Reede, 16. oktoober 2015

KAS MA NÄEN SUPER-EGOSID.


Nagu ka varasemates lugudes, tekkis seegi lugu vähemalt kolmest erinevast situatsioonist. Üheks oli Indrek Hargla artikkel Õhtulehes (mille ma riputan üles ka oma blogisse, kui keegi ei ole juhtumisi seda lugenud, leiab selle siit. Kuid enamuses selleks, et ma ise saaks seda lugeda, kui mul vaja on). Teiseks sündmuseks oli Saaremaa ralli, kus ma käisin „omadele“ kaasa elamas, ja mida ma nägin seal. Ning kolmandaks, minu iidoli ja lemmik-ulmeka Isaac Asimovi värskelt väljaantud raamat („Jumalad ise“).  
Ma hakkasin nägema inimeste (ka enda) super-egosid. Kui palju ma olen oma uuringute jooksul lugenud ja kuulanud teooriaid inimese „sisekosmosest“. Igasuguseid Oshosid, Tollesid ja ka kodumaiseid inimeste uurijaid. Neis teooriates üritatakse selgitada, meie „sees“ olevat – teadvust ja alateadvust ning lisaks ka muutunud teadvuse seisundit. Ma ei hakka üldse ümber pöörama erinevaid lähenemisi, parem tunnistan, et kõik need on olemas. Ma kirjeldan vaid seda, kuidas mina hakkasin neid – nägema. Paljud inimesed, kes tegelevad „asjaga“, need „näevad“. Ei mina tea kuidas keegi just täpselt näeb, mina näen „asju“ oma peast läbijooksvates mõtetes.
Egodest siis. Mina kirjeldaks mõningaid inimese seisundeid sedasi. Meil on alateadvus. See, kes aitab meil kulgeda läbi elu nii, et me ei peaks igal hetkel mõtlema - mida ma parajast teen ja miks. See on autopiloot, kes aitab meil kõndida, süüa, seksida, autot juhtida ja mida iganes veel. Mina nimetaks seda tüüpi mini egoks  – „mini-me“. Selle egoga me toimetame üle 90 % oma elust ja selle kujunemine toimub nii, et me isegi ei märka seda.
Teine, suurem ja kõrgem ego – päris EGO, või ka tarkus ja teadvus on selline, kes pidevalt uurib, õpib, täieneb ja pareneb. See on see valdkond, millega mina olen igapäevaselt „hädas“, sest ma pean kogu aeg lähikondlaste suust kuulma ühte lauset või mõtet. „Sinuga ei saa üldse rääkida enam, sest sa räägid täna hoopis teist juttu kui eile“. Tavalised inimesed ei uuri erinevaid asju nii palju ja intensiivselt, sellepärast neile tundub, et mina muudan oma vaateid . Nad lihtsalt ei hooma, et ka nemad muudavad, kuid nad ei märka selle aegluse juures seda.
Ja nüüd siis, ma hakkasin nägema – super-egot. Selles super-egos ei ole mitte midagi erilist. Kui ma seda kirjeldan, siis tunnevad enamus inimesi selle ära ja kehitavad õlgu. Siin ei ole ju midagi erilist. Eriline on minu jaoks lihtsalt see, et ma näen neid kõiki kolme iga inimese juures, kohe kui ma tahan või miski mu tähelepanu äratab.
Super-ego on selline osa meist, mis on nagu Jäär või Kaljukits. See on see osa, mis on kui mõtte-kalju, millest on väga raske läbi tungida või seda kõigutada. Näiteks võin tuua sellise loo.
Mulle endale üllatuseks, ma leidsin teema Vodka kahjulikkusest ja eelkõige kui keemilise aine kahjulikkusest. Ma ise olin nii üllatunud ja vaimustunud sellest. Kuidas ma seda enne ei teadnud et „kui ei ole surma tõbi …“ , võib olla üks kõige suuremaid mürke maailmas. Kui sellisest asjast rääkida inimestele, meestele ja meestele kellel on küljes igasuguseid haigusi, mis vähendavad nende elukvaliteeti. Siis oleks loogiline arvata, et nad kuulavad seda, hakkavad uurima ja muudavad oma suhtumist. „Tutkit brat“, nad hakkasid jälle vana laulu laulma. „Ära hakka Arne jälle oma teooriaid ajama. Alles paar kuud tagasi jõid ise ka viina“. Jõin jah kurat, aga enam ei joo. Kui üldse midagi joon, siis Tequilat.
Inimese super-egot on peaaegu võimatu korraga kõikuma kangutada. See on nii SUPER.
Räägin ka rallist. Kuna ma hakkasin seda super-egot nägema, siis see mõneti „häirib“, sest ma näen seda igal pool. Rallil oli aga nii. Kuigi ma olen eluaegne autosportlane/huviline, siis ralli vaatamine on minu jaoks üks igavamaid tegevusi. Isegi seekord, kui me käisime Soomes Märtinit vaatamas ja ta selle ralli võitis. Rallit raja ääres, metsas vaadata on absoluutselt igav. Kui just jahtida igasuguseid „Sõpruse auke“, kus autod kuhja kaupa võssa sõidavad, mis tundub olema hiiglama äge „äksõn“. Siis minu jaoks on need kurvad sündmused, kui ma korraks panen ennast nende mehaanikute, tiimipealike ja ka sõitjate olukorda. See on kole, vastik ja kulukas. Kuid vaataja-ego lähebki ainult seda vaatama. Mina aga ei saa aru, mida enamus sinna raja äärde tegema läheb. Midagi seal vaadata eriti ei ole. Enamus rajaäärseid mehi on nokastanud seisust kuni „purupurjuni“. Enamus aega nad autosid ei vaatagi ja sõitjaid ei tunne(fännide  ja omadele kaasaelajate kohta see ei käi). Ajavad ilmatu tarka tühja loba, luiskavad, valetavad, ilustavad, lällavad ja nii edasi. Kuid kõige lahedam on jälgida nende „asjatundjate“ super-egosid. Seda saab teha muidugi ainult kaine peaga, sest samas staadiumis olles, võtaks võimust ka mu enda super-ego(vahest võtabki).
  Või siis arutelu riigikogu saalis (mida ma silmanurgast telekast jälgisin), kus arutati praeguse aja lemmikteemat – pagulasi. Kui jälgida inimeste super-egosid sellel ajal, kui ta üritab kellelegi midagi selgeks teha ja saada aru, et super- ego ei saa teise inimese super-egole mitte midagi selgeks teha, vähemalt ühe korraga ja täies mahus, siis selliste vaidluste jälgimine hakkab lausa nalja tegema. Kõik jahuvad omast arust tarka juttu, kuid teised raputavad pead ja noomivad „tolerantsusele“. Mida pekki. See on võimatu. Maailmas on kuus-seitse miljardit SUPER-EGOt.
Ma näen veel ka ühte teist asja. Maailmas on tohutult palju neid inimesi, kes omades ise super-egot ja üsna kõrget ning „jäärakat“, ikkagi näevad et - maailm „on hukas“. Nad üritavad pidevalt seda parandada ja paremaks teha, ise seejuures tundes, teades, tunnetades, et see on üsna võimatu või väga raske missioon. Miks nad/me seda teeme. Don Quijote tundus mulle nooruses üsna kohtlane tüüp olema. Miks mulle seda vaja on.
Sellele andis kuradi hea vastuse Asimovi raamat. Kunagi varem ma juba sain aru, et Asimov ei olnud ulmekirjanik (lühijutt: „Kas Isaac Asimov oli ikka ulme kirjanik“). Ka selles loos ei ole ulmet - mitte üks põrm. Mis siis, et tegevusi toimus siin, seal ja kuskil mujal. Kuid selle raamatu põhjal sünnib mul eraldi lühijutt, sest avastamisrõõmu leidsin sealt palju.
Üks valdkond sellest super-egotamisest on aga selline. Kõik teavad Jõulutunnelit. Kistakse pisaraid, et saada meie käest paar kopikat millegi „vajaliku“ ostmiseks. Ja enamus meist on härdad, kaastundlikud, abivalmid ja mis peamine – tolerantsed. Keegi ei mäleta aga seda, mis enne oli. Enne tuututasid nad tänaval ja pressisid igale poole vahele, saaks aga võimalikult kiirest supermarketisse verivorsti ostma. Saaks aga võimalikult poeukse lähedale ja kui vaja, siis isegi sinna kuhu eesel ei astu.    Oli ka juhus monoetenduselt. Tuntud tegelane lava pealt, püüab rahvale selgitada kuidas inimesed võiksid olla tolerantsed ja kuidas nad seda tegelikult on. Rahvas naerab( huvitav kelle üle). Ilmselt saab korraks arugi. Kuid nii pea kui kestev kiiduavaldus lõpeb, nii ärkab üles superman/ SUPER-EGO. Saalist välja saab üsna trügides, riietehoius käib kavaldamine, kuidas kiiremini mantel selga saaks. Tänaval autodega aga toimub midagi sellist, mida ei ole võimalik kirjeldada – tolerantsuse puudus. Kes siiani veel ei usu või pole aru saanud, siis vaadake kuidas me oma kaaslastega räägime ja suhtleme. Oma keskmise egoga. Mõtleme, kombineerime, laveerime. Püüame ära arvata, kus on see piir, et teine inimene ei solvuks kui kogemata lipsab suust midagi sellist, mis riivab tema – superego. Sealtmaalt on sõprusel, armastusel ja suhtel kriips peal. Kas mäletame ikka veel paari lauset eesti kõigi aegade kuulsamast filmist. „ Ei kannata sind ükski tont kui sa tõtt räägid. Aga vaata valeta. Siis oled õige mees“.
Minu jaoks on siiani arusaamatu, kuda kurat on selline asi võimalik. Ma olen seda näinud kogu aeg, ja näen edasi. Ma lihtsalt üritan seda seletada, läbi selle lolli super-ego teooria. Mitte teooria ei ole loll vaid enamus aega on super-ego LOLL.
Superego teooria järgi läheb pilt aga veel idiootlikumaks. Kui ma sooviks väita, et püüame kõik oma super-egosid ära lollitada. Oma egot allapoole võttes ja „headeks“  hakata.  Ma juba „näen“, mida te mõtlete.
 Kuid selle juures on ka veel teine „teooria“. Ma sain kinnitust eelpool viidatud ulmeraamatust, et inimene koosneb kolmest osast; realist, materialist ja emotsionaal. Mina, või vähemalt minu kolmainsuse ülekaal on realismi pool. Mulle meeldib teha kõike mida kogen(isegi tunnetuslikud asjad, nagu armastus) – valemiks. Kõik mida mina näen, on matemaatiline valem. Inimese kolmainsus on ka valem, mida ei saa mõõta, ja veel vähem mõõta - iga hetkeliselt. Kuid saab määrata vähemalt mingi suurusjärgu. Ma paneks enda kohta, „lampi“, umbes sellise jaotuse.  50 prossu realisti, 35 prossu materialisti ja 15 prossu emotsionaali.
Enne kui siit edasi minna, ma korraks põikan vähe kõrvale ja kirjeldan seda jaotust ulmeraamatust. Enamus omast-arust teadjaid inimesi on kahte liiki. Ulmeinimesed ja esoteerikud. Need mõlemad on sellise super-egoga, et nad vihkavad teist poolt. Esoteerikud ei loe ulmet ja ulme inimesed vihkavad esoreetikat. Minuga (ja ka Asimoviga) aga nii ei ole. Ulmet ja esoteerikat ei ole üldse olemas. Olemas on; „kõik mis on olemas“- tegelikult.
Asimov kirjeldab mingit erilist ühiskonda, kuskil X paralleelses universumis ( mis on kuskil meie kõrval – nähtamatuses/pimeduses). Seal koosneb „kooslus“, olem, indiviid kolmest osast: materialistist-naine, realistist – mees, emotsionaalist – pigem naine. Nende kehad ei ole „kõvad“ ehk siis pigem pool-energeetilised. Lapse saamine selles ühiskonnas on kummaline.
Mees+naine = realist+materialist, ei saa lapsi ilma emotsionaalita. Materialist/naine hoolitseb lapse eest ja on „ väga nõus“, kui kõrvalt liugleb ligi lisanaine oma emotsiooniga ja kui valem ehk energia on piisavalt suur, siis saab tulla ka uus laps. Kummaline kirjeldus, kuid mulle kui realistile, selline valem on väga arusaadav ja meeltmööda(parem ikka kui tundmatus – „mis värvi on armastus“). Sealt ka siis see sama valem, kolmainsuse kohta.
Seega siis, kui mina, 50/35/15 % kolmainsus, kohtan meest 30 % realist/õpetlane, 50 % materialist/ärimees, 15 % emotsionaal, siis minu super-ego ei ole võimeline teise super-egole mitte midagi selgeks tegema. Veel hullem, kui ma kohtan 15 % realist, 15 % materialist, 70 % emotsionaal meest või naist – kultuuriinimest (muusik, kunstnik)  ?????
Kuid neid protsente on maailmas - kuus miljardit ja igas inimeses see protsentuaalsus muutub päeva jooksul kuus miljardit korda.  Seletage mulle ära.
KUDA KURAT SAAB KEEGI NÕUDA – TOLERANSTSUST.
Kas te kujutate ette, et riigikogu tegelased, poliitikud ja muidu intellektuaalid räägivad tolerantsusest.  Paugutage ühe hinge tõmbega, mis see termin üldse tähendab. Enamus emotsionaale ja materialiste ilmselt ei teagi mida see tähendab.

Tolerants (inglise dimension tolerance, tolerance) on masinaehituses mõõtme lubatav kõikumise ulatus ehk piirmõõtmete ehk piirhälvete vahe. Tolerants on alati positiivne suurus (märgita, mitteskalaarne). Teda võib tõlgendada ka kui täpsuse määra. Kui kujutada suurimat ja vähimat piirmõõdet kontsentriliste ringidena, siis detail loetakse kõlblikuks, kui tema tegelik mõõde asub piirmõõtmete (nende ringide) vahel. Kummalegi poole jääb pool tolerantsi.

  Emotsionaal arvab, et tolerantsus tähendab sallivust. Ei, see tähendab piirmäära, millest üle minnes, sa ei sobitu keskkonda. Keegi ei küsi sinu käest, kas sa saad asjadest aru või mitte. Peaasi et sa ei eristuks, normist kõrvale ei kalduks( oma peaga ei mõtleks). Meile üritatakse selgitada – kui me ei ole tolerantsed, siis me pole inimlikud. Jama. Selle tolerantsuse ühe otsa mõõde on - Merkel/Junker ja teine ots - Rõivas. Ja kui keegi ei mahu selle tolerantsi piiridesse, siis… -  ta on PRAAK. Ei sobi masinavärki. Ma olen EPA kooli ajal praktikal olnud Lipetski traktori tehases ja nägin, mis sai minu toodetud praagist. See läks – ümbersulatamisele.
Kui ma mõtlesin nende egode peale, siis tundus, et nad on olemas ja lahti me neist ei saa(ei peagi saama). Neid saab muuta ja nende protsentuaalsust muuta. Kuid siis lisandus juurde veel üks mõõde, mida on kuulnud enamus esoteerikud. See on muutunud teadvuse seisund. Seda seisundit kirjeldama ma ei hakka, seda on paljud teised teinud(kas ka piisavalt hästi??).
 Muutunud teadvuse seisund on egode – tagauks. Sealt tagauksest jookseb inimese teadvusse üsna palju erinevat staffi ja informatsiooni. Kes on uurinud ja praktiseerinud, see ilmselt on paljutki kogenud. Vot minu jaoks ongi see probleem, mille ma siin eespool tõstatasin, et – miks ma räägin ja olen täna teistsugune kui olin eile. Kui hakata uurima, tahtma ja tegema, siis saab seda tagaust lahtipoole paotada. Kui seda avada palju, palju korraga või hoolimatult, siis on kindel see, et seda inimest hakatakse lollakaks või ärapööratuks kutsuma.
Võtame jälle valemi või siis parem - skaala. Paneme ühte otsa sellise muutunud teadvuse seisundi nagu absoluutne nirvaana. Nirvaana – seisund kus puudub igasugune tunnetus, koosneb absoluutsest õnnetundest ja puudub liikumine.

 Nirvaana on budismis ja hinduismis täielik teadmise, rahu ning vabanemise seisund, sansaarast (ümbersünniahelast) vabanemine. Otsetõlkes tähendab see vaibumist ja kustumist. Selles seisundis on aja ja ruumi mõisted ebaolulised.  Nirvaana saavutatakse iseenda püsivusega, läbi virgumise, valgustuse, milles ei ole mingit jumalat ja jumalikku väge.

   Ja teise skaala otsa paneme näiteks Afganistanis, soomuki tornis olev Eesti sõjamees, kes hüüab alla, omadele: „Kas põrutan neile veel !!!“ 

Ole normaalne. On mulle pidevalt öeldud. Millise protsendiga – sellel skaalal???

 

 

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar