MÕTELEV INIMENE.

 

See tekst on Postimehest ja et see säiliks kopeerin selle endale ka. Selles artiklis ühe "vea" leidsina aga ega kõik mõtlevad inimesed pole ka alternatiiv-ajaloolased ning las see pisuke veake sinna siis jääb.  

TÕNU LEHTSAAR ⟩ Kuhu kadusid korraga kõik kommunistid? (51)

• Soovmõtlemine on sageli vastuolus teaduspõhise tõega.
• Mida rohkem on ühiskonnas pingeid, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.
• Ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse.

Tänapäeval rõhutatakse sellised mõisteid, nagu teaduspõhine lähenemine, faktipõhised seisukohad ja tõenduspõhine materjal. Põhjuseks asjaolu, et eriti kübermaailmas levib arvukalt arvamusi ja seisukohti, mis ei rajane mitte tegelikkusel, vaid arvaja soovidel ja ihadel, kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Soovitame lugeda

Postimees

Bluff: «looduskaitse» alla on arvatud ohtralt kõrgepingeliine, asfaltteid ja mürgitatavaid põlde

Majandus

Uusarenduse omanikud vihased: kallitest kontrollidest hoolimata saadi lubatust kehvem maja

Arvamus

ENE KALLAS ⟩ Titekeelest pole palju titemeeleni

Postimees

ÜRO: Ukrainas algas aasta Vene rünnakute ja hävinguga

Naine

KIHLUSFOTOD ⟩ Muusik Mihkel Mattisen palus kallima kätt

Elu24

ÕNNESOOVID! ⟩ Spordireporter Kalev Kruusi perre sündis kolmas laps, poeg sai omapärase nime

Minu põlvkonda puudutab see teema isiklikult. Kasvasin ja käisin koolis nõukaajal, kui valitses kommunistlik ideoloogia. Paljud uskusid, terve ühiskond läks kaasa, vähemalt näiliselt. Ülikoolides õpetati teaduslikku kommunismi. Tegutsesid asjakohased instituudid, peeti konverentse, avaldati uurimistulemusi. Osutus, et tegemist oli siiski utoopiaga, millel oli oma sisemine loogika, kuid mis ei vastanud tegelikkusele ja seepärast ei jäänud ellu, vaid hääbus ajaloo prügikasti.

Miks inimesed usuvad ja elavad selle järgi, mis ei ole tõde? Kas tegemist on rumaluse, pahatahtliku eksituse või hoopiski millegi üldinimlikuga? Kas ja kuivõrd tegelikkus on üldse tunnetatav? Ja lõpuks see suur küsimus, mis on tõde? Nähtus on igatahes psühholoogiliselt huvipakkuv.

Ühena esimestest juhtis psühholoogias soovmõtlemisele tähelepanu Sigmund Freud. Tema nimetas seda nähtust illusiooniks. Oma raamatus «Ühe illusiooni tulevik» (Die Zukunft einer Ilusion, 1927) analüüsib ta seda, kuidas tekivad illusioonid. Ta ütleb, et oma sügavamate tungide, hirmude ja jõuetuse tasategemiseks loovad inimesed illusoorse maailma. Freudi arvates on just religioon üheks inimkonna põhiillusiooniks.

Hiljem rõhutati humanistlikus psühholoogias, et küpse isiksuse üheks tunnuseks on teravdatud tegelikkusetaju. See tähendab, et oma psühholoogilist potentsiaali teostav inimene on tegelikkusest õigesti aru saanud. Ta ei lähe vastuollu tõega, vaid arvestab loodust, ühiskonda, majandust, moraali ja isiksust puudutavate vääramatute tõsiasjade ja seaduspärasustega.

Kaasaegne sotsiaalne konstruktivism väidab, et tõde ongi kokkuleppeline, konstrueeritud, mitte päriselt olemas. Keel, kultuur, normid ja suhted kujundavad seda, kuidas me maailma mõistame. See, mida peame «tõeks», «normaalseks» või «probleemiks», on sageli kokkuleppeline ja ajalooliselt muutuv.

Loetumad uudised

Arvamus

URMAS REINSALU ⟩ Mida siin imestada, et netikasiinode ärimees lasi tühistada netikasiinode maksu? Kedagi ei vabastata vastutusest!

Arvamus

TÕNU LEHTSAAR ⟩ Kuhu kadusid korraga kõik kommunistid?

