Reede, 1. detsember 2017

JÕUD

 
Niisiis sai mul peetud  esimene ise organiseeritud üritus, mida ma ise ei pea loenguks. See üritus andis endast hiiglasuure „edasilöögi“.
Kes kohal olid, need said ilmselt aru ka, et polnudki mingi – loeng, vaid kirjeldused sellest, mida ma ise olen aastate jooksul uurinud, lugenud, vaadanud ning millest mõelnud. Need inimesed keda kohal polnud, ei jäänud ka paljust ilma, sest enamus jutte on ka minu mõlemas blogis.
„Miski“ jättis aga eilsest minu sisse kustumatu jälje.
Ma rääkisin sellest, et mul on enamus uuest raamatust koos ja nüüd hakkab selle arvutisse trükkimine. Raamatu pealkirjaks saab – „Elukulg ehk ma kõnnin piiri peal“.
Ma mõtlesin enne eilset seda niimoodi. Ma kulgen, ma kulgen (omast arust) mööda teed, mis tõuseb aina kõrgemale. Teadmisi ja tarkusi koguneb juurde ning arvamused kerkivad järjest uutele tasemetele ehk kõrgustesse. Mäe harjale ronimine on raske, tipp on terav ja serv, millel käin – tundub et jääb aina kitsamaks.
Tunne on tekkinud sellest, et osad mu sugulased, tuttavad ja väga head tuttavad, kas ei viitsi või ei taha minuga „kaasa tulla“, jäävad maha ja peavad mind „imelikuks“.
Ma ise end imelikuks ei pea ja lugedes kunagi A. C. Clarki raamatut „Tähed ja linn“ sain aru, et on parem sõna. Ma olen – UNIKAAL, unikaalne, ainulaadne või siis isikupärane, nagu me kõik.
Mul oli kahtlus. „Ei mingit kahtlust, kuid kõhklus on – mida nad seal plangu taga ikka ehitavad“. 
Et kõrgele ronides võin ma jääda ÜKSI.
Uurimused lähevad nii spetsiifiliseks ja pööraseks ning ma ei leiagi enam kaaslasi kellega pööraseid teemasid arutada (kaaslased pudenevad järske mäeveeri pidi alla). Ma eksisin.
Järjekordselt oli Andrei Ivaškol absoluutselt õigus (tekst minu blogis – Bukvitsa).
Arenedes ei lähe inimese tee kitsamaks, vaid tõuseb spiraali järgmisele astmele ja see keerd spiraalis võib olla veel suuremgi. Kogesin.
Vanu tuttavaid oli vähe, väga vähe, see tähendab, et teatud sõpruskond jäi maha ja nad tegelevad endaga ise. Juurde tuli aga niipalju uusi, keda ma ei tundnud ega tunne veel ka hetkel põhjalikult.
Kustumatu jälje jättis aga peale üritust tund aega kohvikus, koos viie noorega. Niikaua kui maailmas leidub selliseid inimesi (ja eriti – noori), niikaua on maailmal veel lootust!
Ma jäin sellest üritusest vaesemaks (rahaliselt), sest annetasin kogu tulu selle ruumi remondiks ja parendamiseks.
Kuid mis selle rikkusega ikka peale hakata kui ma sain hoopis JÕUKAMAKS.
Miski JÕUD on minu sees tänasest hommikust suurem ja võimsam. Ja see Jõud tahab aedikust veelgi välja saada, ehk siis kinnitus soov - teha analoogilisi üritusi veel ja ka teistes kohtades.
Koos on hea olla ja arutada!      

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar