Pühapäev, 3. aprill 2016

SUHTEKORRALDAJA


SUHTEKORRALDAJA
 

Eessõna.
 See raamat on kirjutatud õige mitu aasta tagasi. Miski ei ole muutunud. Enamus tõdesid on ja püsivad. Lisaks raamatule saan öelda veel ühe lühikese soovituse.
Lisaks sellele - "Mida sa tegelikult tahad", hakkab suhtekorralduses tööle ka järgmine soovitus.
Võta raamatu lõpus olevast nimekirjast ükskõik milline soovitus, vii see ellu ja edaspidi muutuvad ära ka kõik need ja paljud teised. Tähtis on vaid esimene samm ehk KAVATSUS.
See tekst siin on seoses Blogi formaadiga korrigeeritud. Imelikud "hüppamised " tekstis on lihtsalt lehekülgede vahetused ja miskipärast oli neid raske parandada. Ka võib siin olla kirja- ja trükivigu, mulle ei ole need lihtsalt tähtsad. Minu elu - elu, võimalikult ilma reegliteta.
Raamatu prototüübid on elust enesest ja tegelikult olen kõik need tegelased ma ise - oma kogemustega.






Kell seina peal näitab poolt kuut hommikul.

„Pagan küll aga ma pole mitte kunagi ärganud hommikul kell pool kuus ja veel eriti laupäeva hommikul. Miks küll ei lasta mul just laupäeva hommikul magada. Vähe sellest, et eile oli mingi idiootlikult hull päev. Aga äkki just see eilne päev oli see, millepärast uni nüüd ära läks. Kurivaim võtaks seda Dennist ja tema alalõpmatut targutamist. Ükskõik kuidas ka pingutan, ta ei ole ikkagi rahul. Küll on tulemused nõrgad, küll jälle peame uusi kliente leidma. Kas siis mitte kunagi ei saa üks ülemus olla rahul oma alluvate tööga. Kurat võtaks seda töö tegemist, kas on võimalik, et ma jääksin veel magama. Kell näitab ikkagi veel viis ja nelikümmend minutit. Ilmselt mul, täna hommikul enam magamisest midagi välja ei tule. Nagunii Gunnarit kodus pole, parem lähen üles ja teen omale ühe kohvi.“

Noor naine ronis soojast voodist välja, tõmbas hommikumantli ümber ja jalutas maja alumisele korrusele ning läitis köögis tule. Oli juunikuu teise nädala laupäev ja päike säras õues juba uhkelt. Peale kohvi valmistamist ja alalõpmatust mõtete vadinast rahunemist, tekkis Liisile mingi kummaline sisetunne. Tekkis selline üleüldine rahu ja mõtlikkuse hetk.
„Huvitav, mis märk see võiks nüüd olla, miks ma nii vara laupäeva hommikul pean siin köögis ringi kaperdama selle asemel, et voodis põõnutada. Mis ma üldse täna tegema pidin. Tegelikult ei pidanudki miskit erilist tegema. Tavaline, peaaegu vanapiiga põli oleks mul terve see nädalavahetus olnud. 
Gunnar on ju Saksamaal oma äri ajamas. Kui ma nüüd mitte midagi tegema ei pea, siis mida ma teeks ja mida erilist peaks välja mõtlema.
Kui loogikaga võtta, aga loogika on minu kui „müüginaise“ põhiline tööriist, siis peab sellel hommikusel ärkamisel ju mingi mõte olema.
„Märka märke, märka märke“. Kõik jahuvad sellest, alates meie tobedast müügidirektorist, mingite „selgeltnägijate saadete“ ja „naistekate“ esoteerika nõustajateni välja. No märkan, aga ikkagi ei suuda nende märkidega miskit mõistlikku peale hakata.
Kui must kass läheb üle tee, siis ära sinna suunda mine. Kui vares kraaksatab, siis on mõistlik üles vaadata - ega ta taha mulle pähe lasta. Mis pagan linnusitt ka loeb, pidi õnne tooma, aga vaat kui teise osakonna müügimehed mulle krae vahele situvad, vot siis on jama majas ja helbi siis seda paska. Aga ikkagi, mis ma siis selle hommikuse „märgiga“ peale hakkan. Aga kui!
Kui laupäeva hommikul noor naine ärkab kell pool kuus, siis loogiliselt võttes on see nädalavahetus juba niigi vähemalt kolm - neli tundi pikem. Neli tundi, see on terve ennelõunane tööpäev. Kui aga hakata kohe tegutsema, siis mu nädalavahetus venib neljandiku võrra pikemaks. Lahe.
Äkki on see mingi selline märk, et ma peaks sellel nädalavahetusel tegema midagi sellist, mis ei oleks üldsegi tavaline, rutiinne ja igav nagu kõik eelmised nädalavahetused. Loogiliselt.
Mida ma teen tavaliselt. Magan kella üheksani, kui muidugi Gunnar laseb ja ei hakka mind kiusama.
Siis lähen ülesse, teen hommikusöögi, lobiseme ja siis läheme linnapeale jahile. Kaubamaja, toidupood, lõunasöök kuskil, igakord erinevas kohas, vahel ka kinno, teatrisse ja enamuses miskit elus ei muutugi.“ 
Liisi oli oma hommikukohvi juba ära joonud, kuid millegi pärast tekkis tahtmine teha veel üks tass seda ergutavat jooki, kuigi ta ei olnud üldsegi mitte mingi suur kohvi jooja.
Töö juures on kaaslased temaga võrreldes hoopis suuremad kohvihoolikud. Kuum tass aromaatset jooki käes, avas ta rõdu ukse ja jalutas välja aeda. Hommikune kastemärg rohi kõditas sussidest välja jäävat jala nahka ja endalegi üllatuseks, võttis jalanõud ära ja jalutas mööda vesist ja külma rohtu.
Päike paistis ja juunikuu kohta oli eriliselt soe hommik. Noorik jalutas mööda aeda ja enne ei märganudki kui kohvitass oli tühi. Nüüd tuli talle meelde, et ta oli suitsud tuppa jätnud.
„See suitsetamise lugu on ka imelik. Varem oli tööl kolleege rohkem, kes käisid tossutamas, kuid sellest ajast peale kui suitsetamisse hakati piiravalt suhtuma ja suitsetamas pidi õues käima, jäi „parteikaaslasi“ aina vähemaks. Ilmselt sellepärast kolleegid ongi hakanud rohkem kohvi jooma, sest mingi põhjus peab ju olema, et saaks mõne minuti töö juurest endale pühendada.“
Liisi tõi toast suitsupaki ja istus lamamistooli ja hakkas suitsu pahvima. Mõte seejuures aga keerles ikka edasi.
„Mida siis selle, „pika nädalavahetusega“ peale hakata.“
Mingi imelik mõte hakkas Liisi peas keerlema. See tundus kuidagi tuttav ja pidi mingist kaugest ajast pärit olema.
„Millal ma seda mõtet olen varem kuulnud või mõelnud,“ ei suutnud naine meenutada.
„Äkki kunagi sõbrannadega arutades või fantaseerides.“
Liisi võttis küllaltki ruttu teise sigareti. Ta ei ole eriti suur suitsetaja aga nüüd miski kohe käskis uue sigareti põlema pistma.
„Aga kui. Aga kui teeks midagi „pöörasemat“. Kuigi mis pöörane see ikka on, enamus inimesi või vähemalt päris paljud on midagi
sellist teinud. Just. Miks ma pean selle puhkepäeva veetma üksi ja mõttetuna nii kui kõik eelnevad oma elus."
Liisi kargas püsti ja hakkas askeldama. Ta ei teinud midagi samamoodi nagu kõikidel oma eelnevatel päevadel. Ei läinud dušši alla, ega kuivatanud, ega föönitanud, ega krussitanud või sirgestanud oma juukseid. Ta ei värvinud oma huuli ega ripsmeid. Kujuta pilti. Ta ei pesnud täna isegi oma hambaid.
„Kui teha midagi teistmoodi, siis teha seda kohe igas asjas ja vaatan mis välja tuleb.“
Ta tuhnis oma kolikambris ja leidis sealt mingil aastal koos Gunnariga talvel, saksas käimisest varutud seljakoti. Ta vahtis seda seljakotti ja mõte käis kaasa.
„See mõttetu suusavarustus sai ju ka ostetud vaid üheks talviseks reisiks. Huvitav, miks me pole enam suusatamas käinud. Nüüd see kola ainult seisab ja kopitab kapis.“
Liisi võttis seljakoti, toppis sinna mingid dressid, paar „teesärki“, mõned sokid. Lauasahtlist leidis ta ka mingisuguse maanteede kaardi, õnneks mitte suure.
„Mida veel peaks kaasa võtma. Kella. Kompass oleks äge aga seda mul pole. Natukene raha ja pangakaardi, võib olla.
Mobla??? Kui teha teistmoodi, siis ma seekord jätan selle vastiku looma koju. See on mu närvid ära rikkunudki. Raibe, iga kord kui heliseb, tuleb sealt alati mingi jama. Müügimeeste värk. Moblat ma kaasa ei võta, kasvõi nui pooleks.“
Kogu see jahmardamine võttis Liisil aega vaid mõne minuti.
Ta pani selga mugavad teksased, laheda särgi. Kuna hommik oli veidi jahe, siis viskas seljakotti kerget sorti jope ja õhukese kampsuni õlgade peale. Ja uksest väljas ta oligi.
„Maja võti, mis ma sellega peale hakkan, seda ei viitsi küll kaasas kanda. Pistan selle lillepeenra esimese kivi alla, nii ei lähe see kuhugi kaduma.“
Ja juba ta lippaski mööda tänavat bussipeatuse poole.
Ta ei olnud päris täpselt mõelnud kuhu suunda minna või mida teha. Mõte. See pöörasevõitu mõttekene seisis selles, et lihtsalt teha see nädalavahetus ette planeerimata seikluse nädalalõpuks.
Ta oli otsustanud, et kulgeb kuhugi ja kogu kulgemine saab toimuma ainult juhuslikes suundades. Linnast, nagu ta elas, sai jalga lasta ainult linna piirilt. Kuid millise piiri peale sõita. Sest piiri peale ilma linnaliini bussita, oleks raske saada. Ta ruttas oma bussipeatuse poole ja tegi otsuse.
Kuna ta pole juba pikka aega üldse liinibussiga sõitnud. Autoinimene, nagu kõik „müügimehed“ peavad olema, siis ta ei teadnudki, mis liinid tema maja juurest lähevad ja kuhu.
„Seega, kui see päev on niimoodi minema hakanud, siis las see läheb samasoodu ka edasi,“ otsustas Liisi ja jäi esimest bussi ootama.
Varajane tund oli veel ja naine sai veel ühe tubaka teha. Kes teab, millal järgmist saab.
Buss mis saabus, oli see, mis viis lõuna poole.
„Seega siis, võtame sihi Lõuna-Eesti poole.“
Bussi lõpp-peatuses tuli Liis maha ja astus suure maantee poole. Varajasel laupäeva hommikutunnil, ei olnud palju eraautosid liikvel.
Nii et, Liisi pidi „imetlema“ pealinna panoraami ja üksikut taevasse tõusvat „raudlindu“.
„Huvitav, milliseks võiks kujuneda minu seekordne nädalavahetus ja kust kandist ma uuest siia linna tagasi tulen,“ mõtles naine.
„Kui ma siit praegu hakkan minema, nagu Priit Pärna multikas. Kas siis maakera ikka on ümmargune ja ma tulen tagasi hoopis, näiteks Haapsalu suunast,“ itsitas Liisi vaikselt ja meeleolu läks iga hetkega aina lõbusamaks ja ulakamaks.

Pulm.

Kaugelt paistis üks auto tulemas ja Liisi tõstis käe.
Ime küll aga see auto peatuski. Liisi avas ukse ja rooli tagant paistis tema vanune noor naisterahvas vastu.
„Kuhu sõita tahate,“ jõudis sohver kärmesti küsida, enne kui Liisi üldse suudki sai lahti teha.
„Kuhu, kuhu. See on hea küsimus aga kuhu te ise sõidate.“
„Mina sõidan Säreveresse. See on seal Paide ja Türi taga. Mul vaja õe pulma minna,“ vastas brünett sohver.
„Hea küll, kui teil pole midagi selle vastu, siis ma sõidan teiega kaasa. Uh-uh, ma isegi ei ole veel otsustanud, aga Paide on juba piisavalt kaugel siit kivikolakast,“ arvas Liisi ja ronis autosse.
Brünett osutus jutukaks ja lasi esiti kohe pika monoloogi lahti.
„Tere hommikust igal juhul ja minu nimi on Berit. Ma olen juba staažikas autojuht, kuid enne seda olin ma veel staažikam hääletaja.
Nii et, sellisel varasel hommikutunnil üksikut naisterahvast nähes oli kohe lausa lust sind peale võtta.
Ma ei hakkagi sind teietama, me ju silma järgi ühevanused.“
„Mina ei ole küll eriti palju hääletanud. Õigemini ma ei mäletagi, et ma oleks kunagi tee ääres hääletanud,“ mõtles ja ütles Liisi siis.
„Minu nimi on Liisi ja sina öelda, on tänapäeval juba üsna levinud komme.“
„Ma ka ei ole aru saanud, kas see on inglise keelest tulnud, see youtamine ja sealt noored ilmselt kergemini sinatavadki. Aga kuhu sa siis ikkagi sõidad, ma ei saanud su vastusest täpset vastust,“ küsis Berit.
Liisi hakkas mõttes ja ka vaikselt häälega heietama.
„Tead, Berit. Minuga juhtus täna hommikul kaunis kummaline lugu. Paideni on üsna pikk maa ja sul pole ilmselt midagi selle vastu kui ma siin mõtisklen selle üle.“
Jutukas Berit viskas kiire pilgu Liisi poole, vaatas teda veidi kummaliselt, kuid suurt midagi ei lisanudki kui ühe reipa.
„Noh, lase tulla. Päris huvitav algus.“
„Tead, lugu oli selline, et minusugune töörühmaja ja laupäeva hommikuti põõnaja, ärkas täna hommikul kell pool kuus ja ma ei saanud aru, miks. Siis sahmerdasin natuke ringi, pöörasin oma mõttemaailma sassi, lõin igapäeva rutiinile käega ja otsustasin minna kaheks päevaks maale seiklema. Täpselt nagu teevad hääletajad ja seljakoti matkajad. Kujutad ette, et minusugune kontorirott ja müügitöötaja suudab midagi sellist pöörast välja mõelda.“
„No ütleme, pööraseks on seda tegevust vist tiba paisutatuks nimetada. Ma ise olen seda pool elu teinud ja miskit erilist selles pole. Kuigi, kui nii võtta, siis kui sa väidad, et oled linnatüdruk ja saad esimest korda omal käel maale tuulutama, siis minul on täpselt vastupidi. Mina olen enamus aega maal elanud ja linna ehk siis kahte linna, Türile ja Paidesse on nii vähe maad, et ma pole kunagi viitsinud bussi oodata ja enamus linnas käike on ikka häälega tehtud. Hiljem juba „pedas“ käies, oli hääletamisel lisa, majanduslik pool ka juures,“ noogutas Berit lõbusalt.
„Aga see lugu nüüd, et kuhu ma minna tahan, sellega on selline kummaline lugu, et ma ise ka ei tea kuhu ja otsuse tegin selliselt, et sõidan sinna kuhu viiakse ja milliste inimestega kokku juhtun.“
Berit vaatas korraks pikemalt Liisile otsa ja jäi hetkeks mõttesse.
Liisi vaatas ka auto aknast välja ja hakkas endalegi ootamatut juttu ajama.
„Imelik on see, et kui palju ma olen seda Tartu teed pidi sõitnud ja omi müügimõtteid ja numbreid taga ajanud ning ma praegu
alles, esimest korda näen, et peale tee on ka muud loodust, tee kõrval.“
„Jaa, selles on sul õigus. Autoroolis ei jõua mitte midagi kaugemale vaadata. See trassi tamp on ka nii päratu suur, et kui tippajal Paidessegi sõita, see tundub nagu rallirada. Kõik kurat tahavad olla esimesed. Mis loodust sa siin vaatad. Kuule Liisi, kas sa tahad väita, et sa pole pikka aeg üldse loodusesse saanudki, et niimoodi nostalgitsed.“
„Loodusesse, nalja teed või. Ainus, viimane loodus, mis ma nägin oli suusamatk Saksas ja iga-aastane firma suvepidu kuskil eri Eesti otsas, turismitalus. Muuks ei jäägi aega üle.“
„Mis moodi ei jää aega üle. Sul mees on ja lapsed?“
„Mees on aga lapsi veel ei ole.“
„Imelik. Lapsi veel ei ole ja aega üle ei jää. Mul on juba kaks last. Ise olen koolis õpetaja ja veel mõned hobid ka. Nii et, aja üle kurta küll ei saa. Seda on ja see ei sega küll millegi huvitava tegemist.“
„Imelik!“ lausus Liisi vaikselt ja jäi mõttesse.
Berit lasi tal mõne hetke vaikselt olla ja siis hakkas ikkagi uuesti lõbusalt peale.
„Kuule. Kui sa nüüd siis juba poole tee peal oled, mis sa järgmiseks teha kavatsed.“
„Ega ma ei tea. Ilmselt ma otsustan viimasel hetkel, enne kui sa trassi pealt ära hakkad keerama. Kas ma tulen sinna Türi taha ja hääletan sealt või hääletan Tartu suunale.“
Berit oli päris hea autojuht ja varasel hommikutunnile kohaselt vajutas ta gaasi ikka sellise hooga, et nii mõnigi „korralik“, „spidokaga“ üheksakümnega sõitja, jäi jalgu. Nüüd siis peale järjekordset möödasõitu ja „kruisaja“ peale lülitamist võttis Berit uuesti jutu ülesse.
„Kuule Liisi. Sa tundud päris meeldiv inimene olema. Justkui sellest eesti kultusfilmist. Tallinnast aga ikkagi inimene.“ Naised purtsatasid naerma ja mõlemad tundsid omas meeles ka, justkui hingesugulased olema.
Berit jätkas.
„Kuule Liisi ma siin mõtlesin juba ennist, et kui sa oled sellisel avastamise retkel ja teed selliseid, viimase hetke otsuseid, siis mis sul oleks selle poolt või vastu kui ma kutsuks sind hoopis endaga kaasa, tänase päeva lõpuni.“
„Päeva lõpuni. Oota mul läks meelest. Kuhu sa üldse pidid minema.“
„Pulma lähen. Pulma. Õe pulm on täna õhtupoole. Pool päeva on sinna aega ja Särekasse jõuame juba mingi poole tunni pärast. Tuled siis minu poole.“
„Jube imelik on küll. Aga sina kui vana häälehunt, kas nii on normaalne siis.“
Berit mõtles hetke ja raputas pead.
„Ei normaalne see ei ole ja minu endaga ei ole seda küll juhtunud, et keegi kutsuks häälelt, õe pulma. Samas sinu jaoks peaks see ju sobima, sest ise sa ütlesid, et sul see tänane päev on eriline ja hoopis teistsugune ja teistpidi.“
„On või. Ma ise ei märganudki seda, et on jah teistpidi ja ma ju ise andsin veksli välja, et teen selle nädalalõpu hoopis teistmoodi.“
„Noh, tuled siis maakate juurde pulma?“
„Pulma. Pidusse, nagu Toots meie klassikalises kirjatükis ütles. Pulmas pole ammu käinud. Oma pulm ja täditütre pulm oli vist viimane, mingi paar aastat tagasi. Pagan küll aga mul pole ju mitte midagi erilist selga panna. Paremad riided on mul praegu seljas ja kotis on vaid soojem jope.
„Ega neil riietelgi miskit viga pole. Kuid kui sa pahaks ei pahe, siis võid minu riidekapist valida mida tahad. Meil suht sama kasv ja taljemõõt.“ Pakkus brünett jälle lõbusalt.
„Hea küll. Ma tulen vähemalt sinule külla, sinna Särge ja siis vaatan edasi, mis tulevik toob,“ vastas Liisi suhteliselt kiiresti. „Tead, see eksprompt otsuste tegemine hakkab mulle juba meeldima.“
„Ma ütlesin, et olen õpetaja kohalikus keskkoolis nagu seda vanasti nimetati aga mis müügimees sa oled, millest ennist rääkisid,“ uuris Berit edasi ja samal ajal võttis kiirust vähemaks, sest taamalt paistis järjekordne kiiruse kaamera. „Terve tee on nad neid piiluvaid külmkappe täis laotud. Varem oli hoopis normaalsem sõita. Nüüd need korralikud pelgavad trahve saada ja sõidavad kõik aeg korralikult. Ise seejuures ei taipagi seda, et kui sõita „spidoka“ järgi üheksakümnega, siis tegelikult on kiirus oluliselt väiksem. Mulle mees tegi selle selgeks ja siit ma saangi vahest aru, miks tekivad tipptundidel sellised pikad sabad. Ikka mõne suure veoka, bussi või siis „korraliku“ juhi sappa.
Aga mis müügimees sa siis oled?“
„Ah mul mees, Gunnar on ta nimi, sokutas mu ühe oma koolivenna firmasse tööle. Kunn oma firmasse mind tööle ei võtnud ja parem on vist ka. Päevade viisi oma mehega koos olla, ühte ja sama liini ajada, on teiste poolt juba selgeks tehtud, et midagi head see endaga kaasa ei too. Ega sulle polegi vist vaja seletada, mis imeviguritega ma pean tegelema. Minusugune tibi ja tavaline gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetaja, tegeleb täiesti tehniliste vidinatega. Ma töötan ühes tootmisfirmas ja see toodab igasuguseid külmutus, säilitus ja muid imelikke tööstusseadmeid.
Ega erilist tehnilist taiplikust ei olegi vaja omada, sest neid vidinaid on nii palju erinevaid ja väga spetsiifilisi. Lihtsalt on teatud tüüpi vidinad, teatud omadustega ja kvaliteediga.
Meiesuguseid tegelasi on lihtsalt selleks vaja, et leida selliseid vidinaid maailmast üles ja eri riikidest ning firmades välja kaubelda, kõige parema hinna ja kvaliteedisuhtega. Selleks, et seda tööd teha, peab lihtsalt hea keeleoskus olema. Ja tegelikult ka isiklik tutvus, et töökoht sebida.
Palk on normaalne ja Gunnar üritab ka erinevaid ettevõtmisi, nii et meil kahel pole ju mingeid erilisi kulusid. Kõik on siiani maja ja muu ninnu-nännu peale läinud.“
„Imelik on see ilmaelu. Linna ja maaelu on ikka kardinaalselt erinev. Meil on just vastupidi. Rahanumber on ikka kõige tähtsam, muidu ei vea otsa otsaga kokku. Kuule mulle tuli siin mingi eriline mõte. Kui sa oled selline kõrgelt kindlustatud, siis äkki sa ei tihka sellepärast pulma tulekut vastu võtta, et sul pole omi riideid ja minu omi ka ei taha kasutada. Sul on ju veel võimalus linnast ehk siis kahest linnast, Türilt ja Paidest, midagi osta,“ muretses Berit.
„Ära muretse Berit. Kui mul mingi aeg tagasi, väikeses hingesopis ja väga sügaval, võiski selline mõte olla, siis nüüd tagantjärgi mõeldes, ma juba ütlesin, et püüan teha kõike teistmoodi. Mul on selline poolsportlik huvi tekkinud, sellise tegevuse lõpptulemuse vastu.
Pagan küll, kas isegi laupäeval peab inimene selliseid keerulisi lauseehitusi tarvitama. Peaks vist jutukeele ka ära muutma ja kuidagi lihtsamat juttu puhuda,“ raputas Liisi pead ja jätkas.
„Tead teeme nii, et ma siiski vaatan enne sinu kappi ja siis otsustan mida edasi teha. OK.“
„Olgu nii. Kuule meil aega on, kas sa „statokas“ väikest kohvi ei viitsi teha. Teeks kohvi ja kooki.“
„Kohvi olen ma juba kaks tassi joonud, aga kõht on küll tühjavõitu, sest ega ma varahommikul küll midagi erilist ei söönud. Minugi poolest.“
Kaks noort, täiesti võhivõõrast teelist istusid Mäo bensukas autos ja mugisid kohvikust ostetud saiakesi. Berit võttis kohvi, aga Liisi otsustas seekord tee kasuks.
„Kuule Liisi, ega ma ikkagi veel ei jäta, kuna muud nagunii pole teha, kui et uurin edasi. Miks sa siiski täna hommikul sellise imeliku otsuse tegid, kas sinu elul on midagi viga või…“
„Tead Berit, see hommik on veel liiga noor, et päris täpselt aru saada, miks minuga täna hommikul just niimoodi tehti ja kogu minu maalimapilt pöörati pahupidi. Väga imelik.
Ja veel imelikum on see, et ma sellega nii kiiresti ja täiesti vabatahtlikult kaasa läksin. Ma ise sellest küll aru ei saa. Kuid mingi nukruse või abituse tunne tuli peale küll. See suure linna oravarattas askeldamine ja mingite „väga tähtsate-mõttetute“ vidinate taga ajamine ning igapäevane kasumi ja tootluse jauramise jutt. Ja ka see, et Gunnarit pole ka kunagi siis just kodus kui ta võiks seda olla. Üleüldse ega ma ise ka veel ei tea, kas see on mingi hetke kapriis või on siin peidus midagi enamat. Kuigi kui võtta nüüd seda, et mingi tunni jooksul ma kohtan lambist, mingit omavanust naist, kes teeb mulle ettepaneku õele pulma minna ja annab see juures veel omad riided selga, jaaa niii edasi, siis see juba iseenesest, on midagi enneolematult omapärast.“
„Oh noor neiu. Pole siin midagi nii eriliselt omapärast, lihtsalt sina pole sellega harjunud, et võib olla sinu rutiinist erinevat elu.
Mina elan omas rutiinis ja neid rutiine tahaks ka vahel lammutada. See võikski olla nii, mida sa praegu teed.“
Naised hüppasid uuesti autosse ja veidi lobisedes jõudsid nad märkamatult sõita kahest linnast läbi ja Säreverest keerasid Pärnu peale. Õige väikese maa pärast keeras Berit ära suurelt teelt väiksema peale ja ei läinud ilmselt kilomeetritki kui ta keeras ühe talu väravast sisse, hoovi peale. 
Peoni oli jäänud veel mõned tunnid ja Liisi vaatas õues ringi. Tavaline õu nagu igas teises Kesk-Eesti maatalus. Maja, mõned kõrvalhooned, õunaaed ja peenramaa. Ei puudunud ka perenaiste lemmik ehk lille ja ilupuude aed. Liisi jalutaski sinna suunda.
Kuhu see noore naise suund elus ikka peaks olema kui mitte lillelise elu suunas. Kõikide nende värviliste lillede ja erinevate elupuude vahelt jalutades märkas Liisi aga ühte imelist paika.
Aia kõige kaugemas nurgas kõrgus suur ja jäme tamm.
Mitte, et Liisi poleks varem tamme näinud aga ikkagi, miski selles tammes kutsus teda enda poole. Niisiis võttiski noor naine suuna vana tamme juurde. Mida lähemale Liisi puule jõudis, seda selgemalt joonistusid välja soliidse puu kõik oksad ja nende okste kõverused.
Oli ju suve ilusaim aeg ja ka tamm oli oma uhkeimas rüüs. Puule lähedale jõudes märkas Liisi kummalist ja seni nägemata asja. Keegi oli ehitanud ümber puu puidust lavatsi. See lavats oli üsna lai, nii et sinna peale sai lausa pikali heita. Ühes küljes oli ka väike varjualune ja selles, vihma eest kaitstud varjualuses, oli isegi mingi võimlemise madrats ja nahast padi. Ilmselt keegi kasutabki seda paika pikutamiseks. Liisi vaatas kella. Väidetava pulmapeo alguseni oli isegi kolm ja pool tundi aega.
Kuna Liisi hommik algas ennekuulmatult vara ja pidu kestab ilmselt pikalt, siis ei võtnud Liisil üldse mitte pikka mõtlemist.
Ta sättis madratsi sinna suunda, kuhu päike kõige rohkem peale paistis. Pani nahkpadja vastu puutüve ja heitis pikali. Kerge linnulaul, monotoonselt taevas liikuvad pilved ja millal Liisi magama jäi, seda pidi ta hiljem lausa meenutama.
 
Berit oli pulmalaua ettevalmistamisel ja ka oma igapäeva toimetamistest nii haaratud, et oma hommikune reisikaaslane ei tulnud talle meeldegi. Kui aga hakkasid ilmuma esimesed pulmalised ja kuna enamus ettevalmistusi olid joone peal, siis tuli talle meelde, et ka tema peab oma tualette vahetama ja ennast mukkima. Just siis meenus talle Liisi.
„Huvitav kus see noor preilike võiks olla. Pole teda mitu tundi näha olnud.“
Mõtles pisut ja otsustas teda otsida. Majas ja peoplatsil teda ei saanud olla, sest seda vahet kollas Berit igasugu söökide ja jookidega juba mitu tundi.
„Äkki on ikkagi aias. Äkki on ta tamme all.“
Berit hakkas kerge sammuga suure puu juurde minema ja sealt ta magava naise leidiski.
„Kena noorik ja puhta pealinlane,“ mõtles Berit, vaatas kella ja otsustas oma tundmatu kaaslase üles äratada.
Ta puudutas kergelt Liisi käsivart, kuid Liisi isegi ei liigutanud selle peale. Siis raputas Berit kätt juba kõvemini ning selle peale hakkas Liisi liigutama.
Avas silmad ja vaatas sellise näoga ringi nagu ta ei saaks mitte millestki aru.
„Kus ma olen. Miks sa mu üles ajasid,“ kissitas Liisi silmi ja uuris vastu päikest oma äratajat.
„Pulma tahad, kena piiga. Või oled ära unustanud,“ hõikas Berit lõbusalt.
„Mis pagana pulm. Ma vist olen juba abielus,“ pomises magaja.
„Kuule Liisi, ärka üles, mis sinuga on. Nägid mingit unenägu või. Berit olen. Mäletad, autoga tulime.“
„Oota, las ma väheke kosun. Aa, meelde tulid. Berit. Tead, nägin vist jah und. Oota ma mõtlen väheke. See üsna kummaline
uni oli. Tead, see oli nii reaalne uni, et ma olen praegu ka veel selle sees.“
„Las tulla Liisi, räägi ruttu. Mõne minuti saab ju veel kulutada toibumise peale,“ nõudis Berit.
„Oota, oota, kohe suudan seda seletada. Tead, sõnadega on sellist tunnet raske seletada aga ma kuidagi püüan,“ vaatas Liisi pärani silmadega tamme poole ja jätkas.
„Kogu see uni on seotud selle ilusa puuga siin. Esimene mis mulle meenub on see, et ma oleks olnud miski, nagu vesi, või voog, või laine, või energia.
Noh sellel tundel polegi nagu sõnu. Selle veena või voona, ma oleks nagu vajunud maa sisse. Kõik oleks justkui pime ja niiske, kleepuv ja raske. Siis ma oleks sattunud nagu mingisse torusse. Või äkki selle puu juure sisse. Miski hakkas mind vedama mööda seda toru ja see aina kiirenes. Siis ühines see toru mingi suurema toruga ja voog aina suurenes. Siis jälle ühines see toru, veel suurema toruga. Ja peaaegu oleks mul olnud selline tunne, nagu ma oleks olnud selle puu mahlasoontes ja liikunud peenikestest juurtest aina jämedamatesse ja nii kuni puu tüveni. Kogu selle tee jooksul ma oleks nagu läbi käinud kogu oma senise elu. Sellest ajast mida mäletan kuni tänase päevani. Siis kui ma veel edasi tõusin, sellel ajal oleks minu sisse voolanud mingit erilist tunnet või informatsiooni. Justkui ma oleksin näinud kõiki neid aegu, mida oli näinud ka seesama vana tammepuu. Ma oleks justkui näinud kõiki neid inimesi, kes siin puu juures on käinud. Ma oleks nagu kuulnud kõikide nende inimeste mõtteid ja muresid. Paljud neist inimestest isegi, üksi olles puuga, küsisid nõu selle puu käest. Tead, need inimesed küsisid, siis vaagisid ja vahel ka otsustasid, üksi iseendaga olles ning läksid siis ära.
Mina, kui selle puu osake, sain teada, et see vana tammepuu oskas vastata igale inimesele ja igale nende küsimusele. 
Saad aru. Tammel ja ka minul oli igale küsimusele vastus olemas.
Kogu see rahvaste liikumine kestis sinnamaani, kui ma nägin ka ennast siia pikali heitmas. Selle aja jooksul olid torud muutunud jälle aina peenemateks ja peenemateks. Ning siis mingil hetkel mina, või vesi, või voog, paiskusin tammelehe pinnalt voogava päikesevalguse kätte. See oli selline mõnus, vabastav hetk ja selle hetke tunne on praegugi minu sees. See hetk oli ilmselt see hetk, kui sa üritasid mind äratada. See tunne oli nii meeldiv ja ülev, et kui seda tunnet minu sees praeguseni ei oleks, siis võiks sellest paganama kahju olla.“
„Jah kaunis, kuid kummaline uni. Eks need uned enamasti olegi sellised kummalised. Aga võib-olla pole ka. Kas su eufooria hakkab üle minema ja pulma ikka viitsid tulla,“ uuris Berit veidi murelikult.
„Tead Berit. Veidi aega ju veel on. Ma pisut turgutaks siin ennast. Ma tulen kohe sulle järele. Oled nõus.“
„Olgu, olgu. Riided on sulle ju valmis ja ega kõiki külalisi veel kohal ka ei ole. Ma lähen siis ees minema.“
Liisi vaatas lahkuvale Beritile järele ja tundis ikkagi veel enda sees seda hõljumise tunnet.
Justkui langeks ta tamme kõige kõrgema lehepinnalt ikkagi veel, siia maa pinna poole.
Liisile tuli peale kummaline soov puudutada tamme karedat koort. Ta puudutas ja silitas seda koort. Tõusis lavatsilt istukile ja toetas oma selja vastu jämeda puu tüve. Ta pööras korraks pead ja puudutas põsega karmi ja kareda puu pinda.
„Mismoodi on see võimalik, et minusugune linnatüdruk ja istub nüüd siin, tundmatus maakolkas, üksiku puu juures ja peaaegu, et kallistab seda puud. See ei saa olla normaalne. Kas ka see võib veel uni olla.“ 
Tuli kerge suvine soe tuuleiil ja tamme oksad hakkasid kohisema. See kohin oleks meenutanud juttu või laulu.
Liisi justkui mõistis seda juttu ja ta ei uskunud ikkagi veel, et see võiks olla, mitte uni.
Õuele vuravate autode hääled tõid noore naise teadvuse uuesti maa peale. Sealt kõrgelt puu ladvast.
Liisi haigutas, ringutas, raputas pead ja mõte käis peast läbi.
„Mis sellest kui see oli ainult uni, selle eest oli see uni nii ilus ja nii elus, et harva võib inimene üldse unes näha ja kogeda nii positiivset ja ülevat tunnet. Hea, et see tunne ei ole päriselt veel siiani ära läinud.“
Liisi ronis lavatsilt alla. Viskas madratsi ja nahkpadja varju alla, patsutas veelkord tamme tüve pihta ja lippas seejärel tare poole.


Pulma probleemid.

