetodid . Ühe reisi nad tegid Krooci meetodiga nähtamatuna, kuid see neile ei sobinud. See võimaldas liikuda ja uurida vaid väga väikeseid territooriume ja enamus jalgsi. Ruko Ra meetod, luua ühes teiste poolt nähtamatus ruumipunktis omale keha ning mõnda aega seda kasutades, muuta see jälle kehaks Crakuse reaalsuses. Selle meetodi juurde kuulus aga tunnetuslik aja pikkuse muutmine. Selleks , et tajuda pikki ajajärke – päevi, kuid, aastaid, tuli kasutada hüperruumis, pikas unes olevat ruumilaeva. Vaid hüperruumi ruumilaevas muutunud teadvuse seisundis sai  tekitada sellise oleku, kus ei ole ruumi ega aega, mateeriat ega energiat. Seal eksisteeris vaid inimteadvus, mis oli sellises olekus – vaba. 

Noored kasutasid ka erinevate teaduslike goldbookide andmeid ja nüüd nad said viibida neis kohtades, nende endi poolt loodud meetodiga nii kehaliselt kui ka tunnetuslikult. Nad said oma marsruute ise korraldada. Nad olid käinud üsna mitmel reisil planeedi vaatamisväärsusi vaatamas. Kuna nad reisisid enamasti samasse aega kus elas ka Isaac Asimov, siis näiteks see mida nemad Kairos püramiide vaadates nägid, oli hoopis erinev sellest mida kirjelda Ruko Ra püramiidide ehitamise ajajärgul.

Noored vaatasid veel erinevaid kohti ja üks oli ka see sama Vatikan. Nemad külastasid vaid neid kohti mida sai käia turistina.

Nüüd nad siis istuvadki laua taga, joovad kohvi ning arutavad. 

„Huvitav, millest alustada ajaloo uurimist,“ mõtiskles Temka.

„Kui goldbooke lugeda ka ajaloolisteks teooriateks, siis läheks meil raskeks aru saada, mis on tõde ja mis vale. Sest üsna vastukäivad on need goldbookide jutud,“ arvas Taarka.

„Aga enne veel kui me alustame ajaloograafikuga. Kas meil sellest uurimisest ka mingit kasu oleks.“

„On ikka. Me saaks teada millal leiti aatomitehnoloogia. Kust kohast arenes inimene, millal on midagi muutunud. Mulle tuli üks selline mõte, et kuigi valemite koostamine on sinu omapära, siis kas oleks võimalik luua mingi analoogiline valem või süsteem nagu me armastusega tegime,“ mõtiskles Taarka.

„Elu valem siis või. Või hoopis elu süsteem.“

„Kõik need on õiged, kuid nagu meidki vahest, huvitas Maa inimesi pidevalt – elu mõte,“ lisas Taarka. „Kas sina Temka suudad ettekujutada oma elu kui sa ei teaks kui vanaks sa elad?  Kui sa ei teaks milline on igal aja hetkel sinu tervislik seisund?  Kui sul ei oleks mitte ühtelgi eluhetkel kõiki neid asju või väärtusi saadaval, millega kasvõi lihtlabaselt ära elada, süüa?“

„Minul tuleb siia hoopis selline küsimus. Kummal ühiskonnal on see suurem küsimus. Kui sa pead ikka iga päev nende asjadega tegelema, millest sa siin eespool rääkisid, kas siis jääb üldse aega veel mõelda – elu mõtte üle. Sellisel juhul on elu mõte üldse, ainult kulgemine ja niimoodi kulgemine, et ära ei sureks.  Elu mõte on – ellu jääda.“

Temka arutas edasi. „Kuid mis siis meie elu mõte on – kulgemine ja uurimine, selleks et lihtsalt igav ei oleks. Tavakraaklastel pole isegi sellist mõttemalli, et peaks olema elu mõte. Kui probleemi ei ole, ei pea selle peale ka mõtlema.“

„Kuule Taarka, aga ega ka meie ei tea  eriti palju Crakuse ajaloost. Noh, ütleme nii ühe eooni kaugusest. Infopankasid siis ei olnud, ka infot ei ole sellest ajast  säilinud.“

„Vaata kui mannetuks jääb ühiskond, kui ta ei suuda enam ise omaenda käega ajalugu jäädvustada,“ vastas Taarka.

„Jäädvustada küll, aga kuhu. Tundub, et paremat ning kindlamat viis infot pikkadeks aegadeks üleskirjutamiseks ei olegi kui raiuda kivisse või pressida goldbookideks. Kõik ülejäänud variandid universumis ei püsi.“

„Aga kuidas me saaksime luua mingi ajaloolise süsteemi, milles me tunneme ära, et elu ongi sellisele süsteemile ülesse ehitatud. Me peaks leidma või looma mingi süsteemi, mis vastaks elu tekkimisele ja elu kulgemisele. Siis me saame selle meetodi alusel uskuda erinevaid lugusid ja valesid elimineerida. Mulle meenub paar erinevat teooriat.“

„Kas sa pead silmas, et üks teooriatest on see goldbooki lugu – Piibel,“ uuris Taarka.

„See lugu tundus küll väga pikka aega kasutusel olnud. Kuid mina märkasin selles loos väga paljusid kummalisusi. See book sisaldab väga palju selliseid termineid mis kuuluvad headuse valdkonda. Samas aga kui palju on seal lugusid vastaspoolest – kurjuse poolest. Kuna meie ühiskonnas kurjust ei ole ning meile see ei sobi, siis seda Piibli lugu ei tahaks uurida ega tõeks võtta. Kuid kui ma uurisin ühte teist teooriat, siis see oli ka religiooni ja piiblivärkidega seotud, vahest. Kuid see teooria seletas palju loogilisemalt ära kõike seda kuidas planeedil Maa elu on loodud, kulgenud ning isegi veidi varjus olnud.“

„Paljude inimeste arvates on enamus teooriaid inimese arengust lahterdatud – võimatuse valdkonda,“ teadis Taarka.

„Ega selles midagi erilist üllatust ei ole. Kui inimestel ikka puudub tehnoloogia nii, et peab kõike ise tegema ja vaeva nägema. Millal on siis veel aega ajalugu uurida või inimeste põlvnemise peale mõelda. Mis sellest ajaloo tõepärasusest üldse kasu oleks.“

„Kasu oleks ilmselt selles, et see oleks kõige lihtsam vahend aru saada kas valitsejad räägivad õigust.“

„Mis kasu üldse neist valitsejatest on,“ kehitas Temka õlgu.

„Näed siis kui palju küsimusi tekib.“  

 


 Mägedes.


Kolm päikesest põlenud meest istuvad lõkke ääres ja joovad  oma hommikust teed. Mehed on olnud juba nädalaid mäestikus ja teinud tõusmisi ja laskumisi mäele. Nad on jõudnud juba teisele aklimatiseerumise tasemele ja loodavad juba mitu päeva, et kõik sujuks plaanipäraselt. Täna keskpäeval peaks toimuma kohtumine.

„Müsjöö Rudolfo Raldini, kuidas magasite“, küsis muigega herr Frantz Gruger. „Kas kivide kolin äratas öösel ka teid“

„Neid kolinaid ja lindude kraaksumisi on ennegi kuuldud. Mis see mägimehele ikka teeb“, vastas hoopis kolmas mees, lord Cohenstein.

„Sõbrad, joogem oma teed ja vaatame, kas meie oodatud külalisi peaks hakkama paistma“.

Mehed sõid hommikusöögi ja hakkasid tegelema kummaliste tegevustega. Pakiti lahti ja laotati laiali üsna palju „huvitavaid“ asju. 


Pilt mis avanes mäejalamilt kõrgustesse rühkivale suurele ekspeditsioonile, oli just selline nagu olid kolm meest lootnud.

Ekspeditsioon peatus. See koosnes mitmekümnest šerpast, eeslitest, safari ülikondades härrasmeestest ning üsnagi sõjaväelasliku välimusega grupist.

 Neile avanes aga selline vaatepilt. Keset väikest platood oli mitu telki. Telkide vahel mitu improviseeritud lauda, mis olid üle kuhjatud erinevate kivimite, mõne mikroskoobi ja veel hulga muu kraamiga. Laagris asjatas kolm meest ja veidi enne kui nad märkasid uusi tulijaid, vaidlesid kaks meest üsnagi valjult. Kaks meest, üks emotsionaalsem kui teine, lausa röökisid kaaslase peale ning vehkisid mingite paberitega.

Haupstumpanfürer Heintz Wolf oli tõstnud käe, et mitte teha liigset lärmi ja jälgis nüüd juba binokliga ootamatut seltskonda.

„Ja teie väitsite, et mäel ei ole kedagi. Kes need seal on?“

Kerge hirmu ja kohmetusega püüdis ekspeditsiooni kohalik juht vabandada.

„Veel kolm nädalat tagasi ei olnud siin kedagi ja mööda teid ei saanud meie külast mööda siia ükski võõras“.

Ohvitser veidi leebus, kuigi ettearvamatute mägirahvaste vabandusi ei uskunud sakslane juba ammu.

Mingil hetkel kuulsid ka kolm platool olevat meest eesli häälitsusi ning pöörasid tähelepanu liginevale ekspeditsioonile. Kuna nad ei näidanud välja mingit üllatust ega hirmu. Siis astus Heintz Wolf meeste juurde.

„Guten morgen,“ lausus ta ja jälgis meeste reaktsiooni.

Keskmine meestest elavnes ja ulatas käe. 

„Frantz Gruger.“

Sakslased jutlesid mõne aja, mille peale ohvitser pöördus oma kaaskonna poole selgitusega.

„Härrased teadlased on meist, võib nii-öelda, ettejõudnud. Nad väidavad, et nad on siin kolmekesi juba pikemal uurimisretkel. Nende hulgas on saksa geoloog Frantz Gruger, inglasest lord Cohenstein ning itaalia filosoof Rudolfo Raldini. Selleks, et nendega suhelda, peame kasutama ilmselt inglise keelt. Kes teist teisi keeli valdab saab rääkida ka teistes keeltes.“

Õhtul telgis peavad kolm vandeseltslast salanõu.

„Loodame, et jätsime endast huvitava mulje ja meie plaan läheb täide,“ alustas Frantz Gruger ehk siis kraaklane Kruker Khan.

„Ma arvan, et sa suutsid „mis iganes füürer“ Wolfile isu tekitada,“ lisas „lord“ Coheima Hu.

„Si, si. Millal me käime välja selle „uraani teema“, üritas Ruko Ra oma itaaliapärast imagot hoida.