Arvamus

RAINER SAKS ⟩ Eesti hakkab piirama Ukrainas sõdinud venemaalaste liikumist. Siit võib kujuneda Venemaale pidur

Arvamus

JUHTKIRI ⟩ Riigikogu sai tünga

Arvamus

RAINER SAKS ⟩ Ukrainal on õnnestunud jätta Venemaa ilma 30 miljardist dollarist

Arvamus

ERKKI KOORT ⟩ Eesti riigiettevõte nöörib väiketootjaid maffia kombel

Tänapäeva psühholoogias käsitletakse soovmõtlemist kui vääruskumustel rajanevat mõtteviisi. Need uskumised väljendavad inimese soove ja igatsusi, mitte tegelikkust, ja seepärast ongi väärad. Teadaolevalt uskumused suunavad käitumist ja see annab võimaluse rääkida ka väärkäitumisest. Kui soovmõtlemine omandab ideoloogia iseloomu ja toimib ühiskonnas laiemalt, võime rääkida utoopiast.

Miks tekib soovmõtlemine?

Sellele küsimusele vastamiseks võib tuua välja nii ühiskondlikke kui ka isiklikke põhjusi. Arvan, et iga soovmõtlemise üksikjuht on sedavõrd unikaalne, et seda lõpuni ära seletada polegi võimalik. Samas ollakse seisukohal, et soovmõtlemise ja selle ühe vormi – ebausu – levikut toetab stress. Mida rohkem on ühiskonnas pingeid ja mida ebakindlamalt inimesed ennast tunnevad, seda suurem on võimalus soovmõtlemise levikuks.

Soovmõtlemise üks oluline toimemehhanism on pingetele lahenduse otsimine. Kui asjad on selged, on pingeid vähem ja kergem toime tulla. Isegi siis, kui toimuv on selgeks valetatud. Nii hea on elada turvalises ja loogilises maailmas.

Soovmõtlemine võib omandada rituaalse käitumise vormi. Rituaal aga omakorda korrastab inimsuhteid ja aitab kaasa koosluse stabiilsusele. Võtame näiteks usu päkapikkudesse. Ühelt poolt on see mõttetu, sest päkapikke pole ju olemas. Teiselt poolt mõjub see uskumus üldjuhul hästi laste meeleolule, peresuhetele ja sokitööstusele.

Võib-olla kõige olulisem soovmõtlemise põhjus on alateadlike ihade peegeldus. Miski sõnastamata ja sõnastamatu leiab vormi soovmõtlemises. See tähendab, et soovmõtlemises kirjeldatakse mingit ideaali või unelmat, mis väljendab sügavamaid soove ja igatsusi. See võib olla unistus meie mõtteviisi üleilmsest progressist, inimeste võrdsusest või piirideta heaolust.

Soovmõtlemisel on ühendav jõud, see liidab inimesi. Tekib kuuluvus- ja meie-tunne. Üleskutse, et kõigi maade proletaarlased, ühinege, oli omal ajal üks kuuluvustunde väljendus. Mida enam soovmõtlemine eemaldub tegelikkusest, seda fanaatilisem võib olla selle pooldajate pühendumine. Kui meid on palju, siis on tunne tugev. Võib juhtuda, et mitteuskujaid hakatakse lausa vaenama.

Soovmõtlemist saab ka jõuga juurutada. Tänapäeval on selleks tühistamiskultuur. Vanasti võideldi rahvavaenlasega, kes ei maganud ja õõnestas riigi alustugesid. Nüüd täidavad seda arhetüüpi näiteks infooperatsioonide (ebateadlikud) levitajad ja Moskva jutupunktide esitajad. Kes ei ole meiega, on meie vastu.

Loetlen väiteid, mis meie tänases inforuumis kõlavad minule soovmõtetena: Eesti on päriselt iseseisev riik, on olemas mitukümmend sugu, Ukraina võidab sõja, lääne liberaalsele demokraatiale pole alternatiivi, meie kõrgema võimu kandjaks on rahvas, sõja puhkedes laseme venelased puruks.

Igaüks võib mõelda, kas ja kuivõrd ta neid väiteid usub. Ilmselt võiks siia loetellu veel üht-teist lisada. Psühholoogina kinnitan, et soovmõtleja ise võib olla oma unistustes väga entusiastlik, isegi õnnelik.

Soovmõtlemine ja tegelikkus

Soovmõtlemine loob teatud paralleelmaailma. Tema kõige suuremaks vaenlaseks on faktipõhine tõde. Soovmõtlemise püsimiseks võidakse tõe rääkimine keelata, isegi kriminaliseerida. Kui soovmõtlejatele anda võim, siis nad suruvad oma ideoloogia karistuse ähvardusel kogu ühiskonnale peale. Ideoloogiline kasvatus ulatub lasteaiast kuni ülikoolide ja valitsusasutusteni välja.

Üheks ilmekaks näiteks on Hitleri võimuletuleku järgne periood Saksamaal. Aasta jooksul viidi natsionaalsotsialistlik kasvatus lasteaedadesse ja koolidesse. Professoritelt nõuti truudusevannet füürerile. Isegi kirikus tekkis uus liikumine – saksa kristlased (Deutsche Christen), kes mõtestasid kogu Piiblit natsionaalsotsialistliku ideoloogia valguses. Väideti näiteks, et Vana Testamendi põhisõnum pole mitte juudi rahva valimine, vaid eeltähendus Jumalale meelepärasest aaria rassist. Jeesus olevat olnud tõeline füürer. Üldse on utoopiatele omane ajalugu ümber mõtestada ja vahel ka ümber kirjutada.

Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.

Soovmõtlemise ja teaduse vahele on pinge sisse kirjutatud. Soovmõtlejatel on kaks võimalust. Kas tunnistada oma ideede vastuolu teadusliku tõega või ideologiseerida teadus. Lugesin huviga 2005. aastal ilmunud kogumikku «Destruktiivsed suundumused vaimses tervises» (Destructive trends in mental health). Nimekad sotsiaalteadlased analüüsivad, kuidas sotsiaal- ja käitumisteadused täidavad üha enam poliitkorrektset tellimust. Ideoloogiliselt sobimatute uurimistulemuste avaldamine muutub üha raskemaks. Arvan, et tänaseks on kirjeldatud probleemid veelgi oluliselt süvenenud.

Ka üksikinimesel tekib probleeme oma soovunelmate ja tegelikkuse kokkusobitamisega. Mingi kriitilise piirini hoiab soovmõtleja oma seisukohtadest kinni. Tegelikkuse ja uskumuste vahelist vastuolu lahendatakse pahatihti faktide eitamise ja üha fanaatilisema pühendumise kaudu. Sarnast nähtust analüüsides sõnastas omal ajal Leon Festinger kognitiivse dissonantsi kontseptsiooni. Põhiväide on, et tegelikkus ja uskumused ei talu vastuolu, vaid otsivad tasakaalu. Üheks tasakaalu saavutamise meetodiks on tegelikkuse eitamine või selle ümberdefineerimine. Paraku on nõnda, et tegelikkust saab eitada ikkagi vaid mingi piirini.

Millega soovmõtlemine lõpeb?

Mõnel juhul läheb soovmõtlemine iseenesest üle. See on midagi sellist nagu puberteedi möödumine. Elu paneb asjad paika, elu läheb edasi. On võimalik, et kainenedes jääb soovmõtlemine otsekui hobiks või lisaharrastuseks põhitegevuse kõrval. Päkapikud käivad vaid jõulude ajal.

Kuna soovmõtlemise olemuses on tegelikkuse eitamine, siis on selle pooldajates üsna raske tegelikkust suunata. Paratamatult on soovmõtlemisel oma tulemused. Nende tulemusteni jõudmist on hakatud nimetama äraspidisuse efektiks. Taheti üht, kuid välja tuli hoopis midagi muud, millega ei osata midagi peale hakata. Soovmõtleja esmareaktsioon perverssetele ja äraspidistele tulemustele on nende tulemuste eitamine.

Olen märganud, et utoopiad surevad oma põhiväitesse. Inetult öeldes, otsekui lämbuvad oma oksesse. Nõukogude Liit rõhutas plaanimajandust, tootmist ja rasketööstust. Kokku kukkus see monstrum suuresti majanduslikel põhjustel. Natsionaalsotsialistide aaria rassi õpetus lõppes riigi poolitamise ja kontributsioonidega. Kardan, et tänane liberaalne isikuvabaduste rõhutamine lõpeb vaimselt põdurate, identiteedihädades vaevlevate, tahtenõrkade ja teovõimetute lumehelbekeste pilvega.

Sotsiaalne vapustus võib lõpetada hulluse päevapealt. Lugesin kunagi üht Hiina kultuurirevolutsiooni ja selle ajupesu käsitlust. Põhiväide oli, et surve all on võimalik panna inimene hullust uskuma. Kui surve lakkab, taastub normaalne, tõepõhine mõtlemine. Küsime näiteks, kuhu kadusid päevapealt kommunistid, kui Eesti sai vabaks? Toimus hetkeline ümbersünd, millele isegi religioonipsühholoogias on raske analoogi leida.

Ideaalis võiks soovmõtlemine lõppeda meeleparandusega. Kreeka keeles (mida oskan lugeda vaid tõlkeprogrammi abil) on asjakohane mõiste metanoia, mis tähendab mõtteviisi muutust, sisemist pööret, väärtuste ja elu suuna ümberpööramist. Meeleparanduse esimene samm on kaine hinnang sellele, mis on toimunud ja kuhu ollakse jõutud. Meeleparandus algab kainenemisest, asjade nimetamisest õigete nimedega, tegelikkusele silmavaatamisest.

Filmidest nähtud saksa sõdurite ülestunnistus «Hitler kaputt» oli tõepõhine hinnang toimuvale, mis avas tee uuele. Küsime, kui karmiks peab tegelikkus kujunema, et soovmõtlemisest lahti saada? Paraku meeleparandus ei juhtu niisama, vaid selleni jõutakse läbi kannatuse, alanduse ja väljapääsmatuse. Vahel peab valus ummik olema lausa füüsiliselt tuntav, et pilk kaineks muutuks.

Hulle õpetusi ja teguviise on alati olnud. Paraku on soove, mis ei saa kunagi täituda, sest need on vastuolus olemise endaga. Olen veendunud selles, et ka kõige sõgedamatel soovmõtlemise aegadel saab üksikisik säilitada terve mõistuse, eneseväärikuse, kodanikuvastutuse. Lihtsalt teadmises, et hullus ei saa põhimõtteliselt kesta igavesti.

MÄNGUJOON

Ma olen ühe vene mehe videosid vaadanud sellest ajast kui ta alles alustas – maailma uurimisega ja nüüd on temast saanud ühe variandi seletamise Suurim Spetsialist. Panen ka video viite ja see seletus tuleb seal kuskil keskelpool.

202 ПРОИСХОЖДЕНИЕ МЕТЕОРИТ МУОНИОНАЛУСТА / ПЯТИБРАТ И КОНФЛИКТ С САМИМ СОБОЙ - YouTube

Ütlen kohe Ilja video põhipointi ära, sest paljud ei oska keelt ja enamustel Pole Aega.

Ilja näide.  Sensitiivid ütlevad, et sa oled Ohvri seisundid. Ok olen.  Tule sellest välja. Mismoodi?? Tee "seda" meetodit. Ehksiis mida????

 Ilja tõlgendus-  Ehk mis siis juhtub? Me paneme nende „teiste“ õpetustega ja meetoditega veel Pinget juurde ja see ei lõpegi kunagi.

Iga tegevus, millega me rahul ei ole on Pinge (elekter meie sees).

Mõne asjas on minu mõnel heal sõbral  õigus, et mine Nulli, Rahu seisundisse, Mõtete vahelisse ruumi,  mediteeri jne, selle seisundi erinevad Sõnad.  Aga sellest ei saa keegi aru -  kuhu ja mis siis toimub. 

Ainus mis minu mõistes toimib - Aktsepteeri.

Oli, oli jah, tegin jah, olin  jah, ja. Mitte kellegil, peale minu, ei ole asja sorida minu tegevustes ehk minu minevikus. Kui ma olen täna siin, ma olen täna rahul sellega, siis pole ma mingi ohver ja ma olen kõik õigesti teinud. Kui ma pole rahul, siis ma ei pea ise sorkima oma eelmises Minevikus ehk asjas, mille korda saatsin. Nüüd ma siis tean ja täna on uus võimalus - teha mida iganes ja misiganes moodi.

Aga selle meelespidamine on „raske“ ehk me pole seda „näinud“, selle „maitset“ tunda saanud. Me saame tagantjärgi tarkust, mida enne ei muuda kui laks ikka päris valus on.

Seda peab harjutama. 

Ma sain seda maitset tunda hoopiski koroona võistlustel. Seal saalis kappavad kogu aeg kaks tüüpi ringi, igajumalakord - Issand jumal, miks nii läks, Kuradikurat jälle mööda. Viimasel korral üks mees tõi sisse veel "uue dimensiooni". Kurat mul sellest juba Kopp ees. Tassis kurjam kopa kah võimlasse.

Ja oli ka teine küsimus. Miks mul päeva keskel kaob ära Hea Mängu joonis, justkui mingi taandareng ehk motivatsioon,  ning kuidas sellest üle saada. Sellest ma sain aru, et arvutiprogramm, mis iga vooru järgi uue vastase loosib, hakkab andma just tippe ehk tugevaid vastaseid. Tugevatega juhtubki see, et hakkan kotti saama. Mitte et oleks võimatu, sest ka nemad aegajalt eksivad, vaid mu enda mäng lonkab. Tükk aega läks, et vastust saada. 

Kuigi keegi oli mulle juba ammu öelnud täpselt selle lause, aga ikkagi ma ei saanud sellest Praktikas aru. 

Ma pean mängima Võistlustel.

Võistlus on Pinge. Ikka see sama sõna. Viimased korrad olen ma enda peale tige olnud ja mina sorkisin kogu aeg sama teemat. Üritasin trikitada nagu teised. Olin kodus lubanud endale ja ka saalis, et ei trikita, vaid löön nuppe ühekaupa, aga ikkagi sain laksu kohe kui - ei hoidnud kinni Oma mängujoonisest. Niipea kui hakata kasutama Võistlusel võõrast mängujoont, ongi asi pekkis. Trikke harjuta ise ja kodus.

NB! Nii töötab sama skeem ka elus. Ära õpeta ega peedista kedagi enne kui oled aru saanud, et ta tahab seda.

Ja veel üks huvitav mõtteloogika,  mille seletus tuli ühe tavapärase küsimuse peale, mida esitatakse sportlasele – kuidas läks, mitmendaks jäid?

Mul ei ole siiani probleeme olnud, sest ka võistlustel ma ütlen, et – mina olen nagunii turniiri võitja!!!  Sest ma õpin tugevatelt.  

Siiani sain öelda, et aastase harjutamise järel suutsin olla Lõpu Tipus ehk nõrgematega saan kergemini hakkama. Nüüd aga peale viimaseid mänge olen Tippude Lõpus. Mida see tähendab, sest koht on ikka sama, mängijate nimekirja Keskel. Ma hakkan nüüd juba „vastupanu osutama“ Tippudele. Jagu neist veel ei saa ja kotti nagu alati, aga nulli ei jää ja mõnda olen ka võitnud.

Kõik inimesed, kes „oskavad“ – Kõiki ja Kõiges kritiseerida ja õpetada, peaksid hakkama tegelema mingi sportliku võistlemisega. Kasvõi malet või kabet või Turakat.

Ja nüüd selle mõtte põhiline Võlu.

Pinge annab tegevusele Jõudu. Kui panna pinget juurde Murele, siis mure suureneb. Kui inimene juba teab kuidas jamasid ehk pinget vähendada, siis juhtub hiiglama kaval asi – sul hakkab aega üle jääma ja kui ei ole mingit kõikehaaravat, meeldivat, hobilist tegevust, siis hakkab Igav.  

„Ah elu on nii tühi ja mõttetu“.

Kui sul on  tegevusi, mis sind/ mind köidavad. Siis pane Vunki juurde.

Motomeeste deviis. „Elu ei ole nii pikk, et kulgeda aeglaselt.“

Kapten Sinikaru mõttetera –  „Elu on liiga väärtuslik, et seda saatuse hooleks jätta“.

 

KOODIRAAMAT.

 

Ma väga ei viitsi kirjutada, sest igasuguseid seiku ja uurimisi on palju ja trükkimine võtab palju aega.

Oli ka üks naljamoodi pilt.

Aga aegajalt siis tasuks kirja panna neid Verstaposte, millest olen Mööda Läinud. 

Ma olen lugenud palju raamatuid ja nüüd selgus, miks ma seda olen teinud. Kõik raamatud sisaldavad infot, kirjeldusi, seiklusi, tarku mõtteid jne. Aga paljud raamatud on kummaliselt keerulised ja paljud neist on ülipopulaarsed. 

Hea raamat on selline, kus teemasid on palju. Kõige keerulisem teema üldse on – salajased küsimused Elust/enesest.  

Kus me elame, mida teeme ja miks. Me teeme mingeid asju ja kui see on tehtud, siis kohe saame aru, kas see tuli välja Õigesti või Valesti. Ehk. Me kõik kirjutame iseendale - Tagantjärgi Tarkuse Leksikoni. 

Kui väga sügavalt mõelda, siis meie tegevuste minevikus ei ole Mitte Ühtegi viga. 

Kui me oleks teinud tolles olevikus teise tegevuse, siis oleks see viinud meid küll teise varianti. Me ei saa iial teada milline see oleks olnud, aga kui me oleme juba praeguses Olevikus, siis sellised kõhklused ei saa puhtloogiliselt olla vead.

 Raamatud on stsenaariumid, kus paljud võimalused oleks teoreetiliselt võimalikud ja võrdleme oma peas enda tegevustega, nii minevikus kui ka tuleviku planeerimisel. Jne, proovige ise juurde tuletada. 

Kas minevikus oleks olnud võimalik teha õigeid ja paremaid otsuseid. 

Minu lemmikteema on saladused. Krimkad, seiklusjutud, müüdid, ajalugu ja Inimese Loomine. Mis imeloom see Humanoid on. Kes selle välja mõtles. Miks maailm on kaa selline Imeloom ja kuidas need kaks imelooma siin toimetavad.  

Neile küsimustele ei tule lõppu sellepärast, et me ei saa Raudpolt vastuseid. Elu on üks suur ristsõnamõistatus. 

Mina olen saanud paljudele küsimustele selliseid vastuseid aga selle nurga alt, et – nii see ei saa olemas olla. Kuidas aga on, sellele ei saa enamasti üldse Tipuvastust. 

Ja nüüd siis lugesin ma raamatut „Kapten Sinikaru“ ja natuke mõtisklesin Kalevipoja üle ja mulle tuli selline seletus.

Osad raamatud on veel mahukamate vastustega kui lihtsamad lood.  

Need on Koodiraamatud.  

Ehk kõige ehedam näide on raamat ja film – da Vinci kood. Ehk iga eelnev mõistatus viib sammuke edasi. 

Igal ajajärgul on kirjandus Tsensuuri all olnud. Ka praegusel ajal ei tohi rääkida, sellel hetkel keelatud teemadel. Kaks aastat ühel teemal ja siis kolm aastat teisel teemal jne.  

Aga igal ajajärgul on olnud (miskipärast) selliseid inimesi, kes tahavad kirjutada just nendel teemadel. Nõukaajal oli termin – kirjutatud ridade vahele. 

Kirjeldan mõningaid koodiraamatuid.

1.  Kõige tuntum koodiraamat on see, mida on trükitud kõige rohkem ja selle uurijaid on ka kõikidel aegadel olnud kõige rohkem. 

NB! Selline kirjeldus on Kood. Ma ei ütle otse välja aga kõik saavad aru. Kui on aga selline aeg,  kus selline seletus on keelatud ja kirjutaja juurde tuleb inkvisiitor (tsensor) koos kahe püssimehega. Tark kirjutaja peab andma vastuse. Näiteks. Ei, ei, ma pidasin silmas Arveraamatut, seda peetakse maailmas kõige rohkem. Ehk minu vastus oleks olnud – ei, ei, ma mõtlesin seda Tagantjärgi tarkuse leksikoni. Ja püssimehed peavad nina norgus ära minema. See selleks.

2.    Eesti koodiraamat on Kalevipoeg. Kõikide maade eeposed on koodiraamatud.

3.  Mina tõlkisin kunagi vene õigeusu baasil koostatud koodiraamatut – „Tsaariarmee ohvitseride õpik aastast 1897.“  

4.   „Harry Potter“ on kõige enim müüdud ilukirjanduslik koodiraamat.

5.   „Kapten Sinikaru 13 ja pool elu“ on perfektne Groteskne koodiraamat.

6.  „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas“ on aga kõige pöörasem koodiraamat üldse.

7.  Jne, neid on veel palju ja mis on selliste raamatute tunnuseks.

 Kõik need raamatud algavad ühe kujundiga. Peategelase sünniga, siis on ta pea alati orb ja peab hakkama õppima seda keskkonda ise ja üksi. Ta seikleb läbi oma kogemuste tohututes variantides, sest raamatusse saab neid fantaseerida palju ja raamatus ei ole Valet Võimalust. Kõike saab katsetada.

 Kõik õpikud ja õpetused püüavad elu õpetada Õiges Võtmes aga miskipärast inimene ei loe neid enne – kui miski pekki on läinud. Ehk oma tagantjärgi tarkusega enam hakkama ei saa.

 Miks peab aga olema just Koodiraamatud. Siin maailmas on mingi selline stsenaarium ja mäng, et – keegi ei oska mitte kunagi tegutseda õigesti ja reeglipäraselt. Miskipärast need ka korduvad. 

Kui me mängime arvutimängu, siis kas seal mängus on olemas: kõige õigem tee, kõige lühem tee, kõige lühem ja samas kõige tulukam tee jne. Ei ole ja ei saagi olla, sest igal mängijal on omad ambitsioonid ja soovid. Nagu esoteerikud ütlevad – me tulime siia õppima (kogema).

Neis koodiraamatutes on nii palju üllatusmomente, et paljudega rääkides on ka nemad kogend, et – raamatut uuesti lugedes, oleks justkui keegi selle jälle ringi kirjutanud. Aga ei. Me oleme sellel ajal õppinud koode paremini lahti hammustama.

Näited on paremad kui „koodid“ ehk ümmargune jutt.

1.  Maailmas on miljonid inimesed lugenud Isaac Asimovi „kosmoselugu“ Asum. Nad loevad seda kui ulmet ja keegi neist ei hammusta läbi, mida  Asimov veel teadis. Üks lause neist kolmest esimesest raamatust - „Vaatleja loob vaadeldava“????   Ainult see lugeja, kes on uurinud ka kvantfüüsikat, suudab aru saada, mis Kood see on.

2.  Paar näidet ka Kalevipojast. Minu lemmikosa seal on - Reis maailma äärele, sest mina tõlgendasin kunagi seletust Lennukist tehnoloogia saladuseks. Laev oli tehtud õhukestest hõbelaudadest ja hõbekarrast. Kreutzwaldi ajal ei tehtud lennukeid õhukesest alumiiniumist ja klaasriidest ehk ka plastikust. Kust ta selle võttis??? 

Kalevipoeg tahtis selle „laevaga“ sõita maailma äärele, kus olid hiiglased ehk hiiglaneitsi leidis väiksed mehed (Kalevipoeg polnd aga sugugi väike) kapsapõllult.  Kus kapsad olid kuuse kõrgused. Viis need mehed isa (hiiglase) juurde ja see hakkas Mõistatusi küsima. Väiksed mehed olid aga nii rumalad ja kui nad poleks kaasa saanud mingit Soome sortsi, kes vastas kõikidele küsimustele, siis pole ka öeldud, mis neist meestest oleks saanud. Nüüd said mehed vabaks ja „lendasid“ koju tagasi. Tundub jabur teema aga siin on üks nüanss. Soome sorts oli nõus kaasa minema vaid siis, kui saab endale Vana Kalevi raamatu, mis oli raudkirstus ja kettidega seina külge kinni Aheldatud. Kalevipoeg pidigi selle siis pärast ära andma, ilma et keegi seda lugenud oleks. Mis seal raamatus siis kirjas oli???  

Koodidena saab seda aga hoopis teistmoodi lahendada ja kindlasti mitte vaid ühe lahendusega. 

Kes on Kalev ja mis tarkusi omas. Pojad olid tal aga hästi tugevad, kuid samas lollid nagu lauajalad. Pojad ei ole lollid, vaid Meie teadmised on „väikesed“. Selleks, et targemaks (Kaleviks) saada. Peame me kogu aeg „lendama“ – mõistmise äärele, kas targemad kaasa võtma, või ekslema ja raudrüütlitega võitlema.

3.  Kui ma nüüd kunagi veel selle eepose uurimise alla võtaks, siis leiaks neid koode massilisemalt, aga üks „pauk luuavarrest“ tuli ikkagi iseenesest. Kõik teavad seda värssi.

 

Et ei vahti väravasta,

Kaitsev poega põrgust pääseks.

        Aga ükskord algab aega,

Kus kõik piirud kahel otsal

Lausa lähvad lõkendama;

Lausa tuleleeki lõikab

Käe kaljukammitsasta -

Küll siis Kalev jõuab koju

Oma lastel′ õnne tooma,

Eesti põlve uueks looma.

 

Ja nüüd läheb „keeruliseks“.

Kalevipoeg tappis ära Soome sepa poja – purjus peaga. Sepp pani mõõgale needuse peale. Poeg  pani teist korda ise mõõgale peale veel jaburama needuse – selle,  kes seda mõõka kandnud. Peale tema enda ei kandnud seda keegi ehk tegi endale jalad otsast lõikamise needuse. Miks just jalad ära lõigati???

Taara jumalad panid Kalevipoja kivikammitsasse – Valvama. Mida??? 

Vana Kalev koos oma raamatuga on – TARKUS.

Poegadel on tohutu füüsiline JÕUD. Jõud on mehelikkus ehk üks aju poolkera.

Kivi on Tarkuse-aku ehk aju teine poolkera ehk ka vahest naisenergia ja tänapäeval Kiip arvutis.

Toores jõud, ilma tarkuseta, on lammutav energia ehk nt lollus, sõda, võitlus, ego jne.

Taara ehk ülim tarkus, jumal, allikas jne

1.  Eeposes pandi lollus ja toores jõud kammitsasse -  Et ei vahti väravasta, Kaitsev poega põrgust pääseks.

 

2.  Kus kõik piirud kahel otsal 

Lausa lähvad lõkendama;

Lausa tuleleeki lõikab.    

Piirud ja tuli on Valgus ehk õppimine ehk koolitunnistus.

3.   Küll siis Kalev jõuab koju

Oma lastel′ õnne tooma,

 

Mina ise uskusin teadvat  ja ma usun, et siiani Kõik inimesed on arvanud, et – tagasi tuleb Kalevipoeg????   Aga vana Kreutzwald oskas tsensoreid hämada.

TARKUS peab „koju tulema“.

 

Meie eepos on Lollist Pojast. See ei tähenda, et eepos oleks loll ja rumal, see on ülim tarkuse kirjeldus aga -  „Kaleviga“ on meil raskusi.

Selles ja teistes koodiraamatutes ongi kirjas kogu tarkus. Oleks vaid aega kõike neid lugeda ja analüüsida.

Kui keegi leiab aega,  siis tooge osa mulle Tagasi!!!! Ha-Haa!!!

MATRIX JA ZIION

 

Filme ei tehta niisama, vaid selleks et hakkaks tööle kujundmõtlemine ja vingemad hakkavad nägema Koode. Koodidest tuleb eraldi jutt.

Matrixi filmi saab tõlgendada nagu ka kõiki teisi Koodiraamatuid ja koodilugusid – miljoni erineva seletuse ja vaatenurga alt.

Seal on kaks elukeskkonda – Matrix ja Ziion.

Matrixis elavad ainult botid, pikslid ja programmid. Seda juhatavad erinevad Tüübid ja selle peaboss on Arhitekt.

Ziionis elavad need, kes oleks justkui Matrixist välja rabelenud aga nad elavad ikkagi Süsteemis. Maa all, soojas, pimedas, masinate ja tehnoloogiatega ehk siis päriselt reaalsete „tossavate masinatega“. 

Ziionis on ka hierarhia, kus tipus on mingi „seniilne vanamees“ või tippu jõudnud endine raugastunud naissõjaväelane.  

Ziioni loojat ei öelda otse välja aga antakse mõista et see on – suur elektriline Masin. Kõiki neid termineid ei tasu võtta otse, vaid seal on taga palju - hoopis midagi muud ja kohati ka salajast. 

Kui ühes on bossiks Peaarhitekt ja teises Peainsener, siis – kus on firma direktor või ka Omanik.

Kui me võtame filmi kujundi, siis kes on need osatäitjad? Kellena ma ise ennast tunneks. Seal on kolm Peategelast: Neo, Morfeus ja Trinity

1.  Nimi Morpheus on Kreeka mütoloogias unejumala nimi, mis on kooskõlas tegelase osalusega Matrixi "unistamisega".

2.   Neo- (kreeka keeles neos 'noor, uus') on eesliide, mis tähendab midagi uut.

3.  Trinity - Kolmainsus (ladina keeles: Trinitas, sõna-sõnalt 'triad', sõnast trinus 'kolmekordne')[1] on kristlik õpetus Jumala olemuse kohta, mis määratleb ühe Jumala, kes eksisteerib kolmes igaveses, samast olemuslikust jumalikust isikust:[2][3] Jumal Isa, Jumal Poeg (Jeesus Kristus) ja Jumal Püha Vaim.

Ehksiis mitte ühtegi nime, millel poleks sügavat sisu ja seda mitte juhuslikult.

Ehksiis. Me elame unes. Oleme Uued (iga päev uus uni). Ja meid/meis  on midagist Kolm.

Need kolm ja mõned abistavad tegelased saavad käia kahes maailmas. Teatud tehnoloogiaga küll aga saavad. Teised „tavalised“ tegelased neis mõlemas maas aga käia ei saa ja enamus ei teagi, et need on olemas ja saab „reisida“.

Tõenäoliselt ei ole ka arhitekt käinud Ziioni inseneri juures ja vastupidi. Kõik tegelased elavad Omas Maailmas, omade tegevustega. Isegi Morfeus ja Trinity.

Ainus tegelane,  kes käis kahes maailmas ja lõpuks ka Masinate direktori juures ongi siis Neo. Midagi Uut, miski Uus.

Kes on aga nende maailmade tegelik omanik? Omanik on üks tase „kõrgemal“. 

Jumal, keda „tavalised elanikud“, juhid, Trinity ja Morfeus  - Ei Näe.

Ei näe ka Neo.

Kes on nende Looja. Teadagi kes. Vennad või siis „muudetud õdedeks“ – sümbol.

Unenägu, milles Matrix elab samuti unes. 

Kus Matrixi film aga tegelikult elab??? 

 Alguses vendade peas, siis Lamedal filmilindil aga tegelikult teeb iga inimene, oma pähe, ise, iseenda Pisuhänna. 

Kirjutajal ja Loojal pole õrna aimugi millega Tema Loodu, peale loomist, edasi tegutseb ja hakkama saab. Mõelge või oma laste peale – Oma Laste Loojad.

Mis selle filmi idee siis Üldse on?  Olemine mingites programmides ja Tarkade protokollides. Kuulame jaburdusi ja noogutame kaasa. Lihtne.

Kes hakkab loo mõttest taipama, see saab „õue minnes“ hakata jälgima – Kellega sa räägid.

Boti, baidi, pikseli, „erilise valgustatu“, pimeda Neo,  või siis – kellega?

Mitu tegelast on sinu filmis – uni unenäo sees, mis on lapikul lindil, kellegi suurema ajukolus?

Aga sellel pole tähtsustki.

Kellena sa ennast tunned, seal sa saad ka Käia, vaadata, kogeda ja toimetada.

Ainus mida mina saan teha. Leida mõni Morfeus ja Trinity, kes tehnoloogiat valdavad. Nendega juttu puhuda ja mõelda, kas tasub midagi vinget teha.  

Või istuda Ziioni koopas, mediteerida, öelda et kõik on Ok. Lugeda raamatuid ja vaadata AK-d ehk Olla Normaalne.  

 Ma isegi tean, mida enamus lugejaid nüüd vastaks. Nad vastaks ja küsiks - miljon erinevat varianti.

Nüüd siis sellest pildist, seal alguses. 

Sõber-kamraade Raimondo tegi eksperimendi ja lasi "Aigel Intellektil"  teha selle loo baasil pildi, et milline võiks näha välja selle loo kirjutaja!!! 

Kas me võiks siis edaspidi seda Lolli Looma usaldada, kuigi. 

Ma tean seda ju isa ka, et minus on Naiselikkust rohkem kui ühel mehel peaks tarvilik olema.  

Naiselikkus ei ole miskit muud kui Aju teine poolkera, Teine Pale ja teistsugune tõlgendamisvõime.