Teisipäev, 5. jaanuar 2016

KAS SAAMAHIMU ON IKKA ELUMÕTE


See blogi on juba üsna täis analoogilisi lugusid, kuid kokkuvõtteks võiks üks veel olla. Eestikeelsed sõnad väljendavad kõiki asju täpselt nii nagu need ongi, kuigi me enamus aega seda ei tunnista. Selline sõna nagu „meelelahutus“. Lahutab meele ära, aga millest.
Sõna „ükskõiksus“. Olemine üks-kõiges.
Selline sõna nagu „saamahimu“. Mida see võiks tähendada. Ahnust, alatust, krahmamist, valetamist ja vassimist.  Jah aga mitte päris.
Me kõik tegeleme „saamahimustamisega“. Absoluutselt kõike mida me tahame, võib nimetada saamahimuks. Lahkame selle sõna osadeks. Saamine ja himu. Kaks eraldi sõna ei olegi nii hullud kui nad kokku pannes. Saamine on millegi saamine ja duaalsuse seisukohalt on selle vastand andmine. Himu on omandamine protsess, kuid tiba erinev võtmisest, tegemisest, unistamisest.
Himu on üleküllastunud tegemata omamise protsess. Tahaks, võtaks, teeks. Aga miks ei tee. Saamahimu vastand on andmisrõõm. Kes meist ei teaks neid sõnu ja ka neid tegevusi.
Just, just sai läbi jõuluaeg. Mitte keegi ei imesta kui jõuluajal on inimesed rõõmsad ja lahked. Ühest küljest võiks arvata, et jõuluaeg on saamise aeg. Saadakse kinke, süüakse vats ribadeks, puhatakse ja tegeletakse igasuguse „hinge ja vaimu värgiga“.  Keset aastat ei mõistaks mitte keegi kui telekas räägitaks jumalasõnast, hingedest, vaimudest ja müstilistest tegelastest, nagu päkapikud, jõulumees ja inglid. Kui neist peaks rääkima muul ajal kui jõulud, siis vaadatakse inimesele otsa ja üritatakse selgeks teha, mis ususekti ta hetkel kuulub.
 Iga päev töötab inimene saamahimu programmiga. Sõna programm on üsna jama ja arusaamatu sõna. Samas pole eesti keeles sellele sõnale täiuslikult analoogset vastet. Võiks olla sellised sõnad nagu koolitus, harjumused, õpetused ehk siis komplekt.
Programm on kogum sellistest esoteerilistest sõnadest nagu teadvus, alateadvus, emotsioonid jne.  Programm on infokogum sellest, mida me oleme ja mida on meile sisse topitud.
Mina oma elu jooksul ei ole kohanud veel mitte ühtegi inimest – kes oleks rahul oma eluga.
Sellest on VÄGA  raske aru saada ja seda kirjeldada. Et seda veidikenegi kogeda, ma kirjeldan ühte meetodit.
Igal inimesel on mingid soovid. Enamus soove jääbki soovideks ja neid ei teostata. Põhiliseks vabanduseks seejuures jääb, et – kõiki asju saada ei ole võimalik.
Miks me ei saa aru, kuidas – ei ole võimalik. See programm on meis nii sügaval kinni ja me ei mõtle kunagi sellest, kuidas see kinni on. Sünnist saati me tahame saada. Olla paremad, targemat, tugevamad, edukamad ja mis kõik veel.
Meisse on sisse istutatud programm – olla keegi ja olla parim. Ametivalik, raha summa, igas võistluses olla esimene. Hindamine on programm. Sport, teenitud raha summa, kunst, kirjandus, laulud ja kõik, kõik muu - mida hinnatakse. No ei saa koolis, spordivõistlusel, kirjanduskonkursil, lauluvõistlusel jne hinnata  inimese tegevust - skaalale.  See ei ole võimalik, see ei ole loomulik.
See tekitab väär arusaama – saamahimu.
Kogu pull seisneb aga selles, et ilma selle programmita ei saa inimesed tänapäeval elatudki. Sinnamaani kui inimene on oma eluga rahul, ütleme nii, enam-vähem, aitab see programm elust läbi. Kui inimene on aga oma eluga nii sassis, et lausa nutab kui selle peale mõtleb, siis tekib küsimus. Mis on valesti.
Sellest ma olen rääkinud, et inimene pidevalt valetab endale. Selle muutmine aitaks igaühe programmeerituse august välja. Kuid sellega kaasneb üks kõrvalnäht. Kui elada ausalt, ausamalt, siis teised inimesed ei saa sinust aru, hakkavad sind kartma ja imelikuks pidama.
Siinkohal tekibki küsimus ja selgitus. Kus poolel oleks parem elada.
Kuna ma olen selliseid asju uurinud aastaid ja kirjutanud mitmeid raamatuid, siis mina juba mingil moel tajun erinevust. Ma üritan seda selgitada, nii nagu minul see juhtus.
Ma kirjutasin oma esimest raamatut - „Veeraamat“ ja selle lõpus fantaseerisin. Milline oleks elu kui ei oleks valet. Selleks ma kirjutasin raamatu – „Armastuse valem“.
Selles on tulevikuühiskond, kus inimeste vahel on kerge telepaatiline side. Tunnetuslik arusaamine, kas inimene räägib ikka õigust. Ajapikku kujunes neil inimestel programm, kus nad ei oskagi valetada. Lisaks ei ole neil ka millestki puudus, kõik asjad eluks - on tasuta. Ka puuduvad seal haigused. Tööl käima ei pea.
Vot sellest kirjeldusest piisab, et kasutada ühte meelelist tegevust, vahest nimetatakse sellist tegevust ka – meelerännakuks.  

Otsime ühe vaikse hetke, istume mugavalt tugitooli, paneme silmad  kinni ja kujutame ette.
„Ma elan sellisel planeedil. Teen hommikul silmad lahti ja mul ei ole MITTE MIDAGI VIGA. Mul ei ole ühtegi haigusepoegagi. Mul on kogu aeg, kui ma soovin, kõht täis ja tuba soe. Mulle ei ole vaja raha, sest mul on kõik olemas, mida ma hetkel vajan. Ma ei pea tööle minema, kuna mul on kõik olemas ja mul on väga hea olla. Mul on ikkagi veel hea olla. Mul on jätkuvalt hea olla“.

Kuidas tundub, justkui paradiis oleks, võrreldes sinu praeguse eluga.
SUL EI OLE MITTE ÜHTEGI PROBLEEMI.
Ära esialgu mõtle, et see on võimatu. Tunneta ja naudi seda hetke. Inimene, kellel on väga suured probleemid, võiks seda tunnet tunnetada korduvalt ja pikalt.
Duaalsuse seisukohalt on selle tunde vastas - sinu praeguse elu probleemid. Ehk siis hetk, milles elad praegu. Ja need ongi sinu elu-skaala kaks äärmist punkti. Nüüd jääb inimesele valida, kumma poole peal ta tahaks elada. Elada „paradiisis/parasiidis“ ei taha ilmselt mitte keegi. Et istud oma ülejäänud elu tugitooli mäluaugus, kus SUL EI OLE MITTE ÜHTEGI PROBLEEMI.
Meetodi konks seisneb selles, et sa saad ette kujutada, kus sa tahaksid sellel skaalal – TEGELIKULT OLLA.
Ka selles tuleviku planeedi ühiskonnas inimesed ei istunud mitte tugitoolides, vaid tegid tööd. Nad tegid tööd IGAVUSEST. Nad ei teinud tööd, vaid nad veetsid meeldivalt – vaba aega. Töö ei olnud enam töö, vaid see oli meeldiv tegevus, mida meie nimetame hobiks.
SEST NEIL PUUDUS SAAMAHIMU.
Saamahimuga on üks kummaline paradoks.
MINGI ASJA OMANDAMISEL, MUUTUB SEE ASI VÄÄRTUSETUKS.
See on selline mõttekild mida inimene, kes istub saamahimu skaala otsas, ei mõista. No vahest, materiaalsusega võttes, see ei muutu just absoluutselt väärtusetuks, kuid kohe muutub uus unistus väärtuslikumaks.
Ühte kohta ma juba kirjutasin, kuidas üks saare sepp küsis minu käest: „Kus elab vääriskala?“.
Väärisasi, vääriskala elab sinu peas. Tegelikult on kõik asjad ühesuguse väärtusega.
Kas vajalikud või mittevajalikud.
Ja see kehtib kõikide asjadega. Mitte ainult materiaalsete asjade ja kinkidega, vaid ka tunnetega. Meenutage kuidas kõik inimesed, eriti lapsed, õhinaga avavad oma jõulupakke ja kuhu need asjad maanduvad kümne minuti pärast. Või mis neist üldse edasi saab. Prügi.  
Aastavahetus on üks kummaline aeg. Pikka aega ma ei saanud sellest aru. Aga nagu ikka, ühe vahva inimese üks lause selgitas paljutki.
Aasta on inimese elus – üks tsükkel. Aasta jooksul inimene kogub endale/endasse kogemusi ja asju. Aasta lõpuks koguneb neid nii palju, et ta otsustab neist osa endale jätta ja osa minema visata. Selleks tehaksegi teistele kinke. Antakse osa endast ära. See osa mis endale jääb, omandab teatud kogumi, mis VISKAB ta uuele tasemele. Aastavahetuse puhkus, mõtete rahunemine ja ära andmine, annab uue tõuke ja tegevushimu kogeda uusi asju. Sama on ka sünnipäevaga.
Miks inimesed aga ikkagi ei ole oma eluga rahul.
Saamahimu tüütab vahest ära. Igavaks läheb.
On kahte sorti inimesi. Inimesi keda saamahimu vahel ära tüütab ja neid keda ei tüüta.
Need, keda see ära ei tüüta on: kalamehed, jahimehed, kollektsionäärid, ärimehed, lauljad, kirjanikud, maalijad jne. Ühesõnaga - vabaaja veetmine ei tüüta ära. Vabaaja veetmine on selline, kus aeg peatub, huvi ei kao ja töö see ei ole. Seda tehakse lihtsalt – igavusest, sest ei suudeta muud moodi vabaaega veeta.
Miks meil on aga pidevalt jamad. Sest meid sunnitakse tegema seda, mida meil tegelikult vaja ei ole. Ei hakka siinkohal selgitama mingit Uut Maailmakorda, ajaloo võltsinguid ja rahaloome süsteemi.
Meid on programmeeritud looma „väärtuslikke asju“. Kaevandama kulda ja muid maavarasid. Looma väärtusi (tegema tööd) ja see võetakse meie käest ära poolmuidu, kui mitte isegi ilma eest. Meile jäetakse vaid sandikopikad.  Me ei saa aru, miks valitsused ei mõista inimesi ja vastupidi.
Valitsused ei ole loodud inimeste jaoks ja isegi mitte inimeste poolt. Ülemus ei ole inimene. Ülemus on psühhopaat. Hea ülemus ei saa olla inimese/alluva sõber. Psühhopaadil puudub kaastunne, ausus, austus, õiglustunne ja inimlikkus.  
Kuidas inimesest psühhopaadi (saamahimu) programmiga valitseja saab, on väga pikk ja uskumatu lugu. Selleks tuleb lugeda nõndanimetatud „vandenõuteooriaid“ või lugeda ulmekirjandust. Mitte sellist ulmekirjandust mida meile pidevalt ette söödetakse, kus ilastavad tulnukad inimesi söövad, vaid sügavama sisuga ja selgitavaid. Näiteks Isaac Asimovit.  
Tõeline jama seisneb aga selles, et need programmid mis ei lase meil meeldivalt elada, on just see sama psühhopaatlus.  Vähe sellest, et me oleme psühhopaadid endast nõrgemate vastu. Laste, töökaaslaste, alluvate ja abikaasade vastu. Me olema ka iseenda vastu psühhopaadid.
Saamahimu „üle laipade“ ja kellestki  üleolev „ülemus“ (ema ja laps, mees ja naine) on psühhopaatlus.
Kuidas saada siis oma elu paremasse korda. Kõiki neid eelnevaid asju peaks ennekõike endale -  teadvustama.
 Selgitama. Mida sa tegelikult tahad. Mis sind segab seda teha. Ja lõpuks – midagi tegema.  

3 kommentaari:

  1. avastasin sind Aigar Säde facebook lehelt.
    jagasin leitut enda yhendus lehel. google+
    meie mõtted on erinevad samas leian sinu kirjadest seda osa endast mil ei kirjuta nii.
    kirjutan mõtteid esile mujalt ja samas siit Maalt.
    mil leiad aega külasta meie lehti.
    liitun sinu mõttega ja mil aega saan alustan koos sinuga vaatlema sinult avalduvaid mõtteid.
    loodan et jagav mõte toob lähemale sinule mõtetena liituvaid inimesi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma juba pikka aega ei ole lootnudki, et keegi kommenteeriks aga näed. Tänud huvi tundmast. Vaatasin ka sinu lugusid. Ütlen ausalt, sellist "tunnetust" või nägemist mul veel pole. Mina laadin alla "kuskilt" (väljast) seda mis parajasti tuleb. Aigariga oleme juba üsna pikalt tuttavad. Ta on minu üks esimesi ägedamaid äratajaid.

      Kustuta
  2. Me kõik tegeleme „saamahimustamisega“.
    kas ikka kõik - oleneb kes mida saama himustab.
    ei tunnista et teada saama tahe on himu.
    kirjutan lahku - saa ma himus ta mis ega.
    või lõpus teisiti himus tam isega - tam vene keel sõna tähenduses.
    kirjutasid - Lahkame selle sõna osadeks. Saamine ja himu. Kaks eraldi sõna ei olegi nii hullud kui nad kokku pannes.
    mina näen kolme sõna sinu kahes sõnas - saamine on saa mine.
    kes ütleb kellele saa - kellele üteldakse mine ja sõna himu himus vaatlen inglise-eesti ühenduses - hi mu´s tema/mees mõte mus minus lühendis.
    kirjutad - kaks eraldi sõna ei olegi nii hullud.
    mis on hull olek mõte kellele sinus miks mil kehast on kirjutatud - sõnad ei ole inetud mõte peas on inetu.

    vastand on andmisrõõm.
    vast and on and mis rõõm.
    oletus'mõte.

    VastaKustuta