Pulm oli korraldatud pisut isevärki.
Beriti õde, Julia ja tema nüüdseks juba teine pool Rasmus, olid eelmisel päeval käinud ära ametlikul registreerimisel, koos oma kõige lähedasemate pereliikmetega.
Mõte sellise skeemi järele tuli sellest, et linnaasutus on nende maakodust üle saja kilomeetri kaugusel ja enamus inimesi isegi ei teadnud, et nad on juba päev aega olnud ametlikult abielus.
Tseremoonia oli korraldatud nii, et pulmaisa mängis alguses paaripanijat ja kogu see pruutpaari, uhkes lehtlas, paaripanemise tseremoonia oli sarnane filmide „unelmate pulmale“. Kui kõik vajalikud toimingud tehtud said, siis pulmalaud oli üsna lähedal, uhke välitelgi all.
Pulmavana oli igatahes üle keskmise tubli.
Ta ei lasknud pulmarahval esiti kohe kõhtu täis puukida ja hakkas rahvast toolide tagant välja tirima, igasuguste pulma rituaalide ja mängukestega. Samas jälle pidevalt tooste tõstes ja viinapitse taeva poole liigutades, muutusid pulmalised üsna lõbusaks.
Mängis ka kahe mehe ansambel ja tantsud muutusid aina hoogsamaks.
Liisile, kui kenale noorele naisterahvale, ei antud ka palju vaba aega lauas konutamiseks. Küll tiriti mängudesse ja noori tantsutajaid jätkus ka. Pigem oli tegu, et väheke hinge tõmmata.
Selleks puhuks oli hea ettekääne, see palju kirutud suitsu pahvimine. Juba mitmendat korda olid teatud pulmalised suitsunurgas kokku saanud ja info hakkas juba liikuma.
Kes on kelle sugulane ja kes muidu asjamees.
Liisi pidi veidikene hämama oma tutvusest Beriti ja tema õega.
Kogu see pulma trill ja trall kestis ühe jutiga keskööni ja koos pruudipärja maha mängimisega vaibus ka pulmaisa hoog.
Nagu pulmas ikka, oli selleks ajaks juba nii mõnigi uhke mehekene maandunud silmili rosolje taldrikusse ja isegi üks preili tuli tuppa koti peale sikutada.
Pulm nagu Eestis neid ikka ette tuleb.
Kas oli pulmapidu kulgenud vinge hooga, või oli Liisil piduhoos piisavalt tegevust, või polnud Liisi lihtsalt pikka aega nii lõbusas seltskonnas viibinud.
Igatahes polnud Liisil sinnamaani olnud aega ega tahtmist pidulisi üksiti vaadelda.
Nüüd aga tempo vaibudes istus ta Beiti kõrval.
Berit jutustas elavalt ühe seltskonna kõige lõbusama noore naisega. Kui tants ja trall käis, siis see naine ei püsinud hetkegi paigal. Stella oli selle preili nimi ja ta olla peigmehe Rootsimaa pealinnas elav õde. Stella oli kogu õhtu olnud „säpsu“ täis.
Laulis, tantsis, mängis enamus mänge kaasa ja hüppas ning kargas, nii kuis jaksas.
Ka nüüd nad ajasid Beritiga lõbusat juttu. Liisi kuulas nende itsitamisi ja kommenteerimisi ning lasi ka peotelgi alusele pilgu peale.
Ja nagu varnast võtta, nägi ta enamuse inimeste kehakeelest, jutust ja hääletoonist, et nii mõnedki inimesed mitte ei suhelnud rõõmsalt, vaid nii mõnelgi pool oli märgata erutuste ja jagelemiste märke.
Mingid noored mehed jagasid omavahelisi ennemuistseid tüliõunasid.
Nii mõnigi abielunaine vahtis, ilmselt oma abikaasat, mingi aimatava solvumise või pahandamist toetava, „mõrvarliku“ pilguga.
Seda, mitte „niiväga“ pidulikku olukorda, ei viitsinud Liisi jälgida. Igaühel on omad probleemid ja probleemikesed. Las ise jagavad.
Liisi suundus sinna, kus enamus suitsetajaid kokku said kogu õhtu jooksul. Kuid suitsunurka jõudes märkas Liisi, et ka siin polnud kõik kõige paremas korras. Pigem vastupidi.
Enamus pidulisi olid lausa paanikas ja üks noormees seletas Liisile.
„Jama on selles, et Arvi läks lolliks.“
Ei saanud Liisi aru, milline noormees see Arvi oli selles seltskonnas, kuid Liisi lasi mehel selgitada.
„No Arvi. See, kes ka sulle seletas, kui kõva autosportlane ta on. Sporti ta on teinud ja autot oskab muidugi hästi juhtida. Kuid jama on selles, et ta läks siin mõni hetk oma tüdrukuga tülli. Ta on tiba armukade. Hakkas mingi kutiga nokkima ja tüdruk ilmselt ütles midagi, mis talle ei meeldinud. Kaine ta ka ei ole ja pani õue pealt oma autoga sellise jutiga minema, nii et meil on kõigil hirm nahas, et ta endale viga ei tee ja samas ka pulmameeleolu ära ei riku.“
Kuigi Liisile selle jutu algus ei avaldanud erilist mõju. Las noored ise jagelevad. Kuid see viimane mõte ajas ka talle hirmujudina peale. Kuidas sellises situatsioonis saaks noorpaar rahulikult edaspidi elada kui nad saaksid teada, et nende pulmaline sõitis ennast kabelisse.
Mõtles Liisi siis endamisi.
„Miks mulle tuli nüüdsel hetkel nii imelik mõte. Kas ma olen kuskilt lugenud midagi sellist. Aga mis vahet on sellel, kas ma olen lugenud või keegi just nüüd „sosistas“ mulle kõrva. See ei maksa ka ju midagi ja ka katse on parem, kui mitte midagi tegemine.“
Liisi küsis noormehelt, milline see auto välja näeb, mis marki, mis värvi ja kuhu poole sõitis.
Saanud vastuse, eemaldus Liis veidi kaugemale, istus ühe pargipingi moodi pingile, nõjatus selja vastu seljatuge ja sulges silmad. Ta kujutles oma suletud silmade sisse just selle sinise Honda, suunas oma mõtte sinna suunda, kuhu oli auto kihutanud ja kujutles ette, et ta jõuab sellele autole järgi.
 Näeb seda autot ja sõnab. „Palun kaitse seda autot - eest ja tagant, ülevalt ja alt ning ümberringi.“
Tal oli kange tahtmine lausuda seda kolm korda.
„Rohkemat ma ei saa ilmselt midagi teha,“ lootis Liisi, et ikkagi läheks kõik ilma suure traagikata.
Noormees nägi nurga tagant seda kõike pealt ja kui Liisi tema juurde tagasi tuli siis küsis.
„Mis sul hakkas, paha või.“
„Ei aga ma arvan, et selle poisiga ei juhtu mitte midagi hirmsat.“
Noormees põrnitses Liisit kaunis imelikult ja lõi käega.
Liisi läks telgi alla ja rääkis Beritile ka lugu, mis väljas oli toimunud.
„Pagan võtaks seda Arvit. Me kogu aeg oleme temaga hädas.
Küll kihutab napsise peaga, küll norib tüli kui ta järjekordne pruut kellelegi meeldib. Seekord siis jälle sedapidi. Kuule ma lähen vaatan, mis teised mehed sellest arvavad.“
Berit ja Liisi läksidki kiirel sammul platsi poole, kus autod seisid. Seal mitu mees arutasid asja ja selgitasid, et paar sõpra olid talle järgi sõitnud.
Järsku oli kuulda väga suure mürinaga sõitva auto hääli ja sinine Honda keeraski hoovi peale.
Roolist tuli üsna krapsakalt välja noor mees, lõi suure žestiga käega ja põrutas üle plasti.
„Persse need naised, üks ees või taga. Kes need lollakad olid, kes mulle vastu kihutasid.“
Mitte keegi ei mõistnud mitte midagi öelda ja enamus silmnähtavalt ohkasid. Ainult need kaks tüüpi, kes mõne aja pärast hoovi keerasid ja Arvi poole jooksid ning seal juures karjusid.
„Sa igavene idikas, sa oleks meid peaaegu sodiks sõitnud.“
„Teil tolgustel pole aimugi, mis tähendab sodiks sõitmine. Tulge ma panen teid krossirajal rooli, siis näete mis tähendab millimeetri pealt sõitmine. Siin oli terve valgusaasta vahel.“
Haaras sõpradelt kaela ümbert kinni ja läinud nad olidki.
Kui aga Berit ja Liisi jälle telgi alla jõudsid, pummeldasid noored mehed nagu jaksasid ja Arvi ei teinud oma pruudist väljagi.
Noor neiu lahkus telgist ja suundus aia poole.
Nägi Liisi seda pimedusse sulavat siluetti ja igaks juhuks, et mitte jälle järjekordset jama ei tekiks, läks neiule järele.
Aed oli üsna pime ja selleks, et mitte mõne oksa vastu joosta, Liisi hoopis hõikas.
„Kuule neiukene, oota mind ka.“
Noor neiu pööras ümber, hämaruses nägigi Liisi ja peatus.
„Kuhu sa pimedusse lähed.“
„Ah, mul ükskõik,“ vastas ilus tütarlapse hääl.
„Tule minuga kaasa, ma tean ühte head kohta.“
Ja Liisi võttis neiul käest kinni ning vedas teda mälu järgi vana tamme suunas.
Tamm kergelt kohises ja jalutamise käigus tuli Liisile meelde, et ta oli lavatsi peal, padja juures, ühte küünalt näinud.
„Sellepärast siis oligi see küünal seal,“ tuli Liisile mõte, „ilmselt on keegi varemgi käinud tamme all pimedas.“
Nad jõudsid puuni, Liisi pani küünla põlema ja samas ka süütas ühe sigareti.
„Kas sa suitsu ei tee.“
„Üldiselt ei tee aga praegu oleks küll selline tahtmine.“
Liisi popsutas suitsu suust välja ja küsis.
„Mis su nimi on. Minu nimi on Liisi ja ma olen Beriti sõber.“
„Annika on mu nimi.“
„Ega sul mingit lolli mõtet pähe ei tulnud, kui siia ära jooksid.“
„Mõtet? Ei, ei. Kui just see eriti loll mõte ei ole. Miks just mul ei vea nende poistega?“
„Ei vea? Kui vana sa oled siis, et sul neid nii palju peaks olema.“
„Kaheksateist olen.“
„Püha püss. Kaheksateist ja juba halad. Mis sul nende poistega siis lahti on.“
„Ma ei tea. Nii pea kui mõni poiss tekib aga tekib neid kogu aeg, sest nad ise jookevad mulle järgi. Kui aga natukene koos oleme, siis on kohe mingid jamad majas.“
„Ise sa oled nii ilus tüdruk ja miks sul siis poisid ei püsi.“
„Mina ka ei tea. Paar korda saan uue poisiga väljas käia, kui igakord läheb tapluseks ja poisid hakkavad omavahel suhteid klaarima.“
„Kas see on siis kuidagi nii, et väljas käies teised poisid hakkavad sulle silma peale viskama ja endale tahtma ning kisuvad sinu 
poisiga tülisse.“
„Vot täpselt nii, see on juba mitu korda juhtunud. Ma ei või ühelegi teisele poisile isegi silma vaadata, kui see juba arvab ei tea mida ja oma poiss on ka kohe „äksi“ täis. Mis ma tegema pean? Arviga oleme ka tuttavad ainult kaks nädalat. Nüüd jälle sama lugu.“
„Nonoh. Proovime siis midagi välja mõelda. Toeta sina selg selle vana tamme vastu ja kuula mind. Äkki saan sulle natukene lohutust pakkuda.“
Liisi tõi Annikale nahast padja. See pani padja selja taha ja toetaski vastu vana puu tüve.
„Ma ei tea aga mulle tundub, et noorte elus on miski koolitus puudu. Matti ja füssi neile õpetatakse aga elutarkust ei õpeta noorele inimesele mitte keegi. Võib-olla, et ainult emad vahest tütardele midagi räägivad aga need on ka ilmselt mingid kapsalehe jutud.“
Liisi nägi küünlavalguse taustal, kuidas Annika silmad läksid särama ja meeleolu tõusis.
„Sul Liisi on nii lahe jutustiil.“
„Lahe jah aga jutt on keeruline. Ise oled alles kaheksateist, aga jutt on nii paanikaline nagu kolmekümneselt. Kuhu sul nende poistega siis nii suur rutt on.“ „Miks ei peaks olema kui teistel juba on oma kindel poiss ja mõni hakkab isegi mehele minema.“
„Mis pagana meemägi seal mehele minekus siis on. Kardad ilma jääda või mis.“ „Kardan jah ja kui võtta veel seda, et ükski poiss mulle pidama ei jää, siis äkki ma ei saagi või on hoopis minus mingi viga,“ mõtiskles Annika
"On ja ei ole. Vaata ma püüan sulle anda paar mõtet edaspidiseks. Ega „ükski“ poiss ei saagi sind ära võtta.
Sa pead leidma ikka „ühe“ ja selle ainukese. Üsna kindla. Selliseid ei kasva puu otsas nagu õunu. Lähedane inimene saab enamalt jaolt olla üks ja ainult üks. See üks tuleb sinu ellu siis kui sa oled selleks valmis. Sa tunned ta kindlalt ära ja kui see kutt on õige, siis tema tunneb sinu ka ära.
Tegelikult on veel ka nii, et mida rohkem sa pingutad ja kedagi taga ajad, siis nemad käituvad sellele just risti vastu.Katsuvad, maitsevad ära ja siis järgmist vilja katsuma. Võta asja vaikselt, vanapiiga. Mida hiljem sa selle jandiga alustad, seda vähem sul on jamasid, juba lihtsalt sellepärast, et hiljem alustad. Need sinu varakult abielluvad sõbrannad saavad selle aja jooksul veel palju vaeva ja vatti näha, kui sina veel elad oma „lille“ elu. Hoia oma nupp koomal ja las mesilased sumisevad, hiljem on nektarit rohkem.“
„Kuule Liisi anna mulle ka üks suits, mul kohe tuli tahtmine midagi teistmoodi teha ja enam ma ennast, niimoodi „tibina“, ei haletse.“
„Tead Annika mis on kõige parem indikaator selleks, et ära tunda „see – õige“.“
„Noooh, kuulan huviga,“ kikitas Annika oma kõrvu.
„Hästi lihtne küsimus. Kui tuleb kunagi jälle selline tunne, et võtaks poisi ära, siis küsi endalt. Kas ma teda, tegelikult ka, tahan endale meheks. Ma küsin sinu käest aga hoopis sellise küsimuse.
Kas sa oskad mulle kirjeldada, milline peaks olema üks noormees, hiljem abielumees ja veel hiljem üks sinu laste isa. Oskad kirjeldada.“
„Tean küll seda, Liisi, aga ….“
„Mis aga,“ küsis Liisi, kui Annika hoogsa aluse peale tekkis pisuke vaikus.
„Aga ma ei oska teda kirjeldada. Neid iseloomu omadusi tuleks liiga palju.“
„Noh, meil aega on. Lase tulla.“
„Ta peaks olema haritud, viisakas, peaks oskama raha teenida, ilus võiks ka olla, sõbralik, huumorimeelne, abivalmis. Tead mul on selline pingelangus, et ma enam ei viitsigi mõelda. Räägi ise ja mina kuulan.“
„Hea küll. Neid häid iseloomujooni on üsna palju. Kui kiiresti lisada siis oleks veel: hellus, hoolivus, austus, väärikus, leebus, kiindumus, vaimustus, põnevus, südamlikkus ja mis kõik veel. Kuid kas tal ka midagi halvemast poolest võiks olla, nagu: solvumine, kavalus, petlikkus, hoolimatus, usaldamatus, rumalus, põikpäisus, upsakus, ebakindlus ja oi-oi kui palju veel selliseid. Neid omadusi ei tahaks keegi oma kaaslasele. Kuid kas on võimalik leida sellist inimest, kellel on ainult kõik need head omadused ja mitte ühtegi kehva. Ega sa ise ka seda ei usu, et sellist olemas oleks.
Järelikult, maailmas elavad ainult sellised inimesed, kellel on enam-vähem kõiki neid omadusi. Konks on siis ainult selles, kellel kui palju midagi on ja kuidas nad neid omadusi kasutavad.“
Liisi pidas kergelt vahet ja mõtles kuidas lugu ära lõpetada.
„Nüüd aga võtame selle, sinu eks-autosportlase.“ „Arvi või. Tema tahab alati olla esimene, alati ja igal pool.“
„Ja mitmes sina tema jaoks oled.“
 „Mina ei tea. Ilmselt vahest siis teine.“
 „Kas siin ei peakski leiduma võti. Hea kui sina oleksid mehele esimene ja alati. No võib-olla mitte alati. Mõni hobi või meelistegevus võib ikka ka mehel olla, aga kindlasti inimesena ja kaaslasena, võiksid küll alati üks ja esimene olla.“
"Päris kaval märkus või mõte.“
„Aga kuidas seda märgata ja kontrollida.
Tuleb selline tegelane panna kõiksugustesse erinevatesse olukordadesse. Kavalad naised joodavad mehehakatise esimese hooga lihtsalt silmini täis. Siis on kohe näha, mis inimene on, kui temalt pidur maha võtta ja mis tema sees tegelikult toimub. Teine võimalus on minna reisile või matkale. Ka seal on näha, kas ta jääb hätta ja kuidas ta sind hindab ning toetab. Lisaks on ju ka veel raamatud. Loe läbi mõni selline raamat, kus selgitatakse peresuhteid või siis noorte neidude probleeme. Milleks alati oma lolli pead vaevata kui inimesed on nii palju vaeva näinud ja kõik üksipulgi raamatutes ära seletavad.“
„Kas see tähendab siis seda, et koolitarkuste asemel, tuleb raamatutest hoopis elutarkust õppida,“ imestas Annika.
„Aga miks ka mitte. Parem alguses natukene õppida ja valida, kui hiljem karvu katkuda ja murest murtuna, lahku minna.
Suurem jama veel siis, kui lapsed taga.“
Noored naised lobisesid veel mõnda aega, kuid siis kui Liisi märkas, et Annika on juba üsna lõbus, tegi ettepaneku minna peo platsile tagasi. Jalutasid telki ja nähes Beritit, istusid nad kokku ja lohistasid selle lõppema hakkava peo enam-vähem lõpuni.

Liisi kuulis läbi une mingit muusikat ja püüdis oma silmi avada. Keha oli nii väsinud nagu oleks keegi talle peksa andnud. Nüüd meenuski Liisile, et ta oli eelmisel päeval peaaegu kakskümmend neli tundi ringi tatsutanud ja see pulmapidu ka veel.
„Ilmselt see pulmapeo jätk ongi veel, mis sealt väljast kostab.
Peab vist kargud alla ajama ja näo pähe tegema.“
Peotelgis askeldas üsna palju inimesi veel.
Osadel oli alles hommikukohvi aeg, osadele läks juba viina ja sülti sisse ja mõni mees kaperdas jummalast juua täis peaga ringi. Nagu pulmas alati.
„Hommikust Liisi. Tule võta kohvi ja istu meie juurde. See on nüüdsest ka minu sugulane. Saa tuttavaks. Anetta, peigmehe õde.“
Anetta naeratas Liisile, siis kui see oli käinud ja toonud omale ka tassitäie kohvi.
Ega muud Liisile veel sisse ei läinudki.
„Tead Liisi, me räägime kõiki neid juhtumisi, mis siin eile õhtul ära ei juhtunud.“
„Kas sa seda ka nägid,“ küsis Berit Liisilt, „kuidas see Arvi, ikkagi hakkas mingi kutiga tüli norima ja kui ta sai selle prillipapa käest paraja koosa, siis tõmbas siit oma autoga lõpuks minema.“
Liisi kehitas õlgu.
„Ma küll seda ei näinud. Millal see veel oli.“
„Noh siis, kui sa selle Arvi pruudiga mõneks ajaks ära kadusid. Ma panin kohe pildi kokku, et sa läksid teda lohutama.“
„Aga kus Annika ise on.“
„Oh see preili oli nii lõbusas meeleolus. Kiitis, tänas sind ja näed andis oma telefoni numbri ning palus talle helistada. Mis imejutte sa talle rääkisid, oli teine nii õnneliku näoga kohe, mitte nii nagu öösel.“
„Ah mis ikka. Kõik on nii lihtsad probleemid aga mingite lollide asjaolude koosmõjul, võivad vahest need lapsikused väga halvasti lõppeda.“
Berit aga tõstis näpu ülesse ja küsis üsna teraselt.
„Aga mul on sulle Liisi üks väga eriline küsimus. See tuleb kahest erinevast situatsioonist. Üks on see lugu, mis sa mulle tammest
rääkisid. Muideks ma rääkisin selle loo Anettale ka ära ja tal on sulle ka eriline jutt, pärast. Vot, teine situatsioon on see öine auto lugu. See mu terane noor sugulane küsis hommikul sinu järgi ja seletas, et sa olid ette teadnud, et Arviga ei juhtu midagi halvasti. Räägi ära, mis värk sellega on.“
Liisi vaatas esiti kohmetunult ringi ja tal ei olnud üldse tahtmist oma öiseid eksperimente kirjeldada. Mõlemad naised aga ajasid peale ja kui nad lubasid, et ega nad enne rahu ei saa kui Liisi kogu loo ära jutustab.
„Noh, see Annika lugu on lihtne. Ma seletasin talle igasuguseid värke. Võib olla „aitas“ vana tamm ka kaasa. Seda mina ei tea. Aga selle „auto looga“ tuli mulle kuskilt selline mõte, et oleks hea panna sellele autole peale mentaalne kaitse. Ma oleks justkui, kunagi, kusagilt, midagi sellist lugenud. Mulle tuli see mõte sellega, et kui selle Arviga oleks midagi juhtunud, siis oleks pulmapeost saanud matus. See oleks ikka kole olnud. Mina ei tea kas see aitas, aga mõttes justkui oli selline tunne, et tuleb teha.“
„Tubli Liisi. Sina seda ei tea aga tuleb välja, et meie Anettaga, siin arutades, tulime sellise üllatuse peale, et me kumbki oleme elus kokku puutunud sensitiivsete inimesega. Anetta lausa elab koos, samas külas, Lõuna-Eesti ühe vingema nõiaga.“
„On jah niimoodi Liisi. Meie külas elab tõesti üks isevärki mees. Kõik kutsuvad teada nõiaks ja Niguliks. Ka mina olen tema juures käinud. Muidu ta ei olegi mingi podiseja ja pomiseja „nõid“, pigem hoopis filosoof.“
„Mis sul hakkas Liisi,“ hõikas Berit, „ sul naa imelik nägu peas. Kummitust nägid või?“
„Nägin jah!“
„Ära jama, kus?“
„Sinu selja taga, Berit.“
Berit kargas tooli pealt püsti ja ei näinud selja taga midagi.
„Nalja tegin,“ lausus Liisi, „teil siin, muudkui nõia lood“
„Loll nali,“ naeris Berit, „ meie räägime tõsiselt.“
„Hästi. Ma räägin ka siis tõsiselt. Ma siin hetke mõtlesin, et kas niimoodi siis info liigubki ja kas ma pean kogu aeg, nüüd seda infot pidi edasi minema.“
„Räägi selgemalt.“
„Noh seda, Anetta et. Kus see mees elab, kas ta on iga päev kodus ja kuidas sinna saab. Kas sinna bussi ka läheb.“
Anetta raputas pead ja lausus.
„Kuule preili. Joo vähem või maga kaineks. Mis bussi. Ma ju rääkisin, et ma elan seal külas. Kas sa tahaksid siis kaasa tulla kui niimoodi bussiaegu küsid.“
„Ega vastu ei oleks, kui mulle nüüd selliseid märke tuleb. Äkki see ongi just see, millepärast ma pidin eile hommikul kell pool kuus ülesse ärkama."
„No vot Berit, mis ma sulle ütlesin. Aitab juba sellest, et mingi nõiaga ühes külas elan. Mul sama jutt, mis Liisi just rääkis.“
„Mis te tahate öelda, et lähete koos siit edasi. Olge normaalsed, enne ei lähe te kuhugi kui me pole pead parandanud ja selle sodi siin ära koristanud.“
Nii need naised veel toimetasid pikka aega ja loomulikult ei saanud Anetta oma pead parandada muu, kui möödunud aastase õunamahlaga. 32
Sõjaväelase naine.

Liisi istus „Ford Focuse“ kõrvalistmele ja Anetta võttis rooli taga koha sisse.
„Suitsu ka teed,“ küsis Anetta.
„Teen küll, nüüd viimased paar päeva rohkem, kuid tavaliselt ei tee minu mees Gunnar, ka autos suitsu. Ta on mingis mõttes pedant.“
„Okei, minul sellega probleemi ei ole. Kui tahan teen autos ja luban ka teistel teha. Autoroolis ongi vahest hea teha, siis viib mõtted mingile huvitavale lainele. Eriti kui pikk tee ees. Autoroolis on üldse nii, et see oleks justkui kinnine ruum ja siit ei saa välja. Pea hakkab alati heietama mingeid mõtteid.
Vahest on hea kui on keegi kõrval kellega saab suhelda ja siis ei pea ainult omi mõtteid ja vanu asju keerutama.“
Anetta oli juba keeranud auto suurele maanteele. Suund oli seekord Lõuna-Eesti tippu.
Praktiliselt teisele poole maakera kui vaadata Tallinnast.
Tallinnast vaadates tundub Rõuge umbes sama kaugel ja sama metsik maa, kui näiteks Austraalia kõrb.
Tükk aega oli autos vaikus või õigemini mingi müra. Raadio mängis ja kummid urisesid.
Siis aga äkki, pani Anetta raadio kinni ja alustas juttu.
„Kuule Liisi. Meil on mitu tundi autosõitu ees. Räägi nüüd lähemalt, mis värk sul selle puu ja selle nõiaga täpsemalt on. Kui me koos Beritiga sellest rääkisime, siis sellest jutust ma ei suutnudki kõigest aru saada.“
„Ma ei teagi veel täpselt kui palju ma saan inimestega sellest rääkida. Sest ma märkasin eile ja märkasin ka täna hommikul. Niipea, kui kellelgil on mingi probleem või mõte ja see inimene kasvõi moka otsast ütleb, et „jama on ja mis on selle jama põhjuseks või mis ma peaks selle jamaga peale hakkama“, siis kohe on minu peas täielik pilt sellest „jamast“. Ma saan murdosa sekundiga, selle inimese kogu „jamast“ aru. Ma isegi hooman kust selle jamaga peale hakata. Saad aru. Kui saad, siis mina sellest ikkagi veel aru ei saa. Miks ma pean neist jamadest aru saama, miks ma leian neile kohe lahenduse ja miks ma üldse pean hakkama tegelema teiste inimeste „jamadega“!“
„Tundub veidikene isegi põnev,“ mõtiskles Anetta, „ja sa tahad väita, et alles eile hommikul või siis üleeile õhtul, sinuga midagi sellist, absoluutselt ei juhtunud.“
„Minuga ei juhtunud? Muidugi ei olnud seda. Päris nii see just ei olnud, et ma ei oleks neid jamasid, kas siis enda või teiste omi, üldse märganud. Ikka märkasin. Me vahest Kunniga jageleme teatud asjade peale. Kuid need on suht normaalsed ja me oleme saanud hakkama, selle absoluutse normaalsusega millega enamus maailma inimesi elavad. Töö juures vahest ikka on selliseid probleeme ja jamasid. Ülemused annavad aeg-ajalt alluvatele pähe. Siis jälle on omanik või tippjuht ise masenduses kui firmas ei laabu just plaanipäraselt või keegi on firmale võlgu ja tünga teinud ning lepingu viimasel hetkel üles öelnud. Täpselt samasuguseid asju ja jamasid on ka kaastöölistel. Kellel on mingid eluprobleemid. Kas jääb laps haigeks, emal – isal avastatakse mingi vähk või muu tervisetõbi. Mõnel mees joob ja laaberdab või hoopis naine jookseb teise mehega minema. Sa neid seriaale telekast vahest vaatad, „Pilvede all“ või „Saladused“.“
„Muidugi vaatan. Mis ma maakolkas muidu õhtuti ja üksi peaks peale hakkama. Mis siis?“ küsis Anetta.
„Vaatasin mina varem ka, mõlgutasin ja võrdlesin seal näidatavaid episoode oma eluga. Loomulikult sain ma ka varem aru, et need seriaalid on elust võetud. Mingi kirjamees „miksis“ need episoodid elust kokku ja kontsentreeris seriaaliks. Päriselt ilmselt, nii palju ja nii keerukates seostes elu ei ole, nagu näiteks „Pilvede all“."
„No mine tea. Meil on väike küla ja kõik teavad kõigist kõike ja rohkemgi veel. Meie küla seebikate kõrval, need teleka omad, võivad ainult kergelt punastada,“ seletas Anetta, maakate tegemisi.
Liisi köhatas kergelt ja raputas pead.
„Kuid nüüd täna ja praegu on ilmselt mul väga raske selliseid filme vaadata. Kui see võime, mis mul hetkel on, et ma saan igale probleemile kohe vastuse, siis ma ei saa ju neid seriaale üldse vaadata.“ „Mispärast? Ma küll ei mõista.“
„See on nii, Anetta, et isegi praegu, nii vähe kui ma hetkel mäletan neid „pilveprobleeme“, on kohe igale nende tibide probleemile, mul olemas: probleemi olemus, põhjus, tagajärg ja lahendus. Saad aru. Igale stseenile, mis seal on. Kui iga vaataja ütleks selle stseeni probleemidele ära: olemuse, põhjuse, tagajärje ja lahenduse ning see tegelane saaks sellest jamast aru ning lahendaks ära. Mis juhtuks? Seriaal lõpeks ära poole tunniga ja kõik elaksid „elu lõpuni õnnelikult“ nagu iga muinasjutu lõpus tavaliselt öeldakse. Öeldakse ju et, „ja siis elas Tuhkatriinu koos oma printsiga selles kuningriigis elu lõpuni õnnelikuna“.“
„Kuule tibi, see on ju muinasjutt. Ka mina usun tegelikult seda, et selline, kuninganna ja kuninga, elu saab olla ainult naiivsete
väikelaste muinasjutu lõpp. Ka Tuhkatriinu muinasjutu lõpus võiks olla lõpu kaane siseküljel väike märkus emadele, a´la umbes nii – „ja siit algas Tuhkatriinu ja printsi igapäevane elu, mis sisaldas endas: teise poole märkamist, hoolimist, laste tegemist, sünnitamist ja kasvatamist. Võib-olla vahepeal isegi kuningriigi piiride kaitsmist ja printsi ehk siis hilisema kuninga lahinguhaavade parandamist, õukonnadaamide klatšijuttude kuulamist, teiste aristokraatide pere ja vara probleemide märkamist ja nii edasi. Ehk polegi siis muinasjutus, see lõpp nii muinasjutuliselt õnnelik.“
„Päris hea arutelu sinult, Anetta. Aga kui minna nüüd tagasi minu, selle pisikese „jamani“, siis sellepärast ma tahtsingi sõita sinuga koos ja kohtuda selle nõiaga, nagu sa väidad. Mis inimene ta on, äkki räägid lähemalt.“
„Mees nagu mees ikka. Pole ta mingi nõid. Üldse vist nõid öeldakse naiste kohta. Meie ajal kutsutakse selliseid inimesi selgeltnägijateks. Ma olen ainult ühe korra Niguli juures käinud. Koos oma vanaemaga. Temal oli mingi tervise probleem ja siis ma viisingi ta Niguli juurde. Tead, tegelikult ei ole ta nimi üldsegi mitte Nigul, vaid hoopis Sigmar. Aga kas sina oled näinud „vene ajal“ tehtud filmi „Keskea rõõmud“. Seal need tüübid, kahe autoga, sõitsid ka kuskile Lõuna-Eestisse, „nõia Niguli“ juurde. Vot, sellest veneaja filmist inimesed hakkasidki Sigmarit, Niguliks kutsuma. Nigul on muhe mees tegelikult ja selle hüüdnime vastu polnud tal ka midagi. Nii et, teda ei kutsu keegi Sigmariks. Mis nägija ta on, sellest pole minul küll mingit täpset aimu. Lihtsalt nii palju inimesi, kui seal on käinud, kõik kiidavad teda.“
 „Kuule Anetta. Mulle tuli üks asi meelde. Täna on ju esmaspäev. Ma olen need kaks puhkepäeva olnud mingis, absoluutselt teistsuguse mulli sees ja mulle ei tulnud üldse meelde, et täna on ju „tööpäev“. Ma korraks helistan töö juurde. Neil pole ju üldse
aimu, miks mind tööl ei ole. Pagan küll aga mul polegi ju telefoni. Ma jätsin selle „närvide rikkuja“ ju koju.“
„Miks sa niimoodi ütled?“ uuris Anetta.
Liisi mõtles ja talle meenus üks lugu.
„See tuleb vist sellest korrast kui üks mu kolleeg rääkis ühe loo. Ta nimelt seletas mulle ühte oma märkamist. Iga kord kui ta telefon helises, siis tema üks käsi läks telefoni suunas ja samal ajal teine käsi liikus suitsupaki poole. See suitsetamise lugu ja põhjus võibki seisneda selles, et kui inimesele tekib mingi probleem, siis ta peab seda kohe millegi teisega leevendama. Ma ise siinkohal kohe arvaksin, et inimene ei saa kopsuhaigust mitte sellest suitsetamisest, vaid hoopis sellest alalõpmatust muretsemisest.“
"Opaa,“ hüüatas Anetta, „see võib tunduda kummalisena, kuid äkki see vastabki minu ühele ammusele küsimusele. Nimelt on meie külas ära surnud kaks inimest kopsuvähki, kes ei ole tegelikult terve oma elu jooksul, kunagi suitsetanud.“
Liisi mõtles veidi.
„Vot sellele küsimusele ma ei mõistagi täpset vastust anda, sest selleks tuleks teha mingi täpne statistiline ja meditsiiniline uuring. Ilmselt neid uuringuid on tehtud ka, kuid milliseid võtta tõe pähe ning milliseid „erapooletute kliiniliste uuringute“ tulemusi „võtta tõeks“ ja mis võib olla lihtsalt mingite kompaniide kinni makstud reklaam.“
Anetta oli kotist koukinud oma telefoni ja ulatas selle Liisile.
Liisi valis oma ülemuse numbri.
„Tere, Sven. Mul on selline lugu, et ma sõidan hetkel Lõuna-Eesti poole. Mulle tuli üks teine asjaajamine ette. Jaa, ja mingil määral on see ka tööga seotud. Ei, ma täpselt ei tea kaua mul sellega võib aega minna. Ma loodan, et mitte üle paari päeva. Kui aga peaks pikemalt minema,
siis ma võin ka nende päevade eest puhkuse vormistada. Mul ju pooleteise aasta puhkus veel saamata.
Pooleli. Ei, pooleli ei ole mul hetkel küll mitte miskit. Selle viimase lepingu ja müügiarve võib ükskõik kes ära vormistada. Sa ise oled ju ka kursis kõikide nende üksikasjadega. Jah, on küll tähtis minu jaoks.Jaa, ma annan teada, siis kui ma oma tegemised tehtud saan. Hästi siis, oleme rääkinud. Nägemist.“
„Tööasjadega seotud? Sa Liisi luiskad ka veel ülemusele otse näkku,“ itsitas Anetta.
"Tegelikult, egas ma väga ei luisanudki. Tegelikult on mul praegu vastus ka selle valetamise ja luiskamise kohta olemas. Tööasjus on nimelt see, et meil firmas on ka aegajalt igasuguseid jamasid. Varem pidin kuulama ja mõtlema, kuidas nendest jamadest läbi tulla. Praegusel hetkel on aga nii, et ükskõik millise jamakese peale ma mõtlen, mis kasvõi eelmisel nädalal töö juures olid, siis nüüd on mul kohe kõigile neile olemas: põhjused, tagajärjed ja lahendused. Päris lahe tunne on hetkel minu sees.“
„Aga Liisi, mul on kohe üks küsimus. Kas selline olek, kus sul on niipalju vastuseid. Kas see sind veidikene „segaseks“ ei tee. Eriti kui ma mõtlen nende kahe päeva peale, seal venna pulmas. Need kaks päeva „paugutasid“ sa seal igasuguseid teooriaid nagu varrukast. Esiti mulle tundus, et sa oled üks igavesti tark ja elukogenud naine. Siis aga täna hommikul, mulle tuli selline kergelt hirmutav tunne kui sa ise väitsid ennast täiesti normaalse olevat ja kõik juhtus peale seda „tamme uinakut“.
Kas selline muutus või „ärapööramine“ ei mõju äkki su psüühikale.“
„Mingil määral võib sul õigus olla. Ka mina ehmatasin sellise muutuse peale ja ma olen need paar päeva mõelnud selle peale. Vaata, sõnadega ma saan sulle hetkel midagi kirjeldada, kuid
need ei ole sõnad. See on mingi kummaline sisetunne. See sisetunne on umbes selline, et kõik, kõik, kõik mis üldse olemas oleks. Kõik jutud, filosoofiad, mõtteterad, raamatud. Ma ei tea. No üldse kõik, mis olemas on, on justkui ühekorraga minu sees. Need ei ole ka niivõrd minu sees, need teadmised. Vaid minu sees oleks nagu komplektne teave ja mitte isegi teave, vaid hoopis tunne. No ütleme nii, et ma mitte ei tea kõiki neid asju, vaid ma tunnen neid. Ja mis veel kummalisem, on see, et neid tundeid ma tunneks justkui iseenda omi. Ma nagu tunneks kõiki neid „jamasid“. Samas aga, kuna ma tean järgmisel sekundil juba kõikidele nendele probleemidele lahendusi, siis need probleemid ei vaeva mind üldse. Mind aga hakkab vaevama hoopis üks teine asi. Vaata, ka seal „Pilvede all“, millest me ennist rääkisime. Ka sealt saab tuua samasuguse asja välja. Kui näiteks seal ühel tegelasel on probleem, siis ta üritab seda harutada ja lahendada. Tihti siis, kui ta ise ei saa sellega hakkama, on kohe teisi inimesi, kes on „lahkesti“ nõus appi tulema. Kõik need korrad mil ma varem omas mõttes „jooksin“ tegelasele appi probleemi lahendama, samas kogu aeg arvates, et miks nad ometi nii saamatud on. Nüüd aga ma tean sellist asja, et seriaali vaataja teab tegelikult rohkem kui see konkreetne probleemi omaja. Meile ju näidatakse filmis teiste tegelaste tegemisi ja mõtteid. Meie teame seega hoopis rohkem, kui see probleemitseja ja meie saaksime teda kergesti aidata ja õpetada.
Noh ütleme nii a´la: „Kerttu, kuula ja vaata nüüd selge peaga. Sul ei ole vaja seda teha. Saa aru, see tüüp kasutab sind ju lihtsalt ära.
Ta ei ole ju selline nagu sa teda näed ja tead. Ta on tegelikult teistsugune“,“ analüüsis Liisi „pilveseriaali“ tegelasi ja jätkas oma juttu.
„Vot ongi nii teistsugune, sest see sama Kerttu ei tea kõike ja kogu informatsiooni. Samas aga see, et me kõik tahame kõiki teisi õpetama ja juhatama hakata. See on aga täpselt sama, mis juhtus minuga tegelikult. Ma saan teisi ja ka iseennast tulevikus aidata aga erinevalt tava inimesest, on minul kohe olemas kogu informatsioon, see info, mida inimene valdab, see info mida teised teavad ja ka see info, mis kõik on olemas. See informatsioon minus on selline tunnetuslik. See on selline komplektne, väga võimsalt tunnetatav, kuid ikkagi, see tunne ei ole nagu otseselt minu sees. See tahab tulla välja, „läbi“ minu. Ma saan seda infot jagada, kuid ma ise ei pea seda võtma isiklikult ja ise selle üle muretsema.“ „Ma segan veidi su juttu Liisi. Mulle tuli sellega seoses üks huvitav näide siia. Ma olen kuskilt kuulnud või näinud sellist selgitust. Kuskil selgitati raamatute ja filmide erinevust, umbes selliselt. Kui sa loed raamatut, siis sa ju ei näe midagi. Ainult tähti, sõnu ja lauseid. Kui aga vaadata filmi, siis ma näen kõike, kuid ei näe sõnu ja lauseid. Seega filmis, justkui kogu tegevus toimub ekraanil ja peas ei teki kujutluspilti. Raamatut lugedes on aga vastupidi. Kogu pilt tekib kujutluspildina inimese pähe ja fantaasia kujundab tegelaste kujud, miimika, maneerid ja situatsioonid ning just sellise, millisena inimene ise seda ette kujutab. Ilmselt sellepärast osad inimesed ja enamuses lapsed, tahavad vaadata filme ja multikaid. Neil puudub see kogemuslik fantaseerimise ja kujutlemise oskus. Hiljem juba vanemas eas, saab laps lugeda raamatuid ka ilma ilusate piltideta.“ 
„Just nii Anetta. Sellega seoses ma saan nüüd sulle kohe vastata sellele küsimusele, et „kas selline võime või oskus nagu sa nimetasid „ärapööramine“, ei hakka mind päriselt segama või segi ajama.
Ei hakka, sest kui pilt on selge ja kogu see nõndanimetatud fantaasia on minu peas, justkui täiesti selge film, siis mul ei ole vaja seda fantaseerida, vaid ma lihtsalt vaatan seda ja mu tegelik aju ei pea sellega tegelema ehk arvutama. Sel ajal tegelikult aju hoopiski puhkab, sest muidu aju „kuumeneks üle“ sellest, kui probleemi lahenduse otsimine muudkui kestab ja kestab ning lahendust ei tule.
Loogiliselt võttes on sellise kuumenemise teaduslik termin – depressioon. Deprekat ei saa tekkida kui mul on kõikidele küsimustele vastused olemas.“ „Oi pagan Liisi, sinuga on lausa võimatu sõita. Me pole õieti poolt tundigi sõitnud, kuid minu aju on küll lausa üle kuumenenud, et kogu seda infot töödelda. Kuule teeme ühe vahepeatuse. Ma tean, et varsti tuleb üks koht, kus tee ääres on puhkeala ja pingid. Teeks väikese tubaka ja siis vaataks, mis edasi saab.“
„Olgu Anetta. Ma võin ka täiesti vait olla kui mina või siis teised seda soovivad, siis saad rahuneda ja ise mõelda, kui viitsid.“  Liisi toetas pea istme peatoe vastu. Lasi mõtte lahti ja kuni sinnani kui auto keeras parklasse, ta ei mõelnudki mitte millestki.
Kuigi vahetult enne seda kui Anetta auto välja suretas, tuli Liisi pähe huvitav mõte.
„Mitte kunagi varem ei ole olnud sellist aega, kus ma oleks osanud elada nii, et minu peas, päris pikka aega, ei ole mitte ühtegi mõtet. Imelik. Igasugused „naistekad“ pidevalt propageerivad mingeid meetodeid. Jooga. Mediteerimine. Positiivne mõtlemine.  
Kas mitte selline, „mitte midagi mõtlemine“, ei olegi see sama mediteerimine. Ah olgu, kui kunagi selline võimalus tuleb, et saan kellegi käest küsida. Mis see mediteerimine üldse tähendab?“
Nad tulid autost välja. Anetta jalutas metsa ja tuli sealt mõne hetke pärast tagasi, kohendades oma helesiniseid teksaseid.
„Noh teeme suitsu ka. Aa, sul oli ju see probleem, et sul on omad otsas,“ võttis Anetta autost oma sinise LM-i, „Laste Marlboro“ paki ja ulatas Liisi suunas.
„On jah. Ma olin ju enamuses mittesuitsetaja või siis väike suitsumees. Imelik, kas see jääbki nüüd mulle külge. Kodus on Gunnarile päris raske seletada, miks selline muutus minus on toimunud.“
„Kunn pidi ju ka ise tossutama, mis tal saaks selle vastu midagi olla.“
„Temal jah ei ole selle vastu midagi. Ma ise olen kõik aeg propageerinud seda, et suitsetamine ei ole kasulik.“
„Kasulik, nalja teed. Õnneks tean mina, sellest asjast nüüd küll rohkem kui sina.“
„Mida siis, kui küsida tohib?“ popsutas Liisi pikka naistekat.
„No seda, et see tubaka kahjulikkus on „pulli kaka“. Maailmas on pool miljonit hullemat asja kui tubaka põletamine.“
„Ei ole.“
„Sulle linna ja teleka inimesele saab igasugu paska pähe ajada. Meil maakatel on aga oma mõistusest, osa veel alles. Tead, mina olin ka kunagi ülekaaluline. Igasuguseid jamasid hakkas kehale külge tulema ja abi sain ma ikka selle sama Niguli käest. Õige, see oligi teine kord kui ma tema juures käisin, mitte ainult vanaemaga.
Tema aitas mind palju ja praegu ma naeran selle, suitsetamise jutu peale.“
"Kuidas see võimalik on. Kõik ju räägivad ja suitsupakid on hoiatussilte täis kleebitud.“
„Hea küll,“ alustas Anetta, kuid samal ajal võttis pakist uue sigareti ja pani selle põlema.
„Võtame esiteks loogiliselt. Kui tõmmata sisse mingi aine põletamise vingu, siis ka mina väidan, et see ei pruugi olla kasulik. Teisest küljest, kes meid õpetasid suitsetama. Need olid Ameerika indiaanlased. Loodusrahvas ja miks nad seda tegid. Veel omaette küsimus on see, et mida nemad tegelikult tõmbasid, sest see on teada, et nemad tõmbasid hoopis midagi muud ja Kolumbuse aegade eurooplastele otsiti välja hoopis leebem taim ehk siis tubakas. Tubakat suitsetati aastasadu ja veel isegi meie vanaisad ei teadnud midagi vähkidest. Seega tubakas ei saa põhjustada neid haigusi, mida meile püütakse pähe määrida. Kõiksugu vähid, infarktid ja insuldid on viimase aja “moehaigused“.
Vene ajal ei olnud lastel nii palju allergiaid, sest söödi värskelt tehtud toite, mitte poe pooltooteid ja säilitusaineid. Kui lisada siis veel ka igasugused rämpsained ja konservandid, siis need on kordades hullemad kui suits. Tead, isegi tavaline suhkur ja tavaline sool on suuremad mürgid kui viin või tubakas. Sest neid „kahtlase väärtusega“ aineid kasutad sa iga päev. Viina ja suitsu aga ainult siis kui ise heaks arvad. No võtame selle viina. Suitsupaki peal on meid hoiatavad sildid. Oled sa aga näinud ühegi viina või veinipudeli peal mingit hoiatust.“
„Aga see, et mittesuitsetaja saab passiivse suitsukahjustuse.“ „Ole normaalne. Suits, mis on juba inimese kopsudest ja suitsufiltrist läbi käinud. Võrdle korraks selle suitsu keemilist
koostist, selle tossu ja vinguga, mis tuleb auto torudest või korstna torudest. Eriti veel sinu suures linnas. Probleem pole suitsetamises, sest alati on võimalik lahkuda sealt, kus suitsetatakse või siis paluda, et inimesed ei teeks hetkel suitsu. Normaalsed inimesed isegi kuulavad seda juttu.
Probleem või küsimus seisab hoopis selles, et miks topitakse suitsupaki peale selliseid tobedaid silte ja „hoolitakse“ minu tervise eest. Las mina hoolitsen ise oma tervise eest ja las need tüübid topivad sellised sildid hoopis viinapudelile. Oskad ju mõttes kalkuleerida kui palju kahju teeb alkohol inimestele ja liiklejatele ning hullem veel, et mitte ainult tarbijale endale, vaid hoopis süütutele inimestele. Ja kõike seda võrrelda suitsetamisega. Nonsenss.“
„Sul on ju enam-vähem loogiline jutt. Loogiliselt võttes suitsetamine on nii kahjulik, et seda peab keelama, aga autoroolis võib tõmmata. Viina aga ei pea keelama ja tapke ennast ning teisi, kuid autoroolis on see keelatud.“
„Hullem veel. Suitsetamist, ehk terviserikkumist, ehk teiste inimeste „mitte otsest tapmist“, keelatakse telekast reklaamida. Kuid alkoholi kui väga paljude inimeste „otsest tapjat“, propageeritakse reklaamides. Kui sa Eestis tehtud õlut ei joo, siis sa polegi eesti mees.“
„Mis mees. Isegi sa pole enam eesti naine, kui sa ei joo mingit jääõlut – ICE,“ lisas ka Liisi.
„No vot. Nii et, kui veel Niguli juurde lähed ja pikemalt jutule saad, siis tema seletab seda värki, veel tema moodi. Kuule mul teine suits ka tehtud. Sõidaks äkki edasi.“
„Oota Anetta ma käin ka kergelt metsas ära, aga enne ma küsin sult seda. Millega sa ise tegeled ja sinu mees.“
Teeäärsed põõsad polnud kaugel ja Anetta sai aru, et võib vabalt vastata. 
„Mina olen alevi või siis valla raamatukogus tööl. Kasvatan kergelt juurikaid ja kanu. Võib öelda, et potipõllunaine.“
Liisi oli vahepeal auto juurde tagasi tulnud ja toetas korraks istumise tagasi pingi peale.
„Mees aga töötab sõjaväelasena. On mingi väiksemat sorti ohvitser.“
Anetta vaatas Liisile otsa ja peaaegu ehmatas.
„Mis sul äkki hakkas, oled näost valge ja täitsa ära.“
Liisi kogus ennast, tõusis ja hakkas auto poole minema.
„Kuule Anetta, sõidame edasi. Ma autos räägin edasi.“
Anetta vaatas veelkord kiiresti Liisi poole, kuid kuna see ei teinud vähematki märkama, läks ta rooli, käivitas auto ja ruleeris selle suurele maanteele.
Peale mõne minutilist vaikust hakkas Liisi vaikselt rääkima.
„Tead, Anetta. Seal väljas juhtus minuga tõesti midagi imelikku ja isegi natukene, esialgu ebameeldivat. Selles on süüdi see sama infotulv. Ja esimest korda ma tundsin sellist ebameeldivat kogemust.“
„Noh, räägi rahulikult,“ julgustas Anetta Liisit rääkima.
„Hea küll, kuigi ma ei tea kas see võiks olla sulle kuidagi ebameeldiv, aga ma siis räägin. Kohe siis kui sa ütlesid, et su mees on sõjaväelane. Siis ma sain sellise infolaksu, et ei teagi kuidas alustada. Mina, sellise tibina nagu enamus mind on siiani kutsunud, ei ole tegelikult enne, oma elu jooksul, mõelnud midagi - sõjast. Isegi neid Ukraina värke ma pole vaadanud, kuigi kõik sellest pasundavad. Nüüd aga ühtäkki, justkui sõjanuiaga lajatas lagipähe ja kõik muutus ühe korraga selgeks.“
„Mis asi sai sulle selgeks,“ ei saanud Anetta sellisest segasest jutust esiti aru.
"Ma siis seletan, mis mulle ühekorraga selgeks sai. Sõda vaata, ei ole üldse enamuses naiste rida. Sõdivad ju mehed. Lapsi peavad sünnitama aga naised ja oma ära tapetud poegi nutavad taga ka, eelkõige emad. Sest tapetud poja isa neelab raskeid pisaraid ja vabandab sellise tobedusega, et „nad langesid kodumaa eest.“
„Aga on ju nii, et nad langevadki kodumaa eest,“ õigustas Anetta, ilmselt ka, kui mingil määral sõduri naine.
„Pagan küll, see on nii pikk ja keeruline lugu, et ei teagi kuidas seletada kogu seda infomatsiooni, mis minu ajusse ennast istutas. Alustaks siis sellest kodumaast. Kas meil üldse on kodumaad. Iga patrioot taob rusikaga rindu, et vot mina olen Eesti patrioot ja kaitsja. Mina olen USA patrioot ja mina Araabia patrioot. Ja kõik nad ütlevad, et see maa, millel nad elavad, on nende kodumaa. Jätame teised rahvad korraks kõrvale ja võtame meie riigi. Riik meil praegu on, väidetavalt isegi vabariik. Kuigi tekib küsimus, et millest vaba ja tegelikult mille orjuses me ikkagi veel elame. Palju seda riiki on olnud. Mingi sada aastat kui sedagi. Eestlasi ajalooliselt polegi üldse palju olnud. Enamuses siin piirkonnas elasid hoopis liivlased. Eestlasteks kutsuti ainult, vana Tallinna ümbruse elanikke. Nüüd ei räägita meile midagi ajalooliselt, kust meie maa siis alguse sai või kus selle piirid ehk meie tegelik kodumaa on. No, vot. Tehti siis mingil „iks“ ajajärgul Eesti piirid. Millega seoses. Ikka selle sõdimisega. Keegi sõdis kellegiga, nagu on sõditud tuhandeid aastaid ning selle sõdimise ära tüütamisel, lepiti kokku mingid „igrek“ riigipiirid. Ja nüüd on see meie kodumaa.
Selleks, et väidetavalt kaitsta seda, väidetavalt meile kuuluvat, väidetavat kodumaad, on vaja alalõpmata seda kellegi eest kaitsta. Kelle pagana eest me peame kogu aeg ennast kaitsma ja meie poegi saatma kahurilihaks. Oskad mulle öelda Anetta.“
„Ikka oskan, ma ju sõduri naine. Me kaitseme ennast välisvaenlaste vastu.“
„Just sellist vastust ma sinu suust lootsingi kuulda. Nüüd selgita mulle, kes see välisvaenlane sinu arust on.“
„Teadagi kes. Kõik need kes meid on aegade jooksul rünnanud. Sakslased, venelased, rootslased, taanlased, mina ei teagi kes kõik veel. Äkki türklased ka.“
„Jälle õige. Just see, mida ma lootsingi, et sa vastad. Aga vaata ei ole sakslased ja venelased ega isegi mitte türklased. Ma ei tea, kas sa oled kuulnud mingist Eesti poliitikust, kes väitis meedias, et „venelased ei ole kunagi Eestit või siis eestlasi rünnanud. Oi kuidas see poliitik sai meedia ja inimeste käest hurjutada. Kuid tegelikult oli tal absoluutselt õigus. Mitte kunagi ei ole Eestit või eestlasi rünnanud mitte ükski, ei sakslane, ei venelane, ega rootslane. Tõestuseks võiks olla selline väide, et - kas keegi teab mõnda Fritsu, Ivanovi või Svenssonit, kes oleks ise, vabatahtlikult, rünnanud mingil võõral maal, mingis Balti mere äärses külakolkas, mõnda Kaske, Rebast või Tammsaaret. Seega mitte kunagi ei ründa venelane eestlast, vaid selle riigi juht ja juhtkond. Mida peaks saama lihtne inimene, teise lihtsa inimese territooriumilt. Lihtne inimene istub oma kodus, oma kodustega, oma koduse söögilaua ümber ja teeb oma igapäevaseid koduseid asju. Kes aga sõdida tahavad? Teadagi. Need on kuningad, keisrid, sõjatöösturid, teiste maade varade röövijad, kes istuvad tegelikult kõrgetel postidel ja saavad kogu
noosi endale. Tänapäeval on veel lisandunud ka pankurid, kes rahastavad sõjatööstureid, sõja ajal ka tagalat ja muid tegemisi. Noos aga jookseb ikkagi nende taskusse. Nemad saavad noosi, meile jääb aga lein ja kannatused, selle uhke sõna, kodumaa, kaitsmise ehk suremise eest. Ja veel. Kust see noos omakorda tuleb? See tuleb tegelikult loodusvaradest ja lihtsa inimese tööst. Sa mõtle kui loll võib üks planeedi Maa elanik olla. Igale inimesele on sünniga antud õigus kõndida sellel planeedil. Teha siin, mida süda ihkab, sest mitte keegi ega mitte kunagi, ei ole seda ära määranud, kes võib midagi omada ja kellele on need noosid kättesaamatud. Inimesed on nii pimedad ja rumalad ning nad ei saa absoluutselt aru, et nad lihtsalt varastatakse paljaks. Vähe sellest, et maavarasid varastavad teatud tüübid, kõrgetel ametipostidel ja uhkete rüüde ning tärnidega. Vähe sellest, inimene on nii rumal, et ta teeb kõik ise selleks, et need varad välja kaevata, valmis ehitada, poolmuidu rikastele ära anda ja selle eest närust palka saades, veel isegi õnnelikuna tunda. Vähemalt ennast, kellestki teisest paremana tundes. Ma tean, mida sa praegu mõtled. Mida sa saaksidki selle heaks teha, et isegi kui sa seda tead ja tajud, pole võimalik üksikisikul mitte midagi muuta. Siin sa eksid kõvasti. Ainult üksikisik saabki seda kõike teha. Kes meil kõige rohkem kaagutavad, et venelased on sellised ja sellised. Et iraaklased on jälle sellised ja terroristid. Meedia ees ja üksikisikud järgi nagu papagoid. Kes kaitsevad neid moosivargaid. Meie endi sõjaväelased ja kodumaa patrioodid. Vaat, kui inimesed ei oleks nii rumalad ja saaksid aru, et ei ole meil kodumaad, vaid on KODU – MAA. Ehk kui nad oleks kogu planeedi patrioodid ja töötaksid enamuses endale ja üldsegi mitte midagi ei annaks valitsejatele, siis poleks valitsejaid olemaski.“
Liisi jäi korraks vakka ja Anetta ohkas sügavalt.
„Tead Liisi. Isegi kui sul on õigus. Aga sul on õigus. Isegi siis ei juhtu mitte midagi, sest nüüd kui sa oled mulle niimoodi seda kirjeldanud, siis ma isegi usun seda. Kuid kuidas teised inimesed seda uskuma hakkaksid. Ega enamus planeedi inimesi ei saa ju korraga samamoodi sõjanuiaga pähe nagu sinuga juhtus ja kogu info on plaksti ajus ning maailmapilt klaar.“
„On jah nii, aga äkki ma ei ole ainuke maailmas, kes niimoodi infot saab või mõtleb. Sest siiamaani ma ei pööranud üldse tähelepanu nendele puukallistajatele, tõekuulutajatele või isegi loodushoiu demonstrantidele.“
„Seda kogust ja suhet tõesti ei suuda hoomata, kui palju on maailmas ahneid kurjameid ja vaguraid lambukesi, kes lasevad ennast pügada. Kuule Liisi, ma soovitan sulle Niguliga juttu puhuda edasi, sest autosõit on sinuga läinud nii kiiresti, et kohe, kohe, oleme minu kodus ja MINU MAAL.“

Niguli juures.

Siis kui Liisi silmad lahti tegi, ei saanud ta kohe aru, kus ta on, mis kell on ja mida ta tegema peaks.
Läks aega õige mitu sekundit ja magamisruumis pilgu ringi laskmist kui kõik need eelnevad päevad Liisile meenusid.
„Huvitav, mis kell on. Päike igatahes paistab, aga suvine aeg, see paistab peaaegu terve päeva. Mingit kobinat alt korruselt ei tule.
Kell jäi ka alumisele korrusele. Kui see kell nüüd väga vara on, siis on imelik hakata mööda maja kobistama ja pererahvast äratama.“
Liisi tõusis vaikselt voodist, läks akna juurde ja avas selle.
Tuppa voogas mahe ja soe suvise hommiku lõhn. Liisi taipas sellest lõhnast ja soojusest hetkega, et kell ei ole liiga varajane. See ei olnud suvise, kastese varahommiku lõhn. See oli juba peaaegu lõuna paiku puhuva tuuleõhu moodi, väga soe ja kuiv.
Ja just samal hetkel nägi ta tuttavat „Ford Focust“ aiaväravast sisse sõitmas.
„Püha püss. Mina arvasin, et pererahvas magab ja on varajane hommik. Tuleb välja, et Anetta tuleb juba kuskilt sõidust,“ mõtles Liisi.
Ja samal ajal ta riietus ning lasi kergelt sõrmedega läbi juuste.
„No lõunast unimüts, kuidas puhkasid,“ hõiskas Anetta kui nägi Liisi trepist alla tulemas.
„Mis mõttes, lõunast. Ega sa taha öelda, et sa valmistad juba lõunasööki.“
„Ei, ei. Lõunasööki ma küll veel ei tee, teen sulle ja ka omale veel hommikusööki. Kuigi kell on juba pool kaksteist. Aga tead, sellest pole midagi. Ega need peod ja pulmad sellepoolest ei kõlbagi kuhugi, et pärast pead mitu päeva kõike seda alkoholi ja magamatuse ning möllu pohmelli ravima ja energiat taastama. Tule kohvi jooma, siis ma räägin sulle lugu.“
Mõlemad naised pugisid hommiku võileibu koos kohviga ja Anetta seletas.
„Tead Liisi. Ma arvasin siin hommikul oma peaga, et kui need asjad on läinud sul just niimoodi ja nii kiiresti, siis ilmselt on sul soov oma asja edasi ajada. Ma arvasin, et kuna sa tahad Niguliga kohtuda ja sul omal tööasjad ka ajada, siis milleks venitada.
See Nigul on omapärane inimene nagu kõik sellised. Ja ei kasuta ta mobiiltelefoni ning temaga saab tavaliselt ühendust ainult meili teel. Seega ma mõtlesingi, et miks aega raisata. Ma käisin Niguli juures ära ja uurisin mis ta täna teeb.“
„Noh ja mis ta siis teeb,“ ootas Liisi põnevusega.
„Seda sama, mida iga-jumala päev. Otseselt mitte midagi.
Ta kuulas mu jutu ära. Ütles, et läheb laseb lambad aedikust välja ja pärast seda pole tal mingeid konkreetseid päevaplaane. Nii et, sõltub ainult sinust, millal sa minna tahad. Võtad minu auto, ma seletan kus ta elab ja anna minna.“
„See on küll vahva. Aga kas ma sinna midagi kaasa ka pean võtma. Süüa näiteks. Kui ta elab üksinda nagu sa ütlesid, siis ma ju ei tea kaua mul seal aega võib minna.“
„Kaasa võid tõesti midagi võtta. Sõidad poe juurest läbi ja ostad. Kuigi Nigul ise on väga tervislik tüüp ja reeglina ta poe toitu ise ei tarbi, võid sa endale ju midagi võtta. Tal seal grillkoda ja šašlõkki või grillkana saad seal teha küll. Noh sa ise naisterahvas, vaata ise poest, mida ostad.“
Naised lobisesid veel kohvilauas maast ja ilmast. Liisi uuris Anetta tegemisi maakodus ja aitas tal isegi paari väikest töökest teha. Nad korjasid ka kasvumajast esimesi noori kurke ja tomateid Nigulile viimiseks.
Anetta joonistas koos Liisiga skeemi, kus elab Nigul ja kus on pood. Seejärel ta läks tegelema oma asjadega ning Liisi hakkas ennast sättima.
Sõit poe juurde ja Niguli elamisse sujus ladusalt.
Kohale jõudes nägi naine väga meeldivat, looduslikult kaunist kohta, väikest ja hubast maja ning maja ümber korrasolevat põllulappi, õunaaeda ja isegi lillepeenart.
Porgandipeenra vahel kükitaski ja rohis peenart umbes viiekümne aastane, sale, keskmist kasvu meesterahvas.
Nigul tõusis peenra vahelt püsti, rapsis kätega püksipõlved puhtamaks ning tuli Liisile vastu.
„Nagu ma aru saan. Oledki sa Anetta tuttav,“ sõnas mees ja ulatas naisele käe.
Liisi vaatas meest pikema pilguga ja tema sisse tekkis jälle seesama tuttav tunde ja informatsiooni tulv, kuigi ta seda välja ei näidanud.
„Tere Sigmar või kutsuvad sind inimesed otse ka Niguliks,“ küsis Liisi otsekoheselt.
„Tere Liisi, nii oli vist sinu nimi. Minul pole üldse vahet kuidas mind keegi kutsub. Heal lapsel mitu nime. Kutsu kuidas tahad. Kunagi alguses, kui külarahvas minu hullusest teada sai, siis nad hakkasid tagaselja mind nii kutsuma. Hiljem aga kui ma ise seda avalikult heaks kiitsin, siis nüüd mõni inimene isegi ei tea minu päris nime. Nagu ma Anetta jutust aru sain, siis on sul hoopis mingi teine põhjus minu juurde tulla kui seda on teistel tavalistel inimestel. Tavalised inimesed tulevad minu juurde oma tervisehädade pärast ja vahest harva ka pere ning mõtlemise probleemide pärast. Läheme maja poole ja räägime lehtlas, sest seal on mõnus soe ja värske õhk. Vaata lehtla on seal. Ma vahetan omale ka mingid muud riidehilbud ümber, et oleks mugavam.“
Liisi jalutas näidatud kohta, imetles lilli ja liblikaid ning tal ei tulnudki kaua oodata.
Nigul võttis taskust portsigari ja küsis.
„Kas sina ka suitsu teed, siis ma tean mis koha peale ma istun, et toss sulle peale ei puhuks.“
„Sellega on tõesti selline kummaline lugu, et ma varem eriti sigarette ei tõmmanud. Ainult vahest sõbrannadega koos pidude ajal. Nüüd aga juba mõned päevad olen rohkem tõmmanud ning elus esimest korda pidin poest teadlikult rohkem sigarette ostma,“ ning võttis ka Liisi oma naiste suitsud välja.
Nigul ulatas tuld ja lisas.
„Vaata seda sigaretti siin. Neid ma valmistan ise. Linnast ostan mingit Taani tubakat. Neid on ka erimaitselisi ja mina ostan kõige kallimat, mis saada on. Need poe omad, põlevad kiiresti ära. See ehtne tubakas aga ei põle nii kiiresti ja maitselt on ka hea mahe. Suitsetamisest ja muudest asjadest võib igast asjast tunde rääkida aga ega mina ei pea rääkima, räägi ise.“

Liisi seletas Nigulile pikalt. Kes ta on, kust tuleb ja millega siiani on tegelenud. Ka seletas ta nii põhjalikult ja kiirest ära, kõik need paari viimase päeva sündmused.
„Ma ei tahtnudki sind vahepeal katkestada,“ alustas Nigul mõtlikult. „Selles loos oleks tavainimesele üsna palju kummalisusi, kuid tegelikult ei ole siin midagi kummalist. Sa pead mulle kergelt andeks andma ühe erilise asja. Vaata, paljud doktorid, professorid ja isegi sensitiivsed inimesed kui nad räägivad, kasutavad nad tarku sõnu, termineid, väljendeid ja muud sellist pahna.
Mina ei viitsi oma aju nende terminitega koormata. Kui on mõni termin, mida ma kindlasti tean, siis ütlen. Kui täpselt ei tea, siis ütlen umbes ja iga inimene võib ise uurida ning täpse termini välja logida. Eeh. Millest sul see muutus alguse sai, sellel on mingi inglise keelne termin ka.
See on siis selline seisund, kus mingid edukad, rikkad ja aktiivsed ärimehed jõuavad sellisesse seisu, et neil viskab kogu see jahmerdamine, kopa ette. Nad tõmbavad juhtmed seina seest välja, löövad ärile käega ja pagevad ära, kas siis loodusesse, ekstreemsporti või kuskile sügavasse metsa elama.
Teine võimalus on see, et nad võtavad aja maha, puhkavad, mõtlevad oma elu ja elu põhiväärtused ümber ning hakkavad tegelema hoopis mingi muu asjaga. See on praegusele ajale nii tüüpiline ja selliseid lugusid ringleb tonnide kaupa. Tavaliselt need inimesed, sellel hetkel, tunnevad ära selle, et nad on tegelenud kogu eelmise eluperioodi, meeste keeles – „huinamuinaga“. Sellel hetkel aga nad tunnevad ära hoopiski selle suuna, millega nad tahaks tulevikus tegeleda. Keegi teeb turismitalu, keegi hakkab kirjutama, musitseerima või joonistama. Ühesõnaga mis iganes asjaga.
Sinuga see muutus aga nii lihtne ei ole. Algus võib olla küll. See kui sul tuli tahtmine linnast välja saada. Kuid midagi pidi olema veel enne ja midagi juhtus hiljem juurde ehk siis võimendas.“
„Kas see võis olla alguses, et ma tõepoolest mingil ajal mõtlesin oma elu üle järgi.“ Mõtiskles Liisi. „Kõik oleks nagu olemas.
Mees, töö, maja ja muud väärtused. Lapsi hetkel veel ei ole ja mees ajab ka bisnesit hommikust õhtuni.“
„Kui ma sind kuulan ja vaatan, siis ma tunnetuslikult tajun, et see inimeste „lastehaigus“ on ka sinul küljes, kuid laste puudumine sinu jaoks hetkel veel probleemi ei tekita. See võib tekkida nii umbes, lähema paari aasta jooksul. Me hiljem saame rääkida väga paljudest asjadest ja enamuses sõltub see sinust endast kui palju sa viitsid kuulata, kaasa mõelda ning palju sa tahad oma aega raisata nende arutelude peale.“
„Sul Nigul on üsna otsekohene ja pisut järsk suhtlusmaneer. Ma alles tulin siia ja mul ei ole mingit probleemi sellega, et kui palju ma jaksan sind kuulata või kui palju aega kulutada. Mina ütleks hoopis niipidi, et kui kaua sina viitsid minusuguse algajaga vaeva näha ja aega kulutada.“
„Siis on hea, et sa aru said, et ma ei keeruta ega lahjenda oma juttu sinuga. Enamus inimesi hakkavad kohe käte ja jalgadega pilduma kui ma neile mingeid teooriaid seletan ja üritan näidata neile kui piiratud mõtlemisega nad on. Sa võid edaspidi täiesti vabalt mulle vastu vaielda või täiendada. Mulle need vastuväited ei loe ja mul on üsna ükskõik, mida inimesed omas peas kokku keeravad. Aga ühte ma ütlen sulle kohe. See märkus, et sa oled algaja, on ja ei ole nii nagu sa arvad. Tead Liisi, vahet pole, kas keegi on omast arust mingi vaimu või esoteerika inimene, kui ta on lugenud igasuguseid raamatuid ja nende raamatute hulgas on ka parasjagu selliseid, mida mina võiks vabalt nimetada pahnaks ja desinformatsiooniks. Siis selliseid raamatuid või õpetusi võib täiesti vabalt lugeda ja arutada nende tõesuse protsentuaalsusest. Hoopis teine lugu on aga sellega, et enamus kirjanikke, kanaldajaid või õpetajaid pakuvad kohe mingeid meetodeid, meditatsioone, ma ei teagi mida kõike veel, rännakuid ja nii edasi.
Vot nende praktiliste asjadega, kui inimesel on ka veel see saladuslik – kolmas silm kinni või õige vähe avanemas, siis neid praktikaid huupi ja heas usus tehes, võib sattuda igasugustesse situatsioonidesse ja võib öelda, et isegi jamadesse. Sina ise võid ennast nimetada algajaks, kuna sa oled selline vaevalt mõned päevad. Mina näen aga, et sina näed ja tunnetad hetkel lausa nii võimsalt kui mõned omast arust nõiad, ei ole aastate jooksulgi sellist taset saavutanud. Piltlikult öeldes, sinu arusaamine ei ole õpitud, vaid sa lihtsalt millegi eest said selle, paar päeva tagasi.“
„Mille eest ma selle sain ja mis on selle mõte,“ päris Liisi mõneti isegi kohkunult.
„Tead, kõik need asjad on vahest tõesti liiga keerulised kui need tulevad äkki. Või siis teistpidi. Kui neid teooriaid lugeda hästi suures koguses ja kiiresti, siis tekib selline ülekülluse efekt. See oleks nii nagu sa läheksid sügisel aeda. Topiksid korvi kõike väärtusliku. Kurgid, porgandid, kapsa, tilli, õunad, pirnid, ploomid. Poest tood piima, juustu, liha ja mune. Laotad selle kõik köögilauale ja mõtled siis. Mis ma selle hea kraamiga peale hakkan. Kõiki asju peaks koguma tasa ja targu ning üritama siis neist mingi supp kokku keeta. Sinuga on aga teistmoodi. Sul ei ole praktiliselt neid algaineid ja algteadmisi üldse olemas, vaid sul on peas retseptid. Umbes nii, et mees tahab borši suppi ja sul on peas kohe retsept, koostisained ja valmistamise käik. Minu arust on see, mis sul on praegu kasutada, üks parimaid variante, mis inimesega saab juhtuda. Paljud ei mõista seda terminit – esoteerika.
Niipea kui lausuda see sõna, siis juhtubki see, mis ma ennist ütlesin. Inimesed hakkavad käte ja jalgadega vehkima, pööritavad silmi, raputavad pead ja keerutavad veel nimetissõrmega oma meelekoha peal. Arvates, et mina olen siis - „selline“. Mida see inimene aga tegelikult teeb. Ta pööritab ju seda sõrme oma meelekoha peal ja arvab, et see kehtib minu kohta, taipamata, et ta just näitabki seda mis on tõsi. Ta ise on see, mida ta näitab. Ehk siis, kes teisele ütleb, see ise on. asteaiast kõigile ammugi teada värk.“
Liisi ja Nigul tossutasid jälle ja mõtisklesid kumbki omi mõtteid.


Suhtekorraldaja.

„Me oleme nüüd päris pikka aega arutanud. Ma ei teagi mida selle kohta öelda, kas see on teoreetiline või siis lihtsalt lobisemine,“ alustas Nigul uuesti. „See mis sinuga toimub ei ole „normaalne“. See on „ebanormaalne“, tavalise inimese seisukohast. Sa ei ole praegusel hetkel kindlasti mingi hull, ebanormaalne või ka mingi nõid ega selgeltnägija. Tegelikult on sinuga vastupidi. Sina oled normaalne ja teised on ebanormaalsed.“
„Kuule Nigul. Teeme niimoodi, et kui sina mingi teema üles võtad, siis mul on kohe vastus olemas ja selleks, et ma saaksin teada, kuidas mina mõtlen ja kuidas sina samast asjast aru saad, siis ma arendan seda, sinu üles tõstatatud teemat edasi ja sina kommenteerid.“
„Olgu kuulan sind.“
„Mina kirjeldaks seda normaalsust selliselt.
Kõik siin maailmas on normaalne ja mitte miski ei ole tegelikult normaalne. Normaalsus nagu ka selle sõna tüvi otseselt ütleb, on - normreaalsus. Kõik inimesed on kasvatatud, koolitatud mingite programmide ja koolituste käigus. Isegi laste kasvatamine on vanemate normide peale surumine nooremale põlvkonnale. Kui laps on pubekas ja tahab teha kõike teistmoodi, siis on normaalsed inimesed tal vitsaga kallal ja igasugune normivääratus tuleb noore inimese sisse tagasi peksta.“
„Üsna õige Liisi. Küsin? Kas sinul on igast küsimusest kohe olemas: nägemus, põhjus, põhjendus, lahendus ja kõik sellised atribuudid?“ „On küll. Mul on selline tunne, et ükskõik, kas küsides minu käest mingi küsimuse, või probleemi, või ma näen seda probleemi ise. Mul on kohe peas selline, oma kogemuste, mingite kuuldud lugude ja selline, ajulik, loogiline konstruktsioon, millele omakorda lisandub tunne. Seda kogu tunnet ei ole sõnadega absoluutselt võimalik seletada. See on selline vaba, kerge, väga vähe ärritav, teisi inimesi ja igasuguseid teooriaid mõistev, hindav ja kontrolliv tunne.
See on kuidagi niimoodi, et kui keegi midagi räägib, siis mul on vastus ja see sisetunne kinnitab seda. See kinnitamine toimub selliselt, et mu keha või siis tajumine kinnitab eelnevat juttu, kas siis positiivse meeldiva tunde või mitte nõustumisel ma tahaks inimesele vastu vaielda, õpetada, juhatada.
No ütleme, lihtsalt aidata.“
„Tahtsid teada, kas selline tundmine või siis vahest nimetatakse „nägemine“, on hea ja usutav. Tead Liisi, neid teooriaid, mis sellist fenomeni kinnitab, on kirjanduses lõputult palju.
Seda on nii palju, et normaalsed inimesed sellist värki üldsegi ei loe. Enamuses ei saada sellest ja sellise tunnetuse vajadusest või väärtusest üldse aru.“
„Vot täpselt, nii mõtlesin ka mina siin, selle paari päeva jooksul. Miks ma ei võiks edasi olla see tavaline Liisi, kes ma olin veel isegi reedel. Praegu on minu jaoks nii raske hetk. Kõik see uus on omamoodi huvitav ja põnev. Kuid milleks mulle seda vaja on, ma võiks ju vana viisi ka elada.“
„Sina Liisi, naisterahvana ilmselt ei ole näinud sellist filmi nagu – „Matrix“. Vot selles filmis on stseen, mis meenutab sinu oma. Kui ma küsiks sinu käest ühe küsimuse. Sul on nädala jooksul olnud kahesugust elukorraldust. Kumma variandi sa valiksid oma edaspidiseks eluks, kui siis lisanduks üks tingimus. Sa saad valida vaid ühe variandi. Nagu sul oli varem, kus olid probleemid ja sina ei suutnud neid nii vabalt lahendada. Või praegune, kus sulle on antud selline absoluutne, vaba probleemide lahendamise võime. Kummast sa loobuksid?“
„Niimoodi ma seda valikut nagu teha ei tahakski. Hea oleks kui mõlemat oleks parasjagu. Veel parem kui ma oskaks, üks kord või siis enamuse päevast elada loomulikku elu nii, et ma ei pea tormama kedagi abistama. Kuid samas on hea kui see seletamise võime säiliks.“ „Hästi aga ma püüan sulle siis midagi seletada ja rahustada sind. Tead, enamus inimesi peavad mind ja meiesuguseid, mingiteks maagideks või nõidadeks. Ma ei tea kuidas teised tundlikud inimesed neid andeid serveerivad ja kui palju nad sinna tahtlikku müstikat juurde lisavad. 
Ütleme niimoodi, et natukene seda müstikat on olemas, kuid mina ja ma arvan ka, et enamus selliseid inimesi ei ole mingid nõiad ja müstikud. See, kui sina näed absoluutsena iga keerulist suhet, siis seda võib võrrelda mõne tippmuusiku või heliloojaga, kellel on mingi „müstiline“ – absoluutne muusikaline kuulmine. Keegi ei nimeta sellist heliloojat, põrunud või ärapööranud nõiaks. Sinusugust avatud suhtekorraldajat aga hakatakse igal juhul vaidlustama ja sulle vastu vaidlema.
Nüüd sõltub aga sinust enesest, mis rada sa tahad edasi areneda. Aga selle, suhete korraldamise võime on sinusse tekitanud, sinu enda keha ja aju. Sa lihtsalt suudad oma aju, mõtte ja närvisüsteemi hoida mingil erilisel lainel, mis seejuures töötavad loominguliselt ja loogiliselt. Kui ma paneks siia juurde ainult väheke „müstilisust“, siis seda avanevat võimet võimendas sinu unenägu selle vana tamme all. Siis sa saad mõnele uskmatule või siis erilisele müstika uskujale rääkida ilusa loo. Samas kõiki asju, mida me otseselt silmaga ei näe, ei saa ka kindlalt vastu vaielda või eirata, et selliseid võimalusi olemas ei ole. Kuule Liisi, me oleme hetkel pikalt lobisenuid, äkki läheks tuppa ja teeme kohvi ning väikese eine.“
Nad läksid kööki. Nigul tõstis külmkapist igasugust nodi välja ning Liisi hakkas võileibu tegema. Nigul ise samal ajal pani kohvivee gaasile.
Mõnda aega nad toimetasidki vaikides.
Kui nad siis olid mõned võileivad söönud ja kohvi joonud, küsis Liisi.
„Nagu ma aru saan, siis sinu käest võib vabalt küsida. Miks sul naist ei ole?“ 
„Naine mul oli aga peale seda kui mina mingil hetkel muutusin, siis temale sellist muutust ei tulnud. Tema püüab ikka veel edasi olla selline tubli ja töökas töömesilane. Siis veel see teenitud tasu kiiresti laiaks löömine mingite suht korduvate ja minu jaoks vähetähtsate asjade peale. Kuna mina tegin ise enda valiku ära ja see on väga erinev minu eelmisest elust, siis leidis naine uue ja praktilise meelega mehe. Ei saa ilmselt väita, et ta just sellise leidis, keda ta ihkas, aga hakkama nad saavad. Kaks last meil on juba ammu omal käel. Nii et, mina toimetan oma asja ja niikaua kui ma seda värki väga põhjalikult pean ajama, siis ma pole viitsinudki veel otseselt otsima või siis oma ellu kutsuma hakata. Kuid mingi info mul on, et see uus kaaslane on kuskil minu poole teel.“
„No siis on sul ju hästi. Aga soovita nüüd mulle midagi. Ma siin natukene aega mõtlesin, nende kahe valiku peale. Ühest küljest oleks ju päris mugav elada samamoodi kui enne. Samas ei tea ma ka kõiki võimalusi, mis head või halba tooks see uus variant. Kas sina oskad seletada mõlema variandi plusse ja miinuseid. "
"Otse loomulikult Liisi. Kuna ma olen nende kõikide asjadega tegelenud palju aastaid, siis on minul väga palju neist enda peal läbi kogetud. Mõningase selgituse ma võin ju siinkohal kiiresti teha, muidu läheb nii pikaks, et me ei jõuagi lõpuni. Muide ma küsin igaks juhuks ette ära. Kui kaua sa üldse viitsid siin minuga lobiseda. Kas juhe kokku veel ei jookse.“
„Kui sulle see tüli ei tee, siis minu pärast me võime rääkida täna niikaua kui sina viitsid ja kui mul homme veel küsimusi on, siis võin tulla ka homme.“
"Sinu õnneks ongi nii, et mul ei olegi midagi muud teha kui peenraid kitkuda. 
Nimelt olen ma seda inimeste tervendamise koormust kõvasti vähendanud.“
„Kas sa siis tervendad inimesi ka. Nii kohe mingite meetoditega või kuidas.“
„On jah niimoodi Liisi, et ma saan inimesi nii tervendada kui ka ravitseda.“
„Kas need siis ei ole üks ja see sama.“
„Ei, päris üks ja seesama ei ole. Aga ma jäin korraks mõttesse. Me räägime juba tükk aega sellist lihtsat loba. Killuke siit ja raasuke sealt. Kuna ma ei saanudki päris aru, millise variandi sa valiksid.
Kui sa mulle ütleksid mõnele küsimusele vastuseid, siis saaks edasi minna kuidagi niimoodi kiiremini ja põhjalikumalt. Kuna sul on ikkagi veel huvi nende teemade vastu, siis ma mingil määral tajun, et sa ikkagi tahad selle asjaga tegeleda.“
„ Enne, kui ma sulle vastan, ma küsin ühe küsimuse ise,“ vastas Liis peale omas peas toimunud pisikest nõupidamist. „Ütle mulle nii hästi lihtsalt ja kiiresti. Mis vahe on elul vanamoodi ehk siis nii nagu ma aastaid elasin ehk siis tavalise inimese elul ja mis erinevused on siis nägijal, tervendajal või suhtekorraldajal.“
„See on päris hea küsimus, enne kui minna põhjalikumaks. Nägija või siis suhtekorraldaja elu võib vahel isegi keeruline olla, kui sa võtad omale sellise tegevuse, et hakkad inimesi hoogsalt aitama. Siis üsna kiiresti selgub, et neid abivajajaid on kohutavalt. Siin seisabki üks konks. Tavaline inimene on selline pooluskmatu ja poolkartlik. Ta ise ei saa paljude asjadega hakkama, kuigi tundub, et kõik inimesed justkui tegutsevad ja toimetavad.
Iga kord kui kellegiga millestki juttu alustada, tuleb välja tonnide kaupa muresid, probleeme ja vastuseta küsimusi. Kuna ma olen nii paljude inimestega tegelenud, siis on mul selge, et tegelikult, iga inimene tegeleb päevas tohutult paljude suhtekorraldus küsimustega.
Kui nad on aga puntrasse jooksnud ja abi küsivad, siis tekib omapärane järjekord. Alguses nad ei tihka oma probleemi avalikustada, siis edasi kui jutt juba hakkab lahti minema, siis ta üritab näidata kui tugev ta siiski on. Jutu edasi arenedes ja küsimusi ning toetavaid mõtteid lisades, hakkab murelaps avanema ja siis toimub tihti selline plahvatus. Ta hakkab lausa nutma.
Siis näedki, et selle mure või probleemi koormus on tegelikult nii suur. Kuid seda hoitakse mingis tugevas surveanumas ja ei juleta sealt tünnist ühtegi piiska ülesurvet välja lasta. Sellega ongi siis nii, et ka suhtekorraldajal tekivad probleemid aegajalt ja kuna sa tead, sest sul on vastused olemas. Kui sa vastuseid tead ja pisut õpid mõningaid meetodeid ning saad kogemusi juurde, siis juhtub selline asi, et sulle ei teki probleeme. Tekivad olukorrad, need olukorrad, millised sa tunned ära ja milledele tekivad vastused. Nendest olukordadest ei saa tekkida probleemi, sest sa ei tekita olukorrast probleemi, vaid sa oled selle juba eos enese jaoks lahendanud.“
„See on siis see sama, mis meile koolituses räägiti! Pärdiku teooria. Pärdiku tekitamine, selle toitmine ja pärdiku tapmine.“
„Just midagi sellist. Sa ei toida probleemi, vaid sa lahendad selle, kuid sinul on veel võimsam, sul on probleemile täis lahendus ja loogika.“
Liisi tõstis näpu nagu „foorumisaate“ poliitik ja teatas.
„Nagu ma su jutust aru sain, siis pole ju vahet, mis elu ma elan. Kas tavalise inimese igapäeva tegevustega ja probleemide lahendamistega ja ummikusse jooksmisega või siis suhtekorraldajana. Ma elan ikkagi tavalise inimese elu, kuid igale enda probleemile, ma tean edaspidi vastuseid ja ma saan seega oma elu korraldada lihtsaks.“
„Siia kohta tekib aga üks väike nüanss. Nimelt siis, kui sa suudad elada oma edaspidise elu niimoodi, et kõik sinu probleemid lahenduvad juba eos, siis tekib sulle tohutu aja üleküllus,“ lisas Nigul
„Huvitav mõte. Inimesed raiskavad ära, oma niigi lühikesest elust, enamuse aja just probleemide lahendamise peale ja kui seda mitte mõista, kiiresti korda teha, siis sinna see aeg lähebki. Kas sa tahad väita, et siis jääb mulle nii palju aega üle, et ma seda märkan ja pean hakkama omale mingit tegevust otsima.“
„Ei, seda ma esialgu ei väida, sest kui sa hakkad tasapisi inimeste suhteid korraldama, siis on see päris pikka aega üsna huvitav tegevus. Hiljem sa leiad väga palju erinevaid võimalusi, teooriaid ja tegevusi, mis kõik sisustavad väga pikka aega, sinu ülejäävat aja ressurssi. Juba raamatute lugemine ja nendest igasuguste variantide nuhkimine, täidab mitme aasta vaba aja tühikud ära. Sest olgem ausad, kust kohast peaksid inimesed infot hankima kui mitte raamatutest. Kursustel või seminaridel saab ka käia, kuid ma saan siia kohe lisada ühe ammu tuntud näite. Kui sa vaatad filmi, kuulad juttu või loengut, püüad salvestada neid tarkusi, näiteks mida siin isegi mina sulle seletan, siis juhtub selline asi, et tegevus toimub kõik väljaspool sinu pead või aju. Sa saad sellest aru silmadega ja kõrvadega ning reeglina kõik need variandid on sellised, kontsentreeritud ja valmis teave.
See peaks ju kohe kinnituma ajusse, aga see ei ole nii. Kui sa vaatad filmi siis tegevus toimub ekraanil ja sinu ajusse tekib ainult meeleline peegelpilt ja peas ei teki mingit tegevust. Raamatut lugedes aga on tempo oluliselt aeglasem. Raamatus ei toimu mitte mingisugust tegevust, kuid kogu fantaasialine tegevus toimub sinu peas. Ja selline kujundlik pilt kinnistub paremini. Hoiatuseks aga ütlen, et meelest hiljem ära ei läheks: raamatuid ja loenguid ei tasu mitte kunagi võtta tõe pähe. Pole olemas mitte ühtegi sellist raamatut, mis oleks sada protsenti tõde ja ohutu. Parimad raamatud ja meetodid on sellised, mis tekitavad sinu isiklikku maailmapilti arengut, edasiminekut ja terviku tekkimist ning sisaldab ülimat loogilisust. Ühesõnaga öeldes, kui keegi üritab inimestele pähe määrida mingit tsoora-moorat, millel puudub ülim loogika ja arusaadavus, siis parem pista see värk kuskile laagerduma või siis edaspidisesse, suurema pildi loogikasse sobitumise.
Lihtsalt öeldes, „ära sitta puutu, kuigi sitt on elu alus ja põllumajanduses väärt kraam“. Pikk jutt sai jälle, lihtsa asja kohta.“
„Ei ole midagi, ise ütlesid, et mul jääb aega üle,“ mõtiskles Liisi.
„Tead selle pika jutu tulemusel võin ma enam-vähem kindlalt öelda, et see värk hakkab ilmselt mind huvitama. Nii et, kui sa viitsid, siis tee mingi plaan või lühikoolitus mulle. Ma olen nõus selle kõik ära kuulama,“ noogutas Liisi.
„Kõike ära kuulata tegelikult pole sulle üldse vaja. Minu meetod on ilmselt teistsugune kui sinul ja sellepärast peab arendama just sinu oma. Ma ilmselt annan sulle alustuseks paar sellist süütukest meetodit või nippi, millega saad iseseisvalt juba alustada. Küll sa hiljem lisad ise juurde, sarnaseid.
Nende nippidega on nii, et kui neid kasutada, siis enamustel inimestel jääb juba suu lahti ja jäävadki sind uskuma, kui „suurt nõida“. See ongi selle tervendamise ja suhtekorralduse juures kõige haigem. Kui sa seletad inimesele midagi enda mõistes ülilihtsat, siis tema hakkab kohe vastu töötama. Mis on selle tõestuseks? Mis on selle teaduslik tõestus? Kes sa üldse oled selline, et sa julged teha mingisugust tervendust? Mis su haridus on ja millised on paberid? Kurat, tee siis inimesele selgeks, et pole olemas mingit nõidust, esoteerikat ega arstiteadust. No pole olemas midagi sellist. On olemas ainult mingid lihtsad ja kindlad põhitõed. Kui nendest põhitõdedest kinni pidada, siis on KÕIK korras, mitte nii, et paberitega asjapulk seletab, et vot nii on aga mina ka täpselt ei tea, miks see nii on. Ja kui mina seletan, et see asi, mille kohta tema ütleb, et ei tea ja mina seletan, see on vot niimoodi, siis hakkabki see tegelane käte ja jalgadega vehkima ning karjuma, et „ei ole see, ei saa nii olla“, mulle pole niimoodi räägitud. Ja üldse sa oled mingi nõid või esoteerik“. No mis sa sellistega peale hakkad. Ja ei hakkagi. Las praevad omas mahlas ja oma paberite valguses edasi.“
„Aga Nigul. Mis need põhitõed siis on. Kas need, mis mulle praegu hetkel pähe tulid.“
„Liisi, teeme ühe katsetuse. Ma panen siia paberile paar märksõna ja siis seletad, selle sinu enda küsimuse, ise lahti ning sa saad hiljem võrrelda. Kuigi seda poleks tegelikult vaja, sest ma tean, et sa seletad kõik asjad ise ära.
Vaja võib seda olla lihtsalt sellepärast, et sina saaksid sellest juurde enesekindlust ja oma sisetunde usaldust. Nii, mul on tehtud, laseme tulla. Mis sa arvad, millised võiksid olla inimese tavaelu põhireeglid?“
Liisi jälgis, mida Nigul paberile kirjutas. Ta hoomas, et ridu tuli paberile umbes - täpselt kolm.
Seega. Kolm põhiseadust võiks välja raalida. „Esimene, mis kohe pähe tuleb on: „Põhjuse ja Tagajärje Seadus“,“ ütles Liisi.
„Tubli. Ma korraks segan sind. Et jälle hiljem meelest ära ei läheks. Väga tähtsad meie elus on - sõnad. Kui me midagi räägime või kirja paneme, need on sõnade tähendused. Kuigi keegi ei seosta esoteerikat ehk siis elu kirjeldust üldsegi sõnadega. Kui me räägime, siis on tegelikult meie sisetundes ehk elus, on kõik seotud sõnadega. Õigesti väljendatud mõte või tunne, avaldub otse kohe sõnades. Enamus inimesi, isegi siis kui nad seda ei märka või ei seosta, nad räägivad tegelikult õigete sõnadega. Me ei märka neid õigeid sõnu ja enamuses hoopiski seletame õigeid sõnu valesti või siis vastavalt oma eelneva elu õpetustele või programmidele, saame neist aru hoopis vale pidi. Kui sina siin ütlesid sõna „seadus“, siis just see ongi seadus, kuigi sina, võib loota, ei pidanudki hetkel seda mingiks seaduseks. Inimesed peavad seaduseks neid sõnastusi, mida on koostanud ametimehed ja juristid. Tegelikult ei ole need mingid seadused ehk siis laused, mis kirjeldaks tegelikku olukorda.
Nende inimeste poolt sõnastatud seadused, ei ole mitte seadused vaid on hoopis – piirangud.
See on umbes nii, et „kui saa teed midagi sellist ja sellist, siis sa saad „ata-ata“ ja ära enam nii tee“.
Seadus aga annab sulle hoopis suuna või juhise, kuidas sa saad ja võid teha nii, et „ata-atat“ ei saaks.
Vahe on tegelikult väike aga oluline. Seleta siis ise seda põhjuse ja tagajärje seadust.“
„Esimene mõte mis mulle pähe tuleb, on selline. Kui ma tahan, et keegi teine teeks mulle midagi sellist, mis mulle meeldib, siis ma võiks teha mingeid tegevusi ja mingeid teisi tegevusi ei tasu mul mitte teha.“
„Nii ongi,“ lisas Nigul. „ Seda sõnastust on ülesse kirjutatud mitut moodi. Üks on selline. „Ära tee teisele seda mida sa ei taha, et ta teeks sulle.“ On loogiline. Nii võib vabalt teha. Kuid kui kirjutada see tekst veidi teisiti. „Ära tee teisele seda, mida tema ei taha“. Mis vahet neil siis on.“
„Hmm,“ mõtles Liisi.
„Okei ära parem raiskagi sellele aega.“ Katkestas Nigul veidi äkitselt. „Sa said sellest väga hästi aru ja pole mõtet igat asja nii pikalt nämmutada. Samas aga on põhjuse ja tagajärje seaduse kirjeldus ka selline. Igal teol ja isegi mõttel on alati tagajärg. Teed ühe teo, mis võib olla niinimetatud „hea“, siis sellel on oma tagajärg. Kui teed aga „halva“ teo, siis ka sellel on teatud tagajärg. Nüüd on ilmatu hulk teooriaid ja praktikaid, mis kõik püüavad erinevalt seda selgitada ja nende illustreerimiseks näiteid tuua. Üks enim räägitud ja vaieldud variatsioone on see palju räägitud – karma. Mis seadused veel võiksid olla.“
„Teine, mis võiks olla, on „Tasakaalu seadus“.“ 
„Vääga tubli. Tekib kohe tahtmine küsida, et kust kohast sa Liisi neid pärleid nopid.“
„Inimene peaks olema enamus elust tasakaalus, see tähendab, et suhteliselt neutraalne. Vaadata, mis maailmas toimub, kas ta saab sinna midagi teha kui talle midagi ei meeldi ja kui ei saa, siis pole mõtet liigselt pingutada. Ajan lihtsalt oma asja edasi ja ei komposteeri teisi inimesi.“
„Aga kuhu jääb siis see, heaks inimeseks olemine ja teistele inimestele - head tegemine ja siis esimese seaduse põhjal, teiste inimeste käest aina heade asjade tagasi saamine.“
„Oota, ma püüan loogitseda,“ alustas Liisi jälle. „Kui me vaatame inimese ihasid, siis me tahame häid asju. Umbes nii, et sööks aga kogu aeg torti ja komme. Ei jaksa kogu aeg, vahest tahaks midagi soolast või heeringat. Seega inimene pürgib tasakaalu poole. Seega, umbes-täpselt nii palju kui on head, niisama palju on ka seda halvemat poolt. Siis see inimene, kes pritsib välja ja tahab endasse võimalikult palju head, see saab elult tagasi umbes samasuguse portsjoni halvemat poolt. On nii, või mis?“
„Kas see, tavalise inimese seisukohalt, võiks olla uskumatu. Tavaliselt arvatakse ju nii, et tee aga kogu aeg ainult head,“ pilas Nigul üsna nähtava muigega.
„On küll nii, kuid ma arvan ja ilmselt olen märganud ka varem, et need inimesed kes niimoodi elavad ei saagi kogu aeg ainult head vastu, vaid vaevlevad paljus ise hoopis mingis „tänamatuse“ vaevas. Mõni tädi kogu aeg hoolitseb sinu eest ja samas võib nii mõnigi kord kuulda teiste käest või siis vahest ka tädi enda suust sellist lauset, et - „ma olen sinu heaks nii palju teinud ning ohverdanud endast ja pole mingit tänu näha“. Tasakaalu järgi peaks talle siis seletama.
Kui tahad teha head, siis tee, kui ei taha siis ära tee, kuid niimoodi, omakasu ehk tänulikkusest midagi tehes ja selle eest midagi tagasi nõudes, ei toimi see energeetiline vahetus sugugi kummalegi poolele kasulikult. Tekitab hoopiski vastastikkuseid pingeid.“
„Aga ma küsin siis õige kavalalt. Kuidas siis elada nii, et sul oleks võimalikult vähe jamasid. Ehk siis miinus märgiga situatsioone, kui positiivsed ja negatiivsed tahavad olla tasakaalus.“
„Ohoo. Mis värk on, mul ei olegi kohe sellele head vastust,“ üllatus Liisi.
„Seepärast ma ütlesingi, et see on pisut kavalalt. Kui võtame kiigu ja paneme ühele otsale „plussi“ ja teisele „miinuse“. Nüüd, kui visuaalselt selle kiigu otste kaugused tsentrist on võrdsed, siis plussi ja miinuse tasakaalustamiseks on vaja ühesugust raskust. Tavalisel inimesel, kelle teadmised on tavalised, siis neil nii ongi. Teadja inimene aga omab, vastavalt oma teadmistele ja kogemustele, pisut pikemat kiigu hooba ja ta saab hoopis väiksema raskuse ehk vaevaga, ära tasakaalustada selle teistele ületamatu raskuse. Tiba keeruline võis saada, aga sinu näost on näha, et sa ikkagi taipasid. Need on sellised „vimkaga“ teooriad.“
„Haa, aga kui nii, siis võib teha ka nii, et - kui need kiigu pooled on hästi pikad ja sinna mahub „jamasid“ ehk siis ületähtsustatud situatsioone peale hästi palju. Siis isegi tasakaalus kiik mahutab hästi palju, väga häid asju ja tasakaalustamiseks ka hästi palju jamasid. Kui aga teha need kiigu hoovad hästi lühikeseks ehk siis vähendada erinevate situatsioonide tähtsust ja ületähtsustamist, siis ei mahugi neid kumbagi sinna peale väga palju.“
„Tead Liisi, see ongi elus üks kõrgema pilotaažiga lendamise võimalus. Sa lihtsalt koged ja hindad erinevad elu situatsioonid ära, saad neist teadlikuks ja unustad või siis võtad igapäeva
kasutuselt lihtsalt maha. Rahuliku elu reegel võiks olla selline, et - võtad kõiki asju lihtsalt ehk mitte „üle tähtsustades“. Ka teadmiste hankimine ja elu kulgemise kogemuste hankimine on nagu pusle tükkide uurimine. Kas tuleb veel mingit seaduste moodi teooriat“ uuris Nigul.
„Mingi selline teooria moodi asi oleks ka – „Magnetismi või siis oma ellu sobivate asjade tõmbamise värk“. Paljud seletavad seda, et kui teed midagi, siis saad sama asja vastu ning sellest on tuletatud palju õpetusi, kuidas saada oma ellu neid asju, mida inimene soovib või tahab. Mina tean selliseid meetodeid nagu positiivsete mõtete mõtlemine ja positiivsete soovide ehk afrimatsioonide soovimine. Ühest küljest selline tegevus isegi toimib. Soovid midagi, kirjutad selle soovi paberile või teed isegi sellise asja nagu on – taotlus. Kui selliseid asju teha, siis need soovid isegi täituvad. Täituvad isegi niimoodi, et inimene soovib midagi heas usus ja siis ta saabki sõnasõnalt sellisele soovile vastava tulemuse, aga hiljem ei ole ta sellega tegelikult üldsegi rahul. Siia juurde tulebki kohe üks näitemoodi võimalus. Näiteks inimene teeb taotluse või unistuse, et - „ma soovin elada suures majas“. Ta mõtles ilusat, oma pere maja. Siis mingi aja pärast selgub, et see inimene elabki suures majas - üheksandal korrusel. Taotluste esitamise ja soovide soovimisega peab olema seega ettevaatlik ja väga korrektne.“
„ Sa Liisi võid nüüd ka väheke kuulata ja ma lihtsalt täiendan seda mõtet. Nii on sul ka huvitav. Vahelduseks. Teeme siin kohal selle asja pikemalt selgeks, sellest tuleb sulle edaspidi palju tulu ja selgust. Tihti peale on meie elus nii, et neid asju, mida me soovime kõigest hingest, neid ei saa me aga üldsegi mitte.
Siis on aga jälle niipidi, et neid asju, mida me oma ellu mitte mingil juhul ei taha. Ja ime väel on kõpsti kohe meie elus platsis. Seega, - kui neid asju, mida sa tahad aga sa ei saa ja neid asju, mida sa ei taha, siis neid sa just saad. Kuidas teha aga nii, et saaks neid asju, mida sa tegelikult tahad. Tihti mingite teooriate jutlustajad selgitavad selliselt. Külgetõmbe seadus töötab niimoodi, et teed teistele selliseid asju, mida sa tahad, et nemad teeks sulle. Või siis esitad taotluse, et tõmmata kuskilt enda ellu, selliseid võimalusi ja situatsioone, mis toovad sulle seda, mida sa soovid. Mina arvan, et see ei saa niipidi eriti korrektselt töötada. Seda sellepärast, et – kui tahta omale midagi saada ja hakata seda, nimetame seda energeetiliseks mustriks, enda sisse tõmbama, siis tekib hoopis vastupidine efekt.
Kui sa tõmbad enda sisse midagi ja keha ning vaim tahab olla kogu aeg tasakaalus, siis sa hakkad midagi sellele soovitule vastupidist ära andma. Mingil hetkel võid avastada, et midagi kasulikku sinu elust laseb hoopis, sinu juurest jalga. Ja jälle ei ole inimene rahul ning saab siis seda jutlustajat hakata süüdistama pettuses või „soolapuhumises“. Kuidas saada siis seda, mida tegelikult tahad.“
„ Ooota Nigul, ma kohe vastan. Mulle see jutt hakkas meeldima. Selleks, et midagi reaalselt saada, peaks hoopski enne midagi - endast välja andma. Kui ma tahan midagi saada, siis oleks loogiline, seda hakata välja andma või siis kiirgama. Kui tahaks näiteks saada raha, siis peaks hoopis hakkama raha välja andma ja selliste tegevuste peale, mis meeldivad, arendavad või laiendavad seda tegevust, millega raha teenitakse.“
„Tead Liisi. Raha ei ole just kõige parem näide selle seletamiseks. Raha energeetika on tsipake teistsugune kui muudel
väärtustel. Raha ei ole väärtus oma ette. Raha on lihtsalt pabertükk või nulli rida arvuti programmi mingil real. Raha ei ole tegelikult olemas. Olemas on hoopis need tegevused mida teevad inimesed ja neid tegevusi väärtustatakse mingite vastastikuste kokkulepete alusel. Seega, üks inimene teeb midagi väärtuslikku ja teine saab selle inimese tegevusest osa võtta, vahetades seda - oma tegevuse ja selle eest saadud väärtuse kaudu. Seega koorem saja dollarilisi, ei maksa tegelikult mitte midagi kui sa oled näiteks Robinson Crusoe, üksikul saarel. Seal maksab hoopis üks viljatera, mis on voodri vahele kinni jäänud ja aastate pärast sai Robinson saia süüa. Siiski ka raha energeetika toimib samamoodi kui kõikide teiste asjadega. Raha hinnatakse tegelikult lihtsalt liiga üle. Külgetõmbe seadus, raha seisukohalt toimib hoopis teistmoodi. Kas suudad välja defineerida.“
Liisi ütles kohe. „See võiks siis olla hoopis sedapidi, et kui ma soovin oma ellu midagi, kuid mul ei ole raha, siis ma hakkan soovima rohkem raha, aga tegelikult ei tahagi ma mitte raha, vaid seda asja.
Näiteks ma soovin autot, siis ma soovin ju autot, mitte raha. Milleks raisata selles malemängus ühte liigset käiku ja liigutada taotluse või mõttetegevused rahale. Suuname selle kohe autole. Ehk siis esiteks, ma peaks endast hakkama välja kiirgama sellist soovi või siis energeetikat, et ma soovin mingit autot. Ma peaks hakkama tegelema selle auto otstarbe, välimuse ja omaduste uurimisega.
Viin ennast kurssi kõikide vajalike andmetega ja hakkan sinna poole liikuma. Samal ajal ma hakkan endast välja andma midagi,
mis viiks mind selle auto poole. Ma kas müün midagi maha, mida mul pole vaja, teen mingeid lisa tegevusi, tööd või äri. Lähen kasvõi metsa marju korjama. Saan raha ja värsket õhku, tervise kosutamiseks. Sellest tervisest ma ei jää enam nii kergesti haigeks, liigutan paremini ajusid ning siis üllatuseks märkan, et töö juures märgatakse minu tegemisi ning edutatakse kõrgemale. Antakse ametiauto kasutamiseks. Üllatus võib olla aga üüratu, kui selgub, et see ametiauto ongi just seda marki ja selline, millest esialgne mõte oli. On ju võimalik selline üks variantidest.“
„Päris vägev näide. Tead Liisi. Mina olen oma pika eluea jooksul selliseid näiteid kohanud päris palju. Lahe on aga see, et on neid inimesi, kes selliseid asju mulle ette toovad – kui suuri imesid.
Neil ei ole aga mingit aimu, et nii need asjad tihti või siis võib öeldagi, et kõik, just nii need „juhtuvadki“, täiesti „juhuslikult“. Tavaline inimene neid ei märka. Kuigi ta neid märkab, aga ta lahterdabki need mingi „kõrgema jõu“ või saatuse keerdkäikudeks.“
„Saatust pole ju olemas. Vähemalt mitte sellisel kujul kui enamus seda, suure hirmuga endale ettekujutavad,“ paugutas Liisi jällegi.
„Aga mis siis on?“
„Mina arvan või mulle tuli pähe mingi mõte, mis väljendas ennast umbes selliselt: saatus on variantide jada.“
„Katkestan Liisi su teooria hetkeks. Sellest hetkest alates ma teen ettepaneku muuta sinu staatust. Kui sa sõitsid sisse, siia minu õuele, siis sõitis siia noor naine, kes tahtis küsida midagi, mingilt „suurelt nõialt“.
Sel hetkel olid sa nagu mingi segaduses vaevlev tegelane, kes pöördub „targema“ tegelase poole. 
Praegusest hetkest aga mina muudan selle situatsiooni jõuga ära. Minu vastas istub, mitte segaduses noor naine, vaid täiesti valmis ja „looduse kingitusega“ – suhtekorraldaja. Sinu võiks sümboolselt lüüa suhtekorraldajate rüütliks. Kuna naised reeglina rüütlid ei ole, siis võiks lüüa sind - suhtekorraldajate „suureks guruks“. Soovid sa sellega nõustuda. Kuna sa noogutad mõtlikult, siis ma löön sind sümboolselt suhtekorraldajate tsunfti, mitteametlikuks „guruks“. See ei olegi mitte niivõrd tunnustus või nali. See on lihtsalt nii, et ma võin ennast pidada sinuga täiesti võrdväärseks ja kui tahad, siis võid võtta ennast ka samamoodi. Siitmaalt peale ei pea sa enam muret tundma. Kas sa mõtled õigesti või kas sinuga toimub midagi erilist. Sa lihtsalt oled selline, selliste võimetega ja võta ise seda, kuidas tahad.“
Liisil oli näoilme muutunud selliseks huvitavaks.
Nägu oleks justkui pikemaks veninud ja alalõug oli laskunud õige mitme tolli jagu allapoole. Imestusest ja üllatusest ta ei mõistnud kohe esiti mitte midagi kosta.
„Tead Sigmar. Sellise jutu peale meenub mulle pilt klassikalisest filmist, kui Toots ütles Teelele, et - „ kui see nüüd nali ei ole, siis on see õige nali kohe“. Mulle endale tundub ka, see meie jutustamine siin nagu mingi ilmutusena. Kõik need paar päeva on mul selline kõhklev tunne ja pisike hirmuke, et kas ma mitte imelik ei ole. Siia tulles ma tahtsin kogu aeg aru saada, miks ma selline olen, miks just mina ja miks just nüüd. Sinuga vesteldes sain ka mina aru, et ma ei ole imelik, kuigi kõik need jutud on siiani õite imelikud olnud.
Samas aga kõik see, millest me rääkisime ja ilmselt ka veel räägime, need tunduvad hoopis reaalsemad, õigemad ja loogilisemad. Ma olen ise ka tunnetanud viimastel hetkedel, et kuigi need jutud on üsna teistmoodi ja kas ma jäängi nüüd selliseks, teistmoodi. Samas aga ma saan olla vahepeal samasugune kui ma varem olin ja kohe ma saan olla ka selline - uut moodi. Mulle tekib pähe selline seletus. Kui inimene on selline nagu ma ütlesin – vanamoodi mõtlemisega, siis on see üsna reaalne ja igapäevane. Kui ma nüüd olen sedasi – teistmoodi, siis on ka see samasugune reaalne ja igapäevane. Võin aga siia juurde lisada, et vanamoodi ja uutmoodi elu erinevus seisab ainult selles, et vanamoodi ajajärgul ma elasin, tegutsesin ja pidevalt tekkis küsimusi. Miks, miks minuga, miks just sellised jamad tulevad. Nüüd kui isegi oleks samasuguseid jamasid, siis enam pole probleeme.
Probleeme ei saagi olla enam, sest kui mul on vastused, siis need ei saagi olla enam probleemid, vaid need on lihtsalt variandid.“
„Õige see on. Sinna variantide jadasse me jäimegi ennist pidama,“ võttis Sigmar omamoodi teema ülesse.
„Mina lugesin kunagi ühte raamatute sarja ning seal kirjeldatakse päris pikalt ja eluliselt just sellist seletust. Ma üritan teha lühidalt, kuna sa ise tunnetad seda samamoodi. See oleks umbes niimoodi, et inimene teeb igal elu hetkel valikuid. Ta liigutab kätt, tõstab jalga ja teeb igasuguseid tegevusi, siis ma võiks igalt inimeselt küsida ühe huvitava küsimuse: kuidas ta kõike seda teeb? No kuidas inimene liigub ajas ja ruumis ehk siis oma igapäevases elus. Tavaliselt inimesed üldse ei mõtle selle peale, kuidas nad
elavad, mis on need süsteemid, mis aitavad neil toime tulla ja mis on sellised süsteemid, mis üldse keha liigutavad või siis lihtsamalt öeldes, mis moodi me elame, hingame, toimetame ja mis juhtub siis, kui me enam ei eksisteeri ehk siis sureme. Minuga on olnud siiamaani niimoodi, et ma alustasin tavalise inimesena, kes kulgeb sünnihetkest surmahetke poole niimoodi ja ma üldse ei teadvustanud, mis minuga tegelikult juhtub. Lapsena me ilmselt ei saagi seda tunnetada läbi loogika, mis meiega tegelikult füüsiliselt toimub. Kui sa vaatad lapsi, siis näed mismoodi kulgevad tavalised inimesed. Nad ärkavad hommikul, teevad omi toimetusi, siis mõtlevad kõik aeg igasuguste tegevuste peale.
Laps ei saa enamuses hetkegi paigal püsida. Kogu aeg ta uurib, nuhib, küsib, mõtleb, fantaseerib.
Kindlasti ta ka toimetab, mängib, ehitab midagi, lammutab. Siis ta veel jonnib, karjub, solvub, naerab, nutab, on eufoorias ja veel lõputu hulk muid tegevusi.
Vot niimoodi, laste pealt, saame vaadata kuidas käitub ka tavaline täiskasvanud inimene.“
„Tavaline täiskasvanud inimene käitub ju ka tegelikult just nende samade tegevuste läbi,“ lisas Liisi. „Seega on täiskasvanud inimene ka tegelikult täpselt samasugune kui laps ja vahel vaat, et veel hullemgi.“
„Täpselt nii ongi,“ jätkas Sigmar. „Käitumismallid inimetel ei taha kergesti muutuda, sest need on ju õpitud lapsepõlvest alates ja kuhu need siis peaksid hilisemas elus kaduma. Täiskasvanuna me oleme tegelikult kõik see teekond, mille me oleme läbinud sünnist kuni selle elu käsiloleva hetkeni. Mis siin siis nii erilist on. Eriline on aga see, et me oleme elus läbinud pidevalt õppeprotsesse. Ka koolides nimetatakse õppimist programmideks.
Õppeprogramm. Isegi arvutite õpetamist nimetatakse programmeerimiseks. Ja nii ongi.
Kõik mida me elu jooksul kogeme, selle teabe me salvestame ja nendest bittidest ja baitidest, me koostame endale ise elamise programmi ja ka alamprogrammid. See oleks hea kui me kujundaks need programmid oma eluks ise. Lisaks aga neile, meie endi omadele, luuakse inimeste jaoks aga kunstlikke või siis väljaspool teda olevaid programme. Neid programme on tohututes kogustes. Nende kõikide programmide alusel inimene tegelikult liigubki ajas ja ruumis.
Ta tõuseb üles, teeb silmad lahti ja kohe hakkavad programmid tööle. Ta läheb vetsu, peseb hambaid, sööb hommikusöögi, paneb riidesse, läheb õue ja ukse peal selgub, kas ta on laps ja läheb lasteaeda või on tehase direktor ja tema ukse ees ootab auto, mille autojuht on ilusti puhtaks pesnud.
Seega kõikide inimeste elusid juhivad eelkõige eelnevalt ära õpitud ja kasutusele võetud programmid.
Lisaks sellele, et midagi ära õpitakse, on ka neid programme, mida ära ei õpita. Ja siit see suhtedraama peale hakkabki. Kui inimene õpiks ära kõik programmid, ehk siis head ja halvad, ilusad ja koledad, õiged ja valed. Siis ei saaks maailma tekkida mitte ühtegi tüli, pahandust ega suhte draamat. Siit tekibki mingi ülikummaline küsimus. Inimene, kui ta hakkab näiteks peret looma ja leiab omale partneri, siis on ta juba pungil täis igasuguseid eluprogramme. Kaks inimest on täis tohutus koguses ühesuguseid programme nagu hambapesu ja ka tohutus koguses täiesti erinevaid programme. Näiteks nagu õmblemine või auto remontimine.
Sellest kohutavas koguses programmide erinevustest peab noor pere läbi murdma, teisele poolele selgeks tegema oma eelistused ja teise poole programmide aktsepteerimise. Sageli saadakse sellega hakkama ja siis on enamuses õnnelik aeg. Väga tihti aga jooksevad need erinevad programmid, erinevates „bio-robotites“ sassi ja pilt jookseb kinni. See on ilmselt igale pereinimesele tuttav kui pilt on „kinni kiilunud“, pilt on, aga häält ei ole.“
Liisi hakkas naerma kogu südamest.
„See olukord kestab vahest isegi paar päeva, siis tõmmatakse korraks juhe seina seest välja ja tehakse biorobotitele restart.“
„Nii aga kui ma küsiks tavainimese käest, kuidas ta tegelikult elab,“ jätkas Sigmar. „ Siis vastuseks tulevad sellised müstika valdkonda kuuluvad selgitused. Hoo, hoo, hoo. Kas sa siis ise ei tea. Noh, elan. Noh, elan niimoodi just, kui palju mul raha on. Noh, vahest on imelik, ma tahaks midagi, aga ma ei saa seda, mida ma tahan. Siis noh on nii, et tulevad kohe mingid haigused ja tõved, naisega ei saa hakkama, töö juures on jamad ja tead üleüldse saatus pidevalt nöögib. Said sa Liisi kunagi varem, ilma oma suhtekorraldaja oskuseta, sellistest inimestest ja situatsioonidest aru.“
„Vähe sellest, et see kirjeldus tuli nii pagana tuttav ette, siis ka see küsimus on jummala ajakohane. Kui palju olen ka mina otseses ja kaudses mõttes peaga vastu seina jooksnud, selle asemel, et oleks väheke aega ust otsinud, selle lahti teinud ja muretult vilistades edasi läinud. Nüüd ma olengi aru saanud, et see suhtekorraldamise oskus ongi see muretu vile, mille saatel on lahedam elust läbi minna,“ vastas Liisi.
„Ma siis püüangi selgitada selle programmeeritud bioloogilise roboti töö põhimõtet,“ ja järgnes üsna pikk ja keerulise võitu, pigem isegi füüsikaline Sigmari jutt.
„Inimene koosneb süsteemidest. Esiteks on ta hiigla keeruline keemiatehas, siis on ta ka tuumajõul töötav generaator, siis on ta elektrivõrgustiku ehk närvide ja sünapside pundar, siis veel ülisuur arvuti kompleks ja mingisugune meile kirjeldamatute eriliste omaduste valdaja. Nende viimaste süsteemide hulka võiks arvata sellised asjad nagu on: hing, vaim, loomingulisus, fantaasia, tunded, südamlikkus, energiakeskused, telepaatia ja kõik muu suht müstilised ja kontrollimatud asjad. Enamus inimesi ei valda informatsiooni kõikide nende, tema sees toimetavate süsteemide kohta. Isegi võib öelda nii, et tegelikult ta valdab neid ja kasutab pidevalt ehk siis, liigutab pidevalt oma keha. Kuid!
TA EI TEA, KUIDAS TA SEDA TEEB.
Teadlased ikka pidevalt püüavad midagi seletada ja omas upsakas uhkuses nad isegi deklareerivad, et nad teavad palju. Tegelikult nad ei tea ilmselt veel mitte midagi ehk minu tunnetuse järgi, kõik see, mida me teame, on tegelikult hoopis pea peale pööratud. Kes selle on sinna pööranud ja miks see nii on, on omaette arutluse teema, kuid selle tõestuseks on ilmne fakt. Kui kõik see oleks õige, mida me teame ja mida teadlased on „avastanud“, siis oleks meie igapäevane elu - „lill“.
Meil ei oleks muresid, meil ei oleks materiaalseid probleeme, me oleksime terved ja rõõmsad nagu kolme aastased lapsed. Aga kõike seda me ei ole. Kõike seda oled aga sina, Liisi, nüüd nendest päevadest. On ju nii. Sa tunnetad seda „pauerit“ ju enda seest. Järelikult see on olemas. 
Mida iganes keegi teine või mingi teadlane üritakski sulle selgitada. Nüüd aga sellest teooriast, mille me selgitame koos ära. Inimene nagu ta parajasti on, liigub ajas ja ruumis ning teeb valikud.
Ta teeb neid valikuid ise ja iseseisvalt. Tihti arvatakse, et elu teeb meie eest valikuid või, et keegi teine teeb vahest meie eest valikud. Tegelikult teeb inimene ise kõik valikud. Keegi teine ei saa meile teha mitte midagi, kui me ei anna selleks nõusolekut. Kui udupeenelt järgi mõelda ja seda tunnetada, siis saab iga inimene aru, et tegelikult ta teeb kõik valikud oma elus ikka ja alati – ISE. Siit kavalused edasi lähevadki. Need programmid, mis inimene on enda sisse pannud – ISE.
Need teevad valikuid ja inimene ISE otsustab, millise kasuks ta hääletab ning siis tema bioloogiline robot ehk keemiatehas, teeb selle kõik teoks. Lihtne. Nüüd, kui miski asi ei toimi just täpselt nii nagu see tunduks sellele süsteemile, mida nimetatakse kehaks, nii kohe hakkab suu hädaldama, et jama on majas. Kes selle jama siis korraldas. Ikka inimene ISE ja tema sees olev mingi varem kirjutatud programm, mis tundus millalgi õige olevat, kuid tegelikult veab see alt. Kuna aga inimese sees on neid programme ehk siis valikuid salvestatud elu jooksul, suht-koht lõputu arv, siis see tähendab, et inimene saab igal elu hetkel teha suht-koht lõputu arv valikuid. Vaata Liisi, inimesed on vahest vahvad ja nendega saab tihti pulli teha.
Viime selle lihtsa teksti, mida saaks selgitada veel lihtsamalt ja lühemalt, viime sellesse väikese vindi. Ja nüüd vaata mis moodi see kõlab. Inimene elab olevikus, tuleb minevikust ja läheb tulevikku. Mis on olevik? See on keha ja vaimu ristumispunkt, mingis kindlas aja ühikus ja ilmaruumi kohas.
Kus kohas on aga minevik. Minevik on olevik hoopis teises ajaühikus, sest ruum on suures piirdes ju sama. Aga kus kohas on tulevik? See on absoluutselt ettekujutamatu. Miks ? Sellepärast, et siia lisandubki see - variantide ruum. See variantide ruum, või siis sinu termin – variantide jada, või siis veel selline – ideede väli. Kui veidikenegi lihtsamalt mõelda, siis me liigume selle, variantide voo sees ja teeme igal hetkel valikuid. Et selle seletamine ei oleks ainult minu monoloog, siis seleta seda sama asja edasi, hoopis sina.“
„Okei.“ Ja hakkas Liisi omakorda, mõtet liigutama. „ See mõte langeb tõesti kokku ka minu mõtetega ja ma seletan seda ühe lihtsa näitega. Vaata, siin on minu käsi. See seisab siin, aja ja ruumi punktis, selle koha peal. Nüüd ma saan seda kätt liigutada. Ma ise otsustan igal järgmisel ajahetkel, kuhu suunda ma selle panen. Kas millimeeteri siia suunda või mitu sentimeetrit hoopis teise.
Kui ma tõstan jala sinna suunda, siis ma jõuan ühte kohta ja kui ma panen selle, järgmisel sammul kas või millimeetri teise suunda, siis pikemas perspektiivis ma jõuan hoopis teise kohta.
Reaalses elus aga me teeme igas murdosa sekundis lõputu arv valikuid ja me jõuame sinna kohta, kuhu me teemegi valikuid.
See tähendab aga, et meie ümber on selline ruum, kus me saaksime olla, absoluutselt iga kord, erinevas variandis. Variante seega on lõputu arv, kuid meie teostame sellest kaosest omale ühe ja kindla variandi. Kui meil on mingil hetkel hea olla, siis me olime valinud sellise variandi, mis meile meeldis. Kui meil on aga mingil hetkel halb olla, siis me valisime sellise variandi ise. Ja kogu aeg on nende variantide vahel, lõputu arv teisi variante. Kui me seda aga ei tea, et hea ja halva variandi vahel on lõputu arv erineva sobivusastmega variante, siis me jooksemegi pidevalt pimedana, peaga vastu erinevaid seinu, nägemata, et tegelikult on olemas uks või ava ja me saame sellest läbi astuda ning vaikselt vilet lasta. Isegi siis kui meil on sitt olla ja me kirume ennast, teisi ja kogu maailmaruumi, nendes hädades, siis ongi meil vaba valik, kas siis viriseda ja tunda end abituna.
Või selle asemel hoopis teha mingi uus valik ja jõuda ikkagi uuesti tagasi selle variandi juurde, mis meile meeldib. Sest need variandid ümbritsevad meid igal ajahetkel. Tuleb endale ainult selgeks teha, mis on see variant, mis mulle meeldib. Mingil määral see ongi, just see sama - taotlus.
Ma mõtlen välja selle, mis mulle meeldib.
Mis mulle TEGELIKULT meeldib ja pidevalt teadvustatult harjutades ning keha mehhanisme liigutades, me jõuamegi sinna kohta. Kõik liikumine ajas ja ruumis ehk siis ka inimese elu, on ju tegelikult - tee. Isegi maailm on ümmargune ja selleks, et jõuda naaberkülla, me võime autoga võtta umbes suuna kuhugi ja pika ekslemise peale me jõuame sinna, või ka ei jõua. 
Kuid kui me enne kui auto mootori käivitame, teeme endale selgeks, kuhu me tahame jõuda, siis vaatame kaardilt või küsime kellegi käest ja jõuame sinna külla, kõige kiiremat või siis lühemat teed. Valik on ikkagi - ainult meie teha.“
„Tead mis on ülikummaline,“ lisas Sigmar. „ Ülikummaline on see, et kui sellist juttu ajada mingile inimesele, siis ta vaataks sulle otsa ja mõtleks. Miks nii lihtsat asja, peab ajama nii keeruliseks või siis teoreetiliseks. Sellest saab ju iga laps aru, et nii on. Vot ongi aga kohe kui mingi tüüp tuleb tulevikus sinu juurde mingi oma „lahendamatu probleemiga“, katsu talle siis selgeks teha, et ta liigub mingis aja ja ruumi lõputus variantide ruumis. Ta saadab su esimese sellise lausega niiskesse ja pimedasse. Tema tahab ainult teada ühte küsimist. Miks? Miks mul on tervis läbi? Miks mul on halb olla? Miks mul ei ole raha? Miks ma ei saa oma abikaasa või kolleegidega läbi? Miks mu naabrimehel on Mersu aga mul ei ole? Ja nii edasi – lõputult. MIKS????“.“
„Aga Sigmar. See teooria vastab ju perfektselt kõikidele neile küsimustele – miks? Sa lihtsalt ISE valisid omale selle variandi aimamata, et selle jama variandi kõrval on tegelikult olemas igal hetkel ka see variant, mis on sinu meele järgi parim ning nende variantide vahel on veel lõputu hulk variante, mis sobiksid ka nii, enam-vähem või päris hea meelega. Mõtle välja parim variant ja hakka selle variandi suunas minema. Äkki jõuadki millalgi kohale. Kui ei vali, siis ilmselt ei jõua.“ 
„Lahe on siin sinuga lobiseda. Mis on aga sinu edasised plaanid. Nüüd oled sa ametlikult nõiaks või guruks löödud ja see, et sa selle omaks võtsid, seda ma märkasin sellest, et sa läksid Niguli nimest üle minu päris nime peale. Seega sa ei võta mind enam kui mingit müstilist nõida või maagi, vaid sa said aru, et mingit nõidust ja esoteerikat selles ei olegi, on ainult teadmised ja lihtne loogika.“
„Peale nende on aga ka avatud meel ja huvitunne,“ lisas Liisi.
„Kui võtta kõike seda informatsiooni, mis maailmas liigub - uskumatusena, siis ei saagi kunagi teada, kus lõpeb müstika ja algab loogiline teadmatus.“
„Esoteerika on muidugi olemas aga see ei ole mitte mingid - salateadused, müstika, okultism ja muu tsoora-moora,“ alustas Sigmar jälle. „Esoteerika on lihtsalt pettesõna sellistele asjadele, millest inimesed mitte midagi ei tea, oma piiratud programmide pimeduses. Esoteerika tähendab ju tõlkes – „mitte kõigi jaoks“. See tõlge on pisut vale. Mitte, „mitte kõige jaoks“ vaid, „see millest see konkreetne inimene midagi ei tea ja mitte midagi EI TAHA teada“, kuigi see teave on olemas, on alati olnud ja midagi müstilist selles üldsegi ei ole.“
„Aga miks see informatsioon on siis selline, müstiline ja hirmutav.“
„See vastus läheb väheke välja sellest sinu oskusest ehk siis suhtekorraldamisest. Siia juurde tooks ka kohe selle, kui me enne rääkisime, et variantide ruumi teooria annab vastuse kõikidele küsimustele, mis algab sõnaga – miks. Siis miksiga algavaid küsimusi on kahte sorti. Ühed on need, millele saab vastata variantide ruumi teooriaga, kuid teine variant on selline, millele ei saa vastata sellega.
Sellepärast see küsimus, mis sa enne küsisid, sina ei suuda vastata oma suhtekorraldaja oskusega.
Vastuseid sellistele küsimustele nagu.
Miks on maailm selline sõjardlik, kulutav ja vastik vahest?
Sellistele küsimustele on alati konkreetsed vastused. Selleks, et aru saada sellistest „suurtest“ küsimustest, tuleb iga kord kogu pildist aru saada, kontrollida, võrrelda ja leida võimalikult täiuslik vastus. Siin enam ei piisa sellest, et võivad olla variandid. Siia lisandub juurde teiste inimeste ja süsteemide valikud. Seda nimetataks konsensusreaalsuseks ehk siis, ühine aeg ja ruum ning selles toimivad seosed ja seadused. See on kogu selle „tsoora-moora“ juures kõige põnevam ja lõputu nuhkimise väli. See on nii sisutihe, et selleks ei jätkugi aega, ühe inimese eluperioodist. Aga vähemalt igavaks ei lähe. Ehk siis vastus sinu küsimusele oleks umbes selline. See, miks see informatsioon on selline müstiline ja hirmutav, selleks on mingi kindel põhjus ja selleks on kindlad tegelased, kes on huvitatud sellest, et selline informatsioon oleks „mitte kõigile“ atraktiivne.
Sa kujuta korraks ette, mis juhtuks siis, kui kõik inimesed oleksid sinusugused „suhtekorraldajad“.
See tähendaks ju seda, et kõik suhtlevad kõigiga ühtemoodi vabalt, selgelt, meeldivalt ja ilma mingite jamadeta, millised ametikohad siis ära kaoksid.“
„Politseinikud, sõdurid, kohtunikud, halbade ainete ja toodete valmistajad, valetamine ja vassimine, vargad ja röövlid ning mis kõik muu,“ unistas Liisi. „Saad aru, et kogu maailmapilt muutuks tundmatuseni. Inimene lihtsalt kardab. Tema peas on programmid ja nende programmidega on mugav asju ajada. Ei pea midagi eriti juurde õppima ja vaeva nägema.
Samas ka need ametimehed ei ole ju otseselt huvitatud sellest, et nende töökohad edaspidi ära kaoksid. Kuigi loodus ju tühja kohta ei salli ning sinna tuleks asemele hoopis paremaid töökohti.
Ma olengi üsna pikka aega mõtisklenud just sellel teemal. Maailm on hetkel ikka veel - üsna „segane“ paik. Selleks, et veidikenegi aru saada kui segane see on, siis tuleks hetkeks aeg maha võtta ja minna metsa. Noh näiteks Fred Jüssiga, teha metsa lõke nagu Fred ise on korduvalt rääkinud ja teinud. Tuleb istuda lõkke ääres ja „viljakalt, mitte midagi teha“. See on siis niimoodi, et kui inimene ise oskab, siis ta saab seal mõtiskleda kõikide maailmaasjade üle. Mitte ainult enda igapäevaste tormamiste ja jamade tagaajamisest. Kui inimene ise ei mõista üksi mõtiskleda, siis oleks talle heaks seltsiliseks sinusugune või Fredi sarnane „suhtekorraldaja“, kes suudab lihtsalt või siis keeruliselt, panna see inimene mõtlema hoopis teistest asjadest või siis tavalistest asjadest, kuid teistmoodi.
Minu selgitus viljakast „logelemisest“ oleks aga selline. Tavaelus me oleme nii uhkesti materiaalsed, rahakad ja varakad, ilusad ja vaprad, edukad ja läbipõlenud, ülbitsevad ja pihku nutvad.
Tead Liisi. Kui palju ma olen näinud neid inimesi, kelle suhteid ja suhtumisi ma olen neile seletanud ja püüdnud arusaadavaks teha. Sa ju ise kogesid ka, et skeem on enamasti ja alati ühesugune.
Suhteprobleemid tekivad reeglina enesekindlal inimesel.
Ta on oma elu jooksul nii palju ja hästi õppinud eluks, et tema enesekindlus on üsna kõrgel. 
Tihtipeale paljud sellised inimesed isegi on jõudnud „kõrgele ja kaugele“. Ükskõik kui kõrgele ja kaugele inimene ka ei jõuaks, ta satub enamuses ikka sama reha otsa. Ta keerab oma elu tuksi, võrreldes sellega mida ta räägib, soovib, ja teeb. Kuidas see käib. Mõttemall inimesel on ju alati olnud. „Kiiremini, kõrgemale ja kaugemale“. Suht sportlik deviis nii otsetõlkes, kuid seletame selle lahti tavaeluks. „Kiiremini“ - kiiresti - kiiresti väikelast õpetama ja kujundama. Beebi võimlemised, laste raamatud, joonistamised, multikad, ringid, koolid ja niiii edasi. Kas ükski vanem aga laseb oma lapsel piisavalt mängida. Või veel hullem. Kui palju koolitatud vanem üldse oskaks laskuda lapse tasemele ja temaga mängida temale sobiva tasemega mänge. Ikka on platsis – „last arendavad mängud“. Kas ükski „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ lapsevanem viitsib, tihkab või tahab üldse lastega mängida või „lollusi teha“. Meie praeguses ühiskonnas pannaks lapsele peale selline hoog, et kui seda hoogu veel natukene juurde panna, siis laps lendabki „õhku“. Nad on enamus aega kodust väljas, tšillivad ja hängivad kuskil, siis hakkavad napsutama või „savu“ kimuma. Siis on vanemate silmad häbi täis ja nad on vihased oma laste käitumiste pärast. Miks ???“ Ja Sigmar viibutas kätt Liisi poole, et ta seletaks.
 „Lihtne. Nad on variantide ruumist valinud valed variandid ja nende selle eluhetke variantide jada on kujunenud neile endale ootamatult mitte meeldivaks. Ka lahendus on lihtne, tuleb valida mingi muu variant.
Jama on selles, et kuigi variantide ruumis on olemas kõik variandid, siiski on see inimene juba mingi variantide jada ära kulutanud ja seda last ei saa ta enam kasvatada mingi teise skeemi järgi. Meid on enamuses kasvatatud sellise skeemi järgi - „kiiremini, kõrgemale, kaugemale“ ja meie õpetame omi lapsi sama skeemi järgi edasi.
Maailm ei muutu oluliselt enne kui kuskil ja kunagi tekib aeg, kus inimene hakkab rohkem tegelema „viljaka mitte midagi tegemisega“. Ühe pulli näite võis siia ka tuua. Kui täiuslik peab olema lennuk, et see lendaks. Täiuslik ei saa olla üks asi siis, kui talle ei saa enam mitte midagi juurde laduda.
Täiuslik on siis, kui sealt ei saa enam mitte midagi ära võtta. Inimene siis, enne pikalt ja enda sisse sügavalt vaadates: mõtleb, analüüsib, arutab ja seejärel vaatab, mida saaks „tegemata jätta“.
Sest hullult rabeledes ja kõiki asju „korralikult“ ära tehes, me jõuame tahes või tahtmata ikkagi ainult „suhtekorraldaja“ jutule.“
„Just. Ja täpselt samamoodi võime seletada ka „kõrgemale,“ võttis Sigmar lõnga jälle üle. „Inimene pole lind, kes peab kõrgele lendama. Inimesel pole tiibu, mis teda kõrgel kannaks. Ükskõik kui kõrgele sa lendad, potsatad sa sealt varem või hiljem ikka alla. Oled sa miljuneer või kindral-kuberner. Haigeks sellest jahmerdamisest jääd igal juhul. Ja siis kui surmahingus silme ees virvendab, hakkab mingi kaos peale. Kuidas ma nüüd terveks saaks? Nigul, aita. Lenda madalamalt. Oh ei, ma ei saa. Mul suur firma. Inimesed tahavad palka ja mina tahan kasumit. Noh ja kuidas ma siis aitan sind. 
Panen käed peale, annan mingit kärbseseene ekstrakti ja venitan sulle ühe aastakese edasi.
Ei, ei , ei. Rohkem ikka tahaks. No siis otsusta ja hakka allapoole laskuma.
Mis sa nende tiibadega ikka nii hullusti vehid. Lükka laiali, planeeri ja lasku maa peale.
Maa peal on hea olla. Võid isegi saba maa peale toetada ja pisut puhata. Siis vaata taevasse ja otsusta ise, kus sa tahad olla. Kas taevas või maa peal. Või siis, siin ja seal, kuid kui kaua maa peal ja kui kaua taevas. See ongi ju sinu valik, sellest samast variantide ruumist.“
Liisi võttis sõna üle.
„Ja kaugemale võime ju ära seletada lihtsalt sellega. Paljud arvavad, et kaugel on parem. Parim on seal, kus meid ei ole. Paremad palgad on kuskil kaugel. Parimad puhkuse paigad on kuskil väga kaugel. Tuleme sealt kaugelt puhkuselt ja me saame igale tuttavale „kiireminikaugemalekõrgemale“ inimesele uhkusega öelda: „aga meie tuleme nüüd just „kuu pealt“.“ Ega nad eriti ei valetanud ka, sest tegelikult nad tulid Kuubalt.“
„Nii, ja nüüd juhtub selline kummaline asi. Kui meid siin kuulaks üks „tavaline inimene“, siis ta vaikselt kohe mõtleks. No on ikka naiivsed targutajad. Targutavad ja targutavad mingitest asjadest ja teooriatest.
AGA MINA JU TEAN SEDA. MA OLEN SEDA AMMU KUULNUD.
On muidugi oled kuulnud. Muidugi ta teab seda. Miks ta seda siis teeb endale kui ta on kuulnud. Seleta mulle, Liisi.“
„Mulle tuli selline vastus. See on ju seesama lühikese ja pika mälu põhjus. Pikas mälus on meil muidugi kõik need asjad salvestatud, kuid „kiireminikaugemalekõrgemale“ programm ei lase sellel kogu aeg lühikeses mälus viibida.
Ma kuulsin kunagi sellist „teaduslikku“ või siis statistilistelt tõestatud näidet. Kui me sõidame autoga ja näeme avariid, siis me teame ja tunnetame, et ka meil on alati olemas selline variant, ka meiega võib selline õnnetus juhtuda. Me ohime ja tunneme neile kaasa, kellega see juhtus ja tahame, et meiega seda ei juhtuks. Me kohe lubame, et meie liikleme korralikult ja ei kihuta enam mitte kunagi. Siis tõestatigi ära, et kui kaua püsib inimese sees, see mõte – olla korralik. Mis sina pakud Sigmar?“
„No ma pakuks mingi pool tundi.“
„Hästi pakkusid. Kuid arvatakse, et veel vähem. Umbes viisteist minutit. Ja siis hakkab „kiireminikaugemalekõrgemale“ oma missiooni edasi täitma.“
„Tead Liisi. See ongi üldiselt just see sama probleem, miks ma enam väga „ei viitsi“ inimesi aidata. Ka mina elasin selle läbi kui inimesed hakkasid massiliselt siia sõitma ja aina nõudsid - Nigul aita. Neisse tekkis ka „terveks saamisega“ sama sündroom – „kiireminikaugemalekõrgemale“. Sellega hakati isegi hooplema, et Nigul tegi mulle seda ja Nigul tegi mu naisele toda. Nii pea kui natukene läks paremaks, niipea hakkas „kkk“ uuesti tööle ja ma sain veel hurjutada ja mõnitada, et mitte midagi ei läinud paremaks. Võtan ainult raha ja olengi soolapuhuja. Mul endal pole sellest sooja ega külma, sest mina sain nii tohutus koguses kogemusi. Ainult ühe asja tegin valesti.
Raha oleks pidanud küsima rohkem. Tihtipeale on inimesed just sellised kui klassikalises loos - „Polkovniku lesk“. Mina olen polkovniku lesk ja mina ei lepi mingisuguse kolme kopikalise aspiriiniga.
Kui anda neile midagi lihtsat ja midagi väga odavat, siis nad ei lepi sellega ja ei hakkagi kasutama.
Nüüd näiteks on mul üks imeodav „imerohi“, mis töötab ülihästi ja seda ma ei anna neile tasuta.
Sulle ma võin anda selle koostise, pärast. Saad väga hästi kasutada ja kindlustab sulle ka võimaluse, et sa ei pea nii palju töötama, vaid saad tegeleda sellega, mis sind huvitab, edasi arendab ja teisi aitab ka samal ajal. Nüüd aga Liisi, ma küsin veel seda. Kuna me oleme nii pikalt juba jutustanud. Mis sa edasi kavatsed teha. Õhtu juba käes.“
„Tead Sigmar. Ma arvan, et ma mõtlen ja seedin väheke enda sees. Me võiksime ilmselt kõik maailma asjad, siin laua taga ära ajada ja mina oma mõtetele kinnitust saada. Aga siis ma ilmselt jääksingi siia elama.“
„No seda poleks küll vaja teha. Sul on oma elu, oma tunnetus, omad teooriad ja sa saad seda kasutada nüüdsest ka praktikas. Tagatipuks, me elame ju tehnika sajandis. Tallinn ei ole ju kaugel. Saad iga kell siia sõita. Veel on ka Skype olemas ja meilindus.“
„Kas sul on skaibi ühendus olemas.“
„On, on. Ega ma nüüd nii metsainimene ka ei ole ja isegi pealinna on paar korda aastas asja.“
„Ma pakuks välja, et teeme ühe pisikese kohvi laari, kimume paar tubakat ja siis lobisemise käigus ma mõtlen selle üle järgi, mis ma edasi ette võtan.“
Nigul noogutas selle peale ja hakkaski kohvi tegema. Liisi ja Sigmar ajasid veel mõnda aega mõnusat juttu tühjast- tähjast, mille sisse lipsas ikkagi ka seletusi ja teooriakesi.
Tekkis mingi hetkeline vaikuse hetk ja Liisi hakkas rääkima.
„Tead Sigmar. Mul on üks huvitav „kiiks“. Ma olen vaadanud palju erinevaid filme ja lavastusi ning nendest vaatamistest ma
olen teinud omale ühe huvitava mängu. Klassikalistes filmides on tohutus kogustes ülihuvitavaid väljendusi ja filosoofilisi mõttekesi. Nii paljud inimesed on neid kuulnud ja tihti ka teised kasutavad neid klipikesi. Kunagi olin ühes tuttavate seltskonnas ja taustaks jooksis telekast meie kultusfilm – „Viimne reliikvia“. Siis tekkis selline spontaanne võistlus ja me üritasime hulga peale panna kokku kogu filmi teksti. Igaüks proovis ette ära öelda järgmise lause, mis filmist tuleb.
Päris naljakaks kujunes see, sest me suutsime kamba peale kokku panna kogu filmi.
A`la – „mis meist saab – Gabriel“, „kohe näha, et vanad sõbrad“, „Ivol on täna laulatus“ ja nii edasi ja edasi. Selliseid filme on väga palju, kus on ilmatu lahedaid ütlemisi.
„Jälle see sama sara“, „mina olen terve mees ja tahan kõike seda saada“, „ma olen Tallinnast ja mina maksan“, „Piibeleht all ja Vestman peal“. Tegelikult kõik see, mis meile filmides näidatakse ja millest räägitakse on ju see sama, millest ka meie rääkisime ja nende mõttekestega on vahest nii hea mängida ning juttu huvitavamaks kujundada. Seda juttu siin ma rääkisin selleks, et mul tuligi ennist meelde üks lause filmist. See mõte oli hetk tagasi selline, „tead Piibeleht. Ma olen otsuse teinud ja sa võid oma ilmutuse lehte panna“.
„Tead Sigmar. Ma olen otsuse teinud ja … Ma arvan, et kuigi mul oleks nii suur soov siin, sinuga, kas või mitu päeva lobiseda. Siiski ma arvan, et selleks korraks ma rohkem siia ei jää. Ma kolistan tagasi oma elementi ja seal vaatan, mis kogu selle krempliga peale hakata, mis ma siin Lõuna-Eestis paari viimase päeva jooksul olen kogenud.“
„Mina aga arvan, et see on sul hea otsus. Üks variantidest, kuid mille poolest see variant sulle hea või halvem oleks, selle saad ju
ise kohe nüüd, sellest hetkest alates, läbi elama hakata,“ lisas ka Sigmar
Liisi ja Nigul ajasid veel veidikene aega juttu, vahetasid oma meili, skaibi ja telefoni andmeid, jätsid teineteisega nägemist ja isegi kallistasid, energiavahetuse eesmärgil nagu nõidadel ikka kombeks on.


Tagasi linna.

„Ma mõtlesin, et Nigul on su juba ära kosinud,“ hõikas Anetta köögist, kui Liisi uksest sisse tuli.
„No tule kööki ja kõnele pisut, kuidas sinu käik ka kujunes. Ma ei suuda ennem magamagi minna kui sa pole paari sõnaga ära seletanud, mis Nigul sulle ütles. Äkki tahad kohvi ka.“
„Kohvi vastu ei oleks mul hetkel küll midagi paremat soovida. See päev kujunes ju üsna pikaks ja meeldivaks, kuid ka pisut ajule kurnavaks. Küsisid, et mis Nigul ütles minu selle erakorralisuse peale. Tegelikult ei öelnud midagi kui võtta tavalise inimese seisukohast. Sellega on kuidagi niimoodi, et Niguli juurde ma läksin tavalise, kõhkleva ja kahtleva linnainimesena. Tagasi siia aga saabusin ma juba nõiana.“
„Mis asja,“ ehmatas Anetta, „mida see Nigul sinuga siis ometi tegi.“
„Ära üllatu. Siin polegi midagi erilist. Sest kui teie siin nimetate või kutsute Sigmarit, Niguliks ja tavalist suhtekorraldajat, saladuste uurijat ja lihtsalt natukene taiplikumat inimest - nõiaks, siis järelikult olen mina ka nüüdsest nõid. Vaata tavaline maanaine. Nõidu ei ole olemas.
Nõid on mingi halvustav ja kadedust tekitav termin, mis on ajalooliselt väga pika aja jooksul välja kujunenud ning sellel on paljuski veel siiani väga sitt mekk juures. Ma ütleks just niimoodi. Sitt ei ole ju halb asi. Kui sitta ei oleks, me ei saaks ju ka süüa ja selle väetisega endale uusi toitaineid kasvatada. Sama on ka nõiandusega, sel on halvustav silt küljes, kuigi seda tegelikult polegi olemas.
On olemas lihtsalt teadlikumad, õppinumad, teistmoodi mõtlevad ja tunnetavad inimesed.
Nõiaks saamiseks piisab juba sellest kui sa hakkad huvi tundma ravimtaimede vastu. Õpid ära paarkümmend taime ja nende taimede tõmmiste retsepti. Valmistad siis neid tõmmiseid ja võid juba hakata katla alla tuld tegema ja sõnu pomisema. Ajad toa sassi, lased viiruki lõhna tuppa ka ja oledki nõid valmis. Ja kui sul nüüd veel jätkub huvi edasi areneda, siis järsku selgub, et sa polegi nõid, vaid võid ennast hoopis botaanikuks kutsuma hakata. Meil pannaksegi enamus erilisi inimesi ühte nõianduse patta ja siis keedetakse infosuppi ning hiljem enda suures hirmus käiakse ümber selle podiseva paja ja aetakse seda nõiaelu vahtu üles. Seda ei ole, saad sa aru. Nõidu pole olemas.
On ainult tundlikud inimesed, kellele on jällegi külge riputatud mingi loll sõna – sensitiiv.
Eks sellise kuvandi on just tänapäeval loonud ka osad tundlikud inimesed ise.
Kes laob omale mustad riided selga ja ütleb ja toimetab nagu must maag või nõid.
Teised inimesed siis kardavad ja jäävad kergemini uskuma.“
 „Kas sa Liisi tahad väita, et mingisuguseid valgeid ja musti nõidumisi pole olemas ega needusi.“
“Ei seda ma just ei saa öelda, et midagi sellist pole olemas. Ilmselt on „kõik, mis on“ olemas ja see ongi olemas. Must ja valge, ma arvan on pigem kvantfüüsikaline või metafüüsiline valdkond. Kuid need on juba terminid ja õpetused omaette. Tead enamus kogu sellest tervise, psüühika ja suhete rikki minekust, on kõik tekitatud hoopis lihtsamast asjast. Enamus neid hädasid tuleb inimesele kallale just suhtumistest ja suhtlemistest. Vaata kui lahedad kaks sõna. Suhtumine ja suhtlemine.
Tegelikult ongi see väga lahe, et enamus sõnu seletavad ise meile ära, mis värk, mingi värgiga toimub. Tuleb ainult neid sõnu tunda, märgata ja lahti seletada. Suhtumine ja suhtlemine on ju üks ja sama sõna – suhe. Ja väga suures osas jamasid saabki alguse valest suhtest ehk siis valest suhtumisest ja hiljem valest suhtlemisest.
Vale suhtumine tekib enamuses inimese enda peas ja seejärel hakkab ta seda, enda valet suhtumist, teistele peale ajama, suhtlemise käigus ja kui teise suhtumine ei klapi sellega, siis võibki otsekoheselt öelda, et suhe läheb perse. Otseselt sinna ta ju lähebki – pimedasse, niiskesse ja vastikusse kohta.
Seega kokkuvõtteks tänasest õhtust, ma võin öelda, et ma olen nõid kui tahad, kuid ma pigem nimetaks ennast homsest päevast alates hoopis – suhtekorraldajaks.
Mingi nipiga avanes minu teadlikkus just selles valdkonnas ja nii palju kui ma ennast praegusel hetkel tunnen, see teeb mulle lõbu ja see tundub huvitav. Kuigi pole ilmselt mitte kerge tegevus.“ 
„No see uudis on nüüd küll veidi üllatav. Ma ise lootsin, et Nigul teeb sulle mingi triki ja saad tavaline linnanaine edasi olla. Mis sa selle „kingitusega“ nüüd peale hakkad.“
„Mis mul „taaga“ ikka peale hakata on. Mõtlen, arendan, kasutan ja eks edaspidi näis, mis taaga peale hakkan. Kui kellegil seda vaja läheb, äkki teen veel oma firma ja ei peagi teiste jaoks tööd ning kasumit rabama.“
„No siis ilmselt, on sul kõik hästi,“ sõnas Anetta.
Nad lõpetasid oma kohvi joomise. Arvasid, et kellaeg on juba küllalt hiline ning on paras „koti peale minna“, nagu Anetta armastes juba mitmendat õhtut öelda.
Liisil seevastu aga ei tulnud veel pikka aega und. Oli see siis värskelt joodud kohvist või kogu selle päeva juttude joobumus või erutus. Mõtted keerlesid peas nagu tuuleveski tiivad.
Kuid see ei olnudki nii paha võrdlus, sest need mõtted, mis Liisi peast läbi käisid, ei olnud mingid eelneva elu tuulelohe sarnased vinklemised ja vonklemised, vaid need olid just tuulveski tiibade rahulik rütmiline pöörlemine. Iga eelnev mõte sai vastuse ja täiendas järgmist mõtet. Tulemuseks võibki lugeda seda mõnusat läbi jahvatatud jahu ehk siis mõnusat mõtete läbi jahvatamise ja selguse – rahu.
Millal need Liisi silmad kinni läksid ja mis seal naise peas sellel öösel toimus, teab ilmselt ainult tema ise.
Hommikul aga umbes sama vara kui Anetta, oli ka Liisi üleval ja hakkas omi asju sättima.
Asjad koos, läks noor naine alla korrusele, pani kompsu esikusse ja läks kööki.
 
„Hommikust, Anetta.“
„Hommikust, hommikust, noor nõid. No ei lähe mul see nii kiiresti peast. Kallan sulle kohvi ka. Küll see elu võib vahest ikka imelik olla. Paar päeva tagasi elasin mina oma tavalist elu ja ka sina elasid oma tavalist elu. Kuidas saab nii olla, et kuskil mingil „iks“ ajahetkel ja siis teises „igrek“ kohas, saavad kaks täiesti tundmatut inimest kokku. Üks ei tea teisest midagi ja siis pelgalt paari päeva jooksul need inimesed, oleks nagu terve elu üksteist tundnud. Ma päris kurva tundega vaatasin, et sa tõstsid oma kompsu esikusse. Nukraks teeb päris.“
„Mis sa nukrutsed maakas, ise käid nii tihti linnas. Järgmine kord kui tahtmist on, tuled mulle külla. Võtad ka vaba nädalavahetuse, tuled ilma meheta ja siis teeme ka vabade naiste õhtu ja ma tassin sind linna baarid ja muud kolkad läbi.“
„Tead, külaliste kutsumisega on selline lugu. Neid ei tasu nii kergekäeliselt kutsuda, sest mõni võib nii nahaalne olla, et tulebki."
„Ha-ha. Mulle pigem meeldivad nahaalid, otsekohesed ja naiivsed. Need prahvatavad välja, mis mõtlevad. Salakavalate ja tagasihoidlikega on vahes hoopis raskem. Mul Gunnar just selline mees ongi. Vaikne ja tagasihoidlik, kunagi ei tea, mis ta tahab või mõtleb. Tihtipeale solvub või tujutseb, kuid mille peale, ei tea vahel ta isegi, ammugi siis mina. Aga kuule Anetta, kuidas ma siit, sinu juurest siis kõige paremini linna saan.“
„Oh sellega ei ole probleemi. Ega ma nüüd nii maal ka ei ela, ikkagi suure trassi lähedal. Ma viin su alevisse ära, hiljem. Netist vaatame, mis kell bussid lähevad ning paari tunniga oledki omas vanas elemendis. Aga mis tundega sa sinna vanasse elementi nüüd lähed?“
„Ega ma päris täpselt ei tea, aga eks ma homme lähen ikka tööle ja küllap siis edasi vaatan, kuidas ma sellese uude maailmanägemisse sobitun. Ega ma sellega kohe väga poosetama või hakata, muidu pistetakse veel hullarisse, kui väga segast juttu hakkan ajama. Aga see on küll absoluutselt kindel, et nii palju kui sina suudad mind ära kannatada, nii tihti ma sinu juurde ka sõidan. Ilmselt on mul ka huvi millalgi uuesti Sigmariga rääkida. Nii et, ära kurvasta maapiiga, küll me veel kohtume.“

Nii nad siis lobisesid veel mõnda aega ja kui midagi tarka enam juurde ei tulnud, siis hakkasidki naised auto poole asjatama. Anetta oli bussi ajad selgeks teinud. Väikene autosõit alevisse. Buss oli juba ees.
Paar sooja kallistust ja olidki viimased lehvitused bussi aknast.

Kuna Liisi oli pool ööd oma mõtteis ringi tuulutanud, siis ta eriti ei märganudki, kuidas silm kinni läks ja enne see ei läinudki lahti kui buss Ülemiste viadukti alt läbi sõitis või siis autode tuututamine Liisi üles ajas.
Liisi meelest paistis akna tagant justkui mingi tundmatu elukeskkond. Tuttav, kuid samas kummaline.
Kas see oli nüüd pikemast nädalavahetusest või tõesti rahustavast maaelust, kuid see linnasagin tundus hetkeks kuidagi eluvõõras. Liisi ei tahtnud seda mõnusat tunnet nii kiiresti endast välja lasta.
Ta võttis takso ja sõitis koju. Kodune mõnus hubasus tõi ta omasse elementi uuesti tagasi ja meile lugedes selgus, et paar pakilist asja tuleks veel sellel päeval ära teha.


Koosolek.

Liisi oli juba paar päeva töö juures olnud. Ta oli need paar päeva kõik aeg mööda firmat jalutanud.
Kõikide inimestega rääkinud. Ta ise ka imestas, et ta tahtis kohe kõikide inimestega rääkida.
Mõnega polnud ta üldse mitte kunagi pikemalt ja meeldivalt vestelnud. Kõik need paar päeva valdas teda aga mingi imelik ärevus. Ta sai paljudest asjadest aru, kuid infot muudkui jooksis ja jooksis.
Täna ongi iganädalane töökoosolek.
Juhataja asetäitja teeb kokkuvõtteid eelmisest nädalast ja ka eelmisest kuust.

„Selle nädalaga võib üldiselt rahule jääda, kuid mingit erilist edasiminekut meie firmas ei paista, kuigi me juba aasta alguses tegime uued sihid ja plaanid. Meie sihid ja plaanid ei realiseeru mitte ühelgi kuul. Kogu meie maa räägib pidevalt seisakust ja „masust“. Meie oleme omade asjadega enam-vähem hakkama saanud, kuid mingil hetkel tekib juba minule ka tunne, et peaks hakkama mõtlema - näiteks kulude kokku tõmbamisest.“
Juhataja asetäitja tõstis näpu ja juhataja noogutas ka selle peale.
„Selline kulude kokku tõmbamise jutt võib tekitada mingeid sisepingeid, kui äkki inimesed hakkavad kartma oma töökohtade pärast.“
Paar kolleegi võtsid veel sõna ja kogu see aeg Liisi kuulas ja mõtles omas peas.
„Huvitav küll. Kas need inimesed, minu kolleegid, on lolliks läinud vahepeal, kas nad on pimedad. Kas nad üldse ei näe, mis toimub.“
Ta ei saanud esmalt aru, mida ta tegema peab.
Kõik kolleegid, kes arutasid mingit teemat, küsisid pidevalt mingeid küsimusi ja targutasid mingite lahendusvariantide juures, märkamata et igale küsimusele on ju olemas konkreetne vastus.
Vähemalt need vastused olid Liisi peas olemas. Liisi kuulas ühe kollegi juttu ja ta otsustas, et sekkub sellesse.
„Kuulge kolleegid. Siin oli juttu eelmise objekti kasumist. Meie kasum ja kalkulatsioon ei läinud eriti kokku. Siin arutati hetk tagasi küsimust, et miks ei läinud see nii. Vastus on ju väga lihtne. „Rockla“ läks katki.“
Enamus kolleege vaatasid pärani silmadega Liisi poole midagi arusaamata.
„Mis rokla sul katki läks,“ ei saanud juhataja midagi aru.
„Kõige lihtsam „Rockla“ tõstuk meie firmas. Vastas Liisi kindlalt. "Kui me siin juba räägime kulude kokku tõmbamisest, siis minu meelest see on esimene samm laeva põhja laskmise teel.
Eelmise objekti kasumi põhjus on üks ja see ainuke, laotõstuk nimega – „Rockla“. Esmaspäeval kui mind tööl ei olnud, siis kauba väljasaatmisel selgus, et see tõstuk andis laadimise hetkel otsad. Kaupa ei saanud peale laadida ja kuna meil on ainult üks ja väga vana tõstuk, siis tekkiski olukord, kui juhatajaga konsulteerides sai mehaanik minna ja uue tõstuki osta. Selle aja peale kui kogu see protseduur lõpuni sai ja õhtuks kaup autole peale sai, siis selgus, et objektil olid töömehed pool päeva kaupa oodanud. Seejärel otsustas nende ülemus, et saadab töölised paariks päevaks teisele objektile, hoopiksi.
Siis ei saadud seda kaupa jälle seal objektil maha, nii et transpordifirma vihastas ja saadab meile lisaarve kogu selle aja eest ja rohkemgi ka veel. Nii et, üks väike väsinud tõstukike tekitas meie viimasel objektil tõsise augu ja objektilt väga suurt tulu on raske loota. Sellest kokkuvõtteks, mitte kulusid ei tule kokku poole võtma hakata, vaid tuleb hakata inimesi ja nende muresid ja kurtmisi kuulama. Laomees rääkis mulle kui pikka aega ta on juba hädaldanud selle vana tõstuki pärast, kuid mitte keegi pole teda kuulanud.“
„Kas see Liisi jutt on siis tõsi ja miks mina pole sellest tõstukist mitte midagi kuulnud,“ ärritus juhataja.
„Kuulnud,“ ärritus mehhaanik, „see tõstuk on juba viis aastat meie välja vahetamist ootavate seadmete nimekirjas, mida me siin iga aasta muudkui koostame. Selles nimekirjas on veel kümmekond sellist punkti, mis nihkuvad aina aastast aastasse ja lahendusi ei ole.“
„No jah, et see nimekiri on, aga me ei jaksa ju iga aasta neid kõiki osta ja juurde hankida, sest pole seda vaba raha, niipalju.“
„Seda juttu me ajame siin jah, iga aasta,“ lisas Liisi, „ kuid nende kulutuste taha meie tulud ka jäävadki. Keegi ei tee kuude ja objektide kaupa mingeid arvutusi ega põhjendusi, miks midagi äpardub. Kui kogu meie majandus ja tootmised on ülesehitatud ainult mingite tobedate vähempakkumiste arvel, siis kuidas ja kunas see hakkab mõjuma. Kui teha kõike ainult vähima raha eest, siis inimesed ei ole ju mingid hiromandid, et nad näeksid kõiki vigu ette ja tagasilööke lihtsalt varjatakse või vabandatakse välja.“
„Kuule Liisi ega sa juhtumisi ei ole vahepeal mingil majanduskoolitusel käinud. Ma ei ole siiani sinu suust sellist tarkust kuulnud.“
„Ei, majanduskursusel ma ei jõudnud küll, nende paari puhkepäeva jooksul käia. Pigem ma sain teistsuguse koolituse. Me kõik peaksime saama koolituse, inimeste murede ära kuulamise kohta.“
"Kuule Liisi, ära jama, neid muresid on meie töötajatel nii ilmatu hulk, et kes see jõuaks kõiki neid korraga ära täita.“
„Selles jama ongi, et korraga ei jõua, sest pikka aega pole neid kuulatud ega täidetud. Mingil hetkel tuleb neist uputus ja kui seda uputust hakata parandama kulude kärpimisega, siis on firma põhja minek eriti kiire. Läheb nelja päevaga põhja nagu „Titanic“.“
„Mis pagana titanic,“ imestas koosolekupidaja.
„Noh see uppumatu reisilaev, mis sai esimesel reisil juba kabeli matsu, sest kõiki asju ei oldud arvestatud või oli juhtimine vale.“
„Olgu, aitab filosoofiast, mis me edasi peame tegema,“ võttis juhataja ohjamist üle.
„Võtame probleemide nimekirja ette ja vaatame mida tegema peaks,“ pakkus asetäitja.
„Sellest üksi ei piisa, sest neid probleeme pole viimased paar aastat enam keegi viitsinud uurida, sest eelmine nimekiri ju ei vähene,“ ja Liisi ulatas juhatajale ühe paberilehe ja ütles.
„Siia on mul paari päeva jooksul ülesse kirjutatud päris paljude töötajate mured ja probleemid. Küsimus on selles, et kes neid täitma hakkab ja kes on see tarkur, kes suudab ette ennustada, mis takistus tuleb juba järgmise objektiga.“
„Tänan sind Liisi, selle info eest. Ma vaatan selle nimekirja läbi ja homme või paari päeva pärast hakkame neid arutama. Koosolek on selleks korraks lõppenud.“
Kolleegid tõusid ja hakkasid ruumist lahkuma.
Liisi aga märkas, et palju kolleege vaatasid tema poole ja iga inimese näost kumas erinev tunne.
Kes vaatas huviga, kes kadedusega ja kes oli päris selline, et ei vaadanudki talle silma sisse.
Ka ülejäänud päeva jooksul toimus sama asi. Kolleegid enam ei käinud Liisi tööboksi juures. Liisit see üldse ei heidutanud, sest ka sellele probleemile ja üldse kõikidele probleemidele, oli tal nüüd ja ilmselt igavesti, kindel vastus. Küll need kolleegid ära harjuvad ja ongi parem saab rahulikult omi asju ajada.


Raul ja Riina.

Liisi sai vaevalt pool tundi rahulikult omi töö asju ajada kui siis äkki tuli kõne mobiilile.
Kui Liisi numbrit vaatas, tekkis väike imestus.
„Sina Gunnar. Sa ei pidanud ju enne helistama kui tulema hakkad.“
„Ei pidanud küll. Kuid sõna pidasin sellegi poolest. Ma helistangi just sellepärast, et ma hakkan tagasi koju tulema.“
„Koju? Sa pidid ju reedeni Saksas olema.“
„Tead Liisu. Pidin küll olema, kuid mingid muutused tulid ette. Kui kodus olen, siis räägin. Aga oma asjadega sain ma sellegi poolest hakkama, nimelt kui jutud klapivad ja huvid rahuldatud, siis polegi nii palju aega vaja. Seekord läks siis sedapidi.“
„Ma saan aru, et sa hakkad juba täna tulema.“
„Seda jah. Ma olengi juba lennujaamas ja paari tunni pärast ootaks siis tõlda ukse ette.“
„No siis on tore küll. Ma siis tulen selle tõllaga. Mis kellaks täpselt?“

Gunnar pani auto käima ja vaatas tahavaatepeeglisse.
Märkas seal midagi ja liikuma veel ei läinud. Ta võttis taskust paber taskurätiku ja hõõrus kergelt suunurka.
 „Mis ajast sa oled huuli värvima hakanud.“
„Pime Gunnar. Eks ma olen neid ka enne värvinud, aga või me nii väga ikka oleme õues musitanud. Ja kui olemegi musitanud, siis pole sul ju tahavaatepeeglit kohe käepärast olnud.“
Gunnar vaatas hetkeks Liisile otsa, kergitas kulme ning pani käigu sisse.
„Ma ei hakka sind auto sõitmise ajal segama. Sõidame kuhugi sööma. Ma nagunii töö juurest tulin ja kuna sa ütlesid nii vähe aega ette, siis ma pole külmkappi ka midagi eriti varunud.“ „Siis oleks äkki mõistlik enne poest läbi minna ja seejärel sööma. Olgu, ma tean kuhu minna, kus pood ja hea grill on kõrvuti. Läheme siis.“
„Noh meheke, räägi siis, mis värk sul selle tagasilennuga oli,“ ütles Liisi kui nad olid juba söökidega poole peale saanud.
Gunnar oli enne Liisi käest küsinud ja kui Liisi lubas ise koju sõita, siis võttis Gunnar grillkana kõrvale ka ühe õlle.
„See oli siis niimoodi, et. Ma sain oma partneritega enam-vähem asjad klatti ja ei teadnudki mida edasi teha. Kas nendega veel midagi jahuda või hakata tagasi tulema. Siis aga äkki helistas mulle Raul ja rääkis ühe pisut ehmatava loo.“
„Soo. Millal su vennakse enne on nii äkki helistanud.“
„Ja ei olegi. Saime ju viimati kevadel Riina sünnipäeval kokku ja midagi imelikku ei olnud siis märgata. Nüüd aga ta helistas ja püüdis minu käest nõu küsida.“
„Mis imelik jutt. Millal on Raul enne kellegi käest nõu küsinud. 
See mees ei paista küll sellisena välja, et talle teise inimese nõu oleks vaja.“
„Nii on jah. Siiani on neil Riinaga kõik klappinud ja väliselt pole midagi märgata olnud. Nüüd aga ta küsis üsna alandlikult, et mida teha. Neil olla pereelu umbes sellises seisus, et sugugi ei klapi. Mingid lollid mõtted on juba sellised, et nad läheks või lahku.“
„Nii, nii. Mingil määral on see uudis nüüd küll üllatav. Kuid mingil määral see mind hetkel isegi ei üllata. Kui kiiresti tagasi mõelda ja analüüsida, siis väga väikeseid märke oli ju ka varem.“
„Seda minagi, et Raul on selline omade põhimõtetega ja ka meie nooruspõlves oli mul endal vahest temaga raske. Need tema kindlad põhimõtted ei lasknud mul ka temaga kõikidest asjadest rääkida ja vahest me ei saanud ka mõnda asja koos teha, sest niipea kui ma märkasin, et Raul arvab asjast teistmoodi, siis ma enam ei viitsinudki teda ümber veenda või muuta. Niimoodi me hiljem pisut lahku kasvasimegi. Kuigi mingeid erilisi probleeme meil pole olnud ja nüüd hiljem me oleme isegi paremini hakkama saanud kui lapsepõlves. Isegi äri tegemine ei tulnud mulle mõttesse, temaga koos.
Seal telefoni otsas ma ei suutnud talle mingit nõu anda. Ma ainult ütlesin, et kui ta soovib, siis ma võin sinuga rääkida ja kui Saksast tagasi olen, siis räägime. Mis sa sellest asjast siis nüüd arvad.“
Ja Gunnar jäi pika pilguga naist vaatama.
„See on jah üsna kummaine lugu ja samas pole ka. Selliseid asju juhtub ju inimestega igajumala päev ja midagi erilist selles pole. Neid põhjuseid ju, miks inimesed üksteisest ära väsivad, neid on nii palju ja peaaegu, et lõputult. Kui ma olen selliseid tuttavaid või siis lugusid ning filme näinud, siis poleks selles ju midagi katastroofilist.
On ikka ja ainult üks jama, mis sellises situatsioonis tekib need on – lapsed. Mis lastest saab ja miks nemad peavad kannatama.“
Gunnar vaatas jälle uuriva pilguga Liisile otsa.
„Sa justkui loeks minu mõtteid. Just see oligi, mida ma tahtsin öelda. See ongi Rauli kõige suurem mure. Ta just toonitas mitu korda, et kuigi neil Riinaga pole mingit erilist käsna kitkuda ja see pereelu ei olegi neil mingi ristisõda. Just see laste mure on neil mõlemil südame peal ja Raul just ütleski, et ainult laste pärast võiks ju ka edasi elada. Mees on tibakene murdunud oma põhimõtetest ja see oligi ajendanud teda, mulle helistama ja nõu küsima. Ta justkui mitu korda toonitas, et „teil on ju kõik korras“ ja „teil pole ju lapsi ka veel“.“
„See võib ju olla, kuid hetkel ma tean, et ta ei helistanud sulle ka ilma asjata. Inimese intuitsioon ütleb vahest talle, mida ta peab tegema. Küllap ma millalgi seletan sulle pikemalt.“
„Seda ma Liisi vaatangi juba mõnda aega, et sa oleks täna kuidagi teistsugune kui tavaliselt. Ja sinu jutt on ka kuidagi kummaline ning sisaldab palju selliseid sõnu ja termineid, mida ma pole varem sinu suust kuulnud.“
„Hea küll Gunnar. Lase oma õlu lõpuni. Sõidame koju puhkame ja homme võtame selle küsimuse ette.“
Hommikul tööle jõudes jäi Liisi tunnikese hiljaks ja kohe kui juhataja teda märkas, kutsus oma kabinetti.
„Noh ilus neiu, jäid tunnikese hiljaks. Mis juhtus?“ naeratas juhataja.
„Midagi ei juhtunud. Mees tuli lihtsalt Saksast tagasi oma reisi pealt ja jutustamine läks pisut pikemale.“ 
Nüüd läks juhataja nägu veel suuremale naerule ja viskas tibakese pilget.
„Teadagi nende noorte lahusoleku järgseid pikemaid „jutuajamisi“. Aga see selleks ega mind ei huvitagi, mis kell keegi tööle tuleb. Mind huvitab, et töö oleks tehtud, kas või oma une ajast, vahet pole. Mind huvitas hoopiski see eilne koosolek. Ma kohe voodis ka ei saanud und ja siis tuli meelde see sinu jutt, et sa olid kõikide töötajatega suhelnud ja sul on palju puudusi teada.“
„Umbes niimoodi see on jah. Ma siin paar päeva olen kuulanud, mida inimesed räägivad. Järsku olen hakanud aru saama, millest nad räägivad ja ma olen aru saanud, et need ongi meie firma tegelikud probleemid. On kuidagi niimoodi, et kõik inimesed koos teavad kõiki firma probleeme. Igaüks teab omi probleeme. Siis ta teab neid probleeme, mis seostuvad tema töökohustustega ja samas nad teavad ka osasid selliseid, mis puudutavad kogu firma käekäiku. Ehk siis kõik koos teavad kõiki probleeme.
Nüüd juhtub aga selline asi, et kui töötaja teab mõnda probleemi, siis ta räägib sellest teistele ja oma otsesele ülemusele. Ja sinna paika see enamuses juhtudel ka jääb. Kas sina suudad seda kuidagi seletada,“ püüdis Liisi juhatajat taga utsitada, et saada teada, mida ta mõtleb.
„Sa paned minu just kui pahupidi olukorda. Mina peaks olema ülemus ja peaks panema sinu rääkima, kuid nüüd tuleb järsku välja, et hoopis sina mängid ülemust ja paned minu kergelt „tanki“. Aga olgu, ma püüan midagi selgitada. Mul on ju neid probleeme meredena paberil kirjas. Meil on firma eesmärgid, strateegiad ja suunad. Me ju pidevalt arutame neid. Iga aasta vaatame neid läbi ja püüame leida lahendusi ja võimalusi.“ 
"Just. Just seda ma tahtsingi teada. Mul on kohe siia juurde lisada ütleks nii et, nagu pikem jutt.“
„Nii. Kuulan huviga. Meil aega on.“
„Ma siis püüan teha kuidagi lühidalt, kuigi lühidalt on seda päris raske teha. Firma on justkui mudel inimese kogu elust. Siin on koostöös kõik elulised seosed. On väga suur hulk inimesi. Firma edukusest, sõltub meie kõikide heaolu ja igapäevane elukvaliteet. Firma on umbes samasugune süsteem nagu on püramiidskeem. On omanik, juhtkond, otsesed allüksuste juhid ja siis kõige suurem kogum ehk töölised. Omanik tahab „midagi“. Juht üritab seda luua ja paneb töölised neid asju tegema. Kõigil meil on aga ka omad arusaamad ja omad huvid. See on justkui üks suur Soodoma ja Komorra. Ma arvan, et ka sina oled kuulnud sellist väljendit, et „kala hakkab mädanema peast“.
Nii see ongi, et kala hakkab mädanema peast, kuid seda hakatakse rookima sabast. See väljend ei ole tegelikult üldsegi halb. Halb on see kui seda mitte märgata. Püramiidskeemi võiks seletada selliselt.
Ülevalt poolt alla tulevad soovid ja käsud. Mida allapoole seda rohkem aga tekib nendele soovidele lahendusi. Oled ju märganud, et kui on probleem, siis kõik need inimesed keda see puudutab, vastavalt inimeste isiklikele huvidele, siis nendele probleemidele tekivad lahendused. Laiskus on näiteks üks väga hea lahenduste pakkuja. Kõik lahendused viivad sinna poole, et saaks midagi kergemalt või lihtsamalt. Tihti aga seda „laiskust“ tõlgendatakse päris laiskuseks ja mööda hiilimiseks. Kõik need lahendused on siis inimeste peas või lausetena edasi antud oma otsestele ülemustele.
Nüüd aga toimub edasi justkui lapsepõlves kasutatud „telefonimäng“.Mõte ja lahendus liigub aina ülespoole. See lahendus on lahjenev ja täiendatakse või unustatakse pisiasju ning osa probleemist läheb kaduma. Mida suurem ülemus, seda koolitatum ta on ja koolituse „tarkus“, ei luba koolitatud peal näha probleemidele lihtsaid põhjuseid ja tagajärgi. Ikka üritatakse teha, just neidsamu eesmärke, strateegiaid ja suundi. Ülemustele tundub, et kui edasi rääkida asjadest lihtsalt, siis neid ei võeta kunagi päriselt, tõe pähe. Ja täpselt samasugune telefonimäng toimub ka ülevalt alla. Lõpuks jõuab töölistele nende lihtsale probleemile selline „tarkusehunnik“ tagasi ja nad ei mõista sellega mitte midagi peale hakata. Nüüd kujuta ette, kui mitu ettepanekut järjest teeb mõni töötaja, kui ta saab tagasi iga kord sellise mõistetamatu tarkusehunniku. Ta muudkui kirub ülemusi, kui lollid nad ikka võivad olla ja üsna ruttu nad panevad ennast lihtsalt lukku. Teevad ära oma igapäevase töö ja ei saa muhvigi aru, miks see jama muudkui kestab ja kestab.“
Juhataja oli tükk aega oma mõtetes.
„Tundub kuidagi lihtne ja loogiline sinu jutt, Liisi.“
„Just nii ongi. Tundub lihtne. Elu ongi tegelikult lihtne. Paljud eluprobleemid toimuvad ühe ja sama skeemi järgi. Enamustele probleemidele on väga lihtsaid ja isegi ülilihtsaid vastuseid ning lahendusi.
Tegelikult on kogu inimese elu ja tegevused aga ülikeerukad. Kui tahta kõikidele küsimustele vastuseid, siis lähevad võimalused ülikeerukasteks ja võimaluste hulk samas lõpututeks. Kuid see on tegelikult hoopis teine jutt. Meie räägime siin aga lihtsatest lahendustest.“ 
„Mis siis on lihtne lahendus?“
„Lihtne on, üks üllatavalt lihtne skeem. Kui sa tahad seda teada ja kasutada, siis selleks on vaja, et sa võtaks ühe paberi ja paned selle kirja.“
Juhataja küünitas sülearvuti suunas kui Liisi tema tegevust katkestas.
„Oot , oot. Ma ju ütlesin, et võta paber ja kirjuta üles. Niimoodi on vaja ja miks, ma ei hakka pikemalt seletama. Juhataja võpatas kergelt, kuid ikkagi koukis printeri sahtlist paar lehte ja rabas laua pealt pastaka.
„Nii. Põhimõtteliselt võiks seda küll nimetada – taotluseks, kuid nimetame seda siis – plaaniks.
Punkt üks, mille peaks kirja panema on see et: „mida sa ise tahad?“ Paned kirja kõik need asjad, mida sa ise konkreetselt tahad ja miks sa seda tööd teed. Kuigi see võib tunduda tobedana, siiski ma väidan, et kuigi iga inimese peas on plaan või isegi öelda lõputu arv plaane, mis on tähtsad ja mis pidevalt muutuvad. Peas toimub sellise tohutu sodi-podi. Mõttekene siit ja soovikene sealt. Mida sa aga tahad, tegelikult??? Tead. Sellise nimekirja koostamine - mida sa tegelikult tahad, selle koostamine esimest korda mõttega, süvenenult ja kirjalikult on ikka väga raske.
Lihtsamaks teeb sellise asja üks muinasjutt. See paber ei ole paber, vaid see on tegelikult „kuldkalake“. Nüüd on sul valida kolm soovi ja pane need kirja. Mõeldes ette selle peale, kuidas need soovid mõjutaksid sinu elu ja väga pikka aega. Kas sa tahad lõputult raha, tahad sa lõputult armastust ja korras pereelu, tahad sa lõputult puhkust, reise, nalja ja naeru. 
Tahad sa näiteks endale – surematust. Niipea kui sa hakkad niimoodi fantaseerima ja arutama, ma kinnitan, sul on neid soove ikka väga raske, kalalt küsida.
Muinasjutt on tiba keerulisem, sest sulle antakse vaid kolm soovi ja enamustest muinasjuttudest on alati selgunud, et küsija ei oskagi küsida ning see, mille ta siis kalalt saab, see ei teegi tema elu kuidagi paremaks. Elus on aga lihtsam. Sa saad neid soove ju pidevalt esitada ja oluliselt täpsemalt.
Näiteks ma võin tuua selle igipõlise inimese soovi – raha. Kuidas sa raha soovid? Kas sa soovid lõputu hulk raha? Siis kui seda hakkab taevast sadama ja mingi hetkel hoopis sinu sinna alla matab.
Soovid piisavalt raha? Siis kui palju on piisav? Soovid raha sinule kõige parimal moel? Siis võib juhtuda, et sa ei viitsigi üldse tööl käia ja lähed hoopis metsa elama. Üks väga hea soov seoses rahaga on selline. Ma soovin, et mul oleks - külluslikult - raha.
Inimene, omas rikutuses, nüüd kohe arvab, et raha hakkab sadama nii palju, et ta saab seda pilduda ja laiata nagu tahab. No saabki. Võtame sellise näite.
Kas inimene saab süüa külluslikult. Või januga vett juua külluslikult. Ei saa.
Sööki võib olla külluslikult. Vett ongi külluslikult. Riideid poes on külluslikult.
Inimene aga sööb kõhu täis, lihtsalt sinna maani kui mahub. Külluslikult vett juues ta kallab aga oma rinnaesise paksult üle, niikaua kui on üleni märg. Ja riideid mahub talle selga ikkagi ainult üks paar korraga.
Külluslikult tähendab aga seda, et sul on midagi täpselt nii palju kui sa hetkel vajad ja nii, et see sulle rõõmu ja naudingut pakub. On ju lihtne ja samas veidikene kiiksuga. Mis sa nüüd eksprompt paneksid siia paberile. Mida sa tegelikult firmale soovid.“
„Jaah, kui nüüd hetkeks just niimoodi mõelda, siis ma kirjutaks umbes niimoodi,“ ütles juhataja. „Ma soovin, et meie firmas oleks kõigil hea olla. Või hoopis niimoodi: „ma soovin, et firma töötajad töötaks siin firmas rahuloluga.“ Või …
Mida sa TEGELIKULT tahad ?????????????????????????


Hommikul kohvilauas arutasid Gunnar ja Liisi omi tegemisi.
„Ma saan teha oma tänase tööpäeva väheke lühemaks,“ jätkas Liisi arutelu.
„Kui sa ise ei pea täna nii väga pingsalt midagi tegema, siis helista Raulile ja küsi kas nad viitsivad või tahavad, näiteks täna õhtul kokku saada. Kui ma sinu jutust aru sain, siis neil on asi üsna tõsine ja nii võib isegi mõnest tunnist abi olla, mida varem sellega tegelema hakkame.“
„Mul tõesti ei ole täna midagi nii väga pakilist, sest ma tulin ju niigi paar päeva varem. Ja vahet ju ei ole, ma olen ise endale tööandja ja kubjas. Ma helistan Raulile ja küsin.“
Selle aja jooksul oli Liisi oma hommikuste toimetustega ühele poole saanud ja jäigi veel Gunnarile hommikumusi anda.
„Noh see hommikumusi on nüüd küll preemiaks nendele öistele musidele,“ itsitas Gunnar ja pilgutas Liisile silma.
Liisi tööpäev oli suhteliselt rahulik. Erinevus oli veidikene ainult selles, et töökaaslased olid hakanud jälle aktiivsemalt Liisiga 
rääkima ja suhtlema, kuna Liisi enam midagi imelikku ei ole rääkinud ega teinud.

Gunnar helistas Liisile lõuna paiku ja selgus, et ta oligi rääkinud telefonis, nii Rauli kui ka Riinaga.
Riina tundus esiti küll veidike tõrges ja ta häälest oli tunda kerget solvumise nooti. Ta aimas, et Raul oli vennale rääkinud nende probleemist. Kes see ikka tahab, et tema pereasjades soritakse ja nõu andma kiputakse. Kuid kui ta kuulis, et ka Liisi tahaks kokku saada, siis oli ka tema nõus õhtul kokku saama. Lepiti kokku, et Gunnar ja Liisi tulevad neile külla, kella kuueks.

„No tere, tere,“ tegi Riina rõõmsa näo kui külalisi vastu võttis.
„Nagu ma Gunnarile päeval telefonis ütlesin, et ärge kodus sööge. Ma tegin teile kena õhtusöögi.“
Noored inimesed istusid tunnikese lauas, sõid, jõid ja rääkisid oma tegemistest.
„Kuule Liisi,“ küsis Riina äkitsi, „miks sa täna oled niimoodi, kuidagi vaiksemapoolne. Muidu ikka lobised kõigist rohkem.“
Riina oli oma krampis olekust veidi vabanenud ja see väike vein võis ka selleks kaasa aidata.
„Ega ma ei olegi nii väga vaikne. Lugu on pigem selles, et ma olen paari viimase päeva jooksul õppinud hoopis - inimesi kuulama.“
Nüüd tegi Gunnar suured silmad ja küsis ilmse huviga.
„Mis uudis see nüüd siis on. Kus sa seda siis, nüüd järsku õppisid.“
„Teile kõigile teadmiseks,“ alustas Liisi järelemõtlikult, „see kehtib sinu suhtes Gunnar ka. Minuga on paaril viimasel päeval juhtunud midagi, võiks öelda - eriskummalist. Midagi sellist, mida te ei suuda oma parima fantaasiagagi välja mõelda.“
Kogu ülejäänud seltskonna silmist paistis imestus ja uudishimu.
„Ma siis alustan, et mitte tekitada liigseid pingeid.“
Ja Liisi alustas ääriveeri oma jutustust nendest Lõuna-Eestis veedetud päevadest. Kuna ta teadis, et mõnda seika selles loos pole vaja kohe välja rääkida, muidu peaks hakkama hoopis enda ja abikaasa suhteid siluma.
„Mis teha kui inimeste arusaamad võivad olla erinevad ning neid arusaamu ja vanu kombeid on nii raske teistele selgeks teha,“ mõtles Liisi samal ajal.
Ei rääkinud Liisi ka väga põhjalikult kõike seda, millest ta oli Niguliga rääkinud. Ausalt öeldes ega tal endalgi sellest jutuajamisest väga palju meeles ei olegi. Liisi oli kogu õhtusöögi ajal mõelnud, kuidas ta serveerib seda muutust mis temaga oli juhtunud. Liisi arutas omas peas sel ajal umbes selliselt.
„Väga raske on mul alustada seda selgitust. Ma võiks ju selgitada kogu seda värki sellega, et minust sai nende päevade jooksul – selgeltnägija. Väga paljud inimesed võivad isegi uskuda, et selgeltnägemine on olemas. Kuid ilmselt selle laua seltskonnale hakata rääkima üleloomulikest jõududest, oleks tiba äkiline. Pigem keerutaks mingi loogilisuse või taiplikkuse peale. Veidi müstikat võin ju lisada lõpu poole.“
Seega siis rääkis Liisi kõigest üsna lõbusalt ja Beriti tegi ta tuttavaks kui oma kunagise klassiõe, keda üsna juhuslikult oli ostukeskuses kohanud. Ta kirjeldas ka veidi pulma ja seal toimunud armastaja paaride vaheliste jagelemiste lõpetamisele kaasa aitamist. 
Väike vale, milleks Liisi defineeris selle, „oluliste“ andmete mitte rääkimise, aitab kaasa, et tülid ja mittemõistmised liiga suureks ei kujuneks.
Peale seda kui Liisi oli rääkinud jagelemistest pulmas, teritas Riina kõrvu ja meelt ning üsna tuntava õhinaga küsis siis.
„Kas sa Liisi tahad väite, et sa suutsid seal pulmas nii mitu konflikti või vastasseisu tasandada.“
„Tead Riina. Ega mina neid otseselt ei likvideerinud, kuid sõna - tasandamine, on küll asjakohane. See lugu, mis ma teile rääkisin sellest puust ja unenäost on üsna kummaline ning mina ise ka väga ei seostaks seda mingi erilise imega, kuid üks asi on küll kindel. Nüüd ma kuulan ja kuulen, mida teised inimesed räägivad. Varem ma ka kuulsin ja lobisesin, kuid kogu see teiste inimeste jutt mind eriti ei köitnud ja ma ei osanud nende jutust midagi erilist arvata ja vastata. Nüüd aga oleks mul avanenud justkui mingi loogika kanal. Ma olen ka varem lugenud „Naistekast“, et naised toimetavad ühe ajupoolkeraga, vist oli see parem ning seega tunnetusega või siis selle, meeste poolt naerdava - naiste loogikaga. Mehed seevastu toimetavad vasaku ajupoolkeraga ehk siis loogika ja ratsionaalse, materiaalse mõtlemisega. Nüüd ma justkui saaks toimetada mõlema sellega. Juba eile töö juures, ma selgitasin koosolekul, miks meie firmas ei lähe kõik asjad nii nagu peaks. Juhataja oli sellest väga huvitatud. Kaastöötajad aga ehmatasid ära ja ilmselt muutusid ka kadedaks. Täna aga hakkas juhataja juba mõnda asja korraldama. Ilmselt minu meheliku mõtlemise loogika sobis tema, kui mehe, loogikaga. Nii et, päris tühja ma ei pakkunudki ja mul endal on sellest päris hea meel.“

Gunnar oli üllatunud ja pisut isegi ärritunud.
„Mulle sa sellest ju ei rääkinudki midagi.“

„Ma olen tõesti mõnda aega mõelnud, kuidas sulle seda serveerida. Kuid siis kui sa rääkisid Rauli ja Riina probleemikesest, siis ma mõtlesingi, et teeks selle selgituse siin ja praegu. Oleks kõigile nii üllatuseks kui ka mulle tõestuseks. Kas ma saan igat inimest ja iga inimese suhet parandada.
Sest üks selgitaja ja teadja inimene pani tänu minu oskusele, mulle ametinimetuseks - suhtekorraldaja.“
Nüüd ei suutnud Gunnar oma peenikest irooniat tagasi hoida.
„Enne olid teil ainult mingid tibide ja naistejutud. Sosistasite ja itsitasite omavahel nagu blondiinid. Nüüd järsku on ühel suhte-probleem ja teine nagu kohe varnast võtta, suhtekorraldaja. Ega sa väga pada ei pane, Liisi.“
Raul on muidu selline asjalik, tasane ja pikatoimeline pereisa. Üsna ootamatu oli tema suust aga järgmist juttu kuulda.
„Kuule Gunnar. Ole nüüd veidi viisakas või siis taktitundeline. Liisi ju üritabki meile selgeks teha, et ka ta ise veel katsetab. Riina kuule. Mis meil ikka kaotada on. Me oleme ju iseseisvalt arutanud ja näägelnud. Kasu pole see selgitamine aga mitte midagi toonud. Pigem just vastupidi. Las Liisi proovib. Minus küll hakkab huvi ja lootuse tunne tekkima. Kuigi Gunnarile oli mul ikka väga raske helistada ja oma probleemi välja käia. Ega Riina ka sellega ju siiani väga nõus ei ole.“
„Oot, oot, Raul. Mis sa jälle hakkad minu eest mõtlema ja minule sõnu suhu sättima. Ma tahan hoopis ….“
„Oota Riina!!! Stop, stop, stop. Ole hea ja las ma sulle ehk siis kõigile veidikene selgitan.“
Võttis Liisi järsult sõnad Riina suust.
„Ma üritan tasa ja targu. Teil on pere, teil on lapsed ja sellega seoses, teie olete tõsiselt teises situatsioonis kui meie Gunnariga.
Kuigi ka meie oleme abielus, siis selle suhte lagunemine teeks haiget ainult kahele inimesele. Teil aga teeks see lagunemine haiget teile kahele, teistele kahele toob see aga kaasa parandamatu kahjustuse. Lapsed ei saa ja ei peagi neist, teie erimeelsustest aru saama ning mõistma. Nemad tahavad lihtsalt oma vanemaid. Miski muu neile seda ei asenda. Nüüd aga teist endist rääkides mulle tundub, et te ei ole mitte tülis, vaid te nääklete ja ajate taga mingit – oma õigust. On see nii, Raul.“
Raul noogutas peaga, kuid hoopis Riina hakkas kädistama.
„On jah nii. Raul ajab kogu aeg oma joru ja ma ei suuda talle mitte midagi selgeks teha.“
Liisi katkestas naise jutu kerge käeliigutusega ja pöörduski uuesti Rauli poole.
„Ma selgitan, miks ma pöördun ja uurin Rauli käest. Minul endal ei ole teie suhtes mingit eelistust. Eelistus on ainult laste suhtes. Seega Raul. Palun selgita oma arvamust sellest asjast. Riina, sinult palun korraks kuulamist. Rauli jutt huvitab mind ainult sellepärast, et ka mina olen naine ja sinu mõttelaadi valdan ma paremini.“
Liisi lõpetas ja julgustas Rauli rääkima kerge peanoogutuse ja käe liigutusega.
Raul kobas ja kohmitses veidi ning algus oli üsna vaevaline.
„No mis ma oskan kohe rääkida. Ma ei ole ju mingi jutumees.“
„Raul, ole normaalne. Ega sa laval ei ole, et pead midagi täpset rääkima. Alusta kuskilt peale. Millal te märkasite, et suhe hakkab närvidele käima.“
„Ega see suhe ei käigi mulle närvidele. Mina ajaks oma asja ikka edasi nagu tavaliselt. Ma ei ole eriti muutunud ja ega mul seda aega ning energiat väga tööst üle jäägi.“
„Just, just, jälle see töö,“ kärtsatas Riina.
Liisi aga vaatas Riinale silma ja pani sõrme oma suu peale. 
„No vat, nii see meil umbes kogu aeg käibki. Ma räägin vahest ühest asjast ja siis on sellega probleem. Teine kord räägin teisest asjast, mis on esimesele vastupidi ja ikkagi ei sobi.“
„Too Raul mõni näide.“
„No võtame kas või selle minu töö. Kogu minu sissetulek ja heaolu sõltub sellest kui palju ma töötan. Gunnaril võib see olla nii, et kuidas tal ärid edenevad. Kuna mina pole mingi ärimees, siis pole kunagi raha nii palju kui tahaks. Alalõpmata on häda, et võiks rohkem olla. Saaks lastele ja endale midagi head ja paremat lubada. Nüüd kui ma pingutama hakkasin, on jälle häda. Ma olla ainult tööl ja ainult tööl ning ülejäänud aja muudkui looderdan. Aga ma ütlen ausalt. Rihmaks tõmmatud inimene, ei viitsi õhtuti mitte midagi muud teha kui seda tobedat helesinist ekraani vahtida. Kui siis veel vahel ka paar pudelit õlut juurde lasta, siis oleks juba nagu teel joomarluse suunas. Ausalt öelda ma saan vaevu pühapäeva hommikuks sellisesse konditsiooni, et viitsiks midagigi teha. Samas aga lörri läinud laupäevad on mulle suureks etteheiteks, et ma ei viitsi perega koos midagi teha. Nüüd naine ja lapsed pidevalt toimetavad omapead ning sealt see rahulolematus võib veelgi edasi minna. Ma ei ole oma pojaga juba pikka aega midagi koos teinud ja ma ei teagi, mis tegemised või käigud lastel on. Selles mõttes ma olen Riinaga täiesti nõus. Kuid lahendust ei ole minul ega ammugi mitte Riinal.“
„Tubli, Raul. Esialgu aitab. Kui me selle sasipuntra ära lahendame, siis äkki jõuame veel ka muust rääkida,“ alustas Liisi.
„Vaadake sõbrad. Ma usun ja tean raudkindlalt, et siin on ainult osa probleeme ja seletusi. Tegelikult on neid siin hulga rohkem. Lihtsam on öelda, et siinses situatsioonis on kõik võimalikud probleemid koos. Kuna teie suhe on kestnud väga pikka aega, siis ka probleemide hulk on lausa täiuslik.
Alustame tööst ja rahast. See on sul Raul tiba vale arusaamine, et ärimehel tuleb midagi kergelt kätte. Süsteem toimib üsna samasuguse skeemi järgi. Mis asi on raha. Raha ei ole tegelikult üldse olemas. Piltlikult öeldes on raha lihtsalt meie või siis meile, kunstlikult loodud ettekujutlus ja inimeste vaheline kokkulepe. Kõik need selgitused, mis ma teile nüüd ja edaspidi üritan lahti seletada, on nii pikad ja ümberpööratud, et ma ei jõuaks teile kõike seda isegi seletada. See kõik on üks suur mull ja illusioon. Seletan lihtsustatult. On olemas ainult inimeste omadus teha tööd, luua mingit lisaväärtust ehk siis sina Raul, annad ära endast energiat. Seda otsest, kaloritega mõõdetavat energiat kui ka vaimset ehk nähtamatut energiat. Vastu saad mingi numbri ja selle paberilipaka eest, saad sa omale teiste inimeste poolt kulutatud energiat ja lisaväärtust. Tööenergia ja raha on omavahel otse sõltuvuses ehk nende vahel on võrdusmärk. Suurem tööenergia võrdub suurem palk. Rohkem raha nõuab meilt suuremat pingutust. Samas. Poodides, reklaamides ja naabritel on välja pakkuda väga huvitavaid asju mida te tahaksite ka endale. Mille arvelt. Tööenergia arvelt. Laste ja perega koos veedetud aja arvelt. Tülide, pahanduste ja näägutamiste arvelt.“
„Aga kõik ju tahavad aina paremaid asju, ka lapsed. Kui nemad ei saa head telefoni, siis hakatakse neid isegi koolis narrima,“ lausus Riina murelikult.
„Nii ongi. Kuid mille arvelt need uued moblad ja muud vidinad tulevad. Kas on keegi, kasvõi ääriveeri, lastele seda mõista andnud, et see tahtmine võib neilt hoopiski isa ära võtta. Hullem lugu, kui isa suurest rügamisest mingi haiguse või terviserikke
saab ja maa pealt üldse jalga laseb. Siis jääb raha hulk ikka oluliselt vähemaks. Mehest võib ju selle nääklemise ja lahutuse abil ka lahti saada. Mees võib uue naise leida, uued lapsed võiva tulla ja siis peab endine pere ainult alimentidega läbi ajama. Mis iganes võimalusi veel. Ning ikkagi hakatakse lapsi koolis narrima ja siis juba topelt põhjustel.“
Nüüd oleks Riina jäänud justkui kergesse „sokki“ ja ta pea nõksatas kergelt allapoole.
Liisi aga jätkas.
„Siit edasi minnes, te saate üsna kiiresti aru, millest ja miks need on tekkinud. Teie omavahelistele nääklemistele ja süüdistamistele lisandub ju ka laste, umbes samalaadne käitumine ja õppeedukus, nende pidev kodust eemalolek ning annaks taevas, et siia ei lisanduks veel halvad sõbrad või halvad kombed. Teile lisandub aga partneri mittemärkamine ja lugupidamine kuni selleni, et millal te viimati üldse või siis heas voodi vahekorras olite.“
Raul ja Riina vaatasid kiiresti üksteisele, vilksti, silma ning Rauli pea lasi suhteliselt longu. Riina jutt ja hääl oli äkki muutunud ülivaikseks ja niimoodi vaikselt ka küsis.
„Kuidas sa Liisi seda tead. Kas Raul rääkis Gunnarile kõik ära.“
Gunnar ärritus kohe selle peale.
„Raul ei rääkinud sellistest asjadest mitte ühtegi sõna. Teate ju ise ka, tema suhtelist tagasihoidlikkust. Aga Liisi, tõesõna, kust sa seda kõike tead.“
„Mis tähtsust see omab, kust või mida ma tean. See on ju nii ja ma ju rääkisin, et enamus asju siin maa peal on tihti just - loogilised.“
„Hästi, hästi, Liisi,“ sõnas Riina ikkagi veel tasakaalukalt ja üsna vaguralt, „ mulle hakkab tunduma, et sul on tõesti mingi eriline
tõde või oskus loogiliselt selgitada. Kas sa saad teha midagi ja sa seletad meile, kus on väljapääs.“
„Teate. Need maailma asjad, millega me iga päev kokku puutume, on tegelikkuses, väga keerulised. Mulle on kuidagi selgitatud, et need on ikka tohututes kogustes ülikeerulised. Igapäevane elu koosneb lõputust arvust pisiasjadest. Kui need lõputu arv pisiasju, liita ja korrutada nende päevadega, mil me elame ja kõigi nende suhetega, mida elu ajal kogeme, siis võimalike eksimiste arv on üsna mitu „lõputut“ võimalikkust. Inimene ei ole mingi superraal. Kuigi ta isegi on seda. Kuid ka see on väga pikk jutt. Aga ikkagi. Me kõik teeme kogu aeg lõputult valikuid ja valesid valikuid ehk siis vigu. Nüüd ongi nii, et kui teine märkab neid vigu, siis mingi hetkeni antakse neid andeks kergesti. Suuremate vigade tekkimisel aga neid ei anta enam nii kergesti andeks ja kohe hakatakse ka teisele, tema vigu nina alla hõõruma. Noh, on tuttav tunne. Kuna ma ütlesin juba, et inimeste lõputute suhete klattimine on ülikeerukas, siis on ometi aga lohutav teada, et on olemas ülilihtsaid lahendusi.“
Nüüd ärkas Raul justkui unest.
„Soo oh, mismoodi saab lõputult keerulistele asjadele olla ülilihtsaid lahendusi.“
„Jama on selles, et kuigi lahendus on tegelikult ülilihtne. Kuid selleks, et teile näiteks, see lahendus ühe lausega välja käia, siis te hakkate naerma või te ei saa üldse mitte millestki aru. Jama ongi selles, et inimestele peab muudkui jahuma ja jahuma. Endal on kõik asi selge, mis aitaks, nemad aga vastupidi ütlevad, et mis ma jahun. Parem öelgu välja mida teha. o kui ma nüüd ütleks, siis te jääksite mulle lolli näoga otsa vaatama.“
Gunnarisse tekkis mingi elektriline särin ja ta tahtis kohe midagi järgi proovida.
„No kuule Liisi, aga ütle neile see lahendus selle ühe lausega, siis kontrollime kas sul on ikka õigus.“
Nüüd oli Liisi kord üllatuda ja ka isegi väike kahtluseuss hakkas järama. Mis siis kui reaktsioon ei olegi selline ning see Riina ja Rauli lepitamine võib isegi tagasilöögi saada.
„Kuradi Kunn. On tal vaja susida.“ Liisi mõtles hetke ja lausus siis.
„Olgu. Ma siis teen selle katse. Ma ei üritagi jätta sellist muljet, et ma võin eksida. Seda ilmselt ei juhtu.“
 „Milles eksida?“ ei saanud Riina asjale pihta.
Liisi aga ei teinud sellest välja, vaid prahvatas ühekorraga välja kogu „teooria“.
„Teate noored. Selleks, et te saaksite oma probleemidest üle. Te peate, üksteisesse - armuma.“
Hetk vaikust. Väga väike hetk vaikust ja ….
„Misasjaa?“ ütles Raul ja Riina hakkas lihtsalt suure häälega naerma.
Gunnar aga hakkas ohkima ja puhkima.
„Kurat küll. Liisi. Kas see on tõsi. See ju toimis.“
„Mis asi toimis,“ ei saanud Riina ilmselt aru ja vaatas nüüd kõigile otsa, justkui häbenedes oma naermist.
„Liisi ju hoiatas meid hetk tagasi, et te, me, kas ei saa aru või hakkame lihtsalt naerma. Vaadake nüüd ennast. Mulle ka hakkab tunduma, et Liisi teab millest ta räägib. Kuigi ka mina ei saa sinu soovitusest absoluutselt aru, mis sa sellega öelda tahad.“
„Vaata Gunnar. Ma proovisin seekord teha teistmoodi kui tavaliselt. Tavaliselt ma ajan ette, pikka aega, teoreetilist jahu ja siis üritan veenda, et see lahendus ongi just selline.
Seekord on aga lahendus ette teada ning kuidas me selle tõestamise ja teostamiseni jõuaks. Mul on aga enne teile mõlemale üks väga tõsine küsimus. 
Kas te tegelikult ka, tahate oma suhet parandada???“
Riina vastas kärmesti.
„Mis imelik küsimus see on, muidugi tahame.“
„Tead Riina. Selleks kulub aega, minu aega ehk siis aeg on raha ja raha on energia. Teisiti öeldes. Mina teie käest mingit raha või kompensatsiooni ei vaja. Kuid samas ma ei viitsiks ka teie heaks mitte midagi teha kui see vastus on umbes selline et, „mis küsimus see veel on, muidugi tahame“.
Küsimus on tegelikult väga tähtis ja täpne ning vastus peab ka olema väga täpne.
Küsin uuesti ja väga, väga täpselt ja palun, teie mõlemad, püüdke midagi vastata. Just nii nagu pähe tuleb.
Riina ja Raul. Kas sa tahad oma suhet korda saada – tegelikult ka. Südamest. Ja mis sa selleks oled nõus tegema?“
Nüüd tekkis väike paus. Ilmselt mõttepaus. Mõlemad „grillivad“ abielupooled vaatasid üksteisele silma ja need pilgud ütlesid Liisile oluliselt rohkem kui järgnevad sõnad.
„Ütle Raul sina ise. Sest ma kohe mitte ei julge seda vastust sõnadega välja ütelda.“
Raul köhatas ja pisut justkui pomises.
„Mina ei oska midagi paremini öelda. Soovin küll kogu südamest. Ega ma muidu oleks ka Gunnarile tihanud helistada. Mis ma selleks oleks nõus tegema? Ma ei tea. Mida peab, seda teen.“
„Nüüd on sinu kord Riina,“ utsitas Gunnar vennanaist juba ilmse huviga.
„Soovin, muidugi soovin. Kuid kuidas selline soov saaks tulla südamest, et see enam ei muutuks. Mis ma olen nõus tegema? No ma ei tea. Kõike küll mitte. Keegi ütleb, et pane pea praeahju?“
Liisi hoidis õhus väikest pausi ja ütles siis.
„See, et te ei oska kõike hästi ja südamest teha, sellest pole midagi. See on lihtsalt õpitav. Hoopis tähtsam on aga see, mida te selleks olete valmis tegema. See vastus andis tegeliku pildi sellest kui suur on lootus. Rauli vastus oli tiba parem. Riinale võin selgitada, et sa saad oma suhte kõige kindlamini ja kiiremini korda kui su vastus oleks olnud selline. „Ma olen nõus tegema - ükskõik mida“. Tead vahest sellised lahku läinud ja masendunud inimesed panevadki pea praeahju, kuid siis on suhe juba nii lootusetu. Aga sellest vastusest pole ka midagi. Ka see on õpitav. Aga mis ma ennist ütlesin. Jahun ja peangi kogu aeg jahuma ning pointile pole veel tolligi lähemale jõudnud.
Ma üritaks teile anda esimese jahumise selle armumise kohta. Miks ma soovitan teil uuesti armuda. Vaadake, kui te seda enam ei mäleta, siis armunud olekus te ei nääklenud ja vahtisite üksteisele silma nagu vastsündinud vasikad. Ma ei tea. Vähemalt meil Gunnariga oli see nii. Ega meie nüüd ka enam, niiii armunud kogu aeg ei ole. Kuid siiani on armastust veel jätkunud ja naaklemised on õige pisikesed.“
Gunnar lisas aga üsna mõtlikult ja pisut mureliku võitu.
„Kuid kui kiiresti järgi mõelda, siis ka meil on pisikesi probleeme selle koosveedetud aja suhtes. Ka mina ei ole suutnud siiani mõelda niipidi, et ma peaks suhte koos püsimiseks tegema – ükskõik mida. Sul võib selles osas täitsa õigus olla, et kui suhtes teha mingeid järeleandmisi või tegemata jätmisi, siis hiljem järgneb sellele apaatsus või siis rutiin.“
On, on,“ lisas Liisi, „siis hakkab lisanduma igasuguseid muid huvisid kuni sinnani, et hakkad arvamagi, et mõni teine partner võib olla huvitavam. Kahju on muidugi see, et aeg läheb nii üüratult kiiresti ja ma ei ole suutnudki midagi selgitada.
Teate Raul ja Riina. Ma miskipärast arvan, et ma annan teile veel paar, lahenduste lühikesi definitsioone.
Üks oleks selline. „Kõik, absoluutselt kõik, mis sinu elus juhtub - kõik selle oled sa loonud oma ellu, tegelikult sina ise.“
Ja teine, mis on ka päris raskesti arusaadav on selline.
„Armastus, suhe, suhtumine ja üldse kõik mis sinuga juhtub, on tegelikult – kujutluspilt sinu peas.“
Sa ainult lihtsalt arvad, et teine on selline. Kust sa tegelikult seda tead?
Selle koha pealt ma võikski jätta pooleli, sest te olete kuulanud mind juba pikka aega. Isegi liiga pikka. Te tegelikult ei mäleta sellest jutust enamust teksti. Seda me ei saagi mäletada, sest infot on liiga palju. On sellist infot, mis segab ja selle me kipume kohe ka ära unustama. Ning alles jääbki ikka see vana info, mis on sügaval meie sees. Uut infot ja teadmisi, me peame lihtsalt tasapisi ning süstemaatiliselt hakkama enda sisse talletama. See võtab aga liiga pikka aega. Seda peate ka teie tegelikult, üsna kohe tegema hakkama kui te tahate midagi muuta.
Selleks on kaks üsna lihtsat moodust.
Üks on see, et teie kõrval siin on inimene, kes teab ja saab teid aidata. Ehk siis mina. Ma saan teile iga kell seletada neid võimalusi. Te teate, kus ma elan ja kust mind leida. See tähendab siis, et tuleb leida selliseid inimesi, kes seletavad teie probleeme ja just selliseid inimesi, kes seletavad neid probleeme natukene teistmoodi kui me siiani oleme harjunud teadma.
Siin maailmas on paljud asjad hoopis teistmoodi kui me oleme harjunud teadma. Selle tõestuseks on see, et kui see nii ei oleks, siis ei oleks maailmas valet, valu, vaeva ja haigusi.
Kuid kuna need on olemas ja on väga palju inimesi, kes teavad kuidas neid muresid leevendada, vältida ja ümber muuta, siis tähendab see seda, et - saab muuta.
Teine võimalus on see, et lahendused on tegelikult ainult poole meetri kaugusel. See kuidas me tegelikult elame on sõltunud sellest, millised on meie eelnevad teadmised. Kust me oleme need teadmised saanud. Oma vanematelt, tuttavatelt-sõpradelt, lasteaias, koolis ja kogu sellest informatsioonist, mis meid ümbritseb. Palju teadmisi saame me aga raamatutest. Elutarkused saame juturaamatutest ja filmidest. Tehnilised tarkused saame kooliraamatutest. Tervise tarkused, saame meditsiinilisest kirjandusest. Niikaua kui need, meie endi tarkused, meie igapäeva elu kulgemist ei sega, niikaua me võimegi liikuda nende teadmiste ja tarkustega. Kui aga meile tekivad probleemid, siis oleks tark tegu uurida ka teistsugust kirjandust. Teil näiteks, mingeid eneseabi või siis abituse raamatuid. Sirutad käe raamaturiiulis sellise raamatu suunas, mille pealkiri või tutvustus justkui huvitaks sind. Loed siis sellist raamatut ja kui see soov – „muuta oma praegune elu tiba teistsuguseks“ , on piisavalt suur, siis hakkavadki justkui imed sündima.
Teate Raul ja Riina. Me jätame selle jutu siin kohal nüüd pooleli ja ma kinnitan teile, absoluutse veendumusega, et teie saate oma jamadest lahti. Pole mingit kahtlust.“

Liisi ja Gunnar lobisesid pererahvaga veel mõnda aega igapäeva tegemistest ning leppisid kokku selles, et niipea kui Raulil ja Riinal oleks vaja „uut seanssi“, siis nad tulevad ise Liisi poole. 
Siis jäeti sõbralikult hüvasti ning sõit kodu poole oli alguses üsna sõnatu. Liisi mõtles omi mõtteid,mis tegelikult oli nii, et ta enamuses ei mõelnudki mitte midagi.

Gunnar seevastu tegi poole sõidu peal suu lahti ja küsis uurivalt.
„Sa Liisi lausa jahmatasid mind. Kust kohast sa seda kõike võtad ja kuidas on sinusse see, selline uudsus tekkinud. Sa oled justkui filosoofiks muutunud.“
Liisi kergelt muigas ja mõtles pisut.
„Niikaua kui sa koju sõidad võin ju kergelt sulle seletada. See ei olegi nii väga suur muutus. Ma olen enam-vähem samamoodi tundnud ka varem. Mul on tihtipeale ka varem olnud sellist nõndanimetatud – kõhutunnet. Ma olen ka varem märganud, et teatud situatsioonides on olnud hetki, kus tuleb selline hetkeline vastus. Ning siis kui ma seda ei ole kohe märganud ja hoopis hiljem sain aru, et kui ma oleks kohe nii teinud, siis oleks mingi jama olnud olemata. See on ju selline iga inimese „tagantjärgi tarkus“. Ma ise tean nüüd mitut õige selget juhust, täpselt sellist – „mis oleks olnud, kui ma oleks teisiti teinud“
„Noh ja kas nüüd teedki siis nii.“
„Just nii see on. Ma märkan nüüd kogu aeg, just seda sama – esimest mõtet. Ja niipea kui ma hakkan uurima, seda esimest mõtet ning kohe kasutan seda, siis nüüd on kõik need osutunud peaaegu eksimatult – õigeteks. Mida päev edasi, seda selgemaks see muutub ja seda vähemaks jääb probleemide hulk. Ühesõnaga öeldes. Minu eneseusk tõuseb kogu aeg ja pidevalt.“
„Kas selline teadmine muutub sinu jaoks siis paremaks.“
„Minu jaoks muutub see kindlalt iga hetkega paremaks. Miinus poolele võib tekkida ainult see, et teised inimesed ei pruugi sellest aru saada, seda uskuda ja veidi võõrastavalt või kõhklevalt suhtuda.
Mul pole isegi sellest halli aimu, mida Raul ja Riina täna õhtul minust arvasid, kuidas nad homme sellesse suhtuvad või kas nad ka kasutama, neid minu nõuandeid, hakkavad. Mul endal ei ole sellest arvamisest, ei sooja ega külma. Samas aga kui nad ükskõik millise suhtumisega kõigesse sellesse, saavad hakkama oma suhte parandamisega, siis ei ole minu vaev ilma asjata olnud. Mul on aga sulle üks küsimus. Kuidas sulle kogu see tänane õhtu mõjus kas positiivselt või siis pigem negatiivselt.“

Gunnar pidi just valgusfoori punast tuld ootama ja rohelisega kohalt ära sõites ning hoo sisse saades, peale mõnda, ilmset mõttetegemise tööd, ta ikkagi vastas.
„Tunded on esialgu kahetised. Millalgi oli selline mõte, et kas sa ikka teed õigesti, et kõigest sellest nii avameelselt räägid. Selline tunne oleks tulnud, et kas ma pean nüüd kogu elu sellise „nõiaga“ elama. Samas aga lohutasin ennast, et ma ju ise vedasin sind selle loo sisse. Ja venda tahaks ju ka tegelikult aidata.“
„See on hea Kunn, et sa selle nõia teema siia sisse tõid. Nõidu ei ole tegelikult üldse olemas. On lihtsalt tiba tundlikumad inimesed. Tundlikud on ju ka igasugused loomeinimesed, kirjanikud, luuletajad, muusikud, ja laululoojad. Need ei ole tavalised inimesed, sest tavalistel inimestel ei ole sellist tundlikku meel, mis puistaks välja armastuse teemalisi luuleridu või igasugu fantaasiaid, mis erinevateks raamatuteks saavad. Enamus inimesi ei taipa isegi seda, et iga lavastus või film on kellegi poolt kirjutatud. Ja näiteks kõige ekstsentrilisemad loomeinimesed on ulmekirjanikud. Ega siis ulme ei ole ainult mingi kosmose või tulnukate teema. Ulme on igasugune tavaelust erinev – fiktsioon või fantaasia. Need krimkad, seiklusjutud, põnevikud või Bondi filmid, on ju võetud üldiselt tavaelust, kuid need on lihtsalt kirjutaja poolt eriliselt kokku kirjutatud.
Ka meile teada-tuntud ja hinnatud „Kevaded“ ja „Tõed ja Õigused“, pole midagi muud kui elust võetud prototüüpide tegemised pisut fantaasiaga vürtsitades, huvitavamaks tegemine. See polegi mitte niivõrd ulme kui hoopis ulm või ulmad. Palju raskem on aga tavainimese tegemistele hinnangute andmine. Mina ütleks, et on ütlemata nõme elada enamus elust tagantjärgi tarkusega või selle iseenda tarkusega, millest eestlastel on sobiv lugu nimega - „Sada vakka tangusoola“.
Aga kuna me hakkame varsti koju jõudma, siis jätame selleks korraks selle filosofeerimise pooleli. Ma tahaks ainult seda, et sa isegi homme, uuriksid Rauli käest, kuidas neil see homne päev kulges ja kas on kasvõi miskitki väiksemat muutust märgata.“
„Olgu nii. Kuigi ma oleks tahtnud sinult seda teada. Mis sa sellega mõtlesid kui soovitasid neil uuesti armuda.“
„Seda ma just mõtlen. Selleks, et neile armumise värki hakata seletama, sellest tuleks üsna pikk jutt ja sellest aru saamiseks, peab neil endil valmisolek olema.“

Ja rohkem nad sellel õhtul nendel teemadel ei vestelnud.
Paaril järgmisel päeval ei olnud midagi konkreetset Raulist ja Riinast kuulda.
Liisi sai oma mehega elada üsna tavalise pere elu. Nad käisid ühel õhtul kontserdil ja üldse tegelesid oma igapäevaste asjadega.


Riina vend.

Liisi telefon helises. Telefon näitas, et helistab Riina.
„No tere, tere, Riina. Polegi sinust mõnda aega kuulnud, kuidas elad.“
„Hästi elan.“
„Kuidas teil läheb ka.“
„Mis mõttes - läheb.“
„No ma mõtlesin seda, et kuidas teil Rauliga on nüüd läinud.“ „Ah Rauliga. Ma ei teagi. See läks kuidagi nii, et ma pole saanud paar viimast päeva selle peale isegi mõelda, sest mul on jama ja murekene kaelas.“
„Tohoh, mis jama siis.“
„Tead Liisi. Mul on nüüd oma vennaga pahasti. Tal on mingi tervise jama kaelas.“
„No räägi siis.“
„Tal on nii, et viimase poole aasta jooksul on juba kolmas kord kopsupõletik. Tal on oma perearst hea perekonna tuttav ja see talle ääri-veeri püüdis seletada, et ta peaks minema kopsude uuringusse ja kahtlustab isegi seda kõige jamamat haigust. Ma kohe ei mõista midagi arvata ja talle soovitada. Siis aga äkki tulid sina mulle meelde ja need sinu imelikud jutud. Mis sina sellest arvad.“
„See on päris hea, et sa mulle helistasid. Minul on neid arvamisi nii palju, et kohe ei teagi mida öelda. Milline vend see sul on.“
„See Ilmar, kes on füüsika õpetaja.“
„Ah nii, siis on pilt selge. Kui on õpetaja ja kopsuprobleemid, siis võib see olla loogiline küll.“
Telefonis oli hetk vaikust ja siis küsis Riina.
„Mis sellel tähtsust on, et füüsika õpetaja.“ 
„Tead Riina. Mul on ikka see sama jutt, et kui on jama majas, siis selle jama ära seletamine on – pikk jutt.“
„Jälle pikk jutt.“
„Miks kõik arvavad, et kui kellelgi on mingi jama, siis see jama on tekkinud ühe hetkega, klõpsti nagu sõrme nipsatus. See ei ole nii. Need kõik on väga pikad protsessid ja siis kui keha ei suuda neile enam vastu panna, siis see lööbki kuskilt otsast välja. Kust otsast, ka seal on mingi loogika.“ „Aitab küll Liisi. Ma taipan vahest väga paljut, kuid neid sinu jutte on väga raske jälgida. Ütle parem, mis ma tegema peaks.“
„No see on väga lihtne. Lepi Ilmariga kokku ja teeme talle ühe tervise parandamise seansi.“
„Kas sa Liisi oskad siis ka inimesi ravida.“
„Ei otseselt ma ravima ei hakka aga ühe tervendamise seansi võiks talle teha küll.“
„Ma ei saanud mitte midagi aru. Ravima ei hakka, aga tervendad.“ „Kuule Riina, lase olla. Lepi temaga mingi aeg kokku ja saame siis seal rääkida. Tsau.“

„Noh sõbrad, nüüd on kõhud kõigil rõõmsalt täis,“ sõnas Ilmar.
„Ma küll esiti kahtlesin kui Riina helistas mulle. Aga mul on küll hea meel teiega siin koos olla.“
„Tore on jah sind jälle näha,“ lausus Liisi, „kuid ma tean, et meie jutuajamine tuleb üsna pikk. Ma võtan oma kohvitassi ja käin rõdul ära ning teen ühe tobi. Kogun mõtteid ja siis räägime sinust, Ilmar.“
„Sa oled ikkagi ainus suitsetaja meie seltskonnas. Kas sa sellest sõltuvusest veel lahti ei ole saanud.“
Liisi viskas käega ja suundus rõdu poole.
Kui ta tagasi tuli, siis kogu seltskond vestles hoogsalt ja Liisi pidi kohe neid kergelt katkestama.
„Jälle te jahvatate nendel mõttetutel teemadel. Mingi Ukraina ja poliitika. Teate küll ju, et seltskonnas poliitikast ja usust ei räägita.“
Ilmar aga hakkas kohe vastu ajama.
„Kas sind siis ei kohuta kõik need asjad, mis maailmas viimasel ajal toimuvad.“
„Viimasel ajal. Mis mõttes. See jama on kogu aeg kestnud. Ütle mulle mõni päev, kus kuskil maailma otsas ei käi mingit sõda. Või ütle mulle mõni ajajärk, kus kuskil maailma otsas mingit sõda ei käinud. Kõik need on manipulatsioonid ja neid korraldavad mingid kindlad jõud, kes on sellest lihtsalt huvitatud.“
„Huvitatud,“ imestas Ilmar.
„Muidugi huvitatud. Kuid see teema on jällegi niiiii pikk, et see ei ole üldse meie tänase õhtu probleem. Ma tean seda, et ma pean sulle, Ilmar, mingeid asju seletama ja ma tean ka seda, et sinusuguse koolitatud inimesega on väga raske toime tulla. See teema mis Riinaga oli, see on üks lihtne armastuse ja peresuhete teema. Seda on kerge kontrollida ja kohe kui inimesed sellele pihta saavad, siis saavad nad ka aru, mida nad tegema peavad.“
„Selles on sul, Liisi, õigus. Vaata neid kahte. Neid on jälle üsna meeldiv vaadata. Ja kui ausalt öelda, siis ega ma sind nii kergesti ei usuks ka, kuid see, mis Riina sinu trikkidest rääkis, see avaldas kergekujulist imestust ka minus.“ 
„Nii Ilmar. Ma tean, et sinusugust koolitatud kurge kirvega ei püüa ja ma üritan nüüd kõik torud ära laadida ja äkki siis paugutame midagi alla,“ naeratas Liisi Ilmari poole.
„Ma üritan kuskilt kohast alustada ja vaatame kuidas edasi läheb. Ma ise ka imestan, et mis aeg see siin maailmas hetkel on. Ka varem räägiti meile ja ka mul on olnud mõned head inimesed, kes on ära läinud raskete haigustega. Kuna ma ise olen viimasel ajal lugenud ja nuhkinud väga paljusid maailma asju, siis see tervise teema on seal väga domineeriv. Tervis koos õige mõtlemisega. Ma pärast ütlen, kust kohast mina olen oma infot hankinud ja kust kohast on sul Ilmar, paras alustada ja mida lugeda.
Tervise teema on väga keeruline. Ikka see sama jutt, et see on üliülikeeruline. See on nii keeruline, et sa võidki jääda seda lahkama ja ei saa kunagi päris täpselt pihta, mis on õige ja mis võib sind viia absoluutsesse sohu.
Riina ja Raul on seda kuulnud, et minu nõuanded on samas aga ülilihtsad. Sina kui füüsika õpetaja, tead seda ilmselt ise ka kui keeruline on mitteteadjale midagi selgitada. Sa ise tead. Tema pole midagi kuulnud ja korda palju tahad, ta ikka aru ei saa.“
Ilmar on kogu oma elu olnud ka huumori mees ja ta tõstis kiiresti käe.
„Ma võin siia juurde kohe kinnituseks ühe anekdoodi panna.
Ülikooli professor kurdab sama moodi, et „küll need tänapäeva tudengid on ikka lollid. Ma seletan neile juba kolmandat korda. Ma ise hakkan ka juba aru saama, aga nemad tainapead ei saa veel millestki aru“.
„Nii ongi. Vaata, tervisest on kirjutatud nii palju ja kui sa just arst või professor ei ole, siis sa ei saagi mitte millestki aru. Haigusi ei ole tegelikult üldsegi olemas. Kui me mõtleks umbes niimoodi kui mina praegu olen endale selgeks teinud.
Haiguseks nimetatakse meile praegu sellist seisundit, kus on välja kujunenud mingi ebanormaalne tervislik seis. Mina nimetaks seda seisundit pigem sümptomiks. Palavik või põletik on sümptom. Teatud keha temperatuur, paha olla ja nii edasi. Mina nimetaks haiguseks hoopis seda aega, mis kulus väga heast tervise konditsioonist, selle sümptomini jõudmiseks. See on haiguse kulg. Meie tavameditsiin ju tegelebki nende haiguste ehk siis sümptomite tuvastamise ja nende sümptomite ümberkujundamisega. Palavik – aspiriin. Vähk – keemiaravi. Mis on siin midagi pistmist ravimise või tervendamisega. Absoluutselt mitte midagi. Mina nimetaks ainult paar meditsiini liini, mis oleks üldse vajalikud. Kindlasti kirurgid, kes lapivad traumasid kokku. Sünnitusabist me ka vist enam lahti ei saa, sest teadjaid saunanaisi enam ei ole, kes kodus lapsed vastu võtaks. Rohkem nagu kohe ei tulegi. Mina nimetaks arstiks hoopis tervisliku toitumise ja tervisliku eluviisi propageerijat. Meelde tuli üks kummalisus. Vanas Hiinas sai see arst riigilt toetust, kellel ei olnud ühtegi patsienti. Selle arsti hoolealused olid seega terved. Enam-vähem kõikide muude haigustega saavad inimesed iseseisvalt hakkama.“
„Kui sind, Liisi, kuulata, siis ma arvasin, et sa hakkad midagi kummalist seletama. Kuid nüüd on mul selline tunne, et ka mina ei saa mitte midagi aru. Meditsiin, see on ju teadus ja need asjad on kõik teaduslikult ära tõestatud,“ raputas Ilmar pead.
„No näete siis, kuidas töötab üks lihvitud ja poleeritud, koolitatud teadusemehe aju. Kui on raamatus kirjas ja kui loengupidaja on sellest rääkinud, siis see asi on teaduslikult ära tõestatud ja teil pole vaja enam möliseda. Täpselt nii ongi. Ja mis on tulemus.
Tulemuseks on keemiakatastroofid, sõjad, valu ja vaev ning tervise hädad. Kui inimene aga läheb kuskile üksikule saarele või Siberi metsa, toitub normaalselt, hingab värsket õhku, joob puhast vett, teeb füüsilist tööd, lööb laulu ja tantsu või viskab vahest ka topka naha vahele. Siis ma garanteerin – ta on terve nagu purikas. Võta või meie endi esivanemad. Meile aetakse mulli, et keskmine eluiga on tõusnud. Statistika on nagu paber, see kannatab kõike. Vaata lehti. Noored inimesed surevad iga päev. Meie vanaemad ja vanaisad elasid ligi sada aastat ja üheksakümnene kappas veel mööda hoovi ringi või riisus isegi heina. Okei, see jutt läheb liiga lihtsaks. Teaduslikku tõestust tahtsid sa Ilmar, vist. Tõestan sulle teaduslikult siis. Mul on sulle kui füüsika inimesele ka üks huvitav teaduslik küsimus. Aga enne meditsiinist. Te kõik olete kuulnud rakkudest. Millised need välja näevad. Meile räägitakse neist ja meile näidatakse ilusaid pilte. Kuid kõik need pildid on – joonistatud. Pildid nagu väikelastele mõeldud pildiraamatutes. Päris rakke, päris fotodel meile aga eriti ei näidata. Miks?
Kui siis neid, rakke, on isegi veel pildistatud, siis enamus seda ei tea, et viirusi ei olegi veel õieti pildile saadud. Neid lihtsalt pole olemas. Midagi on, kuid täpselt nii nagu meile üritatakse väita, et „viiruss“ tassib kukil mingit bakterit ja sellest viirusest saad omale köha või nohu. Vot see on tavainimese mõistes - uskumatu ja „teaduslikult tõestatavale põlvkonnale“, justkui „jumala teotus“.
Täpselt sama lugu on selle sinu lemmikteemaga.
Füüsikast teame, et on olemas aatomid. Jälle näidatakse meile jooniseid ja kirjeldusi, kuid miks me ei näe fotosid aatomitest, neutronitest, positronidest. Miks?
Aga jätame korraks selle aatomivärgi sinna, kus see on ja räägime rakkudest. Näiteks vähirakud on tegelikult ka rakud ja need
hakkavad vohama. Need vohavad rakud on kehas kõige nooremad, värskemad ja elujõulisemad rakud. Ka teised rakud, mis meie kehas iga päev vahetuvad on värsked ja elujõulised, kuid miks need ei voha. Ja kuidas sa Ilmar oma igapäevases elus ja oma kehas toodad neid uusi rakke. Kuidas töötavad kõik sinu organid, aju, süda ja kopsud. Tavaline inimene selle peale ei mõtle, ta lihtsalt teeb neid. Meie keha kompuuter, keemiatehas ja toorained, mida me sisse sööme, loovad kõike seda, iga päev ja iga sekundi murdosa. Niikaua kui sa ei tea, kuidas sa kõike seda lood, niisamuti ei tea sa ka seda, kuidas sa oma tervist lammutad. Kõik need teadmised, mis me oleme oma eksisteerimise ajal saanud teada, on enam-vähem teada saadud katse-eksituse meetodil. Metsarahvas maitses, pani peale igasuguseid taimi ja muid aineid. Tänapäeva meditsiin uurib, mis aineid neis taimedes on ja üritab neid aineid valmistada keemiliselt. Kuid seda, kuidas inimene loob omale hea tervise ja lõhub seda tervist, sellest ei tea teaduslikult veel ilmselt mitte keegi. Kõik need tarkused on tegelikult inimeste katsetused ja hiljem omavahelised kokkulepped, mida nimetatakse teaduseks. Üks hetk veel endale ja siis läheme põhjalikumaks,“ ütles Liisi, võttis oma suitsupaki ja jalutas rõdule.

„Nüüd siis ma läheks aga edasi sinu probleemiga. Kui Riina seletas mulle, et sul on probleem põletikega ning isegi su perearst soovitab sul minna vähi uuringule. Mina sulle seda esimeseks ei soovita. Kui sa oleks väga kõva närvikavaga ja tahaks endale midagi tõestama hakata, siis võiksid minna ja vaadata, mis need proovide tulemused on. 
Isegi siis kui sulle tõestatakse ära, et sul on vähk ja sa ei taha ise oma tervist parandada, siis on sul kohe ees keemia või kiiritusravi. Edaspidi saad sa juurde mingi viis aastat virelemist ja kuus lauda. Ja kui sa oled nii kõva mees ja tulemuste peale ütled arstidele, et sa ise ravid enda terveks. Isegi siis jääb sinu sisse see kahtlustav ja kõhklev tunne, mis ei soodusta sinu kiiret paranemist. Sulle ei ole sellist eksperimenti üldse vaja. Mina soovitan sulle hakata kohe, tegelema ise enda ravimisega.
Ma pean esiti ikka ja jälle kordama. Kogu see ravitsemise ja tervendamise värk on väga, väga keeruline. Vastus on aga ülilihtne. Seletan ühe „keerulise“ asja ära.
Mis vahet on tervendamisel ja ravitsemisel.
Ravitsemine see on - teatud meetodiga sümptomite leevendamine. Peavalu – peavalu tablett. Palavik – aspiriin. Alternatiivravis. Palavik – kummelitee, meega. Kroonilised peavalud – mingi sensitiiv, mingi talle endale teada oleva meetodiga, võtab korraks või paariks selle sümptomi maha. Tulemus on see, et iga järgmine hetk võid ikkagi haigestuda, palavikku, põletikku, peavalusse.
Tervendamine – tähendab aga seda, et teades sümptomit, saab muuta ise oma tervise nii korda, et sellist sümptomit ei tule kunagi enam või siis vähemalt nii kaua kui inimene kõiki neid vajalikke toiminguid reaalselt teeb.
Sa pead oma tervise tegema korda – ISE.
Ja seda sinu sümptomit on võimalik tervendada suhteliselt väga lihtsalt. Põletiku sümptomi üks ja oluline põhjus on selles, et sinu keha keemiline koosseis, on paigast ära. Keha lagundab toitaineid neile ainetele sobivas keskkonnas. Palju inimesed teavad sellest, et liha või siis valk vajab heaks lagunemiseks happelist keskkonda.
Süsivesikud ehk siis suhkrud, jahutooted, täistera vajab aga aluselist keskkonda. Juurviljad ja toorsalatid aga ei vaja ei happelist ega aluselist või siis niipidi, et neile sobivad mõlemad variandid.
Kui lisada siia veel, et erinevate toitainete liikumiskiirus seedetraktis on erinev ehk siis liha liigub aeglasemalt ja süsivesikud kiiremini, siis on hea toitumise skeemi algtõed, siin üles loetletud.
Nüüd teeme ühe seltskondliku mõttemängu, et teil igav ei hakkaks. Riina loetleb ette, kuidas me siin õhtusöögi lauas sõime ehk kuidas see meil tavaliselt kombeks on. Ja Ilmar kui kooliõpetaja, võtab nüüd need eelloetletud paar kolm reeglit ja seletab, mismoodi meil kehas protsessid käivad. Noh, Riina. Millest me õhtu sööki alustasime.“
„Mis siin imelikku on. Võtsime pokaali veini. Ladusime taldrikule kanaliha, kartulit ja toorsalatit.“ Riina vaatas Liisile otsa ja kehitas õlgu.
„Noh aga edasi, hiljem.“
„Hiljem võtsid mehed paar pitsi konjakit, siis jõime kohvi ja kerge kringlijupi.“
„Nii Ilmar. Võta skeem ette ja püüa seletada.“
„Sa Liisi üllatad lausa mind. Koolis on minu roll hoopis vastupidine. Ma hakkan isegi õpilastest aru saama. Kui varem millestki midagi ei tea ja üritatakse sind panna iseseisvalt midagi seletama, siis see polegi kohe nii lihtne. Aga olgu. Ma proovin. Veinist ja konjakist sa siin skeemis ei räägi midagi.
Kui võtta see skeem, siis kanaliha tahab happelist keskkonda. Kartul aga aluselist keskkonda. Salatile ei ole siis see üldse tähtis. Haa. Kas ma saan õigesti aru oma keemia teadmistest, et kui üks peab saama alust ja teine happelist, siis need kahe koostöövõime muutub seega nulliks.“
„Just täpselt Ilmar. Kana koos kartuliga maos, mitte ei hakka seedima, vaid seisab suht nullis ja hakkab hoopis roiskuma. Sealt see meeste haisev peeretusehais tulebki. Aga mis juhtub pärast prae söömist.“
„Siis tuli kohv, kellel koos suhkru ja kringliga ehk siis süsivesikud. Nende liikumiskiirus maos peaks olema kiirem - seega need jäävad kana ja kartuli plöga taha kinni.“
„Just ja kõigest sellest tekib selline väga täis, punnis kõhu tunne, mis kestab väga pikka aega ja üldse ei viitsi midagi teha. Lisaks veel süsivesikud ja suhkrud teevad seda, et keha ammutab neist kergelt energiat ja muust kraamist ehk toorsalatist ta ei tarvitagi suurt midagi.“
„Kuule Liisi. Ka mina ennist vaatasin, et sa prae kõrvale ei võtnud ühtegi kartulit. Millal siis kartulit süüa saab,“ küsis Riina.
„Seda nimetataksegi lahus toitumiseks kui süüa korraga ainult liha ja salateid või juurikaid. Ja eraldi kas siis kartuleid või makarone ja salateid või juurikaid. Eks see selline toitumine on vahest veidi vaevanõudev. Kuid isegi meie toitlustusasutused teevad mulle alati sellise prae, kus on liha ja topelt salat. Selle toitumise parim eelis on see, et kõht ei ole kunagi hullult punnis. Kõiki teisi asju saad vabalt tarbida, kas siis enne või veidikese aja pärast. Näiteks poole või tunni aja pärast sööd kohvi ja kooki. Ilmari küsimusele jookide kohta siis. Täiskavalus oleks see, et maos on hape ja selleks, et liha hästi seedida, peaks seda hapet olema palju. Selleks on hea enne sööki juua puhast vett, siis happe kogus suureneb. Väike vein söögi alla ei tee ilmselt ka asja hullemaks, pigem happelisemaks.
Söögi ajal aga jookide joomine on jälle ristivastupidi. Siis see hoopis lahjendab mao keskkonda ja liha seedimiseks jääb hapet väheks. See oli nüüd siis lahustoitumine. 
See sind Ilmar aitaks, kuid mitte piisavalt. Üks asi oli mao happesus, kuid teine asi on keha happelisus. Sinu tervendamise lahendus on üks hästi lühike lause. Sinu põletike ja vähi kahtluse põhjus on, liigne keha – happelisus. Nendest teemadest on nii palju kirjutatud, et pigem on seda informatsiooni liiga palju. Sulle ma soovitan siin kohal lugeda paari raamatut ja guugeldada netis vähi teemalisi kirjutisi. Homsest päevast peale aga saan sulle soovitada kindla ja lühikese tervendus programmi. Küsin sinult ühe kavala küsimuse. Raul ja Riina teavad seda küsimust.
Ütle Ilmar. Tahad sa saada lahti oma haigusest. Tegelikult ka. Ja mis sa oled nõus selleks tegema.“

Ja nagu ikka sellises situatsioonis, pidi Liisi jällegi alustama oma selgitustööd, kõrgharidusega staažikale füüsika õpetajale.

„Hea küll siis. Ma annan sulle originaalse meetodi põletike, igasuguste haiguste ja ka „parandamatu vähi“ ravimiseks. Siit see tuleb.“
Ja Liisi hakkas paberile kirjutama järgmisi ridu.
1. Suuremas koguses puhta kraani või kaevuvee joomine, mille sisse võib aegajalt panna ka sidruni lõike. (see aitab hästi põletike ja keha happelisuse vastu)
2. Lahustoitumine. Liha ja salat. Kartul ja salat.
3. Toortoitumine. Nii palju kui võimalik, süüa kõike elusat ja toorest. (MAKSIMAALSELT, nii palju kui mahub.) Ehk siis kõike: porgandeid, apelsine, jõhvikaid, maasikaid. Ühesõnaga mida iganes toorest.
4. Nii palju värskes õhus viibimist ja kehalist aktiivsust kui võimalik (ühesõnaga kogu vaba aeg, paranemise protsessis võiks olla - mitte minutitki tugitoolis.)
5. Erinevate raamatute ja tervislike meetodite uurimine. Kuigi see on viimane punkt, on see ometi kõigist kõige tähtsam. Enesetervendaja esimene ja ainus reegel on see, et oma tervisest tuleb saada täiuslik maailmapilt. Kuna enamus meie teadmisi on pärit teadusest ehk siis meditsiinist, siis oleks parem kui inimene hakkaks uurima eelkõige alternatiivravi. Alternatiivravi omapäraks on see, et tava meditsiini vanus on vaevalt sada ja rohkem aastat. Alternatiiv ehk loodusliku ravi vanuseks on aga kogu inimkonna eksisteerimise vanus.
See nimekiri võib tunduda sulle liiga lihtsana ja uskumatuna, et see aitaks maailma suurima nuhtluse ja parandamatu haiguse vastu. Nii aga see tegelikult ei ole. Ükskõik millist punkti tegema hakates ja pidevalt tegema hakates, sa annad märku, et sa oled kõike nõus tegema. Hiljem juba kui ma näen, et sa kõike juba teed, siis võin anda juurde ka mõne muu nipi. Kuigi selleks puudub otsene vajadus, sest need nipid leiad sa ise punktist – viis. Ja võin hoiatuseks öelda, et isegi nende lihtsate tegevuste kasutamine igapäevaselt, on juba piisavalt suur väljakutse.“



Maltal.

Kell on pool seitse hommikul ning see on Liisi ja Gunnari Malta reisi reedene hommik. Nad on siin Maltal esimest korda lihtsal puhkusereisil.
Täna on vaba päev ning peab päeva sisustama millega iganes.
Liisi istub viie tärni hotelli rõdul, vaatab päikese tõusmist ja aina soojemaks muutva päeva algamist. Gunnar küll tegi korraks silmad lahti aga ta ilmselt tossab edasi.
Selle viimase aasta jooksul on muutunud nii palju ehk kõik need muutused ja seiklused kerkivad Liisile ühekorraga silme ette.
Tegelikult nad plaanisid täna minna väheks ajaks randa ja siis hiljem vaatama selliseid kohti, mida ringreisil veel ei olnud näidatud ning reisiplaanis ei olnud neid ka kirjas.
Selle aasta jooksul on nii palju siis juhtunud, et isegi Gunnar on hakanud huvi tundma hoopis teiste asjade vastu kui varem.
Liisi mäletas kõike seda, mis nad olid läbi elanud ja kuidas nende elu on selle aja jooksul muutunud.
Varem oli Gunnar - omast arust ärimees.
Ärimees on ta hoopis praegu ning kui poleks olnud Liisit õigel hetkel Gunnari kõrval, siis pole teada milline oleks see nende elu olnud täna, siin ja praegu, just sellel ajahetkel.
Liisi ja Gunnar on mõlemad ärimehed. Neil on mõlemal oma liin ja lisaks ka need liinid, mis täiendavad teineteist.
Meenutab nüüd Liisi, koos selle päikese kõrgemale tõusmisega, justkui sümboolselt nende endi tõusu.
See hetk, kui oleks võinud olla nende elu saatuslik murdepunkt, kuigi see isegi oli elu murdepunkt, oli siis kui Gunnar pidi minema oma saksa äripartneritega lõpulepingut vormistama.
Enamus ärijutustamisi oli Gunnar nendega läbi viinud Saksamaal ja sinna ei olnud Liisi kunagi tükkinud kaasa minema.
Nüüd Tallinnas aga tekkis Liisile mingi eriline aimdus.
Õnneks, saatuse keerdkäikude või siis õigel ajal, õiges kohas olemise ja asjadest õigesti arusaamise kogemuse põhjal, otsustas Liisi minna koos Gunnariga lõpulepingu vormistamisele.
Ilmselt tundus ka Gunnarile, et Liisi osalemine sellel võib olla määrav.
Liisi ei olnud kunagi eriti Gunnari äriskeemide vastu põhjalikku huvi tundnud. Üldpiirides ta muidugi teadis, millega Kunn tegeleb ja jutu ning seletuste põhjal ei tundunud seal midagi erilist olema.
Siis aga kui Gunnar seletas ära sakslaste plaanid ning andis Liisile lugeda lepingu esialgset projekti. Siis!!!
Selle lepingu lugemisel tekkis naisele hinge kuri kahtlus, et see leping ei olegi nagu leping.
Leping oma sisult peab olema kokkulepe, mis oleks kahepoolne. Ehk siis mõlemate poolte õigused ning kohustused.
Selles lepingus oli aga väga selgelt tajutav see, et enamus õigusi oli partneri lepingu poolel ja enamus ehk võiks öelda, et isegi kõik Gunnari õigused, on pigem kohustused. Liisile tundus, et see leping oleks nagu üks suur kohustuste hunnik.
Ei öelnud Liisi sel hetkel Gunnarile suurt midagi aga selle asemel hakkas hoopis tegelema uuringuga, mis mehed ja firmad need on ning millega need tegelased on tegelenud.
Hea on, et meie ajal on arvutid, ülemaailmsed neti otsingud ja päringute tegemise võimalused.
Ei läinudki palju aega ja vaeva kui Liisile oli selge, et need soliidsed ärimehed ei ole midagi muud kui petturid ja sullerid.
Tegelikult võiks öelda, et need olid „saksa rahvussportlased“.
Et mitte kogu saksa rahvast halvas valguses näidata, siis võib öelda, et selliseid rahvussportlasi võib kohata igas maailma otsas.
Kogu skeem peitus selles, et on teatud suli kalduvustega ärimehi, kes oma soliidse fassaadi varjus tegelevad sellega, et otsivad vähem arenenud maadest ja väiksemate kogemustega kohalikke „ärimehi“.
Teevad neile ahvatlevaid pakkumisi ja siis hakkavad nad ostma erinevaid kaupu. Ehitusmaterjale, mingeid majade ehitusi, põllumajandus saadusi ja nii edasi, ühesõnaga, mida iganes.
Neil on palju kogemusi ja sidemeid ning nad suudavad üle maailma müüa mida iganes.
Alguses nad ostavad suhteliselt soodsalt. Ehk siis ostavad hea hinnaga ja meie meestele tekib tunne, et äri hästi käib.
Hiljem hakkab peale üks alatine hinna hädaldamine.
Ikka liiga kallis ja selle hinnaga enam müüa ei saa.
Niimoodi lüpstakse meie ärikat niikaua kui see hakkab aru saama, et ta kingib enamuse oma sissetulekust neile „äri haidele“.
Mingil hetkel „ilmutuse“ saanud petetu saab aru, et selliste tüüpidega on raske asju edasi ajada.
Selle hetke tabavad ka „ärikaanid“ ära. Ja kuna nad on ülihead psühholoogid ning pettureid, siis tuleb mingi aeg jälle „uus tõus“ ja rohkem pappi.
Meie ärikas uinutatakse jälle vaikselt ära ning tellimused aina suurenevad. Need suurenevad sinna maani kui eesti ärimees teeb ühe ja viimase suurema saadetise, mida need välismaalased ei ole kinni veel maksnud.
Seega kala on konksu otsas. Kaup on välismaal. Raha enam ei tule kunagi ja äri lastakse seal lihtsalt põhja.
Nemad seal on „või sees“, aga eesti „ärimees“ peab loovutama pangale kõik oma tagatised ja elamised.
Liisi oli ka varem mõnda sellist filmi näinud. Esimene, mis meenus oli „Pretty Women“. 
Liisil oli, tänu oma võimetele, kohe asi selge, kuid kuna Gunnaril oli nendega nii pikka aega juba tegemist olnud, siis tema lühinägelik usaldus oli nii kindel ning Liisi ei hakanudki aega raiskama Kunnile asjade selgitamisega.
Tal tekkis üks üsna huvitav plaan.
Sellel päeval kui nad läksid lepingut sõlmima, lõi ta ennast nii „ülesse“, et isegi Gunnari nägu venis pikaks nagu tohletanud kartulil. Kuid kuna aeg kiirustas tagant, siis rohkem ta isegi ei kommenteerinud.
Liisi plaan toimis üliedukalt. Selliseid härrasmeeste piilumisi, ette ja taha „frautamist“ ja „froilitamist“ oli Liisil koomiline kuulata-vaadata. Ka notar ja pangaesindajad olid meesterahvad ja ka need oli ära pimestatud.
Liisi plaan töötas, leping sai parandatud ja allkirjastatud.
Sakslaste ja „eesti äripartnerite“ ekspromt- bankett kujunes lõbusaks ja ülemeelikuks. Ühesõnaga.
Saksid läksid uuesti tagasi oma tegemiste juurde ning poole aasta pärast oligi Gunnar murest murtud. Täpselt sellise plaani alusel.
Tuligi siis kätte päev, kus üsna mureliku näoga Gunnar hakkas õhtusöögi ajal oma muret kurtma.

„Tead Liisi. Ma tahaks sulle midagi rääkida.“
„No räägi kullake. Kuulan huviga nagu tihtipeale varemgi. Mis sul mureks on.“
„On jah mure. Sulle selgeltnägijale ilmselt on see juba märku andnud. Mul on jamad, nende sakslastega. Siiani oli kõik korras, aga nüüd on miski päris jahmatav.“
„Tead Gunnar, ma üllatan sind. Ikka niisamuti nagu enne, mitu korda varemgi.“
„Miks mul Liisi on selline tunne, et hoopis sina seletad mulle kõik ära.“
„Noh, seletan siis. Väga suure tõenäosusega on sinu seisud sellised, et sa oled saatnud koormad välja. Sinu äripartnerid on pidevalt vabandusi leiutades, jätnud need koormad siiamaani maksmata.“
Gunnari silmad muutusid veel nukramaks kui olid enne ja pea vajus longu ning ta ei mõistnud midagi sellepeale öelda. Tal oli üsna häbi ja pisuke hirmuärevus küljes. Ta oli viimase hetkeni ikkagi lootnud, et asi ei ole nii tõsine.
„Kunn, kullake. Ma ei lase sul enam väga pikalt praadida. Tead sa seda, et ma teadsin seda ette. Ja siin ei ole isegi tegemist mingi müstikaga, vaid mulle tuli siis selline mõte, et uurida nende tausta. Uurisin ja saingi teada, et just sellised mehed nad ongi. Oota, oota Gunnar, ma kohe lisan siia.
Ma nimelt ei hakanud sulle seda seletama. Selleks on paar head põhjust. Üks oli selline.
Kui ma oleks sulle kohe hakanud seletama, siis võib-olla sa poleks mind kuulanud. Aga see ei ole üldsegi kõige tähtsam. Ma võtan hetkega sinu seljast selle koorma ära. Ma tegin nimelt sellise asja. Võtsin selle lepingu ja suhtlesin ühe tippjuristiga. Ka tema andis minu jutu ja etteaimduse peale kinnituse, et nii ongi. Koos me siis vaatasimegi selle lepingu üle ja tegime parandusi.
Mäletad seda lepingu alla kirjutamist. Oli, oli, see oli ju väike etendus või show. Ehtnaiselik võlumine või nümfomaania, väheke uinutas nende valvsust. Siis ma lasingi teha lepingusse väikeseid parandusi. Enamus nendest parandustest oli lihtsalt vuff.
Kõige tähtsam selles lepingus on aga üks – koma.
Juristiga nuputasime välja triki, kuidas esialgses tekstis, muutes ära ühe koma asukoha, muutub ühe lause tähendus tegelikult vastupidiseks.
Väga paljud teavad ju seda lugu, et lause – „puua, mitte armu anda“.
Saab muuta lauseks – „puua mitte, armu anda“.
Just samuti, nüüd me tõmbame need ärikad ja ka garantii andnud panga, nende oma konksu otsa.
Tänasest peale kannab pank sulle rahad üle ja sakslaste rahadega peavad nad ise hakkama saama.
Ja nii juhtuski. Hoopis meie jätsime saksa autofirmale transpordi maksmata, kuid lepingu punkt nägi ette trahvi kui saksa pool jätab oma punktid täitmata.
Ühesõnaga, asi venis üsna pikaks ja pool aastat oli pärast seda asjaajamist. Kuid asi vääris küünlaid. Gunnar mingit kahju ei saanud, vaid pigem vastupidi. Teenis suuremat kasumit kui asja oleks sealt poolt ausalt aetud.
Pärast seda lõpetas Gunnar igasuguse omapead ärid ja kõik tegevused arutasime koos läbi. Koos hakkasime tegelema hoopis veinide maale toomisega. See on isegi pigem puhkus kui töö. Alustasime Itaaliast. Laienesime sealt edasi teistesse kohtadesse Sitsiiliasse, Korsikale ja nüüd ongi äri otsaga Maltal. Liisi seevastu aga avas omale isikliku äritegemise võimaluse.
Alguses ta aitas tuttavaid, kes nõu vajasid. Mida aeg edasi ja heade tulemuste jätkumisel, tekkis julgus avada oma nõustamise firma.
Kui mitu korda on Liisi mõelnud umbes analoogiliselt.
„Kuidas see on küll võimalik, et ühe inimese õnnetus võib olla teisele õnn või siis vähemalt elatusallikas. 
Suhtekorralduse firma on nüüdseks töötanud pea aasta jagu. Meil ei ole ju tegelikult mingeid probleeme. On ainult vahest selliseid situatsioone, kus inimesed tahavad oma hädadest lihtsalt lahti saada. Kuid selle asemel, et lahti saada oma painajatest, peksavad omi päid ikka ühe ja selle sama seina pihta, nägemata, et selle seina sees on uks ja pääsemaks läbi sellest uksest, on vaja teha õige väike suuna muutus. On nii raske selgeks teha hädalisele, et ta on pime nagu kana või siis porikärbes või herilane. Need viimased on just sellised, kes pääsevad tuppa mingist väikesest praost või akna pilust. Hiljem nad näevad küll valgust, kuid ikkagi põrkavad – põmm ja põmm vastu valgust läbilaskvat klassi. Nii kaua prõmmivad vastu seda valgust kuni viimaks isegi lepivad ja hakkavad ruumis ringi lendama. Kui nüüd leidub inimene, kes teeb herilasele akna lahti, siis see loom saabki tagasi oma loomulikku elukeskkonda. Enamuses juhtub aga nii, et inimene krabab ajalehe, keerab selle rulli ja põmm, ongi igavene pimedus. Allegooria aga samuti on ka inimestel.
Kui palju on ajusumistajatel „häid“ sõpru ja abilisi, kes soovitavad igasuguseid jamasid kuni depressantideni välja. Keeratakse ajud krussi ja pea on vastu seina peksmisest nii valus, et teeks kohe kiire ja valutu lõpu. Samas võib leiduda aga tundlikke ja taiplikke inimesi, kes näitavad - ukse poole.
Mis vahet, kuidas mind kutsutakse. Õnneks nõiaks mind ei kutsuta, sest „nõustamise büroo“ on piisavalt soliidne asutus, oma saamatuse leevenduse leidmiseks.“
Gunnar oligi juba ennast ülesse ajanud.
„Noh Liisi, mis täna siis teeme. On päevakava ikka sama, mis rääkisid.“
„Ma arvan küll. Käime hommikusöögil ära ja läheme jahtima kõiki neid müstilise saare Malta, igavesti lahendamata saladusi.“
„Olgu siis, mu kena noor saladuste uurija. Hea on ikka kui omast käest on võtta teadja naine, kes uurib nuhib ja mulle ka seletab.“
„Pole sa enam midagi nii pime, tume ja taipamatu tegelane. Ma kogu aeg ju seletan, et ka sinu suust kukub tihti kolinal lausa pärleid. Mis siis, et kõike sa ise ei märka. Huvitav on selle ilmaelu sees see, et maailma saladuste, seletuste ja teadmiste pusle tükke on nii palju. See pusle on nii suur, et ega enamus inimesi pilti ei saagi kunagi kokku. Aga pusle erinevate osade selgemaid tükikesi on huvitav jälgida. Kuidas miski on millegi teisega kooskõlas või vastuseisus.“
„Okey baby - filosoofi, go to eat.“


Kuhu edasi.

„Liisi kuule,“ lällas Gunnar enne magama minekut õige pehme keelega. „Mina sinust enam aru ei saa.“
Mõmm-mõmm, oleks justkui tulnud Gunnari suust. Ta keel oli nii pehme, mõistus aga suhteliselt justkui želee või voolava geeli sarnane.
„Ma siiamaani arvasin, et mul on noh, nii öelda, enam-vähem normaalne naine. Aga no see, mis te selle reaalsusloome professoriga kokku jahvatasite. No see on küll selline utoopia. Minusugusel algajal filosoofia kuulajal ei jäänudki muud üle kui lihtsalt lont umbe tõmmata.
Ma isegi ei kavatse enam tulevikus kõva meest mängida. Mina ajan ilmselt, lihtsalt oma asja edasi. Teen oma pisikest bisnesit ja jätan need peenemad teooriad teistele. Sinuga on võimatu kaasa joosta ja üritada aru saada sellest, mida sa teoreetiliselt räägid …“
Ja Liisi nägigi kuidas ta armas abikaasa pani silma looja ning hakkas rütmiliselt nohisema.
„Maga, maga Gunnarike,“ mõtles Liisi.
Samal ajal aga talle endale ei tulnud sugugi und.
„Napsu sai jah võetud. Kuid pigem oli sellest kasugi. See jutt millest oli sel õhtupoolikul juttu olnud, see oli paganama põnev olnud.“
Kogu lugu sai alguse sellest, et ühel päeval selgus, et samasse hotelli, kus peatusid Liisi ja Gunnar, oli tulnud ka teisi eestlasi. Maltale oli tulnud terve lennuki täis eestlasi. Osad olid veel ka teistes hotellides. Hommikusöögi ajal juhtusid Liisi ja Gunnari lauda teiste eestlastega ning ühe abielupaariga. Siis selguski, et meesterahvas, kelle nimi oli Tarvo, on samamasti inimene nagu Liisi.
Küll pisut teistsuguse maailmavaatega, aga niipea kui Tarvo seletas, mida ta tuli Maltale uurima, nii kohe tekkis Liisis eriline huvi teada saada neist saladustest ja nende saladuste seletustest.
Nii saidki nad mitmel õhtul uuesti kokku ja õhtustasid väljas.
Esimesed õhtud ja jutud olid sellised lihtsamad ehk nagu Gunnar ja Tarvo naine Viivika ütlevad, „normaalse inimese jutud“.
See aga, mis täna õhtul juhtus, kui Tarvo ja Viivika kutsusid neid oma tuppa - „väikesele napsule“.
No seda annab ikka veel seedida. 

Nüüd siis Liisi lebabki lahtiste silmadega, vahib lakke ja kuulab koridorist kostavad ülemeelikute turistide jõminat ja isegi laulmist.
„Ma ei olegi siiani kokku puutunud sellise inimesega nagu Tarvo on. Ega Gunnar teda ilma asjata „reaalsusloome professoriks“ kutsu. Selline maailmatunnetus ja eriline loogika on minu jaoks siiani olnud arusaamatu. Õigem oleks öelda, et ma ei ole sellest midagi kuulnud või teisiti öeldes. Ma ei ole enda jaoks loonudki mingit isiklikku teooriat või süsteemi.
Mingil hetkel tundus, et Gunnaril ja Viivikal tekkis „plokk ette“, sellest meie teoretiseerimisest. Õnneks leidsid nad ühise keele ning ajasid enamus aega neid endid huvitavaid jutte.
Tarvoga aga sai jutt alguse sellest, et me mõlemad olema lugenud üsna suure hulga samu ja samalaadseid raamatuid. Erinevalt minust on Tarvo aga ka ulme fänn. Mina nii suur ulmefänn ei ole olnud, kuigi ka mina olen elu jooksul õige mitmeid selliseid lugusid lugenud.
Mulle endale ei ole kunagi meeldinud need ulmekad, kus mingid tatised, ilastavad ja suurte kihvadega elukad tahavad inimesi ära murda ja kuidas siis kangelaslikud sõdijad ning kosmosevallutajad saavad neist vapralt lahti. Need filmid on pigem õudukad või horrorid.
Samas aga meeldivad meile mõlemale hoopiski sellised filosoofilised lood, mis jutustavad, kas kaugetest planeetidest ja galaktikatest või siis ka hoopis teistest ajajärkudest. Enamus kaugemast tulevikust. Kuigi mina ei ole neid palju lugenud, siis Tarvo püüdis mulle soovitada neid raamatuid ning lugusid, mis on väga tuntud. Ka ulme võib jagada näiteks pooleks. Pooled lood on kirjanduslikud, fantaasia lood. Sellisteks kirjanikeks on Artur C. Clark või Isaac Asimov ning palju, palju teisi.
Teine pool ulmekatest on aga sellised, mis püüavad meile selgeks teha, meie praegust elu ja neid asju, mis on juhtunud palju tuhandeid aastaid varem.
Need viimased teooriad ongi just sellised, mis Tarvot huvitavad sellel Malta saarel. Ta näitas mulle paari raamatut, mille baasil ta tahtis näha oma silmaga selliseid müsteeriume, mida me tavaliselt ei näe ega koge.
Malta saar on väga väike. Mingi kakskümmend neli kilomeetrit pikk ja neliteist kilomeetrit lai. See pidi olema kolm korda väiksem kui seda on Hiiumaa. Samas elab seal üle kolmesaja tuhande inimese.
Kuigi me oleme siin olnud juba mitmeid päevi, ei paista sellel väikesel maalapil saladustest puudu tulevat. Tarvo näitas oma läpakast lõputu hulga pilte, mida ta oli juba nende päevade jooksul teinud.
Kuigi ta naine Viivika on sellest jahtimisest pisut väsinud ning viimasel päeval nad leppisid kokku, et naine peesitab pool päeva rannas. Samal ajal kui Tarvo käis liinibussidega ise enamuse muuseume ja vaatamist väärivaid kohti läbi.
Ma ise ei oleks niipea suutnud kõiki neid kummalisi kohti läbi käia, mida kõik Tarvo fotokas oli pildistanud või filminud.
Need müstilised rattarööpad, koopad, käigud ja Malta rüütlite lossid.
Kõik need sümbolid ja seosed. Tarvo lubas mulle ka anda kõik need pildid, et mul oleks hea lugeda neid samu raamatuid, mis teda oli pannud seda väikest saart uurima.
Kuigi ta väitis, et väga palju analoogilisi müstilisi asju on ka muudes maades, siis see kui palju ja kui kontsentreeritult on neid siin saarel.
Kogu see vanaaja värk seostub aga suuresti tema enda arusaamaga elust ja olust. 
Kõige parem oli aga seletus, tema enda nägemusest, kuidas meid ümbritsev on loodud ja toimib.
Palju on selles reaalsusloome teoorias esialgu uskumatut, kuid samas tema seletuste loogika seletab ära väga paljud suured küsimused.
Suured küsimused enamuste inimeste seisukohalt võiksid olla sellised.
„Kes ma olen“ . „Kust ma tulen“. „Kus ma olen ja kuhu ma lähen“.
Need küsimused on mitte meie maise elu kohta, vaid pigem enne ja pärast maist elu.
Lisaks on ka see veel üllatav, kuidas ta seletas seda, mismoodi inimene ise loob oma igapäevase elu ehk siis oma reaalsuse.
Kogu see jutt on tavainimese jaoks esimesel kuulmisel absoluutselt arusaamatu.
Selle peale siis Gunnar lõigi käega ja läks Viivikaga hoopis teisi jutte rääkima, sest ka Viivika ei ole neist teooriatest nii väga huvitatud. Ka tema on seda sama teed läinud, mis ka Kunn. Nad mõlemad on jätnud lihtsalt keerulisemate asjade selgitamise ja korraldamise oma abikaasale ehk siis mulle ja Tarvole. Nad on niipalju kogenud, et meie soovitused töötavad ning jamasid on oluliselt vähem.
Nüüd on mul aga endal mõtlemisainet küllaga, sest ma ise olen ka tajunud maailmas on nii palju erinevaid teooriaid ja need teooriad on nii pikad ja põhjalikud ning tihti ka vasturääkivad.
Ma ise oleks pidanud selliseid loogikaid, raamatute ja tunnetuse abil ikka aastaid uurima.
Nüüd aga lisaks omale tunnetuslikule tajumisele ja mõistusesse tulevale informatsioonile lisandub ka loogilisem ja isegi teaduslikum, kvantfüüsikaline selgitus.
On ju hea, et ma saan edasi tegeleda oma suhtekorralduse firma ja inimeste nõustamisega ning samal  ajal saan ma ennast täiendada, nende Tarvo ja tema sõprade teooriatega.
Aga aitab vist unistamisest. Paras aeg endal ka silm looja lasta.
Ega sellel mõtisklemisel nii lihtsalt lõppu ei tule.“


Muinasjutu lõpp.

Liisi istub kodus. Elutoa madala kohvilaua peal põleb suur küünal ilusa laia leegiga ja noor naine mõtleb millestki.
„Täna on eriline päev. Kui Gunnar koju tuleb, siis läheb see päev veel erilisemaks. Kõik need mitmed viimased aastad on olnud nii põnevad ja tegusad.“ Liisi oli päeval istunud oma „suhte nõuandla“ laua taga ja lihtsalt sorinud paberid. Enne ta ei olnudki niimoodi mõelnud, kui just sellel hetkel. Ta oli tulnud just linna pealt ja see käik muudab järjekordselt tema elu. Paberite hulgast libises välja üks kokku klammerdatud, mitme leheline kimbuke. Ta vaatas seda teksti ja esimest korda sai aru.
Kuigi ta on seda tarkust jaganud peaaegu kõikidele klientidele, siis kui nende asjad on juba nii heas korras, et Liisi teenuseid enam vaja ei ole. Siis, need punktid tundusid Liisile kui õpetused inimestele, nende igapäevaseks eluks ja abistamiseks.
Nüüd aga ta sai aru, et niimoodi just käibki korras suhetega inimese elu.
Ehk siis elu, mida ta on elanud alates sellest päevast kui ta istus esimest korda vana tamme alla. 
Selle tamme all on ta istunud ka hiljem, sest Berit on igavesti tema parim kaaslane eluteel.
Kust Liisi selle teksti sai või kes selle saatis, seda naine enam ei mäletanud.
Läbi ta selle aga luges ka nüüd ja luges seda nüüd ise, endale.

1. Ära veeda enam aega valede inimestega. Elu on liiga lühike, et see veeta inimestega, kes sinust energia välja imevad. Kui keegi tahab sind oma ellu, siis ta teeb sulle selleks ka ruumi. Sa ei peaks ise oma koha eest võitlema. Mitte iialgi ära suru end kellelegi peale, kes pidevalt sind ja sinu väärtusi ignoreerib. Ja ära unusta, et sinu tõelised sõbrad ei ole mitte need, kes su hiilgeajal sinu kõrval on, vaid need, kes on sinuga, kui sul kõige raskem on.

2. Ära jookse enam probleemide eest. Seisa nendega silmitsi. Jah, see ei saa lihtne olema. Mitte ükski inimene maailmas ei ole võimeline vastulöökidega, ilma pingutamata võitlema. Me ei peagi suutma probleeme silmapilkselt lahendada. Inimesed ei ole nii loodud. Õigupoolest olemegi loodud ärrituma, kurvastama, haiget saama, komistama ja kukkuma. Kuna see ongi elamise olemus – seista probleemidega silmitsi, õppida neist, kohanduda ja neid aja jooksul lahendada. See ongi miski, mis voolib meid selliseks inimeseks, kes me täna oleme.

3. Lõpeta enesele valetamine. Sa võid ükskõik kellele tahes, kuid sa ei saa valetada iseendale. Meie elu saab paremaks minna ainult siis kui me riskime ning esimene ja kõige suurem risk, mille saame võtta, on enda vastu aus olemine.

4. Lõpeta oma vajaduste tahaplaanile seadmine. Kõige valusam osa protsessis kedagi palavalt armastada, on
seeläbi iseenda kaotamine ja unustamine, et sa ise oled ka midagi väärt. Jah, aita teisi, kuid aita ka ennast. Kui on üldse olemas selline moment, mil oma kire järgi tegutseda ning teha seda, mis sulle meeldib, siis see on see moment, just praegu!

5. Ära ürita enam olla keegi, kes sa pole. Üks suurimaid väljakutseid siin elus, on iseendaks jäämine selles maailmas ka siis, kui see üritab sinust teha sellise nagu seda on kõik teised sinu ümber. Alati leidub keegi ilusam, keegi on alati sinust targem, mõni jälle noorem, kuid nad ei ole Sina. Ära muutu vaid selleks, et inimestele meeldida. Jää iseendaks. Õiged inimesed armastavad sind sellisena nagu sa oled.

6. Ära ürita enam minevikust kinni hoida. Sa ei saa alustada oma elus uue peatükiga kui sa pidevalt vana peatükki loed.

7. Ära karda vigu teha. Mingi asja tegemine ja seejuures eksimine on vähemalt kümme korda produktiivsem kui mitte midagi tegemine. Iga edu taga on peidus rida ebaõnnestumisi ja läbikukkumine viib sind edu poole. Lõppude lõpuks kahetsed sa neid asju, mida sa EI teinud palju rohkem kui neid, mida sa tegid.

8. Lõpeta enda piitsutamine vanade vigade pärast. Me võime küll armastada valet inimest või nutta valede asjade pärast, kuid olgu need kui halvad tahes, üks asi on kindel – vead aitavad meil leida inimesi ja asju, mis on meie jaoks õiged. Me kõik teeme vigu, peame heitlusi ja kahetseme mõningaid minevikus tehtud asju. Kuid sina ei ole sinu vead, sina ei ole sinu heitlused, sa oled siin ja PRAEGU, omades võimet kujundada oma päeva kulgu ja enda tulevikku. Absoluutselt iga asja, mis sinuga elu jooksul
juhtunud on, valmistab sind ette momendiks, mis alles tulemas on.

9. Ära enam ürita oma õnne osta. Paljud meie ihaldatavatest asjadest on kallid. Kuid need asjad, mis meid tõepoolest õnnelikuks teevad, on täiesti tasuta – nagu armastus, naermine ja oma kirega tegelemine.

10. Lõpeta teistele lootma jäämine oma õnne leidmiseks. Kui sa ei ole rahul sellega, kes sa sisimas oled, ei ole sa ka rahul pikaajalises suhtes kellegi teisega. Sa pead esmalt looma stabiilsuse iseenda elus ja alles seejärel jagama seda kellegi teisega.

11. Lõpeta tühikäigul olemine. Ära mõtle liiga palju, muidu sa lood probleemi seal, kus seda esmalt ei eksisteerinudki. Hinda situatsioone ja astu kindlaid samme. Sa ei saa muuta midagi sellist, millega sa keeldud silmitsi seismast. Asjade paremaks muutmisega kaasneb risk. Punkt! Sa ei saa järgmisele tasemele jõuda kui sa oled kinni alles esimeses.

12. Ära enam mõtle, et sa pole selleks valmis. Mitte keegi ei tunne võimaluse esile kerkimisel 100%- list valmisolekut. Seepärast, et enamik elu suurimatest võimalustest sunnib meid mugavustsoonist välja murdma, mistõttu me ei tunne ennast esialgu väga hästi.

13. Lõpeta valedel põhjustel suhtesse astumine. Suhteid tuleb väga targalt valida. Parem on olla üksi kui olla kellegi halvas seltskonnas. Pole tarvis kiirustada. Kui miski on määratud juhtuma, siis see ka juhtub – õigel ajal ja õige inimesega ning parimate eeldustega. Armu siis kui sa oled selleks valmis, mitte siis kui sa oled üksildane.

14. Ära tõrju enam uusi suhteid lihtsalt sellepärast, et vanadest midagi välja ei tulnud. Sa avastad, et kõigel,
keda sa omaelus kohtad, on põhjus. Mõned panevad sind proovile, mõned kasutavad sind ära ja mõned õpetavad sind. Kuid mis kõige tähtsam – mõned toovad välja parima, mis sinus peitub.

15. Ära proovi enam kõikidega võistelda. Ära muretse asjade pärast, mida teised sinust paremini teevad. Keskendu parem igapäevaselt oma isiklike rekordite purustamisele. Edu on võitlus vaid SINU ja ISEENDA vahel.

16. Ära ole enam teiste peale kade ja armukade. Armukadedus on kunst pidada arvet kellegi teise õnnestumiste üle, iseenda omade asemel. Esita endale küsimus: „Mis on minul sellist, mida kõik teised tahavad.“

17. Lõpeta nurisemine ja iseenda haletsemine. Elu viskab kaikaid kodaratesse põhjendatult, et nihutada sind suunas, mis on sulle õige. Sa ei pruugi seda kõike näha ja mõista siis, kui see juhtub ning see võib väga karm olla. Kuid meenuta kõiki neid negatiivseid tagasilööke, millega sa minevikus silmitsi oled seisnud. Sageli märkad, et need on sind välja viinud mõne parema paiga, inimese või situatsiooni juurde. Nii et naerata! Anna kõigile märku, et oled täna palju tugevam kui sa olid eile ja sa saadki seda olema.

18. Lõpeta teiste peale viha pidamine. Ära ela oma elu, hoides südames viha. Sa kahjustad sellega rohkem iseennast kui neid inimesi, keda vihkad. Andeksandmine ei ole väljendus. „See, mis sa mulle tegid on OK.“

See on ütlus, „Ma ei lase sellel, mis sa mulle tegid, oma õnne igaveseks rikkuda.“ Andestamine on võti …. Lase sellel minna, leia rahu, vabasta ennast! Ja pea meeles, andestamine ei ole ainult teise inimese hüvanguks, vaid
sinu jaoks ka. Kui muu ei aita, andesta iseendale, liigu edasi ja ürita järgmine kord paremini.

19. Ära lase enam teistel end negatiivselt mõjutada. Keeldu oma standardeid madalamaks laskmast, et sobituda kellegiga, kes keeldub enda omi tõstmast.

20. Lõpeta aja raiskamine, end tõestades. Sinu sõbrad ei vaja seda ning sinu vaenlased ei usu seda nagunii. Lihtsalt tee seda, mida sa oma südames õigeks pead.

21. Ära tee enam samu asju uuesti ja uuesti, ilma pausi tegemata. Õige aeg on hingata sügavalt välja siis, kui sul ei ole selleks aega. Kui sa teed vaid asju, mida kogu aeg teed, siis sa saad asju, mida sa kogu aeg oled saanud. Vahel pead sa iseennast kaugelt vaatama, et asju selgelt näha.

22. Ära jäta märkamata ilu, mis peitub väikestes momentides. Naudi ka pisikesi rõõme, sest ühel päeval tagasi vaadates võid avastada, et need olid suured asjad. Parimaks osaks sinu elus on väikesed, nimetud momendid, mis on veedetud naerdes mõne väga erilise inimesega.

23. Ära proovi enam kõike perfektselt teha. Päris maailm ei autasusta perfektsioniste, vaid neid, kes asjad lõpule viivad.

24. Ära mine enam väiksema vastupanu teed. Elu ei ole kerge, eriti kui sa plaanid saavutada midagi väärtuslikku. Ära otsi lihtsamat lahendust. Tee midagi erakordselt.

Liisi on seda teksti lugenud kordi ja kordi. Ta on seda teksti andnud inimestele kaasa, kuigi ta ise ei ole selle tekstiga üldsegi mitte igati nõus. „Selle teksti „vähem kasvatuslik“ ülesehitus seisneb selles, et kõik punktid on keelavas vormis. Inimesed aga, kes on enamus
oma elust olnud pidevas keelamise hirmus, võivad isegi seda teksti lugedes tajuda, et „no ikka ma teen valesti“. Inimene ei saa tegelikult teha mitte midagi valesti. Ja ta saab ära parandada kõik oma sellised tegevused, mis talle ei meeldinud.“
Nii mõtles Liisi siin maheda küünla valgel ja tuligi see hetk, milleks Liisi oli valmistunud.

Gunnar kobistas välisuksega, võttis esikus ära välisjalanõud ning tuppa astudes, pidi üllatusest ilmselt istuli kukkuma.
Liisi vaatas tema poole läbi küünla valguse ja sõnas.
„Kallis Gunnar. Ära nüüd nii hirmsasti ka ehmata. Mittteee midagiii ei ole juhtunud. Tule istu siia minu kõrvale diivanile.“
Gunnar istus naise kõrvale ja Liisi pani oma käed Gunnari pihkude sisse.
„Ka sinu päev läks täna korda ja mingeid probleeme sul ette ei tulnud.“
 „Ei minul läks kõik nagu tavaliselt,“ vastas Gunnar.
„Siis on hästi. Mul ei ole ka sulle mingeid probleeme seletamiseks. On hoopis üks teine jutt. Tead Kunn, me oleme nüüd pikka aega seda bisnessi värki ajanud ja mina olen aidanud ilmatu suurt hulka inimesi. Mul on selline tunne, et ma teen nüüd siia, meie elukorraldusse, pisukese muutuse.“
Gunnar vaatas suurte silmadega Liisile otsa kui see edasi rääkis.
„Ma enam ei viitsi, mõnda aega, teisi inimesi aidata, vaid nüüd ma aitan iseennast ja oma peret.
Tead Gunnar, me saame oma esimese lapse.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar