KUIDAS – EI SAA TÄITA SEADUSI.

Kõik kordub. Kuidas kõik kordub, sellest ma juba kirjutasin ühes lühiloos („KAS POLITSEINIK ON IDEALIST“). See lugu siin algab aga samamoodi. Maailm on kuidagi nii hukas, et lõppu polegi veel näha. Kujutate ette, aga maailmast on raha otsa saanud. Nad ei suuda isegi pabereid ja nulle trükkida. (Nali muidugi. Kes raha loomisest midagi teab).

Raha on Eesti riigist nii otsa saanud, et seda peab kopikate haaval rahva käest välja petma. Petjateks on nagu ikka meie riigiisad ja ka kõik teised, kes sellise situatsiooni vaevades vaevlevad.

Teema siis selline. Ei saa ma ilma nende  „idealistideta“. Peale seda kui ma sain teada, et politseinikud peavad põhilise eesmärgina trahve ja raha tootma/kasseerima. Sain ma ka teada, et neist trahvidest saab ennast ilma jätta. Kuna me tegelikult vastutame iseenda tegude eest iseseisvalt, siis ikkagi tahetakse meile peale panna reeglistikke. Põhireeglistik, mis meile pannakse on see – ole normaalne. See tähendab et; ära looda olla eriline, vaid sa pead vastama kindlatele normidele. „Normaalseks“ olemiseks on loodud ja luuakse edasi pidevalt uusi seadusi. Seadustes ja normides poleks iseenesest ju miskit paha, kui need ei läheks absurdseteks ja inimvaenulikeks. Kordamiseks ütlen, et on kahte liiki seadusi: loodusseadused ja inimeste loodud seadused.

Ma püüan olla korralik ja aus inimene. Nimelt püüan, sest mul tegelikult ei lasta see olla. Mul ei lasta vastutada enda tegude eest iseseisvalt. Luuakse norme ja seadusi, mis mulle ei meeldi ja on mulle isegi kahjulikud. Ma ei hakka rääkima mingitest absurdsustest nagu; pagulased või geid. Ma räägin ikka samadest absurdsustest mida politseinikud ja muidu samamasti mehed tahaks minu peal katsetada.

Kui ma sain varemalt teada, et seadused tegelikult ei kehti ja kehtib enamaltjaolt vaid üks loodusseadus – südametunnistus. Siis see annab mulle võimaluse võtta vastutuse enda kätte. See on see teema, mida Saale Kareda ja teised räägivad – Väe oma kätte võtmisest.

Ma sain siis teada, et ilma turvavööta sõitmine, kindlustuseta sõitmine ei ole tegelikult politsei asi, vaid see on minu asi ja minu vastutus. Mingid kuud tagasi sain teada ka, et ülevaatuseta sõit on – minu asi ja et politseinikud kasutavad jätkuvalt omi vanu meetodeid.

 

Sõidan mina rahulikult Rakvere linnast välja ja vastu kulges politseiauto. Väikese viivu pärast oli aga ta mulle sappa haakinud ja paaniliselt üritas mind peatada. Akna juurde tulnud politseinik küsis juhilube ja auto dokumente. Vaadanud neid, küsis minu käest, et miks tema pidi mind peatama. Ma vastasin, et ta peaks seda mulle ise ütlema. Ütleski, minu autol puudub kehtiv ülevaatus – kuud paar üle läinud. Ma siis, asjast teadnumana, küsisin, et kust ta seda teab. Nojaa siis me vaikselt vestlesime mingi kümme minutit. Ma püüdsin selgitada, et politseil ei ole õigust ilma minuta/minu selja taga uurida arvutist minu auto andmeid (nii see on, kes veel ei tea). Ma küsisin ka, et mis Liiklusseaduse punkti alusel ta mind tegelikult kinni pidas. Märkides talle neid nelja punkti millega üldse võib pidada, siis ta viimase õlekõrrena mokaotsast valetas, et ma tegingi ohtliku manöövri, mille peale ma viisakalt vastasin, et nii see ei olnud. Peale sellist 10 minutilist keskustelu ja minu lubadust, et ma teen ülevaatuse ära, andis ta minu dokumendid tagasi. Tuleb välja, nad ikka teavad neid seadusi.

Kui keegi nüüd veelgi arvab, et mul on mingi soov seadusi rikkuda ja ennast välja vabandada, siis tegelikult nii see ei ole.

Eeldus mida ma siin jutus püüan väita, on lihtne.

SEADUSI EI SAA TÄITA, SEE POLE LIHTSALT VÕIMALIK.

Põhjusi, miks neid ei saa täita, on mitmeid.

1.       Seadused on tehtud nii keerulisteks. Esiteks loogilisuse seisukohast. Teiseks erinevate seaduste vasturääkivusest.

2.       Seadused ja muud normid on kirjutatud sõnade ja lausetega, kuid neid on võimatu nii kirja panna, et need oleks igal hetkel ja igale inimesele üheselt arusaadavad. 

Selleks on juristid kasutusele võtnud „oma keele“. Sellise, millest tavainimene aru ei saa, sest iga sõna tuleb eraldi lahti kirjeldada.

Tavalises kõnekeeles ei saa seadusi koostada sellel põhjusel, et paljudel sõnadel on kaks või enam erinevat tähendust. Näiteks: palk, keel, lepe, süsi, kaal jne.

Inimene kes koostab mingit normi: seadust, reeglit, eeskirju, peab seda tegema lihtrahvale, seega kõnekeeles. Sellest tulevadki arusaamatused.

 

Ma püüan kirjeldada ühte minuga jälle toimunud „arusaamatust“.

Käisin Tartus Maamessil. Mina, EPA koolis ja Mehhaniseerimise kateedris õppinud inimesena, pargin alati oma kooli parklas. Kuigi seal on tihti väljas silt, et „Maaülikooli loal“, pole ma sellest suurt hoolinud, sest ma olen arvanud, et sellise „kirjaliku“ loa sain ma 1984 aasta aktusel – elu lõpuni. Nüüd aga selgus, et see parkla on hoopis ühe aktsiaseltsi „Ühisteenused“ kuldmune munev kana. Nimelt olla see firma ühe Kaval-Antsu nipiga (lepinguga) parkla ära kaaperdanud, nii et maaomanik on ise ka hädas aga lepingut vaidlustada nad ka ei oska ega julge.

See aktsiaselts riputas parklasse väga kummalise „reklaami“ ja nõudis maamessi päeval tervelt parklatäielt külastajatelt „leppetrahvi“. Ma lisan siia selle teksti, mis ma vastasin sellele firmale. Inimesele, kes seda teksti loeb võib minna igavaks, kuid ma saan kirjeldada nende kahe loo baasil – kuidas käituda politseinike, igasuguste riigiametnike ja ka „Aktsiaseltsidega“, kes tahavad teile teha mingit trahvi. Skeem on alati analoogiline.

 

Kui keegi üritab teile midagi selgitada või raha nõuda siis:

1.       Küsige : „Mis seaduse, reegli, punkti jne. alusel konkreetne isik või organisatsioon teie poole pöördub“. See on väga tähtis. Näiteks: lasta kirjutada protokolli - mis Liiklusseaduse punkti alusel teid kinni peeti. Paragrahv, punkt ja lõige. Uskuge mind aga see mida te siis kogema hakkate on üsna absurdikomöödia sarnane. See isik ärritub (kuidas sa julged üldse mulle vastu hakata või nagu mulle üleolevalt vastati: „ärge raisake oma energiat“).

2.       Nõuda, et teie nimi kirjutataks dokumenti ainult suurte algustähtedega, mitte trükitähtedega. Kusjuures oli isiklik kogemus. Pärandit kinnitanud notar käskis mul nime kirjutada nagu inimene - Suurte Algustähtedega. Küsisin tema käest miks? - advokaat ise ka ei teadnud. Ilmselt on kõrgemal tegelased kes teavad ja nõuavad.

3.       Mitte kunagi ei tasu MITTE ÜHELEGI paberile, protokollile, lisale ega lepingusarnasele asjale alla kirjutada, kui see teile ei ole eluliselt vajalik (näiteks liising, pangalaen – ise teate millega riskite). Kõik need dokumendid kehtivad ka ilma teie allkirjata. Allkiri hõlbustab vastaspoole menetlust – sest te automaatselt ise nõustusite. Hiljem on praktiliselt võimatu midagi selgitada ja seda allkirja tagasi võtta.

4.       Tuleb lasta kirjutada dokumenti kõik seaduse punktid ja paragrahvid milles teid süüdistatakse. Elu näitab, et neid punkte on palju, need on vasturääkivad ja kummalisel kombel ametnikud ei teagi milliste punktide alusel nad teid süüdistavad. Inimesed on lihtsalt nii usklikud, tuimad ja arad, selle asemel et natukenegi enda eest seista, nad maksavad kergekäeliselt trahve – et saaks kaelast ära. Ei saa, sest nad mõtlevad analoogilisi rahateenimise variante järjest juurde.

5.       Tuleb lugeda läbi antud dokument ja lasta ära täita kõik lahtrid, mis sellel blanketil on. Näiteks politseinike „väärteo menetluse protokollis“ on kaaspolitseiniku ülekuulamise või tunnistuse koht. Reeglina nad jätavad selle kohapeal täitmata. Aja kokkuhoiu mõttes. Kuid hiljem selgub, et teie teadmata ja lugemata on sinna kirjutatud - „selline muinasjutt“. Tagatipuks on teie allkiri eelnevalt seal all ja seega te olete kinnitanud politseinike „muinasjuttu“.   

6.       Tuleb lugeda kõikide ametnike koostatud lauseid, sest. Kui tavalistest tekstidest ja inimeste juttudest väljarookida kõik need sõnad, mis omavad erinevat mõtet (ja ka laused, mis neid sõnu sisaldavad). Lisaks need laused ja mõtted, mis räägivad ühes tekstis üksteisele ristivastu ja mõttetu sõnamulin. Siis jääb sinna dokumenti reaalset teksti - väga vähe.

7.       Nende „korrigeerimistega“ selgub, et ametnik, kes on üritanud koostada mingi teksti, hakkab teie vastuväiteid pareerima. Kuna tal „ei jätku“ korrektseid abivahendeid, ta hakkab hämama, vassima ja lausa valetama. Ta toodab edaspidiste paberite ja kommentaaridega vigu aina juurde. See jant lõpebki sellega, et ta annab alla ja teatab teile et: „teie süü on osutunud väga väikeseks ja nende huvi edaspidiseks  menetlemiseks puudub“.   

Seega siis, ma jätkuvalt ei saa aru - mis siin planeedil Maa toimub. See, et maailm muutub ja planeet muudab ennast ja oma suhtumist meisse. Siis mis on minu eesmärk selles protsessis.

Minu eesmärk on vaadata ja uurida - mis toimub. Kuulata, mida teavad ja selgitavad samalaadsed „maailmauurijad“. Analüüsida kõike seda ja edasi rääkida. Kui palju ma olen rääkinud erinevatele inimestele kõiki neid asju, mis ma olen ka siia blogisse kirjutanud. Ma pole „tavaliste inimeste“ seas kohanud kedagi kes mingilgi moel reageeriks sellistele juttudele. Samas on ülimalt meeldiv käia „omasuguste“ koosviibimistel, kus pole mingit probleemi erinevate teooriate üle arutamisel. 

Saatsin siis sellele firmale sellise teksti.  

        KONSULTATSIOON.

Konsulteerin teid - AS Ühisteenused,  seoses „Leppetrahvi 0……………..“ asjus.

Antud trahv on õigustühine.

1.       Esimene sõna selles paberis on eksitav ja kaheti mõistatav. Sõna „leppe“ on tuletus eesti keeles kasutatavast kahest erinevast sõnast. Kaheti mõistetav sõna annab aluse lauset eirata.

Lepe – ehk kokkulepe.

Lepe – ehk leppimine.    

Kuna see ala ei ole parkla ehk siis kinnine ala: kus on valve, kindel parkimise korraldaja ja selle teenuse eest kohapeal maksmise võimalus, siis see on juriidiliselt - „parkimise ala“. Sellega seoses ei saa te panna antud paberi nimetuseks „parkimistrahv“, vaid te peate hämama ja inimesi petma. Minule EI OLE teiega koostatud mingisugust kokkulepet, sest sõna „kokkulepe“ eeldab, et ma tean ja saan lugeda või vähemalt arutada teie poolseid tingimusi. EI OLE  minu poolt ka loota mingisugust „Leppimist“ antud olukorraga.

2.       Teie paigaldatud nn. „parkimisekord“ ei vasta Liiklusseaduse märgistuste reeglitele. Mina isiklikult nimetaks seda „vahtrapuu tutvustamise reklaamiks“. Mingi, teie firma, PRUUNI värvi, reklaam ripub kolme meetrise posti otsas puude taustal, mida on sõiduauto aknast praktiliselt võimatu märgata (seda kinnitab ka fakt, et kõik parklas viibijad said trahvikviitungi). Antud reklaam on paigaldatud Liiklusseadust rikkudes, kuna selle lugemiseks peab autost väljuma (muidu on seda võimatu kaugelt lugeda) ja selleks tuleb auto tee äärde peatada. Mida aga tähendab kollane pidev joon selle koha peal???? Selleks et lugeda „reklaami“, tuleb sõita territooriumile, kuid sellega automaatselt hakkaks kehtima mingi teie ühepoole kohustus.

Vaadates üle Riigi Teatajas 03.03.2011 a  „Liiklusmärkide ja teemärgistuste tähendused ning nõuded fooridele“, ei suutnud ma kuskilt leida sarnast teatevahendit. Lubatud on kasutada sinist värvi märke „Parkla mõjuala“ märk 387, osutusmärki 575a koos märkidega 577a, 577b, 578a või 578b. Või siis märke 311b, 311c või 311d.

Pruunil taustal osutavaid silte leidsin vaid „vaatamisväärsustele“: märgid 623c, 634, 642.

3.       Antud „reklaami“ esimene punkt kohustab antud alal „kasutama parklat vastavalt KÄESOLEVATALE parkimistingimustele“. Kuna sellel „reklaamil“ puuduvad igasugused kirjeldused parkimistingimustest, siis seda punkti ei saa täita ja meie leping ei ole algusest peale olnud pädev/kehtiv.

Sellel „reklaamil“  puuduvad:

a.       Parkimistingimused – mis aeg on tasuta, millistel kellaaegadel ja nädalapäevadel see kord kehtib,  milline on tariif, kus kohas ja milliste võimalustega saab tasuda ja mis on üldse selle „parkimiskella“ ja parkla mõte.

b.      Teavet saab küll mingil telefonil, kuid seda vaid kella 9.00 - 17.00. Aga ülejäänud ööpäeval?????

4.       Samuti ei saa teie kasutada eelnimetatud „kviitungil“ sõna TRAHV. Trahvide koostamiseks meie riigis kehtib kindel kord. See eeldab tegu, ametnikke, menetlust ja otsust. Trahvi saab määrata „Väärteo“ eest. Vastavalt „Väärteo menetluse korrale“. Teil, aktsiaseltsil, sellised õigused puuduvad. Selles ka selline „leppehäma“. Aktsiaseltsid saavad arveldada teiste füüsiliste ja  juriidiliste isikutega vaid arvete ja sularahaga. Antud parkimisalal sellised võimalused puuduvad. Ei sobi ka mobiiliga maksmine, sest mina isiklikult mobiiltelefonide parkimisteenuseid ei tarbi ja seda ei saa ka kohustada.

5.       Mina ei ole näinud mingisugust teie töötajat (veel väiksemate volitustega inimene) nimega Merit Ro…….. . Ka temal puudub trahvi tegemise õigus, ammugi kiirmenetluse õigus (õigus määrata raha summat). Samas ma väga kahtlen, et antud töötaja allkirjastab igat kviitungit eraldi, digitaalse allkirjaga, kuigi kviitungil on olemas lausa lahter, kuhu mahuks ära ka päris allkiri. Minu tekib küsimus – miks, kui leping on juba automaatselt tehtud ja näiteks poodides ometi kviitungeid ei allkirjastata??  (Panete vaese töötegija „tanki“).

6.       Eelnimetatud töötaja koostas seega mingi imeliku teenuse pakkumise kviitungi - mitte minule, vaid mulle kuuluvale sõidukile. Vastavalt „Väärteo menetluse korrale“ ei saa teha trahvi kaudsete materjalide põhjal. Eesti riigis kehtib „süütuse või ka süüdiolemise tõestamise kord“. Seni kui pole tõestatud Inimese süüd, seni on ta süütu. Teil puudub aga vahelüli mis tõestaks, et sellist ühepoolset kokkulepet aktsepteeris/ei aktsepteerinud konkreetne isik ehk Arne Tsirna. Ka sellest tuleb see sama „leppehäma“. 

7.       „Totaalne jura“ on aga teie „reklaamplakatil“  tekst: „ Keelatud on peatada või parkida kohtades, mis ON tähistatud vastavate liikluskorraldus märkidega“. Seega kõikides kohtades mis ON märgistatud joonte ja parkimismärkidega - on parkimine keelatud. Seega see ala EI OLE PARKLA, ega isegi mitte PARKIMISALA (see on siis KEELUALA ja väga hea raha lüpsmise meetod). 

8.        Keegi tarkpea pani antud „keeluala“ ette veel lisa keelamise, ajutise liiklusmärgi „Sissesõit keelatud“. Märk iseenesest on õige, kuid lisatahvel on eksitav. Ma ei ole küll päris kindel, kuid antud märki ei saa kasutada koos lubava lisatahvliga. Riigi Teataja 03.03.2011 „Liiklusmärkide tähendused …“ ütleb lakooniliselt – „keelab kõigi sõidukite edasi sõidu“. Mina, endise EPA kooli kasvandikuna, selles samas majas õppinuna ja selles parklas viis aastat TASUTA parkinud inimesena tean, et minu kooli juhtkond ei ole nõus sellise lisatahvliga ja sellise parkimise korraga. Küllap te ise ka teate, kuidas te sellise „Kaval-Antsu tükiga“ hakkama saite.

9.       Nüüd aga asjast.  Eelnimetatud liiklusmärk teavitab juhti, et sisse sõita ei saa, kuid teine ots peab olema vaba. Seega, Kummiboxi poolses otsas oligi värav sellel päeval lahti. Kui te ei usu, siis te võite minna koha peale vaatama ja selgub et.  Sealt tulles ei ole absoluutselt mittemingisugust märgistust ega mingisugust „parkimiskorda“, kõige selle eelneva juraga, mis ma siia pidin kokku kirjutama. Ma arvan, et ka teiesugused - sõnu ja kirjatähti mitte eriti valdavad inimesed, saate ise ka aru - mida see tähendab. Kuna te olete jätnud endale „lahtise tagaukse“, siis vaadake see „avaldus“ üle ja tehke vastavad teavitused mulle, veel parem minu pakiautole -  nimega „buss“. 

10.   Kui peaks tekkima vajadus, siis ma nõuan teie käest kogu dokumentatsiooni, seaduseparagrahve milledele peaksid teie tegevused vastama ja mille alusel teie määrate mulle mingisugustki trahvi.

11.   Konsultatsiooni mõttes võin teid „valgustada“ millega te tegelikult riskite. Teist ümbriku avades ja selle sisu lugedes te astusite minuga, füüsilise isikuna – Inimesena, automaatselt lepingulisse suhtesse. Teie saite konsultatsiooni ja mina esitan teile selle eest arve, mis asub allpool. Hinnakiri minu konsultatsioonide eest on järgmine:

a.       Esmane kirjalik konsultatsioon – 10 000 eurot.

b.      Teist- ja järgmisekordsed kirjalikud konsultatsioonid – 25 000 eurot.

c.       Teie kontoris antavad konsultatsioonid – 50 000 eurot.

Arvestades seda, et teie aktsepteerite „ühepoolsete“ tingimustega lepingulisi suhteid ja hinnakirjade oma valdustes hoidmisega, siis teil ei peaks olema vastuväiteid.

12.  Ja veel üks huvitav teema. Te ähvardate mind ühe teise erafirmaga - „Inkasso“. Selle firma tegevusi pole mul veel võimalust uurida olnud. Kuid ma olen kuulnud, et nemad tundvat väga suurt huvi suurte maksmata arvete vastu. Annan teile arvata kumma arve vastu tunneksid nemad suuremat huvi, kas teie 40 eurost saadava provisjoni või minu kümnete tuhandetega arveid. 

Kuna mina, „põllumees põline rikas“, nii vaene ka ei ole, siis ma jätsin ka teile ühe „tagaukse“. Kasutage oma loomingulisust või juriidilisi teadmisi ja leidke ise variant kuidas seda arvet – mitte maksta.

Teil võib tekkida huvi ja küsimus - kuidas on võimalik, et mingi X inimene hakkab teile seadusi seletama.

Asi seisneb lihtsalt selles, et ma olen üsna pikka aega elu vaadelnud naturaal-filosoofi pilguga. Uurin erinevaid asju – mis maailmas tegelikult toimub.

Uurin ja hiljem kirjeldan neid oma blogi lühijuttudes. Eelmise aasta suvel oli mul umbes analoogiline uuring/juhtum – kuidas käituvad politseinikud. Ka sellest valmis lühijutt, mille panen eelneva tekstiga kaasa. Ma olen nüüdseks aru saanud, et inimeste tehtud seadused on nii keerulised, neid on nii palju ja need koostatakse vastuoludega ja „tagaustega“.  Enamustel inimestel, ärimeestel, poliitikutel jne. on praktiliselt võimatu teha selliseid eeskirju, firma sisekorra eeskirju jne, mis vastaksid kõikidele seadustele või/ja loogikale. Sellepärast lähevad sellised lood hämamiseks, vassimiseks ja lausa valetamiseks.

 

Võib öelda, et mitte sellised lood, vaid KÕIK lood mis vähegi meedias ja inimestel juhtuvad, juhtuvad sellepärast, et kogu seadusandlus on üsna absurdne. Kellelegi kasulik ehk nende rahade eest tehtud ja lihtsalt seadused, mis võib-olla olekski mingi hea asja pärast, kuid erinevate poolte kraaklemise tulemusel tekib mingi absurdikas. Naljakas on aga see, et inimesed on harjunud elama absurdses maailmas ja nad on lihtsalt oma käitumise kohandanud selle järgi. See ongi täpselt see sama millest kirjeldab Douglas Adams oma raamatute sarjas „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“. Inimene harjub ja kohandab oma käitumist igas olukorras. Inimene harjub isegi poomisega – alguses sipleb väheke, kuid hiljem jääb vait.  

 

Ja sellele „konsultatsioonile“ panin lisaks ka arve – kümnele tuhandele eurole!!! Kuu aega ootasin, et äkki saadetakse mingi pabergi „leppeka“ tühistamisest, kuid ilmselt tabasid ka nemad ära, et lihtsam on see prügikasti visata. Nüüd aga selgus mingi päev, et asjal on ikka tõsine juriidiline kala sees.  Mitmes meedia väljaandes ilmus artikkel, kuidas maantee-amet ei anna tasulistele parklatele, ehk siis erafirmadele, inimeste andmetele juurdepääsu. Selline juurdepääs on vaid politseil ja muudel kõrgematel „firmadel“. Riigikontrollör küll tahtvat sellist luba anda, kuid see tähendaks automaatselt, et iga eraettevõte saaks juurde inimeste eraandmetele. Seda me ju ometi ei taha. 

                      

Selle loo kokkuvõtteks saan tuua veel paar elulist näidet.
 Uurides kirjeldusi inimese aju ehitusest väidetakse, et meil on alateadvus. See on see "seltsimees", kes teeb meie eest ära kõik automaatsed/sissekujunenud tegevused. See abimees sõidab meie eest Tartust Tallinnasse, vahetab käike, näitab suunda ja hoiab kiirust isegi siis, kui me vestleme kaassõitjaga. Kas seaduste ja reeglite koostajad ka sellega arvestavad. Vaevalt.
Kunagi oli Eestis kampaania - "Sebra aitab". Vene ajal militsionäär Onu Stjopa õpetas, et "teed ületades vaata vasakule, siis paremale, siis veel kord vasakule ja mine üle tee". Nüüd aga tormavad inimesed "sebrale" kinnisilmi.
Praegusel ajal on aga uus kampaania. Turovski väidab - "Ära ole loom - pedaalitallaja".  Ma olen ilmselt oma kõrvaga kuulnud kuidas see sama loomateadlane väidab, et loomariigis on loomad loomulikumad ehk siis inimlikumad. Nad ei tapa teist looma muuks kui söögiks. See reklaam on loomadele ülekohtune.
Kuid olulisem on hoopis; sõnad ja alateadvus.  Reklaami viimne lause kõlab umbes nii - "Ole inimene, jälgi piirkiirust ja jõua turvaliselt koju". Aju ja kogemustega me saame aru, ja ilmselt isegi teeks nii, kuid sõber alateadvus loeb seda teksti teistmoodi.
Näiteks lausekese - "Taruks tavirline vraa". Me suudame õigesti välja lugeda.
Reklaamilauset loeb alateadvus aga võib-olla nii.
 "Kas ma pole siis inimene, kui pole, siis võib ju kihutada".
"Jälgin piirkiirust. Noh jälgin (vaatan spidoka peal numbrit 90), mis siis kui on vahel üle on, ma ju ikkagi jälgin".
" Jälgin piirkiirust ja põrutan ka kruusateel üheksakümnega - surnuks".
Reklaamlause, mida alateadvus võiks  "õigemini lugeda", oleks võinud olla aga näiteks selline.
"Oled inimene. Kui sõidad kogu aeg oma peaga, siis jõuad turvaliselt koju".
.