„Mul on arvamus. Selleks, et me jõuaks väga kiiresti „õigete inimesteni“, siis ega me kaua pea ootama,“ lisas lord.

„Kas te olete kindlad selles kambas ja kas see on ikka sama Ahnenerbe esoteerika ekspeditsioon.“

„On, on. Ma sain täpse vastuse Heintzilt. Kuigi me peame ilmselt kasutama kogu infot, mida me hetkel teame.“

„Ei usu teie ega sakslased isegi, et nende ainus eesmärk on mingite müstiliste asjade nagu „Jeesuse oda“ või „Seaduse laeka“ otsimine. Minul isiklikult on kange tahtmine teada. Kas nad ikka teavad midagi aatomitehnoloogiast. Goldbookidest pole me siiani saanud päris täpset vastust, kes need esimesed aatompommid valmis tegid, sakslased või ameeriklased,“ arutas Coheima.

„Pole me sedagi selgeks saanud; kas, kus ja kuidas üldse mingi aatomitehnoloogia olemas on.“

„See oli küll hea, et me mitme peale suutsime välja mõelda skeemi, kuidas lüüa „kahte kärbest ühehoobiga“. Et saaksime teada aatomitehnoloogiast ja kuidas saaks oma tehnoloogiat siia tuua.“

„Nii on“, lisas Kruker, „Isaac oli ju kuulnud, et sakslased on sõjaajal tegelenud ka tundmatute lennumasinate loomise projektidega.“

„Okey poisid jätame need plaanid hetkeks ja paneme sõba silma. Homsest läheb tõsisemaks ronimiseks. Ega see Kailasi mägigi väga väike saladus pole. Siiani pole keegi veel täpselt aru saanud, mis selles mäes kummalist on ja kuidas me seda teadmatust enda eesmärkide heaks töötama paneme. 


Hommik oli helge ja selge ning ühinenud ekspeditsioon jätkas teed mäe poole. Mingi aja pärast ujus Heintz  Krukerile ja pingsalt püüdis juttu alustada.

„Frantz, kaasmaalane, kas see uuring millega te olete siiani tegelenud on ainult teaduslik.“

„Teaduslik või mis …?“ naiivitses Kruker vastu.

„Noh, kes teid üldse finantseerib.“

„Aa, selleks me hankisime selle inglise lordi. Ta on igipõline aristokraat, rikkur ja pidevalt piinleb igavuse  ja ka kuulsusejanu käes. Tema koukis kuskilt välja ka selle kummalise itaallase. Kuigi itaallane kutsub ennast filosoofiks, siis lihtne see ka ei ole. Mina ütleks tema kohta pigem „müstik“. Tal on teadmisi astronoomiast, astroloogiast kui ka iidsest ajaloost.“

Selle peale pööras Heintz pilgu itaallasest Ruko Ra-le. Kala oli konksu otsa haakinud.

Mäkke ronimine kestis üsna mitmeid päevi, mille jooksul oli märgata kuidas haupmann Wolfi huvi pöördus itaallasest müstikuga jutupuhumisele.

Kuigi mõnel päeval valitses mäel ka tugev tuul, siis ikkagi edasi nad said.

Crakuse uurijad said teada, et sakslased uurivad erinevaid piirkondi Tiibetis, Indias, Egiptuses ja seekord siis Gailaši mäel. Kuigi šerpad olid neile kohe öelnud, et teatud piirist edasi nemad mäkke enam ei lähe. Teada oli ka see, et šerpad vabandavad seda mäe halva energia ja halbade jõudude olemasoluga. Mingit täpsemat kirjeldust nende käest pole kunagi teada saadud. Ainus millest nad natukenegi on rääkinud, need pidid olema „kurjad lendavad vaimud“. 

Kolmandel päeval jõuti suuremale platoole ja sinna löödi laager üles. Õnneks jõuti laager ära korraldada kui tuli tugev tormituul, mis kestis hommikuni. 

Kraaklased olid hommikul jälle teemat arendanud kui nende telki tuli Heintz, kes küsis õhinaga.

„Öelge teadlased, kas teie kuulsite öösel tormi ajal mingeid imelikke hääli või mürasid.“

Kruker ahvatles sakslast. „Mina otseselt ei kuulnud, kuid imelikku surinat oli tunda, puhtfüüsiliselt ja kohe samal ajal vaatasin ma telgi avast mäe poole ning seal helendas või isegi lendasid kummalised valgused.“

„Just täpipealt sama tundsin ja nägin ka mina. Seepärast ma teie käest tulingi küsima. Seega võib loo tõepõhi all olla.“

Mis tõepõhi, see selgus juba kiiresti, isegi nii kiiresti, et nad ei suutnud sellest unistadagi.

Šerpad olid hommikul laagrisse maha jäänud ja väiksem seltskond rühkis mäkke edasi.

Kui jõuti ühele väiksemale platoole, selgus et see ala on mingi kummaline rituaali plats. Nüüd selgus, et sakslased teadsid täpselt kuhu nad olidki tahtnud jõuda ja mida edasi peaks tegema.   

Seltskond hakkas kulgema mööda maha laotud kividest ringspiraali. Spiraali keskel oli kiviplaatidest väike hoonekene. Selle ühes seinas oli ümmargune ava kust pidi sisse pugema. Esimesel katsel paari sakslasega ei juhtunud midagi. Kuid siis proovis üks ekspeditsioonis olev naine, kes kandis palmikus väga pikki juukseid.

Naine mediteeris peaaegu pool tundi, siis läbis kivi spiraali ja mediteeris uuesti. Peale seda kui naine oli dolmeeni avast sisse pugenud ja Heintz vaatama läks, oli tulemus teoks saanud. Naist väikeses majakeses ei olnud.  Sellepeale rahustas sakslane ülejäänud seltskonda ja hakati laagrit üles seadma. Selgus, et sellel päeval ei juhtunud enam midagi.

Kruker sai Heinziga jutustamisest teavet, et naine üritab homme tagasi tulla ja seletada. Asi olevat nimelt selle, et teisel pool portaali on ajakulg erinev ning naine lihtsalt ei jõua kiiresti tagasi.

Peale hommikueinestamist kutsus Heintz oma seltskonna kokku. Kümne minutilise arutelu järel tuli ta meile tuntud kolmiku juurde.

„Härrased. Teatan teile, et Hilda on tagasi ja meil on võimalik siirduda Gailaši mäe sisemusse. Siirdumis protsess meile ei ole enam nii keeruline ja ilmselt on ka teil huvi sellise retke vastu.“

Mehed nõustusid ja sakslane selgitas vaid, et kivispiraali läbides mehed vaigistaksid oma mõtted ning lihtsalt poevad dolmeeni avast läbi.

Kui kolm rändurit jälle midagi tajuma hakkasid olid nad üsna pimedas koopas. Hämarusega harjudes märgati suurt ruumi mille ühes otsas paistis käik. Saksa teadlastega oli grupis ka kolm sõjaväelast lisaks Heintzile. Kruker märkas meeste riiete all ka käsirelvasid.

Hilda ees ja ülejäänud seltskond järel liikusid käiku.

Käik muutus järjest laiemaks ning mõningase aja pärast hakkas kumama hämarat valgust, nii et taskulambid lülitati välja.

Heintz, Hilda ja sõjamehed olid kõige ees. Paistis et hirmu nad ei tundnud ja Hilda teadis kuhu läheb.

Ootamatult muutus käik kõrgemaks ning suubus väga suurde väikesest valgusest heledasse galeriisse.

See oli üsna kummaline koht. Keset lage oli absoluutselt korrapäraselt ümmargune tunnel ülesse, kust paistis valgus. Ruum oli küll loodulike laest rippuvate stalaktiitidega, kuid kõik ülejäänud mis paistis, oli tehnoloogiline.

Seltskond ei jõudnudki palju oodata kui uksed avanesid ning ruumi saabus kümmekond ühistes vormides inimest. Kõik saabujad oli väga sarnased. Ilmselt ei olnud seltskonnast keegi näinud nii palju pikki sihvakaid mehi, blondide juuste ja helesiniste silmadega. Kõik nad oli üsna sõjaväelaste maneeridega, mustades vormides ja vormi varrukatel kandsid ühiseid tunnuseid. Crakuse rändajatele tekitas küsimuse vaid see, et need märgid olid üsna sarnased märkidega Heintzi mustal vormil.

Goldbookide ajaloost olid nad tegelikult kursis mis mehed sakslased olid. Itaalia filosoof sosistas kaaslastele ja suunas tähelepanu sellele, et mäerahva käemärgid käistel olid tegelikult peegelpildis.

Järgmiseks juhtus aga see, et Heintz ja veel paar meest eemaldusid mõne kohalikuga ühest uksest ning ülejäänud seltskond suundus teisest uksest sisse. Rändurid sattusid ühte, nüüd juba täistehnoloogiliselt valmistatud neljakandilisse ruumi mis oli sisustatud riiulite, laudade ja

Toolidega.

„See ju meie sõber Krooci lemmikkoht. Jälle raamatukogu.“

Riiulid olid täis väga erinevaid raamatuid, milledest üks riiul sisaldas ilmselt ülivanu ürikuid. 

Samas oli aga laudadel ekraanidega ja klahvidega seadmeid. Kuna midagi erilist ei toimunud hakkasid sakslased ja Ruko Ra uurima raamatuid. Mõned sakslased üritasid aru saada laudadel olevatest imeseadmetest, kuid neil puudus kogemus sellistest tehnoloogilistest vidinatest.

Kaks kraaklast seevastu aga hakkasid usinasti klahve klõbistama, sest selline tegevus oli neil goldbookide tõlkimise seadmetega juba tuttav.

Suur oli sakslaste üllatus kui seintel hakkasid helendama „aknad“ ja nende peale ilmuma tekstid, pildid ja filmid. Nad ei olnud eladeski näinud helendavaid, värvilisi ekraane. Küll nad katsusid neid ja üritasid kangutada, kahtlustades neid olema akendeks.

Kruker rahustas sakslased maha ja suutis otsida arvutite- infopankade, mis need muud siis olid, saksakeelse tõlke. Peale pooletunnilist tutvumist ja uudishimu „surfasid“ saksa teadlased juba ennastunustavalt hinnalistes infokildudes, mida nad poleks uskunud ka kõige haigemates unenägudes.

Ukse avanedes ja Heintzi nähes, kilkasid ja vadistasid „lapsestunud“ teadushiiud üksteise võidu nii, et sõjaväelane pidi karmi käsklusega korra looma. 

Teadlased-sakslased kivistusid, võtsid valvel seisangu ja korraldusi hakati jagama.

Kogu seltskond jagati gruppidesse ja eriteadlased kaugest galaktikast paigutati eraldi tuppa, mis pidi jääma neile ülejäänud ajal kasutamiseks.

Öeldi veel vaid niipalju, et kõik võivad kasutada raamatukogu nii nagu ise jaksavad. Edasine organiseeritud tegevus pidi toimuma järgmisel hommikul täpselt kell üheksa.

Kolm rännumeest vaatasid kiiresti oma ruumi üle. Leidsid hoiukapid söökide, jookide ja muu vajalikuga ning rohkem aega raiskamata, suundusid kohe raamatukokku tagasi. Ei olnud nad seal raamatukogus mitte esimesed ja väga lühikese aja pärast oli kogu seltskond uuesti tagasi.

Terve õhtu ja pool öödki töötasid kõik raamatute kallal. Imestama pani vaid see, et maalased töötasid enamus aega raamatutega ja tegid neist endale kirjalikke kokkuvõtteid. Kraaklastel seevastu ei olnud kõike seda vaja, sest nad suudavad ekraanilt tuleva informatsiooni talletada pikka mälusse täielikult. Puudust tundsid mehed vaid oma tehnoloogiast, mis oleks võimaldanud infot allalaadida suuremas mahus, ilma seda läbi vaatamata.

Kogu selline tegevus pani nii mõndagi sakslast küsima, et miks nemad märkmeid ei tee. Coheima hämas neile midagi vastu.

Väsimuse märkide ilmnemisel hakkas mehi pudenema. Kes läks oma tuppa. Kes norises raamatukogu sohvade peal. Selleks, et mitte millestki „olulisest“ ilma jääda otsustasid muumaalased uurida infot kordamööda, vahetuste kaupa. Hommikul selgus, et see abinõu ei osutunud vajalikuks. Mingit muud liikumist raamatukogus ei toimunud.

Kella üheksaks kogunesid grupi liikmed raamatukogusse.

Heintz jagas omad inimesed gruppidesse ning koos kohalike saatjatega nad ruumist lahkusid.

Raamatukogu laua ääres istuvad Heintz, heledapäine „blond“ ja kolm rändurit.

„Lugupeetud teadlased. Me peame teile selgitama, kus me oleme, kes on meie võõrustajad ja mida me siin teeme. Nimelt ma pean teile selgitama, et Zetaariad ei suhtle kõnega ja ma pean teile nende juttu tõlkima.“

Kõik kolm rändurit aga omas mõttes märkasid, et nemad tunnetavad mägilase mõtte ja lause mustreid. Ruko Ra oli ilmselt esimene, kes püüdis võtta mentaal-telepaatilise side, kuid mägilane ei reageerinud sellele. Samas andis Ra ka oma kaaslastele kerge tunnetuse, hoida esialgu saladuses nende oskused.

„Härrased teadlased,“ alustas „füürer“, „mulle on ette kantud informatsioon, et teie ei ole ilmselt päris need kelleks te endid tutvustasite. Teie valdate siinset tehnoloogiat, mis paneb meie võõrustajaid imestama ja ka muret tundma. Te peate otsekohe avaldama saladuse, kes te olete.“

Nüüd võttis Coheima juhtimise üle ja suunas oma käe mägilasele ja vaatas talle otsa. Coheima vaatas võõrale silma ja püüdis laiendada kerge telepaatilise side järjest laiema diapasooniga peale. Peale mõningast pingutust zetaarialane elavnes, imestas ja side oligi loodud.

„Lubage tutvustada meid,“ alustas Coheima. „Nagu ilmarändur ilmarändurile, peame teile selgitama, et ülejäänud seltskonnaga võrreldes ei ole meie Maalased ja oleme siin rahumeelsel uurimisretkel. Kuna me ei ole isegi teie kosmose universumist, siis teie ei saa meile mitte midagi teha ja me vajame vaid mõningast informatsiooni.“

Zetaar ehmatas silmnähtavalt, katkestas koosviibimise, andis Heintzile käsu kraaklasi mitte rohkem tülitada ning lahkus kiirustades ruumist.

Heintz oli asjakäigust niivõrd üllatunud, et kaotas hetkeks kõnevõime ja kogu edaspidise üleoleva maneeri.

Edaspidised sündmused toimusid ülikiires tempos ja selles oli ka hädavajalik põhjus.

Uks avanes, sisenes zetaarialane, juhatas kolm kraaklast ukse poole ja jättis hämmeldunud sakslase ruumi istuma.

Mehed juhatati kummalisse ruumi, kus puudusid igasugused seadmed ja ruumi täitis iseloomulik valgus ja mingi eriliselt tajutav „energia“.

Mehed märkasid toole, istusid ja kohe tunnetasid kellegi kohalolekut.

Tuli meeleline signaal ja tervitus. Nad vaatasid toa keskele ning korraks õhk väreles. Selle väreluse sees nägid nad reaalset kuju, mis otsekohe haihtus.

„Tervitus Galaktika Föderatsiooni nimel,“ tuli täistelepaatiline teave kolme mehe teadvusse, „me oleme seitsmenda dimensiooni energeetilised olendid ja meil on ülimalt keeruline tekitada siia mingitki silmaga nähtavat kuju.“

„Tervisi ka meie poolt,“ vastasid kraaklased koos mentaalselt vastu ning noogutasid.

Energeetiline olend saatis sekundiga telepaatilise pikema teksti, mis jõudis meeste teadvusse ja sõnum oli umbes-täpselt selline.

„Mina, AyMaHabaHahTaraTu, olen nõus teiega jagama informatsiooni ning erinevalt maalastest, ei saa mina teid millegagi mõjutada. Ma proovisin saada teavet teie meeltest, kuid see ebaõnnestus. Seega olete teie pärit kuskilt mujalt, meile kättesaamatust piirkonnast. Kui teil on mulle küsimusi, siis ma ilmselt pean vastama.“

Coheima vastas. „Meil on tõesti siin planeedil oma uurimus. See on üdini rahumeelne.“

  Ja seepeale saatis Coheima olendile meelelise pildi ehk kirjelduse, mis tähendab Ainsuslus ja selle erinevus maalaste Duaalsusest. Esimese hooga ta ei avaldanud veel küsimust neid huvitavatest tehnoloogiatest ning eelkõige aatomitehnoloogiast.

„Teie arusaam Kõiksusest on üsna huvitav ja eriline,“ vastas AyMa…, „eoonide jooksul, meie aegades ning ruumides ei ole olnud sellist ühiskonda. Siin on olnud alati duaalsus ja ….“.

Nüüd juhtus midagi enneolematut. Kolm kraaklast pidid kümneks sekundiks „kangestuma“ ja olem saatis väga suure informatsioonilise paketi. See oli nii mahukas, mille peale ei olnud meestel enam ühtegi küsimust ühiskondade ülesehitustest.

Nüüd siis küsis Coheima ka oma põhiküsimuse – aatomitehnoloogia kohta. Ka sellele tuli täisinfopakett.

Mehed tänasid AyMat ning ruumist lahkus see tuntav energia. Seega oli kohtumine lõppenud.

Zetaarialane juhatas kraaklased nende tuppa, mehed einestasid ja lonkisid raamatukokku. Kuna seal ei olnud kedagi, siis said nad arutada „vähetähtsaid“ mõttekäike ja otsustasid vahepeal puhata, kuna öö oli pisut kurnav. 

  Õhtu saabudes, mida väitsid ruumis olevad ajanäitajad, selgus, et ka sakslased teevad ettevalmistusi lahkumiseks. Mehed võtsid oma vähesed asjad ja koos sakslastega algas teekond Gailaši mäe sisemusest tagasi välja.

Niipalju kui hämaruses näha oli piidles Heintz pidevalt kolme kraaklase poole.

Teekond mäe seest välja ja esimesse baaslaagrisse kulges eriliste vahejuhtumiteta. Laagris, peale kerget einestamist, selgus kohalike šerpade jutust, et ekspeditsioon oli mäe sees olnud poolteist nädalat.

„Härrased teadlased,“ alustas Heintz ettevaatlikult, „kas te saite teada kõike, mis vajalikuks pidasite. Kas te tegite ka üleskirjutusi sellest teabest.“

„Nein,“ vastas Guger, „meile oli palju siin teadaolev, läbielatud ning pisut aegunud.“

Selle peale tegi sakslane nii suured silmad ja prahvatas. „Läbielatud. Meil pole sellest kõigest üldse aimu, mida meie teadlased teada said. Kui teie saite vähe informatsiooni, siis mida te edasi teete kui me mäestikust alla laskume.“

Kraaklased olid aga juba enne isekeskis nõu pidanud. Nad otsustasid veel mitte „ära minna“, vaid lootsid mingi juhuse peale. Ja juhus ei lasknud ennast kaua oodata.

Kolmandal laskumise päeval juhtus intsident. 

Laskudes läbi ühe kitsa platoo oli äkitselt ekspeditsiooni ees ja taga hulk võõraid mehi, kes suunasid nende peale käsirelvad.

Sakslased ei jõudnud kaitsele asuda ja möödalastud hetkest aru saades andsid oma relvad ära. 

Seda kõike nägid aga kraaklased ja Heintz kaugemalt. Nimelt olid nad omavahel juteldes ekspeditsioonist maha jäänud ja lihtsalt niisama istusid kividele suitsu tegema. Kaugelt kostev kära sundis neid vaikselt piiluma, mis toimub.

Binoklist vaadates sosistas Heintz, et inimesed kes ekspeditsiooni kinni võtsid on venelased. Ilmselt vene teadlaste ja sõjaväelaste ekspeditsioon samasse kohta, kus sakslased nüüdseks käinud olid.

Neli meest peitsid ennast suurte kivide varju ja jäid ootama edasi kujunevaid sündmusi. Nad nägid kuidas ekspeditsiooni liikmete asjad ja materjalid ära võeti.

Paar teadlast uuris kiires korras materjale ja osa, ilmselt ekspeditsiooni juhid, arutasid.

Leitud materjalide rohkus ja olulisus pani ilmselt neid oma plaane muutma. Vene ekspeditsioon pakkis kõik sakslaste materjalid oma eeslite selga. Sõjaväelased võtsid saksa teadlased kolonni ning kogu seltskond pöördus ümber, mäest alla.

Heintz vandus tulist kurja ja ilmselt oleks pühas vihas tormanud oma ainsa parabellumiga vaenlaste kallale.

Venelaste kogemused aga mängisid kõik trumbid nende taskusse. Suurem seltskond hakkas mäest alla laskuma, kuid viiest mehest relvastud salk jäi vahti pidama.   

Õhtupimedani ootamine. Öö läbi kivide vahel kükitamine ja hommikuvalges ühtegi inimest nägemata, tekitas kolmes kraaklases ja ühes sakslases üsna vastakaid tundeid. Neil ei olnud mitte midagi peale nende asjade, mis oli kaasas neil endil. Oma ekspeditsiooni inimeste ja materjalide tagasi saamine tundus lootusetu. Õnneks oli neil vähemalt Heintzi relv, millega saadi kätte üks mägikits.

Peale kolmepäevast, väga kurnavat retke jõuti inimeste sekka. Täiesti ruineeritud ja masendunud saksa ohvitser viis seltskonna lähimasse linna ja saanud seal telefoneerida teatas, et neile tuleb järgi transport.

„Mul ei saa olla teile mingeid nõudmisi,“ alustas Heintz, „kuid millised on teie plaanid. Kui te saaksite mulle vastutuleku mõttes tulla Saksamaale tunnistajaks ekspeditsiooni õnnestumise ehk siis ebaõnnestumise kohta.“

See tegelikult oligi soodne juhus mida Coheima oli sooviks pidanud.

„Hea küll,“ vastas ta sakslasele, „me arutame natuke omavahel ja siis otsustame.“ 

Kuigi neid polnudki midagi arutada. Nende plaan oli ammu valmis.

„Meil ei ole erilist vahet, kas me lõpetame oma ekspeditsiooni nüüd või veidi hiljem,“ teatas Coheima oma otsuse, mille peale sakslane silmnähtavalt rõõmu tundis.

 Edasine reis kulges mingi vastu tulnud autoga lennujaama. Lennujaamas oli sakslaste tunnustega lennuk, ilmselt mingi sõjaväelaslik transpordilennuk, väiksema valvesalgaga.

Lend Saksamaa pealinna, majutamine hotelli ja ööbimine sujus rahulikult. 

Õhtul olid kraaklased jalutanud linnas ja hotellis arutati nähtut.

„Nüüd siis me nägime seda, mida me oleme lugenud ka goldbookidest,“ alustas Ruko Ra. „Miski siin linnas ei avalda kogu seda dramaatikat, mis siin lähimate aastate jooksul toimub.“

„Las see jääb sinna kus see on, ehk õigem oleks öelda, kust see tuleb,“ võttis Coheima üles arutelu. „Meil on vaid hooleks see, et me saaksime kasutada hetkel parimaid saadaolevaid võimalusi oma tehnoloogiliste masinate tegemiseks. AyMa… käest saadud informatsiooni baasil, me teame nüüd kohalikku tegelikku teadust ehk siis peenfüüsikat, keemiat ja mehaanikat. Me peame kombineerima siin valmis kõige elementaarsema ja algelisema algosakeste koostamise seadme – AKS-i. Sellega saame juba hõlpsalt valmistada täiuslikumad ja sealt edasi ruumilaevadeni ei ole enam pikk tee. 

Kruker lisas. „Loodame, et Heintz teeb endast kõik oleneva meie atraktiivseks muutmisel.“

Mis sai teoks juba teise päeva hommikul.

Peale hommikusööki ilmus hotelli Heintz koos kolme rätsepaga. Kiiresti võeti mõõdud ja paari tunniga olid rännumeeste kulunud riietus asendunud nõelasilmast tulnuga.

Heintzi jutust õhkuv hirm ja loetud goldbookide sisu seletas ära, miks mehed pidid kenad välja nägema. 

Füürer ootas!

Kohtumine saksa kantsleriga, uhke vastuvõtt ja pidusöök oli saksalikult, üliviisakas. Peale seda juhatas Heintz kraaklased  täiesti tühja raamatukogusse. Ruko Ra uuris riiulitel olevaid raamatuid kui läksid lahti uksed ning ruumi astus füürer. Tema saatjad jäid aga suletud uste taha.

Heintz tutvustas Adolfile kõiki mehi personaalselt ja võeti istet laua ümber.

Hitler alustas vestlust, pehmelt öeldes, üsnagi enesekindlalt, kuid tegelikult oli tunda valitseja ülbust ja kõrkust.

„Küsin teilt tundmatud külalised tunnistust sellest. Kas haupsturmpanfüürer Heintz Wolfi jutud on tõesed. Et ma mitte ei usaldaks herr Wolfi, kuid ikkagi tahan kinnitust sellele küsimusele.“

Kurker vastas lühidalt – jaatavalt,

Adolf piidles pikalt külalisi, ilmselt otsustades kuidas töödelda neid koostööle.

„Kuna meie teadlased on siiani kadunud koos kogu materjalidega, siis on mul teile ettepanek – teha koostööd. Ma loodan, et te teete vabatahtlikult meiega koostööd.“

„Mis tähendab vabatahtlikult?“ küsis Coheima üsna enesekindla kõnemaneeriga. 

Selle  peale ärritus „suur juht“ silmnähtavalt.

„Vabatahtlikult tähendab seda, et me saame teie vabadust ka mingil määral piirata,“ raius füürer eht saksalikult rõhutatult.

Selle peale tegi Coheima silmnähtava iroonilise näo ja ütles jõuliselt. „Meie vastu, „maalased“, ei saa te mitte midagi teha.“

Hitler kargas sellise vastuse peale üles ja oli näha, et sealt hakkas tulema ühte ja teist.

Coheima tõusis toolilt „majesteetlikult“, tõstis käe ja põrutas: „Aitab maalane, istuge.“

Vihast vahutav Adolf prantsataski toolile.

„Meil ei oleks seda vaja olnud, kuid me teeme teile selgeks, kuidas te EI saa meie vabadust piirata.“

Kolm kraaklast istusid toolidel ja nad said omavahel kergesti meeleliselt kokku leppida.

Järgmisel hetkel kõik kolm meest haihtusid. Nad läksid vaid hetkeks, läbi oma teadvuse, tagasi Crakuse universumi reaalsuse ruumilaevale.

Mõnekümne sekundi pärast naasesid mehed ükshaaval jällegi oma toolidesse ja nähes Adolfi Hitleri „hämmastunud“ nägu, ei pidanudki nad pingutama, et ette manada silmnähtavalt iroonilist muiet.

Seepeale muutus maailmavalitseja mõttelaadiga mees kiiresti teiseks meheks. Just niisamuti kui Gailaši mäel muutus ka Heintz.

Teades goldbookidest, et Hitler oli okultsete teadmiste „huviline“, ei pannud mehi imestama esoteerikust riigipea momentaalne suhtumine kraaklastesse.

„Gut, gut,“ pobises Adolf, „vabandan minu käitumise pärast“.  Mõne hetke oli mees mõtlik ja jätkas. „Miks te tulite siia Saksamaale koos Heintziga, kuigi te oleks võinud iga kell lahkuda?“

„See on juba palju parem lähenemine asjale,“ oli Coheima võtnud juhtimise enda kätte.

„Varemalt te pakkusite võimaluse koostööks. Koostöö vastu ei ole meil mitte midagi. Meil on tõesti oma huvi tegeleda teaduse ja tehnoloogiaga. Me saame jagada teile infot, mille me saime mäe sees olemitelt ja vastu soovime ligipääsu kõige eesrindlikuma füüsika teadusasutuse võimalustele.“

Hitler elavnes ja tundis huvi järgmise küsimusega.

„Kuidas te saate meile anda informatsiooni kui te ei teinud isegi märkmeid.“

„Meil on head mälud, füürer,“ vastas Ruko Ra, „isegi väga head mälud.“

„Küsin veelgi. Kas te saate meile selgitada kes teiega vestles Gailašil ja millest?“

„Vabandust füürer, kuid sellest ei lubatud meil rääkida. Meile anti kindlad juhised millest teile mitte rääkida.“

Hitler küll kahetses neist sõnadest, kuid ta hinges lootis ikkagi saada „olulist“ informatsiooni.


„Nii härrased,“ avas Coheima oma märkme mapi, „me oleme terve nädala teinud olulist tööd. Esimesed tulemused on ka käes. Ma panin siia kokkuleppelise graafiku kuidas keegi siia jääb ning töid jätkab. Teised käivad vahepeal kodus ja ilmselt hakkame kulgema ka teistes aegades ja ruumides. Kui me saame valmis esimesed ruumilaevad, siis saame siia tagasi tulla juba uuemasse aega.“

„Meil on veel valimata koht kuhu me teeme oma baasi, kus ruumilaevu hoida. Esimene baas saab olema Maal. Kui laevad lendavad, siis saame edaspidi luua mõne baasi asustamata planeedile,“ lisas Kruker.

„Nende tehnoloogiatega on ikkagi probleeme. Kui meenutada goldbooke, siis neis on palju erinevaid planeete, erinevate rasside ja lennuaparaatidega.“

„Oot-oot, Ra,“ segas Coheima vahele, „me ei tea ju päris tõeks võtta neid goldbooke. Me oleme ju kogenud, et neid ei sisalda tõde ja veelgi enam. Enamus neist on varjatud teadused, müüdid, muistendid ja isegi ulme ning fantaasia lood.“

„Seda küll. Infomüra on neis tõesti, kuid kui arvestada sellega kui palju on neid kirjeldusi, siis saab neid ikkagi süstematiseerida.“

„Teiseks on veel ka see, et ühelgi reaalset elaval olendil, olemil või humanoidil ei ole sellist fantaasiat, et ta suudaks kirjeldada midagi sellist mida ta pole oma nägemis- või tunnetamismeeltega kogenud.“

„Jaa, seda kindlasti! Kuid tehnoloogiaga on aga selline kummalisus. Meie tehnoloogia on üsna täiuslik, kuid ikkagi peame meie lendama konkreetsete metallide ja kütustega. Mind on jäänud painama aga need olemid keda me Gailašil kohtasime. Nüüdseks me oleme veel teada saanud, et need rassid ei reisi päris niimoodi kui meie. Nad ise on mittemateriaalsed-mittekehalised ning meetodid on hoopis teistsugused.“

„Õige Ra. Nende tundmatud lennuvahendid ehk taldrikud, nii neid kutsutakse, ei liigu sirgjooneliselt ja materiaalselt, vaid muudavad energeetilist sagedust ja nurka.“

„Just, ja sellest ka nende hämmastama panevad äkilised ilmumised, teravate nurkadega manööverdused, kiirendused ja äkilised kadumised.“

„Mina isiklikult põlen uudishimust, milliseid tsivilisatsioone võib selles kosmoses olla. Mõelda vaid kui palju on kirjeldusi erinevatest kosmilistest rassidest.“

„Hull jama seisneb aga selles, et me peame kogu aeg kokku puutuma sellise duaalsuse, konfliktsuse ja sõjakusega..“

„Midagi saime me teada AyMa käest, kuid arvata võib, et enamuse „spetsiifilist“ infot jättis tema meile teavitamata.“

„Sõbrad, on veel üks ülitähtis küsimus. Ka teie olete ju kursis selle teemaga millest me Kroociga rääkisime. Ehk siis, kui palju informatsiooni me avaldame oma Crakuse reaalsuses.“

„Siin on nii palju probleeme. Me ei tea kas kogu see informatsioon saaks muuta meie reaalsust. Näiteks halvemuse poole. Kui palju pahatahtlikkust on tegelikult meie keisritel ja imperaatoril. Mis ja kas neil on mingit isiklikku huvi või isegi, kui kiiresti nad õpiks midagi sellist kasutusele võtma. Sest nagu te teate, ka siin on kogu aeg teemaks – surematus. Meenutame anekdootliku füüreri Püha Graali otsinguid, saaks ikka surematuks ja saaks ikka kõiki valitseda.“

Coheima lisas ka juurde. „Millal me üldse arutame teemat nende valitsejatega ja igasuguste püramiidskeemidega.“

„Oh, ole rahulik,“ vastas Kruker, „ma tean seda, et ajaloo võtsid Temka ja Taarka oma uurimise alla. Eks me anname ka neile olulist informatsiooni.“

„Nüüd läheb meil oluliselt kergemaks, sest teatud ajal hakkab Maale tekkima salvestuse ja infosäilitamise andmekandjaid ja seadmeid. Me peame lihtsalt leidma seadmeid, et neid ühitada meie tehnikaga.“

„Nii on sõbrad,“ võttis Coheima jutu kokku, „nüüdsest hakkab meie elu ja tegemised aina kiirenema. Enam ei tohiks meil „igavaks“ minna. See kõik mis siin kosmoses on, see on nii suur, nii keeruline ja mitmepalgeline. Lausa uskumatu, kuidas võib kõik see mis on, siis olla seotud meie reaalsuse ja ka Kõigega Mis On. Ja kas on veel mingeid teisi või kolmandaid reaalsusi.



Maa iidne ajalugu.


Temka koputas Taarka õlale ja näitas ühte teksti. Taarka luges, raputas pead ja sõnas.

„Mõnevõrra on see analüüs juba parem.“

„Parem millest, kui tõesuse protsent on 48 eelneva 33 vastu. Kõikides materjalides on üle poole ikkagi veel jama.“

Nimelt olid Temka ja Taarka istunud infopankades ja analüüsinud ajalugu. Taarka analüüsis Crakuse reaalsuse infopankade mahtu ning loogikaid ning sai reaalselt toimiva, ilma ebaloogiliste seoste ja vigadeta ajajoone. Sellel ajajoone toimunud sündmuste tõenäosus oli 100 %. Mingil hetkel vilksatas küllprotsendiks 99,9999… lõpmatusse, kuid noored sellest sellel hetkel aru ei saanud. Samas Temka infopanga programmid töötlesid goldbookide ja kõiki teisi andmeid, mis oli saadud Maal käinud sõpradelt.

Sõpradelt saadud informatsiooni arvutas arvuti umbes 70-80 % tõeks olemise näosusega. Kuid goldbookidega oli probleeme. Nende tekstide loogilisus, vasturääkivused või seletuste tõeks võtmise protsent oli algul lausa alla 10% . Ajapikku kui Temka üritas välja noppida erinevaid teooriaid, mis üksteisega klappisid ja moodustasid loogilisi järjepidevusi, hakkas protsent aina tõusma.

„Kuidas saab „teisest kohast“ tulnud inimene teada, kas kohalik räägib talle tõtt.“

„Ha, ha, Temka. Kuidas saaks isegi kohalik inimene teada, kas kohalik inimene räägib tõtt.“

„Tont võtku neid kohalikke, see on nende oma asi palju nad üksteisele valetavad – duaallased ikkagi. See on neile lutiga sisse süstitud. Tähtis on kuidas meie aru saaks.“

„Ei Temka, nii lihtne see ka ei ole, sest niikaua kui me siin istume ja arvutame on enam-vähem OK. Kuid kui me peaks hakkama kulgema maalaste reaalsuse kosmose planeetidel, me peaks silmaga või tunnetusega aru saama, mis on tõde, mis vale. Muidu võime me umbejoosta. Elu me ei kaota, küll aga väärtuslikku aega ja ka ohtu liikuda absurdsetel ja valedel radadel.“

„Selles on sul Taarka õigus. Selleks, et tegeleda nõnda nimetatud teadusliku uurimistööga peab uurija-inimene olema veendunud, et see tekst-info mida ta valdab, on tõene. Vaid tõesest informatsioonist on võimalik midagi normaalset edasi arendada.“

„Sõna „normaalne“ ei sobi kuidagi konteksti. Me ju arutasime, mis duaalsuse seisukohast võttes võiks ÜLDSE normaalne olla. Sõna normaalne, inimlikust seisukohast on võimatu. See tähendab vaid seda, et tegevus või info on mingi kindla normi piires. Uurijad ei ole kunagi normi piires ehk siis normaalsed.“

Taarkakene, ära hakka jälle norima iga mittesobiva sõna üle. Ole vahest norm-duaalne. Loo sisu on aga tõesuse protsendis. Arvuti jättis kasutusest välja kõik teooriad ja jutud, mis ei olnud loogilised ja paljud faktid on lausa tehniliselt võimatud.  Ja ka selle, mida absoluutselt ei suudeta seletada, nii et isegi arvuti arvutab, kõrvutab fakte ja ei leia seoseid. Ja kui isegi leiab võib see meile tunduda absoluutse võimatusena. No siis me kasutasime jälle seda aristokraadi arvutust. Ehk kustutasime vastupidised üksikud teooriad, arvutasime erinevate, vastu käivate teooriate sagedust ja mahtu jne, jne. Infomahtu on nüüdseks jäänud üsna palju vähemaks, kuid kui arvestada, et 52% on ikkagi veel üsna ebatõenäoline, jääb veel palju, palju alles.“

„Kuule, mulle tuli meelde, et vanemad uurijad on tagasi. Pidavat suuri lootusi olema ruumilaevade ehitamiseks. Viimati läheb meil kiireks tõelise ajaloo leidmisega. Kui me leiaks tõelise ajaloo ehk kasvõi erinevate ajajärkude tõelised toimumisajad, siis me saaksime neid tulevikus võtta ajas liikumise kindlateks kordinaatpunktideks. Muidu peavad esimesed Maal kulgejad-uurijad hakkama käima pinnal mööda ajajoont päevast päeva. Kosmoses seevastu jälle liikuma planeedilt planeedile. Ilma hüppeta.“

„Kes teab, kes teab, kuidas ajad kulgevad. Peaks plaani mida me ise teeme, et saada protsendi saja lähistele.“



Saksamaa. Aasta 1949. 6. oktoober kell 14.29.  Alexander Platzi kohvikus istuvad kaks meest. Kruker ja Coheima vahetavad muljeid.

„Nii sõber Kruker, eks ma katsun siis edasi jätkata. Mis kell on. Päris huvitav on teada kas Temka-poisi eksperiment õnnestub või mitte.“

Oodati, et kell lööks poolt tundi ja selleks ajaks olid mitmed kraaklased omavahel kokku leppinud erinevate meetodite kontrollimiseks. Kell lõi. 

Mehed vaatasid enda ümber, sest nad midagi tunnetasid. Kui nad vaatasid laua peale, siis järsku tõusis soolatops. Pöördus allapoole ning välja nõrguv sool joonistas laua peale kujundi – OK.

„Selge, Krooc. Sina oled kohal ja sinu meetod töötab. Kui tahad edasi jalutada, siis ole lahke.“

Kelluke tilises ja mehed vaatasid kohviku välisukse poole ja sealt astus sisse mingi töölisriietes mees, kes meenutas tuttavat kraaklast. Ka Ruko Ra meetod töötas. Temkast ja Taarkast ei olnud veel aga kippugi. Nimelt oli Temka läinud ajalooraamatus kirjeldatud täpsesse ajahetke. Taarka omakorda ühe kuulsa kirjaniku romaanitegelaste kaudu samasse ajamomenti.

Eksperimendi eesmärgiks oli teha kindlaks ka Temka meelelist meetodit, liikuda mööda kirjapandud goldbookide tekste, saab kasutusele võtta.

Temka ja Taarka meelehärmiks selgus, et tõesuse protsendi leidmist ei saa usaldada vaid goldbookides ja raamatutes olevale informatsioonile.


„Tähendab kõik see, mis on kuhugi kirja pandud ei ole tegelikult tõene. See on kellegi looming, isiklik interpretatsioon ja ilmselt ka suures osas sula vale.“

„Kuule Temka. Mulle tuli üks ketserlik mõte nagu ajaloos kunagi öeldi. Kui me saame teada milline osa informatsioonist on sada protsenti vale, mis me selle informatsiooniga peale hakkame. Ütle miks üldse peaks inimene rääkima, tegema ja välja mõtlema valet. Mis tal viga on? Nendes lugudes kus me käinud oleme, need kubisevad valedest. Ma isegi ei oska nii väikest tõenumbrit öelda. Inimesed tunduvad justkui ajuhaiged olema. Neile meeldib lugeda kurba, pettust, surmahirmu, pääsemist ja nii edasi. Ma ei tea, mis see on?“

„On jah sellised raamatud ja lood. Millegipärast nimetatakse romantilisteks lugudeks ja romantilisteks kangelasteks. Kuidas saab piin, valu ja vaev olla romantiline. Samas ma võin tuua siia hoopis lahedamalt romantilisi lugusid. Tead küll, üks minu lemmikuid on ju Jules Verne. No on ju palju paremad tema veealused lood või kaptenite ja meresõitjate omad.“

„On. Kuid hoopis hullemad on lood sõdadest. Kui ma ei saa aru valetamisest, siis inimese tapmine on lausa kohutav tegevus, Kuidas inimesed lepivad selliste asjadega.“

„Kuule, aga sellega seoses tekib küsimus, kumba leeri põhjalikumalt uurida. Kas seda, mis on inimeste ajaloos tegelikult ja tõeselt juhtunud. Või hoopis seda, mis on ära peidetud, kinni mätsitud, valetatud, manipuleeritud ja ära väärastunud. Negatiivne.“

„Mulle tuli praegu mõte. Kui me uurime ajaloo tõelisust, siis need faktid, mis me suudame ära tõestada 100%, need me paneme jälle valemisse ehk infopankade failidesse – TÕESTATUD. Kui me uurime aga edasi neid, mis esialgu ei tundu tõesed, siis mina usun, et ajapikku selgub ikkagi kuhu sahtlisse üks või teine asi sobitub.“

„Väga hea, teemegi nii.“



Tehnilised lahendused.


Kraaklased on planeedi Maa teise suurema sõja ajal saanud läbi käia kõik kõige tähtsamad sõjalised objektid, tehased, teadusasutused ja laboratooriumid. Nad on üritanud leida võimalikult palju selliseid tehnilisi võimalusi, mis sarnaneks Crakuse  vanema arengu ajajärkudele. Crakuse teadlased jõudsid üsna kummalisele järeldusele.

Alustati sellest. Kust ikkagi võisid olla pärit goldbookid. See küsimus on määrava tähtsusega, sest see peaks tähendama, et planeet Maa ja planeet Crakus asuvad samas Kosmoses, kuid erinevatel ajajärkudel. Eeldatavalt siis väga pikka aega tagasi või kauguselt võttes – üsna kaugel.  Kuid kõiki uurijaid vaevab üks lahendamata küsimus. Kuidas saab ajas liikuda, sealjuures ka erinevates ruumides. Päris paljud teadlased on pühendunud nende küsimuste erinevate lahenduste variantide uurimisele. Sealjuures väga palju teadlasi tegelevad ka praktiliste laheduste leidmisega.

Seega arvavad mõned, et kaks planeeti omas reaalsuses võisid olla samas ruumis ja ajas ehk siis üsna kõrvuti. Küll prooviti luua mingeid seadmeid nende kirjelduste järgi, mis saadi planeedi Maa hilisematest ajajärkudest. Ei läinud kahekümnendate ega ka viiekümnendate sajandite ajaloo goldbookidest saadud teadmistega valmistatud seadmed käima. Vaid üheksateistkümnenda sajandi arenema hakkav tehnika töötas mõlemal planeedil.

Kuna kraaklastel oli saksa teadlaste tehnilised vahendid kasutada, siis mingil hetkel selgus, et mingist ajahetkest alates liikus teadus valesse suunda. Siis kui tekkisid klassikalised teadused: füüsika, keemia, astronoomia ja nii edasi. Siis sellest hetkest Maa seadmete analoogid Crakusel enam tööle ei läinud. 

Temkale ja Taarkale sai omaette teemaks uurida ajalugu ja välja selgitada, kas selline areng oli toimunud iseseisvalt – spontaanselt või oli keegi kõike seda juhtinud ja suunanud.

Krooc oli uurinud Hitlerit ja tema valitsemist, millest selguski, et see ei vastanud päris sellele, kuidas lasti välja paista. Pinnapealselt oli tegu hirmuvalitsusega ja sõjatööstusega, kuid ka väga paljud muud tegelased peale füüreri olid huvitatud teistsugusest normaalsusest.

Peale pikki katsetusi, ekspeditsioone ja mõttetööd leidsid sakslased, et kogu teadus on arenemisvõimetu. Mitte niivõrd just arenemisvõimetu kui et, areng toimub hääbuvat liini pidi.


On aasta 1944 ja kraakslased on mitmeid aastaid  palehigis üritanud luua oma baasi. Esimesed katsetused luua ruumilaeva on natukene nagu õnnestunud, kuid päris kosmosesse veel lennata pole õnnestunud.

„Huh. Siin all on üsna mõnus olemine võrreldes sellega mis möll üleva toimub,“ õhkas Temka Gildale ja kloppis jalgadelt lumest sulanud vett. Võttis seljast soojendusega kombinesooni, võrreldes Saksa teadlastega, kes liikusid paksudes nahkriietes ja suurtes saabastes.

„Sulle oli see väike jalutuskäik esmakordne ja esialgu vist huvitavgi,“ vastas ema.

„Me oleme siin mitmeid kordi olnud ja peale esimest jalutuskäiku jäämassidel, pole küll enam huvi neid pingviine passimas käia.“

„Need linnud või mis iganes olevused need ka on, on seal üleval üsna karmides tingimustes,“ lausus Taarka väikese murekese või hoolitsusega.

„Kus isa on? All. Millega ta seal tegeleb,“ tulistas Temka.

„Millega tegeleb. Ei mina neist meeste asjust niipalju tea,“ vastas ema, „on see hüperkiirendi, superpõrguti või kvantaeglusti.“

„Jaa,“ õhkas Temka, „ on üsna kummaline kogemus kraaklastelegi. Eoone liikusime, lendasime ja ega me ise ka tegelikult ei teadnud millega, mis protsessidega me kosmoses rändasime. Ruumilaevade, lendmobiilide ja muude seadmete valmistamiseks tuli kasutada vaid AKS-ide retsepte ehk nõndanimetatud jooniseid. Ülejäänud tööd tegid aksid ise ära.“

„On ikka jama,“ lausus ka Taarka, „kuidas on võimalik, et me siiamaani ei ole suutnud tööle panna mitte ühtegi pisimatki aksi.“

„Samas kui esimesed lendavad masinad liiguvad juba kasvõi ümber maakera,“ lisas Temka.

„Noh noored, mis te jälle hädaldate nende akside pärast,“ kostus nende selja tagant asuvast uksest sisse astuva isa põristamist.

„Ega me väga kirugi. Kas on selgunud midagi või paremaks läinud,“ päris Temka.

„Ma võtan kergelt einet, siis saan viimaseid uudiseid teile ka rääkida.“

„Tulge jah kõik kööki. Mul seal söök tehtud. Oi seda maanaise elu küll. Muudkui vaarita ja keeda. Ka mulle kuluks üks pisemat sorti aks ära. Saaks tööinimese vaevast lahti,“ lisas Gilga muigega ka õli tulle.

Kodakondsed võtsid laua ümber einet ja isa hakkas söömise ajal uudiseid vestma.

„Meil hakkab ilmselt mingil hetkel raskemaks minema, sest peame lähema poole aastaga jõudma sinnamaale, et midagi reaalselt valmis ka saaks. Meile on goldbookidest teada, et meie kompanjonid sakslased hakkavad sõjas kaotajaks jääma.“

Temka, kes oli ajalooga juba väga kursis, seletas: „ Ega see polegi väga suur probleem, sest sakslaste baas Antarktikas, Uus-Svaabimaa, majutab ja peidab neid veel väga palju järgnevaid aastaid. Me peame lihtsalt omi asju edasi ajama.“

Gilda uuris omakorda. „Kuidas tänased katsetused teil läksid.“

„Täna oli täpselt samamoodi kui varemgi. Taldrik kõrgemale ehk avakosmosesse ei tõuse. Midagi on puudu. Meil on pidevalt arendamises kaks varianti. Üks on see mida kasutavad Maa teadlased; klassikaline füüsika, keemia, mehaanika ja astronoomia. See ei vii ilmselt meid kuhugi. See on ka goldbookidest teada, et maalased ei saagi kosmosesse ehk siis süvakosmosesse reisida. Kõik need 20. ja 21. sajandi kirjeldused ei ole midagi muud kui fantaasia ja hämamine,“ seletas Kruker.

„See kehtib vaid maalaste püüdlustele,“ selgitas Temka, „muud kosmoserassid ikkagi liiklevad.“

„Liiklevad jah, kuid ma juba seletasin. Nad liiklevad oma füüsika ja matemaatika ehk siis oma reaalsuse seadustega. See on pigem kvantfüüsikaline ja tegelikult mitte ka see. Neil on täiesti omalaadne teadus. Mäletate mis paketi meile Ayma… andis.“

„Jah, kuid me olemegi sellega hädas, et miski ei klapi meie tehnoloogiaga,“ lisas Taarka. „Kogu see jant on nii keeruliselt pöörane, et meil jätkub vist veel aastateks tegevust.“

Äkki kolistati ja koputati nende ustele ja samal ajal andis väljastpoolt ka keegi kella. Ukse taga olid sakslased Heintz ja allveelaevastiku ülem Kaufmann. Nad olid nii ähmi ning ärritust täis, et esialgu ei saadud neist täiselikku sotti.

„Rääkige ükshaaval ja rahulikult,“ võttis Kruker neil auru maha, mille peale alustas Heintz uuesti.

„Meile oleks abi vaja. Raadio teel saabus teade, et liitlasväed tulevad siiapoole väga suurte jõududega ja lisaks liigub siiapoole suur pommitajate eskaader. Meil on kahtlus, et me üksi ei saa neile vastu ja nii võime baasist ilma jääda.“

„Kaugel need lennumasinad on,“ uuris Kruker.

„Laevade ja allveelaevadega saame me ise hakkama. Küsimus on vaid pommitajates. Laevad ja allveelaevad on päevatee kaugusel ja seal käivad juba suured lahingud, kuid pommitajad on vaid paari tunnitee kaugusel.“

„Siis on aega vähe. Minge ja korraldage taldrikute relvade laadimine. Meie siin arutame vähe ja tuleme kohe.“

Sakslased noogutasid ja jooksid ruumist välja.

„Noh Temka, mis teeme. Kodus, omas reaalsuses, me ei tohiks kohalike tegemistesse sekkuda, kuid siin on teistmoodi.“

„On jah teistmoodi. Siin pidevalt erinevad kosmikud sekkuvad kõikide teiste tegemistesse. Nagu isegi nägite meie erinevate katsetuste tulemustest. Ka goldbookides fikseeritud sündmused pidevalt muutvad, ilmselt võõraste sekkumisel.“

„See on lausa uskumatu. Kas tegu on mingi duaalsuse filosoofia vingerpussiga või toimub seesama mida kirjeldas ka Isaac Asimov oma uuringutes.“

„Mitte ainult Asimov. Neid kirjeldusi on mitmetes goldbookides ja see paneb lausa imestama, kust need mehed seda teadsid ja ajast ette kirjeldasid.“

„Tead isa, midagi me suutsime Taarkaga välja uurida, kuid praegu ei jõua me sellest rääkida. Suurem probleem seisneb selles, kui me lendame pommitajatele vastu, siis peame inimesi surmama. Kuid see on meile absoluutselt vastuvõetamatu tegevus.“

„Ei, see pole üldsegi mitte vajalik. Me suutsime siin teadlaste-uurijatega ühtteist välja mõelda. Kuid aeg pressib peale ja parem läheme taldrikusse. Ma tee peal seletan.“

Kruker ja Temka läbisid kiires korras lennumasinate angaari. Tee peal andis Kruker Temkale väikese karbikese  ja kõrvaklapid ning Temka laadis oma meeltesse taldrikute uuemad juhtimisvõtted ja ka relvade käsitlemist.

Taldrikud oli vaid paar minutit lennanud kui nad nägid üsna suurt massi maalaste primitiivseid propelleritega „alumiiniumist vanne“.

„Hoi Temka, kui tahad veidi vallatleda ja lennukeid ähmi täis ajad, siis võid viguruisutamist teha.“

„Hästi ehk Okei nagu nad vahest ütlevad. Las ma veidi harjutan vigurlendamist.“

Ja algaski komejant, millest räägiti veel pikka aega liitlasvägede salajastel nõupidamistel ja kõrgete ohvitseride kabinettides.

Temka hakkas taldrikuks nimetatud lennumasinaga tiirutama meeletu kiirusega ümber esimeste pommitajate. Kuna maalaste hävitajad olid üsna lühikese lennuulatusega, siis kiiremaid hävitajaid ei olnud silmapiirinigi näha.

Küll püüdsid pommitajate kuulipildurid pritsida tina Temka lennumasina suunas, kuid energiakilbiga UFO-laevale ei teinud need midagi, vaid kukkusid kahjutult merre.

Väga pikalt ei saanud noor piloot vigurdada, sest pommitajate luuke ei suutnud nad kuidagi sulgeda ja aeg surus tagant.

Nüüd hakkasid kaks taldrikut süstemaatiliselt tööle. Pommitaja, pommitaja haaval tehti manööverdusvõimetuks. Nimelt tulistasid taldrikud järjest igal lennukil puruks ühel tiival olevad mootorid. Kuna lennukid on võimelised lendama ka vaid mõne mootoriga, siis tekitas antud taktika lendurites paanika ja mingist kohale jõudmisest ja täpsest sihtimisest polnud enam juttugi. Lennukid hakkasid tegema suuri kaari ja pöörasid propellerid sinna suunda, kust nad olid tulnud.

   Võitlus ehk võitluse olematuks muutmine oli nii lõplik ja efektiivne, et „ufolaevnikel“ jäi vaid pommitajate eskortimine ja omaks lõbuks vigurdamine ning lennuvõimekuse demonstreerimine.

Selline rünnak, nagu ajalugu näitas, jäi ka kõigi aegade viimaseks.

  Küll püüdsid sakslased kiita kraaklasi korda saadetud võidu eest, kuid Kurker pidi neile seletama, et sõda tuleks ära lõpetada.

Selleks lendas Kruker ka korra Berliini füüreri jutule. Ka füürer oli aru saanud ja endale ning lähikondsetele lahkumiskavad koostanud.

Antarktika baas oli sakslastel arendatud välja väga erilisel põhjusel. Nimelt olid ka Crakuse teadlased uurinud goldbookidest ühte erilist kirjeldust. Planeet Maa olevat pisut teistsugune kui enamus planeedi elanikke üldse olid kuulnud või tõeks võtnud.  

Arvati, et planeet pole pelgalt ümmargune kera. Leidus teooria õõnsast Maast – Aghartast. Planeedi sees olevat teine tsivilisatsioon ja veel arenenum kui planeedi pinnal.

Kraaklasi see teooria hetkel väga ei huvitanud, pigem oli huvi arendada enda tehnoloogiat, selleks et kosmosesse jõuda. Siiski uurisid väga paljud Crakuse teadlased kõiki võimalikke teooriaod. Mis olid olnud, oleks võinud olla ja tulla.

Ainus põhitakistus kõike teada saada, peitus ikka ja jälle selles samas duaalsuses ehk õiges ja vales. Mitte kunagi ei olnud võimalik teada saada, mis on tõde ja kuidas mingid arenguepohhid olid arenenud ja kuidas kõik tsivilisatsioonid pidevalt hukkusid, jälgi jätmata.



Suur nõupidamine Crakusel.


Midagi sellist ei olnud kunagi Crakusel toimunud. Ei oleks kunagi saanudki toimuda ja selleks polnud vajadust. Kogu informatsioon oli vabalt saadaval infopankades. Seoses Maa ja Maa reaalsusega seisid kraakslased aga suurte küsimuste ees. Kraaklased olid nõutud. Neid ja neile eelnevaid põlvkondi olid aidanud infopangad. Mida vaja oli, see arvutati läbi ja elu oli lihtne. Nüüd aga tekkis otsustamatus.

Maa ajaloo eripalgelisus, teaduse vales suunas areng ja üleüldine totaalne valetamine oli nii suur ja segane, et infopangad jooksid kokku.

Kõik need infopangad, mis tegelesid Maa küsimustega, lõpetasid ühel hetkel tegevuse ja kõikidele ekraanidele ilmus korraga tekst – VÕIMATU.

Just kolm päeva pärast seda kui need kirjad ilmusid, olid sõbrad täiesti sobivalt Crakuse reaalsuses ja kuna see sündmus oli nii pöördeline, siis kogunesid rändur-uurijad aru pidama.

Peale ühist lõunasööki ja Gilda-Krukeri tulerituaale võttis Coheima ette tõsisema nõupidamise.

„Nagu me juba siiani oleme isekeskis arutanud ja lahendusi tõstatanud, prooviks sellisest surnud punktis midagi välja võluda. Probleem on ilmselt tõsine. Me peame koostama mingi kondikava, mismoodi asju lahendama hakata.“

Ruko Ra jätkas. „Ma uurisin ja arutasin omas peas, mis võiks olla ja mida teha. Ma käisin oma meelerännakutel 24-das sajandis. Kuna goldbooke usaldada ei saa, siis oli targem uurida Maa ajaloost. Isaac väitis, et Maa infopangad ehk nemad kutsusid seda internetiks, tekkis 20. sajandi lõpus. Arvutid olid samuti võrgus, nagu meil juba eoone. Juba tema ja tema kaasaegsed muretsesid, liigselt arvutite usaldamise pärast ja infomahu plahvatusliku kasvu pärast. Siis me ei suutnud sellest aru saada, sest meie reaalsuse infomaht ei ole mitte kordades suurem, vaid selle kohta võiks öelda, et – lõputu. Miks siis meie infopangad pole siiani raskustesse sattunud. Ja nüüd vaevalt mõne pikema kraakühiku jooksul, jooksid infopangad ummikusse.“

Ajaloo teadlik Temka tõstis käe ja hakkas seletama. 

„See, et infopangad ei suutnud enam midagi arvutada on iseenesest imelihtne. Arvutus ja töötlemismaht meie infopankadel on lõpmata suur. Probleem seisneb vaid selles, et meie infopangad ei sobi Maa reaalsuse probleemidega. Ei ole absoluutselt mitte mingitki lootust, et meie tõese informatsiooni töötlemisele orienteeritud masinad suudaksid reaalselt töötada sellise valeinformatsiooni kogusega. Te ju ometi taipate kui palju võtab ressurssi, et üle kontrollida, võrrelda ja panna loogilistesse järjepidevustesse kõik infokillud, mis hakkasid tulema nüüd, kui me saame töödelda Maalt tulevat informatsiooni. Juba pelgalt goldbookide analüüs osutus võimatuks.“

Taarka lisas. „Ma täpselt ei tea kas te kõik olete kursis, kuid Temka püüdis pisteliselt välja arvutada erinevate teooriate tõesust – loogilisust. Teate, üle 51,8% ei olnud võimalik tõeseks kuulutada mitte ühtegi teooriat või teadust, mis on eksisteerinud planeedil Maa. Ja ka selle protsendi saime siis, kui me elimineerisime välja kõik võimalikud vale võimalused. Jätsime alles vaid kõige suurema tõenäosusega faktid. Ikkagi mitte midagi.“

„Just,“ jätkas Temka, „mitte ükski meie infopank või Maa arvuti ei ole võimeline saavutama tõsiselt võetavaid tulemusi, kui Planeedil liigub ringi teatud hulk valesid.“

„Ja ongi kogu tõde,“ alustas Coheima, „planeedi Maa areng, õigemini selle praegune seis ja meie infopankade suutmatus tõestab ära selle, et planeedi Maa reaalsus on arenenud mingist hetkest täiesti vales suunas. Loogiliselt võttes ei ole võimalik maalaste filosoofiast aru saada. Kui inimene sünnib, kas on võimalik, et arenev imik sooviks elada nii, et talle valetatakse. Kas on võimalik, et leiduks Universumis inimest või muud mõtlevat humanoidi, kes tahaks, et talle valetataks. Kuid me teame, et maalased valetavad ja valetavad enamasti selleks, et saavutada üleolekut teistega võrreldes.“

Kruker lisas. „Teate vast seda, et maalastel tekkis mingil hetkel ainsuslikum ehk siis kosmilisem filosoofia.“

„Sa mõtled seda – „kõigilt nende võimete kohaselt ja vastavalt nende vajadustele“,“ hõikas Ruko.

„Jah, ja sellel teoorial oli ühel hetkel üsna järsk ja äkiline lõpp.“ „Kommunismi mõtlesite ilmselt, mitte „religioosset paradiisi.“

„Ega seegi pole kindel, et sellele teooriale lõpp tuli. Pigem tehti sellele lõpp kui liiga ohtlikule, seoses teatud ahnete inimeste rahakottidega.“

„See on küll kummaline kuidas Maal asjad käivad. Inimesed kõnnivad ringi, töötavad, puhkava, õpivad ja räägivad ning kuidagi tekib selline tunne, et nad oma peaga absoluutselt ei mõtle.“

Ruko Ra võttis juhtimise enda peale. „Teate sõbrad. Väga pika uurimise, loogilise mõtlemise ja infopanga analüüsiga ei ole see selgitus väga raske. Kogu selle selgituse saime me ju oma infopankadega tehtud. Materjalid tulid välja üsna loogilised. Infopankade jaoks  läks asi üle piiri nüüd vaid sellepärast, et me andsime ülesande leida see punkt millest alates selline muutus tekkis. Ehk siis. Sellest punktis alates muutus tehisintellektile ületamatuks võrrelda kõik teooriaid ja valesid. Nad ei tule sellega mitte kunagi toime. Kui lisada juurde see informatsioon mille me saime Kailasi mäe seest Ayma käest, siis vastus on meil olemas. Me peame infopangad varustama uue programmiga ja küsima: – „Mis hetkel muutus ära õige füüsika, keemia, filosoofia, astronoomia ja kõik muud teadused“. Kui me leiame selle punkti ja arendame Maa jaoks välja uue ehk siis toimiva füüsika, siis võib juhtuda, et saame vajalikke vastuseid ning liikuma oma ruumilaevad. Ilma hüppeta ajas ja ruumis on raske midagi avastada.“

„Kuulge vanemad kolleegid,“ segas Temka teemasse, „ma tahan teatada, et Taarkal kui intuitiiv-analüütikul on mingi teooria mida ta mulle seletas ja millest mul oli väga raske aru saada. Proovime kuulata ja äkki me saame teda ja ka endid aidata. Kunagi ei tea millest midagi võiks tekkida.“

Kui Taarka varemalt oli üsna häbelik ja esinemine  valmistas kohmetust, siis aegapidi oli see läinud ja tegemist on juba tõelise eelkäija-uurijaga.

„Mul oleks tõesti kirjeldada midagi kummalist. Kuid enne minu enda kogemuse kirjeldust oleks hea kui ka teie käiksite läbi sama tee, siis tekib teisse samuti tunnetus. Jutt tulebki tunnetusest. Mina arvan, kui piirduda vaid tunnetusega, siis jääb kogemus puudulikuks. AMeie seltskonnas on nii mehi kui ka naisi. Meestel on põhiline iseloomujoon – loogika. Crakuse naistel seevastu – teadmised ja tunnetus meil puudub, erinevalt Maa naistest kellel on tunnetus põhiline. Selleks et alustada, laadime oma meeltesse järgmise infopaketi ja siis saame edasi minna.“

Kõik kohal viibijad panid pähe kõrvaklapid ja infolaadija abiga laadisid mõne hetkega alla teadusliku kokkuvõtte maalaste elufilosoofia mõnest harust.


Analüüs.

„Planeedi Maa inimeste elufilosoofia minianalüüs.

Terminoloogia millele baseerub elu.

Ausus – (Crakuse Ainsus) – infopakett mis on olemas, mis on loogiline, mis on tõestatud, omaks võetud ja see ei kahjusta mitte midagi ega mitte kedagi.

Täpsus – protsentuaalsus, mis iseloomustab kõrvalekallet absoluutsest tõest – ainsusest – aususest.

Teooria – uuring kõikidest küsimustest absoluutse tõeni (Crakusel puuduvad, sest kasutusel on vaid absoluutsed tõed). Kasutatakse teiste planeetide ja ühiskondade uurimisel.

Omandus – materiaalsete vahendite kogum, mida inimene vajab.

Vale – kõrvalekalle absoluutsest tõest.

Valetamine – tegevus kus teisi inimesi informeeritaks infopaketiga mis erineb absoluutsest tõest.

Himustamine – maalastele iseloomulik iseloomujoon materiaalsete väärtuste kogumiseks, mida hetkel ei vajata (Crakusel absoluutselt arusaamatu tegevus).

Äritegevus – teiste inimeste, loomade ja maavarade ekspluateerimine, himustamise rahuldamiseks.

Hirmutamine – erinevate ebaausate vahenditega, peamiselt surma saamise põhjustamisega seotud äritegevus.

Jõudeelu – piisava koguse varanduse olemasolul, elu mis sisaldab mitte midagi tegemist.

Ausus on ainus võimalik normaalne elufilosoofia, mis kindlustab ühiskonnapiiramatu arengu.

Ainsus on kõige ökonoomilisem elu arenguvorm, kuna puudub varude omamine. Kõikide materiaalsete väärtuste saamine on kõigile võimalik ja puudub vajadus koguda varusid, mis võivad seejuures isegi rikneda.

Vale on tehislik süsteem, mis peab tulema väljastpoolt, vastsündinud kehas arenevale hingele. Tehniline manipulatsioon ja kellegi eksperimentaalse kogemuse saavutmise analüüsimise simulatsioon.

Kehasse kinnitunud hingeline vaimolend ei suuda sellist tehislikku tegevust endaga kaasa tuua ja ära viia.

Täpsus on elu jooksul ära õpitud infokogused vastavas ühiskonnas ära elamiseks. Tehislik tegevus, mida saab arendada ja sellise tegevuse arendamiseks ja kinnistamiseks kasutatakse tegevust – hirmutamine.

Hirmutamine on tegevus ilma milleta ei ole võimalik äritegevus. Hirmutamiseks kasutatakse eranditult kunstlikke tegevusi, mis võivad lõpetada inimeste ja ka loomade elutegevuse.

Kosmiliste ja Looja seaduste alusel absoluutselt lubamatu ja arusaamatu tegevus. Sellel tegevusel puudub järjepidevaks edukaks arenguks vajadus.

Kõikide selliste omaduste olemasolu ei viita elule ja arengule, vaid pigem Matrixi põhisele orjanduslikule korrale või siis tehisintelektsele virtuaalsele mängule nimega – Valikute Ruum.



Taarka jätkab.


„Need on siis algterminid ja algarusaamad,“ jätkas Taarka mõne väikese kraakühiku järel, „võttes aluseks mitmeid minu kogemusi, teooriaid ja tulemusi, ma hakkasin mingil hetkel tunnetama. Selleks ma valisin välja mõned goldbookide jutustused – tegevused.“

 Pärast  samasugust mõne hetkelist kõikide koosviibijate meeltesse laadimist rääkis ta edasi.

„Nii nüüd te võite aru saada, et maalastest naistel oli ja on arenenud üsna kummaline omadus või oskus. Lisaks loogikale, ka veel mingile erilisele – naiste loogikale - on neil tunnetus südamega. Nii seda kirjeldatakse ja mis see tegelikult on, seda ei osata absoluutse tõega ehk ainsusega tõestada. Miks see võiks olla oluline. Kui elu ja kulgemine koosneb vaid loogikast ja psühhomatemaatikast, siis ühiskond elab ühe kindla elukorralduse järgi. Seda iseloomustab meie Crakuse reaalsuse omapära. Meil on tehnoloogia ja see tehnoloogia on arenenud meie loogika ja matemaatika järgi, milles puudub tunnetus. Meil Crakusel puudub see sellepärast, et meil on ainsus ja puudub valetamine. Milleks peaks see arenema. Vaid siis kui on valetamine ning inimesed seda ei tea, mis on õige ja mis vale ning kuidas seda faktidega selgeks teha, siis on loodus või loome sellise atribuudi leiutanud. Vaadata teisele inimesele silma sisse, kuulata juttu ja selle alatoone, esitamise veenvust ja loomulikkust. Ainult sellest vahest ei piisa arusaamiseks kas inimene ikka on siiras. Inimestele-maalastele on tekkinud tavameeltele lisaks mingi kuues meel – tunnetus. Ega me ei peakski selle tunnetusega eriti vaevlema, kuid selles just ongi maalaste omapära, võlu ja valu.“

„Niikaua kui see võlu ei muutu otseseks valuks, haiguseks, õnnetuseks või surmaks, võiks ju sellega ka mängida,“ lisas Temka.

„Meie eesmärgiks ei ole maalastele seda selgitada, parandada või õpetada. Tegelikult on see meile isegi keelatud. Kuid neid segajaid on siin niigi palju. Selgitajaid on ka palju ja nende teadmiste tõlkijaid-kirjutajaid on Maa peal ka palju. Küllap saavad maalased oma toimetuste ja teadmistega ise hakkama. Meie eesmärgiks tulevikus on rohkem tähelepanu pöörata meeltevälisele energeetikate kuritarvitamisele. Kuigi ka meie oleme siin planeedil rändamas meelteväliste meetoditega, siis ega Ayma ja ka teised rändurid ei jaga omi kogemusi. Need variandi tuleb meil ikka ise leida,“ sellega Taarka lõpetas.

„Enne seda kui me läheme tehnilisemaks, ma lisaksin veel juurde õige vähe,“ lausus Temka. „Sellest uurimusest mida me Taarkaga tegime, tekkis üks huvitav küsimus. Me käisime mingil hetkel Taarka vanematel külas. Nad on väga Crakuse kesksed ja pole terve elu jooksul eriti laadinud oma meeltesse uurijate-eelkäijate informatsiooni. Taarka  emaga rääkides, ta pidevalt esitas küsimust, et „milleks seda mulle vaja on“. Kõike neid uuringuid, duaalsust, valetamist ja nii edasi. Kusjuures juba nende terminite nagu vale ja duaalsuse selgitamine ning otstarve võttis nii palju aega, et mulle tekkis kahtlus, kas ta üldse hoomas ja omaks võttiski, et selliseid asju võib olemas olla. Osadele inimetele-humanoididele ei olegi tarvis muud midagi teha kui vaid seda, millega tegeleb igapäevaselt.“

Koosviibivad uurijad-eelkäijad veidi nihelesid ja hoopis Tahhini Hu lisas oma arvamust.

„Tundub et sellist lähenemist me kohtame oma kui ka Maa reaalsuses. Ja tegelikult me kohtame selliseid teooriad ja omapärasid ka paljudes teistes valdkondades. Kas see võiks siis tähendada, et me oleme Maaga kuskil „samas süsteemis“. Võib olla erinevast ajast või ruumist. Sest meil on siiana selguseta – kust kohast said meie reaalsusesse kõik need goldbookid. Kes need tootis. Milleks. Ja kes teadis, et need on vajalikud.“

„Nii see võiks täpselt olla,“ alustas seekord Krooc. „Vaadake, Maa goldbookide hulgas leidub selliseid raamatuid millest me tänu oma sõbra Isaac Asimovi selgitustel aru saame. Leidub igal ajajärgul inimesi kes suudavad kirjeldada midagi sellist, hetkel võimatut, mis mingi aja möödudes osutuvad reaalseteks. Neid kiputi nimetama ulmekirjanikeks. Inimesed kes tegelevad ulmadega ehk siis loogiliste fantaasiatega.“

„Mina lisaks siia valemisse veel ka tunnetuse ja need nähtamatud energiad, millest me juba midagi teame ja mida kogesime Kailasi mäel,“ lisas Ruko Ra. „Kui me leiaks aga üles selle ajalise punkti, kus Maa areng pöördus „valesse“ suunda ehk siis meie jaoks mitte sobivasse suunda. Samas suudame lisaks meie reaalsetele ruumilaevadele võtta kasutusele mentaalse rändamise, siis erinevalt Taarka vanemate sarnasest „rahulikust elust“, meil jätkub uurimist lõputult.“

„Ehk siis tekib ka meile küsimus – milleks meile seda vaja on.“

„Põnevuse pärast,“ vastas Temka. „Põnevus on minu teine perekonnanimi.



 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar